Imedemaal - enda mõeldud jutt (0)

IMEDEMAAL
Elas kord üks poiss nimega Martin , kes elas suures majas enda perega . Ta elas koos oma ema ja õdedega .Vanaema elas tal metsa serval ühes tillukeses majakeses . Isa ega vanaisa tal ei olnud kuna nad surid sõjaväes . Niisiis igal laupäeval oli poisil kohustus käia vanaema juures . Tüdrukuid ema iial ei saatnud . Kuna Martin peale isa ja vanaisa surma oli üksik ja ta ei suhtlenud kellegiga . Ning peale surma tulid tal pähe imelikud mõtted . Ta nägi õudusunenägusid kuidas ta on imedemaal ja oskab loomadega rääkida . Alati kui Martin läks vanaema juurde , luges vanema talle raamatut " punamütsike " , Martin juba teadis , et seal sööb hunt vanaema ja tüdruku ära aga ta ei uskunud seda lugu enam . Kuid seekord kui Martin vanaema juurde läks luges vanaema talle raamatut " Alice imedemaal " ja see kirjeldas täpselt tema unenägu . Ta tahtis nüüd koguaeg minna vanaema juurde , et vanaema talle muinasjuttu loeks . Ühel hommikul kui oli jälle laupäevane päev ärkas Martin hommikul ülesse ja tal oli hoopis teistsugune tunne kui tavaliselt . Siis pani rutuga Martin end riidesse ja ruttas õue . Jooksis läbi metsa ja kuulis kõiki hääli . Siis mõtles Martin et midagi kummalist on juhtunud , ta aina jooksis ja jooksis mööda teed mida ta oli 8 aastat iga laupäev jooksund ja see tee ei lõppenud . Järsku tuli tema teel vastu orav kes hakkas temaga rääkima . Martin ei uskunud oma kõrvu , et ta suudab oravaga rääkida ja ta arvas , et ta ei ole ikka veel ülesse ärganud ja jooksis edasi ja jättis orava sinna ootama . Siis mõtles Martin , et ta on ära eksinud , kuna tee sai otsa ja seal ei olnud enam vanaema maja . Martin oli väga kurb kuna ta ei teadnud kus ta on ja ta ei oskanud enam tagasi minna . Ta vaatas ringi ja ei mõistnud enam midagi , kõik mets oli nii valge ja puud ümbritsesid teda . Ta ei saanud enam aru kus ta on kuna teed ei olnud enam kuskil . Martin istus , pigistas silmad nii kõvasti kinni kui sai ja arvas , et kui ta need avab siis ta näeb vanaema maja . Ta avas silmad ja nii palju loomi olid tema ümber ja rääkisid temale igasugu jutte . Martin ei saanud aru , kuna kõik rääkisid korraga . Martin oli ehmatusest tumm . Ta ei osanud midagi öelda ja ta küsis loomadelt kus asub tema kodu ja kus ta on , kuid loomad ei vastanud sellele . Ta pani uuesti käed silme ette ja hakkas nutma . Ta kartis nii väga , et ei näe kunagi oma vanaema ja oma peret ning arvas , et temaga juhtub sama asi mis isa ja vanaisaga . Linnuke lendas Martini õla peale ja küsis poisilt , miks ta nutab . Martin rääkis oma unenäost , oma isast ja rääkis , et see ei ole võimalik ta ei ole ju teistest erinev poiss . Luksudes poiss küsis linnult kas ta ei näe kunagi enam oma peret . Lind ei oskanud poissi aidata aga lohutas teda ikkagi . Martin soovis kogu südamest koju tagasi minna ning ta usaldas linnukest ja ta uskus , et ta jõuab ühel päeval vanaema juurde . Ja selle mõttega heitis poiss pikali ja uinus . Kõik loomad olid tema ümber ja imetlesid teda . Siis hommikul ärkas Martin ülesse , kuna vihma hakkas sadama . Martin jooksis oma sõprade järgi . Ja nad hakkasid kõik koos onni ehitama kust vihm läbi ei saa tulla . Nii kui nad said endale maja valmis ja istusid maha ja lõppes vihm . Martin hakkas kõva häälega naerma , kuna poisil oli nii naljakas . Loomad kõik olid õnnelikud kui nad nägid , et Martin naerab ja lõbustasid teda edasi . Saabus õhtu ja Martin heitis magama . Hommikul ärgates ei näinud Martin kedagi . Mitte ühtegi looma ei olnud metsas , Martin kartis hirmsasti ja kõndis mööda metsa ringi . Enam ei olnud mets nii valge vaid oli pime , Martin hakkas jälle nutma . Ta jooksis ja jooksis kuni lõpuks ära väsis ja kivi peale istuma heitis . Ja tuli tema juurde hunt . Ta nüüd sai aru , et see tema elu on nagu muinasjutus . Talle tuli kohe vanaema loetud punamütsikese jutt meelde mis hunt tegi . Hunt jooksis kohe Martini juurde kui ta teda märkas , kuid Martin ütles juba talle , et ta teab , et ta tahab teda ära süüa ja jooksis minema .Hunt ei saanud midagi aru kuni lõpuks märkas , et Martin on kadunud ja hakkas otsima teda . Siis tuli poisile vastu suur suur karu . Kes ütles Martinile , et poiss tema selga istuks , Martin ei saanud enam midagi aru ,sest muinasjutus ju karust ei olnud midagi mainitud . Martin tegi nagu karu ütles ja ta oli nii väsinud , et jäi karu selga magama ja kui ta ärkas olid jälle loomad tema ümber ja Martin jutustas neile oma loo . Kui äkki jooksis jänes nende juurde kilkas rõõmsalt , et ta leidis Martini vanaema maja .Martin oli niii õnnelik ,et ta ei uskunud mida kuulis . Loomad juhatasid teda vanaema juurde ja jätsid poisiga hüvasti . Poiss lubas neid vaatama minna . Niisiis jõudis Martin vanaema juurde ja ta oli niii elevil , et vanaema ei saanud arugi kas see on ikka tema lapselaps , kuna Martin ei olnud kunagi nii õnnelikult vanaema juurde läinud . Ja vanaema küsis , et mis tal juhtus . Martin algul arvas et vanaema ei usu teda ja ta ei hakka siis rääkima aga Martin siiski rääkis ja vanaema oli nii imestunud , et poiss pidi uuesti rääkima . Nad jutustasid öö läbi üksteisele lugusid kuni lõpuks siis Martin magama heitis ja sai aru , et enam ei lähe ta kunagi nii pimedas metsa ja ei räägi kunagi mitte sõnagi hundiga ega jookse ta eest ära . Aga Martin oli ka õnnelik , et ta sai sellise kogemuse .