Muinasjutt puuraidurist (täiendatud ja parandatud versioon) (0)

Haldjas Lyselle ja puuraidur
Elas kord kauges metsas üle kivide ja kändude, ookeani ja järvede taga ühes väikseses külakeses üksik puuraidur. Ta teenis raha teistele küla elanikele puid raiudes. Mehe tööpäevad algasid varajase päiksetõusu ajal ja lõppesid õhtul pimedas.
Ühel tavalisel tööpäeval nägi puuraidur metsas suurt valget kuma . Ta mõtles endamisi, et mis muu see ikka olla saab, kui kuu sära. Kuid see kuma oli ka siis, kui kuud varjasid suured paksud pilved . Raidur läks särale lähedamale ning ta astus peagi paar sammu tagasi - vaatepilt oli ehmatav. Mees nägi maas lamavat pisikest elavat haldjat. Ta püüdis haldjaga rääkida, kuid asjatult . Raidur võttis haldja sülle ja viis koju. Asetas ta õrnalt voodisse ja läks ise magama. Hommikul ärgates oli pisike haldjaneiu kadunud. Mees leidis haldja õuest kivi pealt istumast ja enda ette rääkimast. Ta läks kivi juurde, istus maha ja proovis haldjaga juttu rääkida. „Tere, mina olen haldjas Lyselle.” „Tere, mind kutsutakse siin väikeses külakeses puuraiduriks.” Haldjas rääkis raidurile kogu loo kuidas ta nõia eest põgenes ja viga sai. Lyselle palus raiduri käest abi, mille peale suure südamega mees oli kohe valmis enda abikätt ulatama. Ta pidi päästma haldjate kuninganna kurja nõia käest, aga see ei saa kerge olema, sest loss oli peidetud mitme kilomeetri paksusesse metsa. Raidur raiub ja raiub, kuid ei jõua kuhugile. Mees langetas puid kolmandat nädalat järjest ning oli juba kergelt alla andmas, kuni äkitselt märkas raidur mingit kivist asja. Tõmbas veel puid eest ära ja nägi suurt ehitist, lähedamale jõudes tuli välja, et tegu on suure lossiga. Kutsus siis kiiresti haldja ja nad hakkasid otsima sissepääsu. Lossi uksel olid puud ees, et võõrad sisse ei pääseks. Raiduril läheks nende maha võtmisel vaid natuke aega. Peagi oli sissepääsu esine puudest lage ja nad astusid ukse juurde. Uks avanes vaikselt ja vastu vaatas vaid tühjus. Loss oli seest täiesti tühi ja kottpime. Ei mingit liikumist polnud kuulda ega näha. Kõndisid edasi, uurisid ringi, aga ikka midagi ei leia – täielik tühjus. Haldjas hüüdis ja trampis, raidur hüüdis ja kolistas kirvega, kuid mitte keegi ei kuulnud . Järsku käis ukse pauk , kuid kedagi polnud näha. Raidur jooksis ukse juurde, aga ka seal polnud ühtki hingelist. Haldjas Lyselle proovis lossist välja minna, kuid uks ei avanenud. Nad olid lossis lukutaga ja hirmul. Neil polnud midagi muud teha kui lossis ringi vaadata. Haldjas märkas väga ilusat kuldset uks, mis oli kergelt praokile jäetud ja liikus haudvaikselt selle suunas. Ta tegi ukse rohkem lahti, et valgust ruumi lasta ja nägi seal haldjate kuningannat ning oh häda, ta oli ahelates! Raidur vabastas kuninganna kiiresti ja nad alustasid teed tagasi lossi väljapääsu poole. Neil vedas, sest kuri nõid norskas ja magas nii sügavalt, et ta ei kuulnudki sissetungijatest midagi. Väljapääsu uks avanes see kord ning raidur ja haldjad jõudsid ilusasti külla tagasi. Haldja kuninganna tasus raidurile suure rahapajaga. Mees sai väga rikkaks, kuid tal oli praegugi hea elu ning raidur ei vajanud seda raha. Ta ostis endale vaid väikese majakese. Raiduril polnud kõige selle rahaga midagi teha ning ta annetas üle poole oma rahast heategevusse. Mees abiellus küla kõige kaunima neiuga ning talle sündisid 3 kõige armsat poega. Raidur elas oma perega õnnelikult aegade lõpuni.