Eduard Bornhöhe "Tasuja" (2)

EDUARD BORNHÖHE
TASUJA
Jutustuse toimumisaeg on 13. sajandi algus. Eestlaste elujärg oli sel ajal väga raske. Sõdadest laastatud maa, rahvas elas pärisorjuses ja ebausu kütkes. Kroonikakirjutaja Kelch on üles tähendanud, et Eesti- ja Liivimaa oli sel ajal mõisnikkude taevas, pappide paradiis , võõraste kullaauk , aga talupoegade põrgu!
Jutustuse tegevuspaik asub Harjumaal, Tallinna lähedal, Lodijärve lossi maade äärealal. Metsa talu pärisperemehe Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Ta oli suur ja tugev noormees . Ükskord sai tal sakste nüpeldamisest villand ja noormees läks metsa pakku. Piiskop ei tahtnud tugevast orjast loobuda ja põgenikku asuti otsima . Noormees leitigi ja tema karistus oleks võinud ränk olla, kui mitte saatus poleks tahtnud teisiti. Piiskoppi ründas karu ja ta palus orjal oma elu päästa, ning karu maha lüüa. Noormees oli küll suur ja aeglane, aga mitte juhm. Ta ütles piiskopile, et ei liiguta enne sõrmegi, kui piiskop laseb ta vabaks ja maad lubab kinkida . Piiskop oli hädaga nõus ja osutus ka sõnapidajaks meheks. Tambeti isa Vahur sai vabaks, sai piiskopilt tüki maad ja metsa, pidi ainult piiskoppi sõjas aitama . Vahur ehitas maja, hiljem ostis lossihärralt nägusa neiu naiseks ja sulase, kes tubli tüki maad põlluks haris. Kui Vahur suremas oli, ütles ta oma juba abielus pojale Tambetile:“ … hoia oma vabadust kavalusega … tee kõrge müür maja ümber, osta rohkem sulaseid, hari maad ja kogu jõukust … ära tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku …“.
Jutustuse alguseks oli Vahur ja tema armastatud naine surnud, surnud oli ka Tambeti naine. Metsa talus majandas agar Tambet , kes armastas rikkust koguda ja oma elujärge järjest parandada mitmete sulaste abiga. Eestimaa õnnetu saatus ei läinud talle suuremat korda. Tema poeg Jaanus õppis isa soovil Tallinnas Mustamunga kloostris ja Tambet ise omandas sakste keele ning käis tihti Lodijärve lossis ja Tallinnas nii kauplemas kui ka sakstega muidu suhtlemas. Ta oli oma isa sõnad sakstega mitte asju ajada juba ammu unustanud.
Väikesel Jaanusel aga püsisid vanaisa hoiatused meeles. Tallinnas munkade juures õppides ei unusta Jaanus kunagi, et on üks selle rõhutud rahva hulgast ja muretseb eestlaste edasise käekäigu pärast.
Jaanus oli 10- aastane, kui isa ta esimest korda Lodijärve lossi kaasa võttis. Lossihärra, rüütel Konrad Raupen suhtus Tambetisse tema terasuse ja osavuse pärast hästi. Jaanus jäi lossiõuele ja kohtus lossihärra poja Oodo ja tütre Emiilia ehk Emmiga. Algul tekkis Jaanusel Oodoga tüli seoses lossilaste koer Tarapitaga. Eriti ei meeldinud Jaanusele , et see nimi on koerale eestlaste jumala Taara järgi pandud. Tema kutsus koera ikka koera vana nimega- Tölp. Kes teab, kuidas noormeeste tüli oleks võinud lõppeda, kui mitte hea haldjas Emmi poleks poisse ära lepitanud. Kui Oodo oli keerulise iseloomuga poiss, siis Emmi meeldis Jaanusele väga ja lapsed hakkasid tihti koos mängima ja said päris headeks sõpradeks.
