Tasuja raamatu kokkuvõte (0)

Tasuja
Eduard Bornhöhe raamatus „Tasuja“ kujutatakse kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Sel ajal tulid sakslased ja taanlased Eestimaale haridust ja katoliku usku tooma . Sissetulijad riisusid põliselanikud puupaljaks ja peksid oimetuks, et eestlased saaksid nende kristlikku armu maitsta , tegid eestlastest orjad ja saatsid nad nende eneste endisele pärispõllule tööle. Kupja piitsaga õpetati orjadele nende uue peremehe õigust , haridust, katoliku usku ja põlgust eestlaste ebajumalate hiiete vastu.
Siiski oli siin orjuses üks mees, kel oli oma talu. Selle mehe nimi oli Tambet . Tema talu asus kaugel metsa sees ja sellepärast hüüti seda Metsa taluks.
Tambeti isa Vahur oli olnud Tallinna piiskopi ori. Ta oli olnud suur ja tugev mees nagu Kalevipoeg. Ükskord saanud Vahuril küllalt, et teda kogu aeg piitsutatija ta põgenes metsa. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju ja ta asus teda otsima .Ta leidis truudusetu sulase tamme alt puhkamast. Piiskop tahtis Vahurit piitsaga nüpeldama hakata, kuid karu tuli äkki nähtavale ja siis oli piiskop see, kes palus orja. Ta pakkus Vahurile maid, et see karu ära tapaks . Piiskop oli sõnapidaja mees ja lasi Vahuri vabaks ja kinkis talle tüki metsa Lodijärve lossi maade serval . Sinna ehitas Vahur endale maja. Põldu ta ei harinud, vaid elatus jahisaagist.
Ta lunastas lossihärra käest hundinahkade eest ilusa tüdruku naiseks ja naisevenna sulaseks . Sulasel lasi ta tüki metsa põlluks muuta. Enne surma käskis Vahur Tambetil maja ümber kõrge müür ehitada , sulaseid osta, maad harida ja jõukust koguda. Varsti suri ka Vahuri naine ja hiljem Tambeti naine.Vastupidi Vahuri keelule hakkas Tambet saksa keelt õppima ja käis Lodijärve lossis kauplemas ning endale vajalikku kraami toomas . Oma poja Jaanuse pani ta Tallinna Mustamunga Kloostrisse õppima, et poeg kasvaks saksaks ja kirjatargaks.
Kui Jaanus , kes on selle raamatu peategelane, oli kümneaastane, ratsutas ta esimest korda Lodijärve lossi.
Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast
Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Seal kohtus Jaanus Oodo ja Emiiliaga ning nende koeraga Tarapitaga. Alguses ei saanud Jaanus ja Oodo üksteisega läbi ja otsustasid, et lähevad lossi aeda kaklema, sest õuel ju ei saanud. Aias aga jõudis Emmi neid lahutada. Tambet tutvustas rüütel Raupenile ka oma poega . Kui Jaanus Tamebetiga lossi väravatest välja ratsutasid küsis Tambet pojalt, et kas ta tahab järgmine kord kaasa minna, vastas Jaanus jaatavalt. Peale seda käis Jaanus peaaegu iga päev lossi juures lõbutsemas ja ka õppimas .
Kui Jaanus oli viieteistaastane, kinkis isa talle täku, kellega ta lossi poole ratsutas. Teel kohtas ta Emiiliat ja Oodot, kes ratsutasid võidu Prohveti -Pärdi koopa poole. Oodo tahtis Jaanuse täkuga sõita. Jaanus puikles vastu, kuid siiski lasi Oodo oma täku selga . Oodo sõitis veidi aega rahulikult koos teistega , kuid siis kihutas Jaanuse täkuga minema. Kui hobune üle laia augu hüppas , kukkus Oodo ta seljast maha ja kaotas teadvuse. Jaanus võttis Oodo selga ja viis ta Prohveti-Pärdi juurde, kes Oodole lõhnavat vedelikku nuusutada andis. Poiss sai teada , et Jaanuse täkk oli ta seljast maha visanud ja ta sai Jaanuse peale tigedaks ning sõimas teda talumatsik ja koeranahaks ning lubas Jaanuse koerte poolt lõhki kiskuda, kui see peaks veel lossi minema.
Läks mööda viis aastat. Ühel hilissuve hommikul korraldati Lodijärve lossis jahipidu. Külaliste seas oli rüütel Kuuno Rainthal. Kuuno rääkis lossihärraga päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada. Jahile läksid rüütel Konrad, Emiilia ja nende kannul ratsutas rüütel Kuuno. Metsas asusid nad jälitama ühte hirve, tagaajamisel sattus Emmi Jaanuse koju viivale teele. Jaanuse maja juurde jõudes oli kõik vaikne, tagaõue jõudnud, nägid ta Jaanust raamatut lugemas. Emmi seletas mida ta siin teeb. Kui nad olid tükk aega rääkinud saabus rüütel Kuuno. Emiilia tutvustad Jaanusele Kuunot. Kui Emiliilia ja Kuuno ära läksid otsustas Jaanus jalutama minna metsa.
