Looduse referaat Metssiga Sisukord 1.Sissejuhatus 2.Välimus 3.Eluiga 4.Elumood 5.Levik 6.Toitumine 7.Sigimine 8.Vaenlased 9.Metssiga Eestis 10.Kaitsestaatus 11.Allikad 1.Sissejuhatus Metssiga on sigalaste sugukonda ja sea perekonda kuuluv metsloom. Metssiga on omnivoor nagu kodusigagi. Ta on pärismaine Kesk-Euroopas, Vahemere piirkonnas (kaasa arvatud Atlase mägedes), Põhja-Aafrikas ja enamikus Aasias, ulatudes lõunasse Indoneesiani välja. Hiljem on teda sisse toodud paljudesse kohtadesse. Arvatakse, et kodusiga on aretatud metsseast umbes 7000 aastat eKr Lähis-Idas ning umbes samal ajal sõltumatult ka Hiinas. Rahvapäraselt on metssiga kutsutud ka nimega kutu. Isane metssiga on kult, emane siga on emis ja noori
ringi liikuma. Vaenlased - Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel , heinakoristustöödel. METSSIGA (Sus scrofa) on sigalaste sugukond, sea perekond. 2 Välimus - Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Metssead kaaluvad kuni 300 kg.
..3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Metssead kaaluvad paarsada kilogrammi.
Hilissügisel kasvab isasloomadel naha alla paks sidekude ning seetõttu on vaenlasel väga raske teda ära tappa. Kärsa abil saab suuri kive veeretada. Kärss on ülitundlik ja metsseal on väga hea haistmine. Emasloomal on 6 paari nisasid, kuid toitumine on neil kõigil erinev. Toitumine 5 Suure osa oma toidust saab kätte songides. Sööb vilja, kartuleid ja paljusid põllukultuure. Metssiga on omnivoor. Rohelised taimed, puuvõrsed (väike osa); teisalt taimede maa-alused osad (suur osa) – juured, risoomid (pilliroo risoomid); edasi loomne toit (putukad, vihmaussid, tõugud); kõige rohkem mõjutavad viljad (tammetõrud, pöögiseemned ja pähklid). Kõige olulisem toidufaas on viljad (eriti nisu). Metssiga on ka raipetoiduline. Levik Väga laialt levinud.
Jälgi ajavad aeglaselt. Ajamise kiirus oleneb lõhnatundmisest ja kogemustest. Hagijad on rahulikud, asjalikud, visad, vastupidavad ja varaküpsed koerad. Nad pole liiga tihedalt seotud peremehega, mis võimaldab neid vajadusel teistelegi laenata. Kasutatakse jänese, rebase, ilvese ja isegi hundijahil. Hundijahiks kõlbab kõrgekasvuliste hagijate kari (vene hagijas). Eesti hagijas on ainus koeratõug, mis on Eestimaal aretatud! Eesti hagijat võib kasutada jänese, rebase ja ilvese jahil. Välimus: keskmisekasvulised on soome ja eesti hagijas, suuremad vene ja vene laiguline hagijas. Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid, sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma, peab kehaehitus vastama tõustandardile. Käpp olgu tugev ja kompaktse ehitusega ja tagajalgade
lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg) · 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. KARU Ursus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga · saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud · kõnnib talla peal · hambad on nürid, kuna sööb nii taimset kui ka loomset toitu · Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom,
hierarhia kindlalt paigas kuid selline suur kari jaguneb kevadel jälle väiksemateks. Saagikülluse ja/või huntide vähesuse puhul karjade liitumist talvel ei toimu. Hunt on väga plastiline kiskja, kes kiiresti kohaneb muutunud elutingimustega. Toitub nii selgrootutest (putukad, limused) kui ka selgroogsetest loomadest (kahepaiksed, roomajad, närilised sh kobras, jänesed, linnud, kährikud, rebased ja uluksõralised. Sööb ka raibet. Eestis peamisteks toiduobjektideks metssiga ja metskits. Elupaigana eelisatavad vähese inimmõjuga alasid: metsa, raba, sood, tuulemurdu, kuid saavad edukalt hakkama ka suure inimasustuse ja mõjuga piirkondades. Jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris, paarituvad ja poegi saavad vaid domineeriv paar, karja teised liikmed võtavad osa poegade hooldamisest. Tiinus kestab ca 2 kuud, pojad sünnivad märtsis-aprillis www.jahindusinfo.ee
Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Nastik, 2011) Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette,
Lõhnameel on samuti hästi arenenud ning suulaes asub neil "haistmismaitseelund" (Jacobsoni elund), mis eristab sugulisi, indlemisega seotud lõhnu. Põskedel, laubal, saba all ning küüniste vahel paiknevatest lõhnanäärmetest pärit nõred annavad informatsiooni looma soo ja vanuse kohta. (Loomad, 2001) Mõned kaslased otsivad saaki aktiivselt, kuid teised varjavad end ja ootavad mööduvaid ohvreid. Paljud kasutavad nende kahe meetodi kombinatsiooni. Kummalgi juhul kujutab kaslase karvkate endast maskeerimisvahendit: näiteks tiigri vöödid sulavad hästi ühte kõrge rohustuga, samas paljud metsas elavad liigid on tähnilised, et imiteerida läbi lehtede paistva päikese laike. Kaslased peavad jahti kõigile loomadele, keda on võimelised kinni püüdma ja maha murdma. Suured kaslased on spetsialiseerunud saakloomadele, kes on neist endist suuremad ning nad on võimelised korjust lühikest maad ka lohistama, vedamaks seda ohutusse toitumispaika.
peale Teist maailmasõda Ukraina territooriumil. Hundi keha pikkus ja suurus varieerub palju, sõltudes nii piirkonnast, üldiselt on lõunapoolsemad isendid väiksemad kui põhjapoolsed; kui ka soost, emased on umbes viiendiku võrra isastest väiksemad. Pikkus nina otsast kuni koheva saba tipuni võib olla meeter kuni 2 meetrit. Emased võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest. Kõrgus käppadest kuni õlani 60-95 cm (harva üle 100cm). Karvkate on hundil pikk keha eesosal ja kaelal, moodustades talikarval pisikese laka, mistõttu tundub loom talvel ka märksa kogukam. Karvastik võib olla nii hall, millele viitab ka nimi, kuid ka punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate
protsenti, pühapuude hulgas on mändidest rohkem ainult tammesid (25 protsenti valimist). Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on tuntud ja kasutatud mände ristipuudena, kuigi ristipuid on teistestki liikidest. 5 2. Pihlakas ( Sorbus aucuparia) pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve. Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade
aasta madalaimale tasemele. 2. Sigalaste sugukond, sigade perekond nende iseloomustus. Sigade kodustamine. SUGUKOND (SIGALASED, PEKAARILISED E NABASEAD, JÕEHOBUSED) Sigalaste sugukonda kuulub 5 perekonda. Meid huvitab perekond sead. Sigade perekonnas on 12 liiki. 3. Kodusigade ja metssigade iseloomustus (nii füsioloogilised näitajad kui ka käitumise jm iseärasused ). Kodusiga Metssiga Aastaringsel sigiv Sessoonselt sigiv Tiinus 115 päeva Tiinus 130 päeva Põrsaid 10-12 Põrsaid 5-6 Päevaloomad Ööloomad Sigimise algus 7 kuud Sigib alles 2 aastal 4. Sigade bioloogilised iseärasused: viljakus, varavalmivus, tapasaagis ja keha koostis, liha toiteväärtus ja selle kulinaarsed omadused, tiinusperioodi pikkus, söödaväärindus, energiakategooriad sigade söötmisel (energiakäibe skeem ). 5
Tänapäeval on ta tore ja tugeva kehaehitusega seltsikoer. Bernhardiinid jagatakse lühi - ja pikakarvalisteks. Bernhardiin kiindub jäägitult peremehesse, armastab lapsi, olles nende suur sõber ja kaitsja. Ta äratab tähelepanu võimsa tugeva luustikuga ning hästi arenenud lihaste ja massiivse peaga, samuti oma kurva pilguga. Isastel on turja kõrgus vähemalt 70 cm ja emastel vähemalt 65 cm. Põhivärv on punane valgega. Rind , käpad, sabaots, koonuümbrus, lauk ja laik kaelal peavad olema valged. Puudel Puudlit on esinenud Lõuna-ja Kesk-Euroopas 16.sajandi algusest peale, aga tõu päritolumaaks peavad end paljud riigid. Nende hulgas on Pransusmaa, Saksamaa ja Venemaa. Tõug põlvneb koeratüübist "bracker", kes aja
isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Sigimine Sigimine algab 3...10 päeva peale vetteminekut. Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150...200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2...3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4...4,5 mm pikkused ja 2...2,5 mm laiused. · Areng Embrüonaalne areng kestab 13...18 päeva ning see sõltub veetemperatuurist - 25 °C juures on areng kuus korda kiirem kui 10 °C juures. Kooruv vastne on 9...10 mm pikkune
heaks materjaliks punutiste valmistamisel. Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte. Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem punakad, pisut lapikud ning servas väikeste ripsmetaoliste karvadega. Ja veel üks huvitav asi
Kodukakk Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad
andmetel kuulub ka vikerforell Oncorhynchus mykiss. Vikerforelli kasvatamisega alustati Kalifornias 1870-ndatel; ülemaailmne levik algas 1880-90-ndatel, praeguseks esineb kõigil kontinentidel. Eestisse toodi esmakordselt 1895, tõeline kasvatus algas introdutseerimisest 1952, massiliseks muutus 70-ndatel. Tänaseks on täielikult kodustatud, stressi suhtes vähetundlik, harjub kergesti kunstliku toiduga, tal on aretatud tõud. Euroopas on kaks kaubaforelli suurust valge või roosa lihaga portsjonforell (ca 250g) ja punase lihaga lõheforell (üle kilo, tänapäeval eelistatult 2-3 kg). Portsjonforelli tarbitakse rohkem Lõuna- Euroopas, kus on väikese jõeforelli söömise traditsioon, lõheforelli Põhja-Euroopas, kus tuntakse lõhet. Lõheforell konkureerib turul lõhega ja forelli turustamisest rääkides tuleb
Eestiibade alla peidetud tagatiivad võivad aga olla erivärvilised, moodustades näiteks silma sarnaseid kujutisi. Tülitamise puhul tuuakse tagatiivad eestiibade alt välja ja kontrastne värvus võib 20 mõnegi näljase linnu eemale peletada. Eesti liblikatest esineb taoline ehmatusvärvus näiteks silmiksurul. Ööliblikaid eristab päevaliblikatest ka suhteliselt jäme kere ja suured tundlad. Eestis võib leida liblikaid lendamas märtsist novembrini. Suurliblikatest on esimesed kevadel lendajad valmikuna talvitunud lapsuliblikas - see on see kollane, keda keegi esimesena näha ei taha, ja väike-koerliblikas - kirju suve kuulutaja. Need liigid hakkavad lendama juba esimeste lumevabade laikude tekkimisel. Mõlemad liigid lendavad kuni juuni lõpuni, seejärel uued munad munenud valmikud hukkuvad ning rööviku ja nuku staadiumi
1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus Käsitiivalised kuuluvad loomade (Animalia) riiki, keelikloomade (Chordata) hõimkonda ja imetajate (Mammalia) klassi. Käsitiivaliste (Chiroptera) selts jaguneb kaheks alamseltsiks: suur-käsitiivalised (Megachiroptera) ja väike-käsitiivalised (Microchiroptera) (MacDonald, Barrett, 2002). Väike-käsitiivalisi nimetatakse rahvasuus nahkhiirteks. Nahkhiired on ainukesed imetajad, kes suudavad lennata. Nende tiivad kujutavad endast kahekordset nahka kere küljel ja kummagi esijala nelja pikenenud sõrme vahel. Närvid ja veresooned kulgevad käsitiivalistel lennuse kahe nahakihi vahel. Esijäsemed vajavad tiibadena kasutamiseks lisatuge, selleks on kohanenud liitunud kaelalülid, lamenenud ribid ja tugev rangluu. Käsitiivaliste tiibu langetavad lihased on kinnitunud rinnakule spetsiaalse haru külge. Tiibade siruulatus varieerub suures ulatuses tiiburitel (Megachiroptera) võib see olla kuni 1,5 m ja väiksematel