Umbes 5 aastat oli mööda läinud ja noortele meeldis ikka koos aega veeta. Sel korral otsustati koos ratsutama minna. Jaanusel oli uhke täkk, mille ta oli isalt 15- ndaks sünnipäevaks saanud. Lossinoortel olid taltsad märad. Ja Oodo hakkas protesteerima, et tema selle „saepakuga“ kuhugi ei lähe. Jaanus püüdis Oodot lepitada ja lubas tal oma täkuga ratsutada. Oodo tegi vea ja lõi hobust, mispeale viimane kihutama hakkas ja noorhärra enda seljast maha viskas . Jaanus viis hingetu Oodo seljas Prohveti - Pärdi koopa juurde, kus vana eremiit noorhärrale elu sisse puhus. Kui Oodo üles ärkas ja talle meelde tuli, mis juhtunud oli, sai ta väga vihaseks ja hakkas teisi oma ebaõnnes süüdistama. Ta lubas Jaanusele piitsa lasta anda, kui viimane veel lossis nägu julgeb näidata. Ähvardused olid hirmsad ja mingil hetkel ei valitsenud Jaanus enam ennast ning Oodo sai korraliku lõuahaagi. Emmi karjatas, eremiit kiskus aga Jaanuse Oodost eemale. Ähvardades Oodo lahkus, Emmi tema järel aralt Jaanusega jumalaga jättes. Prohveti- Pärt noomis Jaanust, et see ennast meelega hukatusse saadab. Ta avaldas lootust, et õiglane Emmi isale räägib, mis metsas tegelikult juhtus, ning nii suurema õnnetuse ära hoiab. Sõprus noorte vahel oli aga selleks korraks lõppenud.
Prohveti- Pärt nägi Jaanuses omadusi, mis talle väga meele järele olid, mistõttu ta võttis poissi õpetama hakata: erinevaid tarkusi ja vehklemiskunsti.
Möödus jälle umbes 5 aastat. Lodijärve lossis toimus paljude suursuguste külaliste osavõtul uhke jahipidu. Külaliste hulka kuulus ka noorhärra Kuuno von Rainthal, kelle süda lossipreili Emiilie vastu mitte ükskõikne ei olnud. Lodijärve lossihärrale oleks see meeltmööda olnud, kui Emiilie ja Kuuno oleksid saanud headeks sõpradeks ja hiljem aja edenedes oleks ta näinud neid paarina. Ainuke tingimus lossihärra poolt oli, et Emmi peab Kuuno valima oma südame sunnil, isa vahele ei sega. Sellel ajal korraldasid reeglina vanemad oma laste abielusid ja noortel polnud tavaliselt midagi võimalik teha.
Millalgi ratsutasid külalised ja lossirahvas ringkäigule, võeti rebase jäljed üles ja kihutati põgenikule järele. Emiilia jäi teistest maha ja temaga koos eraldus seltskonnast ka rüütel Kuuno, kes nägi võimalust tütarlapsega omaette jääda. Noored vestlesid ja õppisid teineteist paremini tundma. Kui Kuuno märkas hirve ja Emiilia teda loomale järgnema julgustas, jäi ta üksi jõe äärde ja meenutas vanu aegu. Olid nad ju ammu- ammu Jaanuse ja Oodoga siin mängimas käinud. Ta mõtles, et mis võiks Jaanusest saanud olla. Märkamatult jõudis Emiilie Jaanuse koduni. Ta nägi Jaanust aias raamatut lugemas. Mõlemad olid kohmetud üle pika aja kohtudes. Varsti nad juba jutlesid nagu vanasti. Paratamatult läks jutt ka eestlaste olukorrale ja nende rõhujatele. Emiilia küsis Jaanuselt, et kas noormees ka tema isa ja venna ja võib- olla ka Emmi enese vastu kätt oleks valmis tõstma. Jaanus oli tütarlapsele vastamisega päris kimpus. Õigust ei tihanud ta öelda, see oleks olnud Emiilia suhtes liiga julm. Olukorra päästis rüütel Kuuno, kes tuli Emiiliat juba otsima. Noored jätsid kiiruga hüvasti. Jaanus mõtles juhtunu üle veel pikalt.