Metsast välja jõudes hakkas paistma küla. Jaanus hakkas kõndima ühe sauna poole. Kohale jõudes astus ta sinna sisse seal oli pime ja kusagilt nurgast kostis hääl, mis kutsus edasi. Ta nägi põrandal kahte õlgedest tehtud aset kus ühel oli üks vanamees ja teisel poiss. Jaanus märkas, et teda oli pekstud. Ta aitas teda ja tohterdas. Poiss oli olnud lossiõuel ja ütelnud lossihärra poja koera kohta tige hunt, siis oli teda viidud talli ja pekstud. Jaanus lubas järgmine päev uuesti tulla, aga järgmisel ööl sadas vihma nagu oavarrest.
Jaanus ei saanud kolm päeva minna. vaatama minna . Kui ta lõpuks sai minna, tundis ta , et teda kisub lossi poole. Kui loss paistma hakkas oli lossi katusel musta värvi lipp .Ta kuulis kellegi hääli vastu tulemas ta peitis ennast põõsaste varju. Sealt tuli noorte poiste kamp kus oli ka Oodo. Poisid lohutasid leinavat Oodot, mõned viskasid ka nalja.
Kui Jaanus koju jõudis, istus Tambet sulastega lauas ja nad sõid. Jaanus läks heitis enda tuppa pikali kui kuulis kedagi tema nime hüüdmas. Maanus tuli akna kaudu tuppa ja palus süüa. Jaanus pani ta enda voodisse magama ja heitis ise ka pikali. Maanusele oli koju järgi tulnud kubjas ja ähvardanud ja siis ta põgeneski. Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja . Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Teisel pool Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid et kas Maanus oli Jaanuse juures või ei. Tambet ütles kuidas ta sai siin olla kui ta poleks näinud. Siis hakkas kubjas Jaanust kahtlustama. Jaanus vastas eitavalt. Siis sai ka Tambet teada lossihärra surmast kui kubjas ähvardas uue härraga. Jaanus lasi enda sulastel kupja välja visata. Kubjas läks valetas Oodole, et teda peksti ja Maanust ei antud kätte. Selle peale sai Oodo vihaseks ja lubas Jaanuse maja maha põletada.
Oodo läks ise oma seltskonnaga Jaanuse juurde. Tambet käskis Jaanusel Maanus ära peita ja ise läks vaatama mis väljas toimub. Kui Jaanus õue läks nägi ta Tambetit maas pikali olemas ja Oodot ning teisi salgas olevaid. Ta kutsus sulased endale appi. Jaanus kutsus Oodo võitlema. Nad leppisid kokku kui Jaanus sureb siis võib Oodo teha ta kehaga mida tahab, aga Tambet peab ellu jääma . Oodo alustas väga kiiresti ja sellepärast ta lõpu poole ära väsiski. Vahepeal ärkas üles üks mees kelle mõõka Jaanus laenanud oli, Ta võttis maast kivi ja hakkas sellega võitlejate poole minema. Jaanus märkas seda ja lõi Oodol mõõga käest ja pöördus siis kiviga mehe poole see aga pillas kivi maha ja jooksis minema. Siis hakkasid teised mehed Jaanusele ja ta sulastele kallale minema. Võitlus kestis tükk aega kuni kostis viimase sulase karje. Nüüd oli Jaanus üksi. Ta nägi, et maja uks oli lahti läinud ja siis tuli tal hea mõte ja jooksis majja. Salgas olevad mehed panid Jaanuse maja põlema.
 Kevadel, aastal 1343 tuli Jaanus Lodijärvele tagasi juba Tasujana.Ta kandis tõrvikut ja üksteise järel süttis mõisaid põlema.Tasuja kogus enda ümber kohalikke talupoegi, nende seast valiti välja juhid.Iga hoone, kus elas sakslane või taanlane, põletati. Tasuja lubas, et tema Lodijärve lossi perele liiga ei tee, tehku talupojad, mis tahavad.Tormijooksul Lodijärve lossile tundis Oodo ta ära ja põgenes.Tasuja otsis lossi keldrist oma isa ja leidis ta surnuna.  Ta läks juba mööda lossitreppi üles, kui talle üteldi, et tema mehed olid Tallinna all hädas .
Ta lubas minna aga enne läks trepist üles saali poole. Tasuja tappis Oodo ja kippus Kuuno kallale, aga Emmi hakkas paluma ja Tasuja jättis Kuuno ellu. Tasuja kiirustas mehi, et nende mehed vajavad abi. Ta võitles kõvasti ja tappis üksteise järel vaenlasi. Lõpuks tapeti ka Tasuja. 
Pärast lahingut Tallinna all kadus mässavate eestlaste õnn täiesti. Landmeister kihutas neid igal pool.
Paar aastat hiljem –1346- müüs Taani kuningas Eestimaa, mille ordumeister juba enne pandiks oli võtnud , 19 000 marga eest Saksa ordule.
See talupoegade lahing oligi Jüriöö ülestõus.