kabiloomade ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobuslaste sugukonda ja hobuste perekonda. Hobused Pärishobused- Equus 1. koduhobune E. caballus 2. Przewalski hobune Equus przewalskii. 124-145cm kõrge. Laia ja sügava kerega ja püstise lakaga. Paks kael. Pikad kattekarvad. 1901 toodi halle loomaaeda. Metsikult oli veel 1950-del. Stepihobuse tõud pärinevad temast. 3. tarpan E. caballus gmelini primitiivne koduhobune. Kuni 135 cm. Trulljas kere, ümarad vormid. Hiirjas vööt seljal. Tagajalgadel naastud puuduvad. Veel 1870-l oli teda veel looduslikult. Tuntumaid pidajaid oli Krahv Samolski loomaaed. Eeslid E.asinus (raamatus olemas) metsikuid eesleid kohtab vaid Aafrikas.Tiinus kestab 12 kuud Iseloomulik on pikk kandeaeg. Suurem pea ja pikemad kõrvad kui hobusel. Ka pikem lande osa. Kere laudjas on luippu. Kabjad on kitsamad, ka kõrged ning värvuselt hallid raudja vöödiga. Nad ei hirnu,
jakilehm 250-300 kg. Põhiliselt kasutatakse jakki töö- ja kandeloomana, vähem piima- ja lihaloomana. Jakilt saadakse aastas keskmiselt 575-600 kg piima, mille rasvasisaldus on ca 8%. Kaguaasia veiste perekonnal on kaks ulukvormi banteng ja gaur, kes on andnud kodustatud vorme. Kaguaasia veised on ulatuslikult levinud Birmas, Tais, Vietnamis ja Indoneesias. Banteng on levinud põhiliselt Indo-Hiinas ja Indoneesias. Nende turja kõrgus on 150-180 cm. Värvuselt on nad hallikaspunased, kere tagumine osa hallikasvalge. Bali saarel on bantengid kodustatud ning neid nimetatakse bali karjaks. Turja kõrgus on väiksem kui ulukvormil 110-130 cm. Kasutatakse põhiliselt lihaloomadena. Gaur on levinud Indias, birmas, Indo-Hiinas ja Malaka poolsaarel. Ulukgaur on suur loom, turja kõrgus kuni 185 cm. Sarved on kuni 80 cm pikad. Elab põhiliselt mägimetsades. Põhiline värvus on pruunikasmust
mahagonpunaseks ja koorub põikribadena. Valged karikakrakujulised õied kasvavad kobarais ja avanevad koos lehtedega aprilli lõpul või mai algul. Läikivad punakaslillad viljad on väikesed ja mõru või magusa maitsega. Metskirsipuu on enamiku maguskirsi kultuursortide esivanem (Hageneder 2006). Roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluvad magus kirsipuu ja hapu kirsipuu on erinevad liigid, kuid mitmed riigid käsitlevad nende vilju statistikas koos lihtsalt kirssidena. Ka on aretatud nende kahe liigi vahelisi hübriidseid sorte. (Kask 2007) Maguskirsipuu ja hapukirsipuu erinevad puu suuruse, külma- ja haiguskindluse poolest. Õiealgmed pungades on varakevadiste külmade suhtes tundlikud. (Kask, Kivistik 2005) Magus kirsipuu (Prunus avium, sün. Cerasus avium) kasvab looduslikult suurel osal Mandri-Euroopa territooriumil, Väike-Aasias ja Kesk-Aasias. Ta kultuuristati kas Kesk- Aasias või 300. a paiku enne Kristust Kreekas. Rooma riigi ajal hakati teda kasvatama
Hõimkond käsnad (Porifera, Spongiae), kolme klassiga: Klass lubikäsnad (Calcarea, Calcispongiae) Klass klaaskäsnad (Hexactinellida,Hyalospongiae) Klass päriskäsnad (Demospongiae) Ehitus: vesi voolab läbi kanalite ja viburiskambrite. Voolu tekitavad kambreid vooderdavate hoanotsüütide viburid. Välisseina katab epiteelitaoline pinakotsüütide kiht. Selle all mesoglöa rakuväline aine amööbrakkude ja okistega. Ainuõõssete ehitus: Kiireline sümmeetria: pikitelg, kere ja kombitsad (kiired). Kehasein kahekihiline + rakkudeta mesoglöa. Ainus kehaõõs. Epiteelis ka lihaskiududega rakke, näärme- ja närvirakke, kõrverakke, sugurakke. Viburloomade ehitus: iseloomulik viburi (liikumisorgan) olemasolu; püsiv kehakuju, mis on tingitud ektoplasma välisest kihist moodustunud pelliikulast. Mõned viburloomad, kelle pelliikula on väga õhuke, võivad ka oma kehakuju muuta. Olemas üks v mitu tuuma.
