H.de Balzac "Isa Goriot" (0)

Raha eest saab kõik?

Honore de Balzaci teos “Isa Goriot ” räägib Pariisi elust 17. – 18.sajandil, tolle aja kõrgseltskonnast, vaestest ning nende äärmuste sobivusest või mittesobivusest. Peategelasteks on kunagine jõukas nuudlikaupmees isa Goriot, kes üle kõige armastas oma tütreid ning vaene õigusteaduse tudeng Eugene de Rastignac , kes iga hinna eest tahtis kõrgseltskonda pääseda. Goriot’ isaarmastus oli niivõrd tugev, et ta muutus oma tütarde suhtes naiivseks ning ei näinud, et need temalt ainult raha tahavad. Seega tekibki küsimus, kas raha eest saab kõike ning kas see tagab armastuse?
Isa Goriot elas pansionis koos paljude teiste värvikate inimestega. Sinna kuulusid näiteks lõbus seltskonnahing härra Vautrin , kes lõpuks osutus sunnitöövangla põgenikuks e.”surmanarritajaks”, pansioni omanik proua Vauquer, vanatüdruk preili Michonneau, kes Vautrini paljastas, noor neiu Victorine Taillefer, kelle rikas isa oli ta hüljanud ning paljud teised, kes nii suurt tähelepanu teoses ei pälvinud. Pansioni rahvas ei sallinud isa Goriot’ ning pidas teda veidrikuks, kuna tema ümber keerlesid mitmed imelikud asjaolud – ta oli rikas, kuid elas pansioni vaesemais toas, tal käisid külas uhked daamid, keda arvati olevat tema armukesed ning vaadati viltu sellele, et sellised naised üldse taolist vanameest võiksid külastada. Üliõpilane Eugene oli väga huvitatud, mis tegelikult toimub ning selgitas välja, et need on Goriot’ tütred ning ta on kõik oma vara neile jaganud, et tagada nende heaolu. Eugene, pääsenud kõrgseltskonda, tutvus paruniproua Delphine de Nucingeniga, isa Goriot tütrega, nad armusid ning Eugene’i ja Goriot’ vahel tekkis tugev austus ja sõprus.
Isa Goriot tervislik seisund halvenes järsult, kui tema mõlemad tütred oma rahalistest probleemidest kurtma tulid ning tal ei olnud võimalik neid täielikult toetada. Eugene oli koguaeg tema kõrval ning kutsus ka oma sõbra Bianconi ülikooli arstiteaduskonnast teda ravima. Isa Goriot ainus soov oli, et tema kallid tütred teda surivoodile vaatama tuleks ning Eugene tegi kõik, mis tema võimuses, et nad sinna tuua, kuid need katsed olid asjatud. Oma viimastel elutundidel mõistis Goriot lõpuks, et tütred temast ei hooli ning ta on teinud suure vea nende eest hoolitsemisega. Eugene ja Biancon matavad Isa Goriot oma rahade eest ning kuna tema tütred ei vaevu isegi matustele tulla, laseb Rastignac hauale kirjutada: “Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud ’ ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul.”
Paraku on ka elus tõesti nii, et raha eest õnne ega armastust osta ei saa. Kuigi Isa Goriot oma tütreid läbi ja lõhki armastas ning oli valmis neile viimse kui ihukarva andma, ei hinnanud nad seda ja ei hoolinud oma isast. Raha eest on võimalik osta kõikvõimalikke materiaalseid esemeid, suuri maju ja autosid, kuid üksi ilma armastuse ja õnneta ei ole need midagi väärt, kuna elus on sügavaid emotsioone ja tundeid vaja, et mitte ära kuivada.
Raha on läbi aegade olnud suur tülide põhjustaja ning on lahku ajanud häid sõpru, seega on alati soovitatav sõpradele seda mitte laenata, kuna see sõprus võib laenu tagajärjel lõhkeda. Näiteks on minult laenu võetud ning tagasimaksmise võimaluse puududes hakkas laenaja mind vältima, kuna piinlik oli ja me muutusime seetõttu kaugeteks. Seega on soovitatav rahalisi sidemeid lähedaste inimestega mitte luua. Eugene de Rastingnacil oli raske oma perelt nende viimased sendid küsida, sest selle tagasi saamine ei olnud kindel. Tema jaoks lahenes olukord hästi, sest selle raha sai ta oma perele tagastada, isegi rohkem, kuigi oli suur risk, et nad ei pruugi seda raha enam kunagi näha.
Armastuse tõestuseks ja inimeste lähendamiseks on läbi aegade olnud kindel viis olnud abielu sõlmimine. Tänapäval sõlmitakse see liit põhiliselt turvatunde ja majandusliku kindluse tagamiseks, sest abielu lõppedes on juriidiliselt kehtestatud, et abieluvara läheb pooleks ning abielu kestes on mõlema osapoole raha ühine. Isa Goriot pani oma tütred mehele lootuses, et neile on majanduslikult kõik olemas, kuna mehed olid ju jõukad, kuid paraku see nii ei läinud – kõrgelt hinnatud mehed ei andnud neile piisavalt raha ning see tegi isa õnnetuks.
Olen alati teadnud, et raha eest ei saa kõike ja et see ei taga õnne ning see selgus ka Honore de Balzaci teoses “Isa Goriot”, kus lootused ja ootused rahast seda õnne leida tulemust ei andnud. Goriot suri teadmises, et on isana läbi kukkunud, kuna ei suutnud tütardele õnne tagada. Elus tuleb leida armastus ning ei tohi loota rahale ja materiaalsetele väärtustele, kuna see kõik võib kord kaduda.