Minu eetika (0)

Minu eetika
Eetika on filosoofia haru, mis kuulub väärtusõpetuse alla ning mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse seletamise ja põhjendamisega. Eetika kui distsipliin jaguneb teoreetiliseks ja praktiliseks. Praktiline eetika tegeleb konkreetsemate küsimustega, mis erinevatel aladel võivad ilmenda. Teoreetilise eetika võib laias laastus jagada metaeetikaks, mis uurib pigem abstrakseid küsimusi, ja mitmesugusteks normatiivseteks teooriateks, mis arutlevad õige ja vale üle. Tuntumad normatiivsed eetikateooriad on tagajärje-, kohuse - ja vooruseetika. Tänapäeva inimene on neid teooriaid enda jaoks mugavdanud ning samuti olen veendunud selles, et inimese isiklik eetika on normatiivsete teooriate kombinatsioon.
Minu isiklik eetika on kombinatsioon tagajärje- ja kohuse-eetikast, kuid suurem osakaal on kohuse- eetikal . Deontoloogia väidab, et osad moraalsed kohustused kehtivad absoluutselt. Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele. Moraalne tegu on ajendatud teatud motiivist ehk kohusetundest ning tähtis pole mitte selle tagajärg, vaid hea tahe . Kohuse-eetika järgi on moraalireeglid kohustuslikud ning kehtivad kõigile universaalselt. Usun, et kohuse-eetika on aluseks erinevate kultuuride ja usundite säilimisel. Moraalireeglid kanduvad edasi põlvest-põlve, kuigi aja jooksul neid modifitseeritud – vastavalt ühiskonna normidele – on põhimõtted samaks jäänud. Julgen väita, et lähtun peamiselt sellest teooriast kuna pooldan tõerääkimist ka siis, kui see põhjustab ebameeldivusi. Samuti pean õigeks moraalireeglite kehtivust universaalselt ning oluline on hea tahe, kuna tihti peale ei ole võimalik ette ennustada reaalseid tagajärgi mida tegu tekitada võib. Nõustun Kantiga , et mitte Jumal ei anna moraaliseadusi, vaid inimene ise. Seda peamiselt sellepärast, et ma ei ole usklik inimene, kuid ma usun ka, et moraaliseadused on juurutatud meisse kasvatuse käigus. Moraaliseadused on õigustatud ilma Jumala eksisteerimiseta ning samuti ei pea olema Jumal selleks, kes neid seadusi jõustab. Moraaliseadused on õigustatud, kui neid järgiv grupp inimesi on püsima jäänud ja see sama grupp toimib kohtuniku ja jõustajana. Samuti nõustun Kantiga, et inimene ei tohiks oma sisemist häält jalge alla tallata. Sisemine hääl on südametunnistusest ja ühiskonna normidest innustatud ning tihti peale teen just seda arvestades oma otsused ja teod.
