Minu Eestika - essee (4)

TALLINNA ÃœLIKOOL
Matemaatika ja Loodusteaduste instituut
Loodusteaduste osakond
Mona- Theresa Võlma
MINU EETIKA
Essee
Juhendaja : Argo Buinevitš
Tallinn 2011
Eetika on teadus kommetest ning tavadest ning on filosoofia aru, käsitledes ühiskondlikku ­­ning individ­­­uaalset hakkamasaamist, elukorraldust – eestika on väärtusõpetus.
Läbi ajaloo on eetikal leitud erinevaid tahke, püütud eetikat seletada ning leida universaalset eetika vormi, mis seleteks elu, inimesi ning ühiskonda. Kolm põhilist eetika vormi on tagajärje-eetika, kohuse -eetika ning vooruse-eetika, mis omakorda veel jagunevad väiksemateks harudeks . Käesoleva eesseega ma püüangi välja selgitada, millise eetika järgi mina elan ning mis on minu tõekspidamised ja ideaalid.
Tagajärje eetika jaguneb egoismi-eetikaks ning utilitarismi eetikaks. Egoismi-eetika teooria järgi peab inimene maksimaliseerima oma „MINA“ ning kõik teod tuleb teha enesehüvides. Samuti, et inimesed küll on võimelised heategudeks, kuid ainult sellisel juhul, kui see on ka neile endile kasulik – nt tekitab meid endis hea tunde. Kuigi on väidetud, et antud teooria ei ole jätkusuutlik, leian ma siiski, et teoorias on palju tõtt. Kõik inimesed on vahel egoistid, tehes asju vaid endale kasulikult – nii ka mina. Kui ma pidevalt ühiskonna heaolule ning teistele mõtleksin, jääks mul enda elu elamata – ostes endale riideid , sööki, interneti, korteri tegutsen ma igapäevaselt vaid iseenese huvides – tehes seda, mis on mulle hea. Kindlasti on palju viise, kuidas palka ühiskonnale ja teistele kasulikuna kulutada. Kuigi ma ei nõustu kõigi egoismi-teooria väidetega, leian, et inimesed käituvad vahel egoistlikena (alateadvuslikult) ning elus on vaja teha otsuseid iga päev, pannes end esikohale .
Teine tagajärje-eetika vorm on utilitarism , kus esikohal on üldsuse huvid. Kuigi ei ole leitud, et ka see teooria oleks universaalne, leian et ka siin on aspekte , mida mina ning ka üldsus oma elus kasutab. Kuigi üldiselt ma ei leia, et inimene peaks oma elu elama teistele, vaid endale, tuleb vahel teha tegusid , mis on kasulikumad suuremale hulgale inimestele kui ühele individuaalile. Nagu loengu näide – kui surnud miljonär annaks mulle oma raha, et mina annaksin selle edasi jalgpalli meeskonnale, siis mina isiklikult ei teeks seda, vaid annaks puhta südamega raha lastele, kellel kas ei ole pere, on suured tervisehädad või on vähekindlustatud. Kuigi see tegu oleks surnud mehe soovide vastane, ei suudaks mina leppida olukorragam, kus ma tean, et saaksin aidata paljusid hädasolijaid ning seda võimalust neile mitte pakkuda. Samuti ma leian, et mingis mõttes on utilitaristlikud teod ka oma arvamuse mitte peale surumine ning leppimine suurema hulga inimeste arvamusega, et vältida suuremat dilemmat ning säilitada rahu. Ma usun, Kui tagajärje-eetika mõõtis teo tulemit, siis kohuse-eetika järgi oleneb teo moraalsus motiivist, mitte tagajärjest. Sama teoni võivad viia väga erinevad teod, kuid ka väga erinevte motiividega. Minu arvates on väga suur vahe, kas sooritame heateo soovist teha head või et tunneme end selleks kohutatuna. Just omakasu-püüdmatu heategu on kohuse-eetika järgi moraalne tegu. Kui ma käin supiköögis toitu jagamas või vabatahtlikuna lastekodudes, ei näe ma põhjust, miks peaksin tegema seda omakasupüüdlikult. Abibajajate aitamine ei anna mingit tunnet , et jah, nüüd ma tegin head. Pigem on koju tundes halb, kui tead, kui palju on neid, kes vajaksid hoolitsust. Kuid teadmine, et sa said kellegi päeva paremaks teha lihtsalt sellega, et kohal olemas olid, on midagi kirjeldamatut. Kuigi selliste tegude tagajärg ei ole möödetav – inimesed ei leia omale kodu, õhtul on kõhus jälle tühjad ning lastekodu lapsed ei saa minu seal käimisest peret, leian ma et oluline on just see tegu, et käia aitamas. Samuti ma usun, et suur osa inimesi, kellel on elukaaslane , teevad pidevalt ohverdusi oma kaaslase heaks. Kaks inimest ei saa koos elada pidevalt, kui kumbki ei ole pidevalt nõus teise heaks midagi tegema. Kuigi ma ei leia, et teo tagajärg ei oleks oluline, tuleb elus ette juhtumeid, mil on olulisem teo motiiv ning tegu ise.
Viimane teooria, mida ma antud esseega käsitlen, on vooruse eetika. Selle teooria kohaselt on esikohal teo tegija , mitte tegu ise või teo tagajärg. Mina isiklikult arvan, et voorused on väga olulised ning suurem osa inimestest võiksid käituda ja olla neile vastavalt. Kuid ma ei usu maailma toimimisse, kui kõik inimesed oleksid head. Kui maailmas ei oleks „halbu“ inimesi, puuduksid maailmast ka „head“ inimesed. Et oleks hea, peab sellele ka midagi vastanduma. Ilma kõige selleta, oleks maailm liiga ühenäoline ning maailm palju vähem arenenud, kuna tihti peale on just halb see, mis annab tõuke millegi uue loomiseks.
Vooruse eetika järgi on tegu hea, kui on leitud „kuldne kesktee “. Kuid alati ei ole kompromiss ja mõistlikkus see, mis viib meid heani ning hea tegu ei pea alti olema mõistlik. Tegu, mis esialgu võib tunduda halb ning irratsionaalne , võib mõne aja möödudes viia suuremate ning paremate tagajärgedeni. Samuti võib häid ning head kaasa toovaid tegusid sooritada mitte vooruslikud inimesed. Kuid seetõttu ei saa veel öelda, et tegu ei olnud hea või ei toonud kasu.
Kuigi eetika teooriaid on palju ning osad neist on lausa vastanduvad ja kõikidele eetika teooriatele leiab poolt ja vastu argumente, usun mina, et kõik need eetika vormid eksisteerivad kõigis inimestes koos. Minu jaoks ei ole mõttekas neid lahti kiskuda ning öelda, et inimene on üks, teine või kolmas. Iga hetk meie elus on unikaalne ning ka reaktsioon on unikaalne. Mis eetikat me just antud hetkel ning antud olukorras kasutamine on tingitud antud olukorrast ning taustsüsteemist, kui kindel on see et erinevatel hetkedel ja ernevate olukordade puhul võime me kasutada kõiki erinevaid eetika vorme ning oma elu jooksul kasutame neid kõiki.
Seega kokkuvõttes võib öelda, et ma ei ole mitte tagajärje-, kohuse-, või voorus-eetikat kasutav inimene, vaid ma olen neid kõiki sõltuvalt olukorrast.