valitsevad oksapuu-enamusega puistud, esineb ka lehtpuumetsi tänapäeval suudavad looduslikult metsi moodustada kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised (ilma inimese vahelesegamiseta asenduvad lõpuks okaspuumetsadega) u. 5000 aastat tagasi laialdaselt levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe keskmine vanud 56 a. 1.Lomastik - metskits, põder, hirv, pruunkaru, rebane, hunt, orav, kährik, metssiga, mäger, metsnugis, valgejänes, ilves, mets-karikhiir, leethiir, kaelushiir; laanepuuk, mullakakand, kiritigu, metsprussakas, kirju samblasultan, hiid-puiduvaablane, tuhatjalgne, kägu- vaablane, kivirähk, seenesääsk, harilik kõrvahark, laanekuklane, laanekuklase pesa, mullamurelane, haavalumik, kuusesikk, kuuse-kooreürask, sitasitikas, männiöölane, kuusesikk, harilik maipõrnikas; suur-kirjurähn, käbilind, musträhn, leevike,
VÄHK JA VÄHIKASVATUS Vähikasvatuse seminari Jäneda, 15.-16. märts 2001 õppematerjal Koostanud Ari Mannonen ja Tiit Paaver Koostatud toetudes Soome ja Eesti õppekirjandusele Käesoleva õppematerjali koostamiseks on kasutatud kirjandust: Kirjavainen J. 1996 Hämeen Ravunviljelyopas. Kala- ja riistahallinnon julkaisuja 23. 117 lk. Järvenpää T., Tulonen J., Erkamo E., Savolainen R., Setälä J. 1996. Ravunviljely menetelmät ja kannattavuus. Riistan ja Kalantutkimus, 111 lk. Koostajad tänavad nende autoreid. Ari Mannonen Tiit Paaver 2 SISUKORD Eessõna 1. Vähi bioloogia........................................................................ 5 1.1. Vähid ja nende kehaehitus....................................................... 5 1.2. Vähi elutsükkel.....................................................................7
Seega algas Eestis kohaliku karja parandamine välismaalt ostetud suguloomadega vältava ehk ümberkujundava ristamise teel. 19. saj. lõpul varuti lehmadele märksa rohkem sööta kui varem, mis võimaldas suurendada piimatoodangut. Tõuke piimakarjakasvatusele andis nõudmise suurenemine piima ja piimasaaduste järele Peterburi ja Tallinna turgudel. 1885. aastal anti Tartus välja Balti kubermangudes aretatud veiste kohta tõuraamat, mis oli loomulikult saksakeelne. Esimene eestikeelne tõuraamat avaldati trükis 1918. aastal Tartus. Selles tõuraamatus olid andmed angli ja eesti maatõugu veiste kohta aastaist 1914...1918. Professor Jaan Mägi oli selle tõuraamatu koostaja ja organiseerija. Alates 1918. a. hakati eesti angli karja ja eesti maakarja kohta pidama eraldi tõuraamatuid. Liivimaa
primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus; lihajõudlus. 6) PIIMA-JA LIHATÕUD Piimatõud n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. Hästi arenenud hingamis- ja vereringeorganid , kiire av, mis tagab võimalikult suure hulga piima tekke udaras. Hästi arenenud, näärmerikas ja hea verevarustus udarates. Lihaomadused
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
