"Tasuja" Eduard Bornhöhe (0)

Tasuja
Eduard Bornhöhe „Tasujas“ on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks , sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet . Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur . Vahurit piitsutati tihti ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga lüüa.Järsku tuli metsast välja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta.
Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus . Tambeti naine suri kahe aasta pärast. Tambet kolis isa saadud majasse ning piiras õue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Musta-munga kloostrisse õppima. Jaanus oli kümme aastat vana,kui ta esimest korda isaga Lodijärve lossi ratsutas. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand , kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Seal kohtuski Jaanus Oodo ja Emiiliaga ning nende koeraga Tarapitaga. Alguses ei saanud Jaanus ja Oodo üksteisega läbi ja otsustasid, et lähevad lossi aeda kaklema, sest õuel ju ei saanud. Aias aga jõudis Emmi neid lahutada. Kui Jaanus Tamebetiga väravatest välja ratsutasid, küsis Tambet pojalt, et kas ta tahab järgmine kord kaasa tulla. Jaanus küsis pärast, et kas ta võib mõnikord üksi hobusega metsa sõitma minna. Tambet küsis, et kas ta läheb ka mõnikord lossi. Jaanus vastas jaatavalt. Jaanus käis peaaegu iga päev lossi juures lõbutsemas ja ka õppimas.
Jaanus oli juba viieteistaastane. Ühel päeval istus ta oma täku selga ja ratsutas üksinda lossi poole. Tee peal tuli talle vastu kaks ratsanikku. Need olid Oodo ja Emiilia. Nad sõitsid võidu Prohveti - Pärdi koopani. Kui nad Jaanuse juurde jõudsid otsustas Oodo, et tema enam enda märaga sammugi ei sõida. Vaid hoopiski Jaanuse täkuga. Kui nad olid natuke aega ratsutanud ja Prohveti- Pärdi koobas hakkas paistma, kihutas Oodo Jaanuse ja Emmi eest ära. Teised püüdsid talle järele minna. Jaanus ja Emmi nägid, kuidas täkk teepeal olevast august üle hüppas ja edasi ilma koormata metsa jooksis. Kui Jaanus ja Emmi kohale jõudsid, lamas Oodo maas . Jaanus kükitas ta kohale ja rebis südame lähedal olevad riided lahti ja kuulas kõrvaga südant ja ütles, et Oodo on vaid minestanud. Jaanus võttis Oodo endale selga ja hakkas teda Prohveti- Pärdi koopa poole tassima. Kui Jaanus koopa juurde jõudis oli Oodo ikka veel uimane . Prohveti- Pärt andis Oodole mingit läbipaistvat märjukest juua. Lõpuks ärkas Oodo üles ja vaatas uimaselt ringi. Oodo küsis, et mis temaga oli juhtunud ja kui ta seda teda sai, sai ta vihaseks. Siis vaatas ta Jaanusele otsa ja sai temagi peale vihaseks, et miks ta maamats temale kogu aeg otsa vahib. Oodo sõimas Jaanust, kuid kaua ta juba sõimata ei saanud, sest Jaanuse käsivars mustas ta silme ees. Oodo kihutas lossi poole tagasi ja Prohveti- Pärt ütles Emmile, et ta isale enne Oodot tõtt räägiks. Pärast Emmi lahkumist rääkisid natuke aega Prohveti- Pärt ja Jaanus kahekesi. Prohveti- Pärdile hakkas Jaanus meeldima.
Viie aasta pärast ühel hilissuve hommikul korraldati Lodijärve lossis jahipidu. Sulased istusid lossiõuel ja uhkustasid oma isandatega, sest kui keegi endast hakkas rääkima arvati, et ta valetab või uhkustab. Kõik jutud algasid isandate kiitmisega ja siis räägiti, et mis oleks isand teinud ilma oma rääkiva sulaseta. Varsti läks üks sulastest mööda ja rääkis neile, mida ta hommikul lossihärra ukse tagant pealt oli kuulnud . Toas kõndisid kaks meest, üks oli umbes viiekümne aastane ja teine oli umbes kahekümne viie aastane noormees . Vanamees oli Lodijärve lossihärra, noormees oli rüütel Kuuno Rainthal. Kuuno rääkis lossihärraga päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada.
Varsti läksid Emmi ja Konrad jahile. Kohe nende kannul ratsutas rüütel Kuuno. Metsas asusid nad jälitama ühte hirve. Tagaajamisel sattus Emmi Jaanuse koju viivale teele. Jaanuse maja juurde jõudes oli kõik vaikne. Ta noppis mõne lille . Kui ta oli tagaõue jõudnud, nägi ta Jaanust raamatut lugemas. Emmi seletas, mida ta siin teeb. Kui nad olid tükk aega rääkinud saabus rüütel Kuuno ning Emmi tutvustas neid omavahel. Siis palus rüütel Kuuno, et nad minema hakkaksid. Jaanus otsustas minna metsa jalutama . Metsast välja jõudes hakkas paistma küla. Jaanus oli seal juba ammu tuntud.