Tagajärje-eetika vastandub kohuse-eetikale, kuna selle teooria järgi on moraalse teo õigsuse kriteeriumiks teo tagajärg. Kuigi need kaks teooriat vastanduvad teineteisele, siis siiski järgin ma ka kohati tagajärje-eetikat. Kuna konsekventsialism jaguneb kolmeks – egoismieetika, utilitarism ja altruism –, siis pigem lähtun egoismieetikast ja utilitarismist. Need kaks vastanduvad üksteisele hüvede maksimeerimise poolest – egoismis tegu peab maksimeerima tegija hüvesi, utilitarismis ühiskonna omi. Üritan enamasti leida teo tegemiseks viisi, tänu millele oleks esindatud nii minu kui ka teiste hüved. Näiteks kui esimene viis ei ole kasulik teistele aga teine on, kuid mulle pigem kahjulik, siis on vaja leida kolmas, nö kuldne kesktee , mis oleks kõigile osapooltele sobiv ja kasulik. Kui ma ei leia seda kuldset keskteed, siis jääb tegu tegemata. Oluline on, et tegu poleks teistele osapooltele kahjulik, kuid see ei pea ka neile kasulik olema. Rühmitan oma eetika egoismieetika alla, kuna isegi teiste hüvede olemasolul ma jätaksin teo tegemata, kui minule endale tuleb sealt kahju. Ma liigitaks selle mingil määral personaalegoismi alla, kuigi ma hoolin moraalist, mitte nagu sellele alaliigile omane on. Mulle meeldiks mõelda, et ma teen midagi enda heaolust sõltumata, kuid kui analüüsin oma tegude tagamõtet ja tagajärgi, siis saan aru, et kaudselt need on seotud siiski minu isiklike hüvedega. Utilitarismil on oma osa minu eetikast, kuna üldjoontes üritan otsustada tegude üle nende tagajärgede alusel ning üritan saavutada võimalikult suure hulga kasu kõigile, keda see tegu puudutab. Püüan tagajärgede hindamisel olla üle individuaalsetest huvidest ning näha tervikut. Spetsiifilisemalt liigitaksin eri vormidest end eelistus -utititarismi alla, kuna pigem soovin, et minu teod rahuldaksid igaühe soove ning liikidest reegli-utilitarismi alla, kuna minu jaoks on õigem näha suurt pilti. Samuto saab minu meelest tuua paralleele utilitarismi ja kohuse-eetika vahel, nagu näiteks teiste huvide seadmine enda huvide ette ( Kanti teooriates). Altruismi osa ei pea ma tähtsaks oma eetikas , sest selle osakaal on liiga väike. Ma arvan, et altruism saab suuremaks osaks, siis kui ma saan endale hoolealused , kelle heaolu on minust sõltuv (näiteks lapse sünd või vanemate hooldamine).
Vooruseetika väidab, et kõik põhilised otsustused eetikas on otsused inimese iseloomu kohta. Seega on vooruseetika keskmes inimene ja tema iseloom. Moraalses mõttes ei peaks me hindama tegu või selle tulemust, vaid inimese emotsioone ning kalduvust toimida õigesti. Pigem arvan, et ma ei lähtu vooruseetikast, sest inimesed kelle iseloomu omadus ei ole näiteks hoolivus ja sallivus, suudavad siiski käituda selliselt vastavalt olukorrale ja vajadusele. Samuti ei usu ma, et me oleme oma iseloomu eest vastutavad, kuna teaduslike uuringute käigus on tõestatud, et inimese iseloom areneb välja ja juurdub esimese viie eluaasta jooksul ning hiljem on ainult võimalik õppida neid omadusi eirama või võimendama. Laps ei saa olla vastutav oma iseloomu eest, kuna seda mõjutavad nii paljud tegurid nagu vanemad, sugulased, lasteaed, sõbrad jne. Võin oma kogemusest öelda, et on võimalik õppida julgem või tänulikum olema. Voorused ja pahed on küll õpitavad, kuid siiski üldiselt lähtutakse moraalireeglitest ja südametunnistused nende kasutamisel.
Analüüsides enda tegusi ja otsusi sain aru, et lähtun peamiselt kohuse-eetika ja tagajärje-eetikast. Teooriatest lähtumine sõltub olukorrast, mis sellel hetkel vajab lahendamist. Peamiselt kasutan kohuse-eetikat kuna leian, et on lihtsam järgida moraalireegleid, kui lähtuda oma voorustest ning samuti ei ole võimalik kõiki reaalseid tagajärgi ette ennustada. Moraalireeglid on kõigile universaalsed ja üheselt mõistetavad , mis teeb minu arvates ühiskonna toimimise võimalikuks. Samuti on tänu moraali reeglitele maailmas palju erinevaid kultuure ja usundeid, millest nii mõnigi on ajalukku vaibunud. Usun, et moraalireeglid on olulised ühiskonna püsimiseks.
2