"Isa Goirot" (9)

Honore de Balzac
„Isa Goriot ”
Teos algab sellega, et tutvustatakse elanike proua Vauquer ’i pansionaadis. Proua Vauquer peab Pariisis pansioni juba 40 aastat, mis asetseb Neuve- Sainte -Genevieve’i tänavas, Ladina kvartali Saint-Marceli eeslinna vahel. Seal elab nii noori kui vanu, nii mehi kui naisi. Maja ise oli kolmekorruseline, kus elas huvitavate karakteritega inimesi moodustades huvitava terviku. Pansionaat ise on suhteliselt viletsas seisus; toad on vanad, seinu kaunistavad aegunud maalid, tubades asetsevad vanad luitunud mööbliesemed, värv on seintelt maha kulunud, linad on plekilised ja määrdunud, toolid on vigased, põrandad täis lohke. Lühidalt seal valitses viletsus, maja oli kõdunemas.
Proua Vauquer on umbes viiekümneaastane, kellel on elus olnud palju õnnetusi. Tema mees oli käitunud temaga halvasti ning jätnud vaid silmad nutmiseks ning selle õnnetu maja elamiseks. Proua ise arvas , et ta on kannatanud kõike, mida on võimalik kannatada. Naine elas koos oma paksu köögitüdrukut Sylviega, kes valmistas sisepansionäridele eineid ning hoolitses majapidamise eest. Tal oli ka uksehoidja Christophe, kes edastas teateid ja tegi ka aeg-ajalt kelneri tööd. Tema juures elas preili Michonneau, vanatüdruk, kes hiljem osutus äraandjaks ning aeti teiste majaelanike soovil pansionist minema, temaga koos läks ka härra Poiret , kes oli vana rauk ja käis Michonneaul järgi nagu koerakutsikas, tema oli varem olnud ametnik , arvatavasti kohtuministeeriumis. Kõige rohkem kõneainet pakkus majas Goriot, keda hüüti isa Goriotiks. Ta oli eriskummaline mees, kes algselt elas kõige rikkamas ja uhkemas korteris , kuid järk-järkult vähendas oma luksusi ning lõpuks elas viletsuses. Algul proua Vauquer väga hoidis teda, ta oli justkui armunud mehe rikkusesse, ta unistas vahel, et abiellub ning sattub uhkesse seltskonda ja saab tähtsaks prouaks. Proua pakkus härrale sardiine süüa ning lõhnastas endki, kuid miski ei võtnud vedu, naine solvus igaveseks mehe peale, et too temast välja ei teinud. Goriot ise oli endine nuudlivabrikant, kes oli osanud õigel ajal rikastuda. Keegi ei teadnud eriti ta minevikust, teda külastasid tihti 2 ilusat naist, keda peeti ta armukesteks, kuid tegelt olid need ta tütred, kellele vaene mees nii andunud oli ja kõik hinge tagant ära andis. Veel elas majas üks umbes neljakümneaastane mees, kes kandis musta parukat, värvis oma põskhabet, ütles end olevat endine kaupmees ning nimetas end härra Vautriniks. Ta oli tugeva kehaehitusega, musklis ja tugevate kätega. Oskas nalja visata ning oli alati aitamas midagi parandada. Tihtipeale laenas ta raha proua Vauquer’le ja teistele pansionäridele, kuid talle maksti alati kõik tagasi, sest ta heasüdamlikkus tekitas aukartust. Vautrin tundis ka kõike; merd , laevu, Prantsusmaad, välismaad, äriasju, inimesi, sündmusi, seadusi, hotelle ja vanglaid. Proua Vauquerit ta väga hoidis ning hellitas, naine oli isegi usaldanud talle majavõtme. Üheks elanikuks oli ka preili Victorine Taillefer , kes oli häbeliku ja nukra hoiakuga, kuid ilus ning nõtke. Ta isa ei tunnistanud teda enda tütreks, eelistas talle oma poega , kes pidi kogu ta päranduse saama ja tütar pidi elama viletsuses. Vaese neiu eest hoolitses nagu oma lapse eest proua Couture, kes tahtis orvust kasvatada jumalakartlikku tütarlast, viis ta igal pühapäeval missale ning iga viieteistkümne päeva järel pihile. Noor naine oli armunud noorde Eugene de Rastignaci , kes oli näo poolest täielik lõunamaalane: valge näonahk, mustad juuksed ja sinised silmad. Tema kuju, maneerid ja hoiak tähistasid aadliku perekonna võsu. Ta käis elegantselt riides ning käitus kombekalt. Pariisi oli tulnud õppima advokaadiks, unistas saada rikkaks ja mõista Pariisi naiste armastust.