Jaanus hakkas kõndima ühe sauna poole. Kohale jõudes astus ta sinna sisse. Seal oli pime ja kusagilt nurgast kostis hääl, mis kutsus edasi. Ta nägi põrandal kahte õlgedest tehtud aset, kus ühel oli üks vanamees ja teisel poiss. Jaanus märkas, et poissi oli pekstud. Ta aitas teda ja tohterdas. Selgituseks ütles vanamees, et poiss oli olnud lossiõuel ja ütelnud lossihärra poja koera kohta tige hunt ja siis oli teda viidud talli ja pekstud. Jaanus lubas järgmisel päeval uuesti tulla, aga järgmisel ööl sadas vihma nagu oavarrest . Jaanus ei saanud kolm päeva metsast välja minna. Ta ju oli lubanud Maanust vaatama minna ( Maanus oli selle poissi nimi, keda peksti). Jaanus läks oma tavalist rada mööda küla poole. Tee hargnes küla poole ja ka lossi poole. Jaanus sammus lossi poole. Kui loss paistma hakkas, oli lossi katusel musta värvi lipp lehvimas. Jaanus mõtles, et järsku oli keegi lossi-härra perest surnud. Jaanus hiilis piki aiamüüri edasi ja kuulis kellegi hääli ja ta peitis ennast põõsaste varju. Sealt tuli noorte poiste kamp kus oli ka Oodo. Poisid lohutasid Oodot. Ta oli ju alles kakskümmend aastat vana ja juba peremees . Poisid viskasid ka nalja . Jaanus sai aru, et lossihärra oli surnud. Tunni aja pärast jõudis Jaanus koju. Kui ta tuppa astus istus Tambet sulastega lauas ja nad sõid. Jaanus läks ja heitis enda tuppa pikali , kui kuulis kedagi tema nime hüüdmas. See oli Maanus ta tuli akna kaudu tuppa ja palus Jaanust, et ta talle süüa annaks. Jaanus pani ta enda voodisse magama ja heitis ise ka pikali. Maanusele oli koju järgi tulnud kubjas ja ähvardanud ja siis ta põgeneski. Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja . Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Teisel pool Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid, et kas Maanus oli Jaanuse juures või ei. Tambet ütles, et kuidas ta sai siin olla, mina pole kedagi näinud. Siis hakkas kubjas Jaanust kahtlustama. Jaanus vastas eitavalt. Siis sai ka Tambet teada lossihärra surmast, kuna kubjas ähvardas uue härraga. Jaanus lasi enda sulastel kupja välja visata . Kubjas läks ning valetas Oodole, et teda peksti ja Maanust ei antud kätte. Selle peale sai Oodo vihaseks ja lubas Jaanuse maja maha põletada. Metsa talus arutati, mida Maanusega peale hakata. Järsku kostis õuest vali paugutamine. Tambet käskis Jaanusel Maanus ära peita ja ise läks vaatama mis väljas toimub. Kui Jaanus õue läks nägi ta Tambetit maas pikali ja Oodot ja teisi salgas olevaid mehi. Ta kutsus sulased endale appi. Jaanus kutsus Oodo võitlema. Nad leppisid kokku, et kui Jaanus sureb , siis võib Oodo teha ta kehaga mida tahab, aga Tambet peab ellu jääma. Oodo alustas väga kiiresti ja sellepärast ta lõpu poole ära väsiski. Vahepeal ärkas üles üks mees, kelle mõõka Jaanus laenanud oli. Ta võttis maast kivi ja hakkas sellega võitlejate poole minema. Jaanus märkas seda ja lõi Oodol mõõga käest ja pöördus siis kiviga mehe poole, see aga pillas kivi maha ja jooksis minema. Siis hakkasid teised mehed Jaanusele ja ta sulastele kallale minema. Võitlus kestis tükk aega, kuni kostis viimase sulase karje. Nüüd oli Jaanus üksi. Ta nägi, et maja uks oli lahti läinud ja siis tuli tal hea mõte ja ta jooksis majja sisse. Salgast olevad mehed otsustasid maja põlema panna. Kui maja oli põlenud arvasid mehed, et Jaanus on surnud, aga nad ei teadnud midagi salakäikudest, mis majal olla võisid. 
Tuli kevad aastal 1343. Lodijärve lossi tuled põlesid. Natuke eemal seisis ratsanik . Ta lausus, et terve pesa on kerge hävitada. Aga sellele perele tema midagi ei tee, tehku talupojad mida tahavad. Ratsanik tõstis välja tõrvalondi ja pistis selle põlema. Järsku lõi igalt poolt põlema ja siis jälle kustus ära. Varsti põles juba üks mõis. Peale seda põlesid igal pool mõned majad. Iga hoone, kus elas taanlane või sakslane . Pärast, kui talupojad olid lõpetanud vaatas üks noormees Lodijärve lossi poole ja tundis oma isale kaasa. Nad kavatsesid rünnata Lodijärve lossi ja küsisid Tasuja (Tasuja- Jaanus) käest abi, sest tema tundis lossi ümbrust kõige paremini. Siis aga kostis laagri ühest servast kisa . Seal oli üks vaene inimene ja tema ümber suur salk mehi. Nad said teada rüütlite tulekust. Tasuja vaigistas rahva maha, sest rüütleid polnud lähedal. Nad hakkasid aru pidama . Nende põhieesmärk oli, et orjus kaoks. Otsustati võidelda. Järgmisel päeval tõusis Lodijärve lossis kära . Loss oli sisse piiratud. Tasuja lasi ühel mehel valge lipuga läheneda. Siis algas sõnavõitlus Oodo ja käskjala vahel. Käskjalg ähvardas, et kui nad ta nõudmisega ei rahuldu siis võetakse loss tormijooksuga. Öösel kui Tasuja oli veel üleval , tõid käskjalad talle kurbi uudiseid, et nende mehed oli Tallinnas jalgupidi üles poodud. Mehed asusid rünnakule. Redelid pandi lossi seina pidi üles, ja kui mehed üles hakkasid ronima löödi neil pea maha või siis kukkusid ise alla. Isegi müürimurdjaga ei saadud läbi, kuna odasid ja nooli visati alla.