Kui Jaanus hiljem Külasse läks, astus ta sisse ka ühte viletsasse sauna, kust ta tihti läbi astus. Täna nägi ta, et saunikute poeg lamas läbipekstuna lavatsil. Seda oli teinud kubjas , et Maanus oli sakste koera kurjaks nimetanud. Jaanus puhastas poisikese haavad ja sidus kinni. Poiss kannatas vapralt.
Kui Jaanus mõne päeva pärast külasse haiget Maanust vaatama tahtis minna, nägi ta, et lossi katusel lehvis must lipp . Ta sai teada, et lossihärra oli jahil vigastada saanud ja surnud. Oodo oli niisiis uus lossihärra. Jaanus muretses Emiilia pärast, et kuidas noor neiu saab hakkama oma toore ja äkilise vennaga. Kui helde ja pehme süda oli tütarlapsel ja kuidas ta oma isa oli armastanud. Lohutust ei pakkunud ka see, et rüütel Kuuno paistis Emiilia eest südamlikult hoolt võtvalt. See tekitas Jaanuses pigem mingi võõra kibedusetunde.
Öösel magas Jaanus halvasti, nägi jampslikku und. Lõpuks ta ärkas ja leidis oma akna tagant põgenemas Maanuse. Poiss oli ära nälginud. Poiss rääkis Jaanusele, et kubjas tahtnud teda uuesti laisklemise eest nuhelda ja poisike oli kodunt põgenenud. Nälg ajas ta lõpuks Jaanuse juurde.
Järgmisel päeval tuli kubjas Maanust Metsa talust otsima. Tambet eitas seda, et põgenik nende juures on. Kubjas ründas Jaanust ja Tambetit häbematult, tahtis kohe maja läbi otsima hakata. Lõpuks sai Jaanusel kupjast villand ja ta käskis sulastel kupja välja visata . Kubjas tõotas kättemaksu! Lossi jõudnud, rääkis ta lossihärra Oodole oma versiooni Metsa talus juhtunust. Tema valede peale noorhärra läks raevu, käskis kupjal koguda sulased ja mindi „süüdlasi“ karistama. Rüütel Kuunot ei olnud teiste seas.
Kui Oodo oma saatjaskonnaga Metsa tallu jõudis, ei tahtnud ta Jaanuse selgitusi üldse kuulata. Ta oli ärritunud ja tahtis ainult kätte maksta. Kõik haarasid relvad, Tambet sai raskelt haavata, võitlus oli väga ebavõrdne. Jaanuse sulastest ei olnud rüütlitele vastast. Lõpuks taganes Jaanus majja, sulased olid hukkunud , isa lamas raskelt haavatuna maas . Saksad süütasid talu põlema, et Jaanust välja suitsetada. Vaene Maanus jäi leekidesse lõksu ja põles ära. Osa lossihärradest arvas , et põles Jaanus. Veel kaua valvasid lossihärrad varemete juures, et ega Jaanus kuskilt välja ilmu . Lõpuks seoti Tambet kinni ja veeti lossikeldrisse kongi.
