Isa Goriot sisukokkuvõte (4)

„ Isa Goriot “
Honore de Balzac
Proua Vauquer on vana naine, kes peab Pariisis juba nelikümmend aastat kodust pansioni , mis asub Neuve- Sainte -Genevieve tänava lõpus. Sinna on elama asunud nii noori kui vanu.
Lahkudes oma nuudlivabriku ärist, oli isa Goriot, umbes 69 aastane vanamees, asunud 1813. aastal elama proua Vauquer juurde. Isa Goriot oli rikas, kuid väga kokkuhoidlik ja tagasihoidlik . Ta laskis ennast ninapidi vedada, oli pühendunud oma perekondlikesse esemetesse. Imetledes Gorioti välimust ja rikkust soovis Vauquer saada proua Goriotiks. Proua sõbranna krahvinna aga laitis meest niivõrd, et proua ei huvitunud enam temast ning tahtis, et Goriot välja heidetakse. Kuid Goriot maksis oma oansioni eest.
Isa Gorioti hakkasid külastama kaks ilusat neidu, keda peeti tema armukesteks, kuid tegelikult olid neiud Gorioti tütred. See oli 1819. aasta novembrikuu lõpul, ajal, mil see draama lõi lõkkele, igaühel oma kindel arvamine vaese vanakese kohta.
Üliõpilane Eugene de Rastignac soovis saada kõrgseltskonda ning tänu tädi abile kutsuti ta proua de Beauseanti ballile . Seal ta kohtas ihaldatud naist Anastasie de Restaud . Hilisõhtul koju tulnud märkas ta isa Gorioti sõtkumas kullatud hõbedat. Isa Goriot vaatles oma tööd kurva ilmega, pisarad tungisid tal silmi. Hommikul saatis isa Goriot Christophiega krahvinna Restaule kirja. Tasutud veksliga. Vautrin heitis tihti kõigi üle nalja . Isa Goriot uuris preili Victorine´i., vaadeldes vaest noort tütarlast, kelle näol ilmnes tõsise valu, hüljatud lapse valu, kes armastab oma isa.. üliõpilane läks krahvinna majja ja märkas seal isa Gorioti. Maxime oli krahvinna armuke?! Lausuds isa Goriot nime, oli Eugene andnud hoobi nõiakepikesega, kui selle mõju oli vastupidine sellele, mida sõnad proua de beauseantei sugulane olid sünnitanud. Enam ei lubatud üliõpilast krahvinna majja. Eugene seadis sammud vikontessi Beauseanti majja. Seal saab ta teada, kes on kaunile krahvinnale isa Goriot ning hakkab nüüd isa Goriot kaitsma. Ta kirjutas emale ja õdedele kirja, et need talle raha saadaks. Mõne päeva pärast saigi ta vastused oma kirjale tundes sügavat südamevalu, et oli emalt raha küsinud teades pere olukorda. Vautrin jutustas Eugenele endast ja oma soovist. Vaese õnnetu, viletsa tütarlapse süda on käsn, mis ahnelt täitub armastusega, on kuiv käsn, mis laieneb niipea kui sinna langeb tundmusetilgake. Vautrin teatab Eugenele, et preili Victorine teda armastab ning Vautrin tahab saad osaks Victorine rikkusest, mille ta isa Taillefer talle pärandaks.
Eugene seadis end valmis, et minna taas ballile. Isa Goriotpalus vaadata oma tütarde järgi, kuid enne kohtus Eugene proua Beauseantiga ning Eugene oli ballil tema saatjaks. Ooperisaalis märkas Eugene proua de Nucingeni ning jäi teda pikisilmi imetlema. Vikontess markii d´Ajuda viis Eugene kaunitari juurde. Ta jutustas neiule tema ilust ja kõneles, miks proua de Restaud Eugenele ukse sulges. Jalutanud koju jutustas noormees õhtust Goriotile. „Minul ei ole iialgi külm, kui neil on soe; mina ei tunne kunagi igavust, kui nemad naeravad. Mul ei ole muid muresid kui vaid nende omad“-isa Goriot. Isa Goriot tõi järgmisel päevale Eugenele kirja Delphinelt, kes kutsus ta taas kohtuma . Noormees läks neiuga kohtuma ning nägi teda kurvas meeleolus, pikka pärimise järgi otsustas usaldada neiu oma pettumuse põhjuse, kui Eugene läheb mängib rahaga . Tgasi tulnud näitas ta oma võidetud summat. Delphine oli pettunud , kuna abikaasa talle midagi ei lubanud.
Eugene meelitas Victorine´i, kuid pärast kõnelust Vautriniga oli tema meel muutunud. “Tehku ta mis tahab, kindlasti ei abiellu mina preili Tailleferiga!“ütles Eugene enesele.
Preili Michonneau ja Poiret saavad teada, kes Vautrin tegelikult on ning politseinik palun preililtt teente, et arreteerida sunnitöölt pagenud vang, kus teda tuntakse Surmanarritaja nime all. Vautrin pakub kõigile veini ning toimub suur joomapiduEugene saab Delphinelt kirja, kus ta seletab, et ootas teda kaua. Samal ajal tuleb teade, et Härra Frederic (tailleferi poeg) on kahevõitluses surma saanud. Vautrin kukub pikali ning preili Michonneau avastab, et too mees ongi Jackues Collin . Collin tõuseb püsti ning mõistab, et teda on paljastatud . Politseinikud tulid pansioni ja arreteerisid Collini. Pansionärid ei leppinud preili Michonneau seal viibimisega ja ta lahkus, järgnes talle ka Poiret. Üksteise järel plaanivad lahkud pansionärid pansionist. Goriot viib Eugene korterit vaatama. Delphine ja Anastasie pihivad isale oma kurba saatust, mida mehed on nendega teinud. Anastasie mees avastas armukese loo ja Delphine mees ei saa teda vabaks lasta, kuna raha pole anda enne kahte aastat.
Eugene astus tuppa . Delphine ja Anasatsie läksid kaklema, isa Goriot minestas. Talle kutsuti arst. Delphine ja Eugene lähevad proua de Beaseanti ballile, et teada saada, kas Rochefide ja markii d´Ajuda abiellusid. Eugene saab proualt teada, et ta lahkub igaveseks , kuna tema armastatu on abiellunud. Eugene põetab isa Goriot. Isa Goriot tahab meeleheitlikult näha oma tütreid, kuid need ei tule. „pean ma siis surema nagu koer? See on mu tasu, mahajätt. Nad on alatud, roimarid; põlgan neid, nean nad ära“ eugene püüdis tütreid isa juurde kutsuda, kuid Anastasie mees ei lasknud ning Delphine jäi haigeks . Anastasie saabus, kui isa enam meelemärkusel ei olnud. Ta suri. Talle korraldati väga tagasihoidlikud matused, kuna raha ei olnud. Keegi peale üliõpilase ja Christophe matusele ei tulnud. Ta heitis sellele sumisevale mesipuule pilgu, mis näis tahtvat juba ette välja imeda ta mee, ning lausus: „Ja nüüd alaku võitlus!“ romaan ei lõpe ulja väljakutsega, vaid Rastignaci naasmisega seltskonda.