Raamatu sündmustik algab sellega, et proua Vauquer külastab nn rikas krahvinna, kes lubab majaperenaisele heldelt külalislahkuse eest tasuda. Proua poputab teda igati, katab laua kallimate nõudega ning pakub parimaid toite. Kuid ühel hetkel on krahvinna kadunud ja pole mitte üht soudki endast maha jätnud. Proua Vauquer on väga pettunud . Peale seda on ta nii umbuskne, et on isa Gorioti peale tige , kes elas algul nii rikkalikult, kuid muutus nii kokkuhoidlikuks, et ei soojendanud talvel enam oma tubagi. Kõik püüdsid välja uurida selle languse põhjusi. Arvati, et ta kulutab kõik oma armukesetele, kes teda vaatamas käisid. Ühel päeval huvitus sellest üliõpilast Eugene’i, kes tahtis saladusele jälile saada. Ta oli käinud ballil, kus teda hurmas kena krahvinna, kui ta öösel tagasi tuli, nägi ta Goriotit oma lauahõbedat kokku rullimas. Talle räägiti, et see kõik on ta armukeste jaoks, kuid üliõpilane sai teada, et tegelikult vaid ta tütarde, kelle jaoks ta oli valmis viimsegi hinge tagant ära andma. Eugene hakkas käima ballidel ja ta sai maitsa aadlikku elulaadi. Vautrin hoiatas teda kõige eest, mis liigne ahnus endaga kaasneda võivad. Õpilasele käis see kõik lausa närvidele. Ta nagu kartis seda vangipõgenikku, kuid kui ta mõtles ta sõnade peale, siis oli tal justkui õigus, aga tema jäi endale kindlaks, et suudab alati südamehäält kuulda ning ta soovis leida endale vaid armastava naise. Eugen armub esialgu proua de Rastignaci, kuid kui ta tema ees ta isa mainib, sulguvad poisi jaoks nende maja uksed. Ta käib abi ja nõu küsimas oma nõbu proua de Beauseanti juures, kes aitab teda meeleldi ning räägib ka oma elust. Sügavamalt armub Eugen proua Delphinesse, kes on samuti härra Gorioti tütar. Isa Goriot on sellest väga vaimustuses ja aitab noori nii palju kui ta vähegi oskab ning on tema võimuses. Lõpuks pididki nad elama kõik kolmekesi õnnelikult, kuid teos võttis ootamatu pöörde ja proua de Rastignac sai oma armukeselt petta , millest sai ta mees teada ning lubas ta ilma varanduseta jätta, mille peale naine kohe isa juurde tõttab. Vautrin laseb tappa Victoria venna, et too varanduse endale saaks. Vautrin saadetakse vangi ning preili Michonneaut süüdistatakse kahepalgelisuses ja reetmises, ta peab pansionist lahkuma ning kaasa võtab ta ka Poireti. Delphine ei saanud mehelt lahutust ja isa Goriot on suremas. Tundub, et tütardel pole sellest sooja ega külma, sest vaatama nad teda ei tule. Vaene mees sureb väga kesistes tingimustes, nii vaesena, et maetakse kirku poolt antud kirstu, ta matustel on vaid Eugene, Christophe, kirikuõpetaja ja kaarikumees, Eugene oli nendest sündmustest, tütarde ükskõiksusest ja nende abikaasade külmusest nii jahmunud, et ta otsustas selle kõrgseltskonna vastu astuda. Esimese väljakutsena läks ta Rastignac-proua de Nucingeni poole lõunastama.