1343 aasta kevad. Ühel pilvisel ööl – jüriööl – peatus üksik ratsamees Tallinna lähedal kõrgel künkal. Kaugel kiirgasid Lodijärve lossi valgustatud aknad. Ratsanik võttis kuue alt tõrvalondi välja, süütas selle põlema ja tõstis selle üles. Ümberringi, kus silm seletas, vilkusid talle vastuseks tulesilmad ja kustused siis. Viimaks kustus ka künkal tulelont. Nüüd sündis see, et eemal üks mõis süttis ja see tuli enam ei kustunud. Lühikese ajaga süttisid paljudes kohtades ümberringi uued ja uued tulekahjud. Põlesid mitte ainult mõisad, vaid iga hoone, kus elas taanlane või sakslane . Isandad said nüüd aru, et loomast alamaks alandatud talupojad ei tundnud ühegi rõhuja vastu mingit halastust ei naiste, laste ega vanade suhtes. Kõiki koheldi kui rõhujaid. Üksik ratsanik seisis ikka künkal. Ümber künka hakkas võitlejaid kogunema. Hüüti:“ Kas oled veel seal, Tasuja?“ Hüüdjad olid põhiliselt Lodijärve talupojad. Nad ei olnud veel lossi rünnanud, sest ootasid Tasujat ehk Jaanust! Tasuja ei olnud veel valmis Lodijärve elanikega kohtuma ja nii asus ta sõjasalgaga Tallinna poole teele, et rohkem mehi koguda ja siis Lodijärve lossi rünnata, nagu mehed soovisid . Jõuti Tallinna alla ja asuti piirama. Eestlaste vanemad olid saadetud Soome abi paluma. Abi mindi paluma ka Liivi ordumeistrilt. Tasuja salk võeti rõõmuhõisetega vastu, teda tundsid peaaegu kõik eestlased, aga tema minevik ja pärisnimi oli teada ainult mõnele oma salga mehele. Tasuja oli öösiti külast külla sõitnud ja mehi kokku ajanud ning neile uut vaimu sisse valanud. Ta ei andnud aastate kaupa alla ja ajas asja korda: täna olid eestlased ühe mütsi alla koondunud, et ennast pärisorjusest vabaks võidelda. Peavanemad käskisid Tasujal asuda oma salgaga teele, et Lodijärve loss ära võtta, kui tuli teade, et Liivi landmeister tuleb Paidest suure väega mässajatele kaela. Tasuja pidi oma salgaga kiirustama Lodijärve lossi ja peavanemad saatsid saadikud landmeistriga kokkulepet sõlmima.
Järgmisel hommikul asuti Lodijärve lossi piirama. Emiilia ja Oodo vaatasid müürilt Tasujat ja nägid tema suurt sarnasust Jaanusega. Aga Jaanus oli ju tulle jäänud? Mitu päeva tegid talumehed ettevalmistusi, ehitasid metsas müürilõhkujaid jne. Öösel enne lossi ründamist sai Tasuja teate, et landmeister oli eestlaste saadikud jalgupidi üles poonud ja jõudnud oma väega Tallinna alla. Tundus, et asi hakkab käest ära minema, eestlased ei olnud endile toetajaid saanud. Peale sõnumi saamist äratas Tasuja oma võitlejad ja asuti pealetungile. Võitlus oli äge. Lossi võitlussalga eesotsas olid Oodo ja Kuuno. Kui Oodo võitluses Tasujaga vastamisi sattus, põgenes ta otsekui oleks tonti näinud. Tasuja murdis koos mõne võitlejaga lossi keldritesse, et leida üles oma ammu vangistatud isa Tambet. Ta leidis isa surnult, ikka veel seina külge aheldatult. Tasuja tormas üles lossi- saali. Seal käis võitlus elu ja surma peale. Tasuja ristas Oodoga mõõgad ja rüütel langes sealsamas. Rüütel Kuuno üritas appi tulla, Tasuja asus teda ründama ja äkki seisis Emiilia nende vahel. Ta needis Tasujat, et viimane tema kihlatut üritab tappa. Emiilia karjus , et kahetseb nende sõprust Jaanusega ja et Jaanus on juba oma isa eest kätte maksnud. Tasuja tardus, võitlus lossisaalis peatus. Kui Tasuja uuesti sõna suust sai, ütles ta oma meestele, et vennad Tallinna all on hädas ja tuleb appi minna. Lahing Lodijärve lossi pärast oli lõppenud.
Tasuja jõudis oma hõrenenud võitlussalgaga Tallinna alla ja sai kohe aru, et see võitlus siin jääb neile kõigile viimaseks . Hüüdega:“ Sureme surmates“ viis ta oma võitlejad lahingusse. Viimaks välkus ka Tasuja mõõk viimast korda …
Eestlase priiusevaim oli viimast korda lühikeseks ajaks lõkkele löönud. Nüüd unustas rahvas taas rahvuse, vabaduse, esivanemad. Pikk raske uni algas.