Kuslapuud harvendatakse varakevadel ning kärbitakse peale õitsemist. Söödava kuslapuu põõsast on lihtne kasvatada. Taim on vähenõudlik mullastiku suhtes ning talle meeldib olla ilma lõikamata. Suur lõikamine võib põõsale mõiuda negatiivselt.Eemaldada on tarvis vaid mahavajunud oksi. Lõikamisega ei tasu liialdada, kuna vilja kannavad teise aasta oksad. Plussiks on see, et kahjurid ja haigused ei kimbuta põõsast. Meil kasvatavad sordid on aretatud Siberis mistõttu on nad külmakindlad. 9 ILUÕUNAPUU (Malus) Joonis 2. Iluõunapuu. http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/iluounapuu-kaunistab-linnaparki-ja-koduaeda? id=68719237 Iseloomustus Õunapuu on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond ja üks kõige vanemaid kultuurtaimi
Arvame, et lambanahkadest ja lambavillast valmistatud tooteid (vestid, mütsid, kindad) võib tulevikus kasutada Eesti sõjaväes või piirivalves, mis annaks suuremaid tellimusi vastavate toodete valmistajatele. Tänu viimastel aastatel toimunud muutustele on lambakasvatajad hakanud oma põhikarja suurendama, on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid. 1.3. Eestis aretatavad lambatõud Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid,
1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad. on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus; lihajõudlus. 5.PIIMATÕUD n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. kiire hästiarenenud hingamis- ja vereringeorganid , kiire av, mis tagab võimalikult suure hulga piima tekke udaras. hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarust. udar. Lihastik,lihaomadused.tagasihoidlik.
'Parviformis'; 3. Kerajad, peente võrsetega: 'Echiniformis'; 'Gregoryana'; 'Clanbrassiliana'; 'Gregoryana Parsonsii'; 'Gregoryana Veitchii'; 'Mariae-Orffiae'; 4. Lamedad ja laiümarad: 'Little Gem'; 'Nidiformis'; 'Procumbens'; 'Pumila Glauca'; 'Highlandia'; 'Hornibrookii'; 'Pseudoprostrata'; 'Pumila'; 'Pumila Nigra'; 'Tabuliformis'; Siia rühma võiks lisada ka meie kahe tuntud okaspuude sordiaretaja A. Ilvese Luualt ja A. Vaigla Räpinast aretatud sordid nagu: 'Luua'; 'Luua Pärl' jne. Antud ülevaade on vaid murdosa hariliku kuuse sortidest. 5. Kanada ja must kuusk Kanada kuusk (Picea gláuca [Moench] Voss). Glaucus sinakasroheline. Kuni 20...35 m kõrgune puu, tüvediameetriga 60...100 cm. Võra tihe, laikoonusjas ja tihti ebakorrapärane. Juurestik tugev. Eestis on kanada kuuse dimensioonid palju tagasihoidlikumad, saavutades harva kuni 25 m kõrguse. Vanus võib ulatud kuni 600 aastani. Tsoon II. 1700.
pinnalaotuselt. Piimalambatõud Piimalambatõugusid ei ole maailmas väga palju. Tänapäeval teatakse umbes kahte tosinat lambatõugu, kellest enamikku kasvatatakse Vahemereäärsetes või sellega piirnevates riikides. Kõikidelt piimalammastelt saadakse suure valgu ja rasva sisaldusega piima, kuid erinevate tõugude piimajõudluses eksisteerivad suured erinevused. Maailmas kõige suurema piimajõudlusega on friisi piimalambad. Tänapäeval eristatakse nende hulgas Ida Friisimaal aretatud saksa ida-friisi piimalammast (Deutsches Friesisches Milchschaf) või Lääne Friisimaalt pärit hollandi ida-friisi piimalammast (Dutch East Friesian Milk Sheep). Hollandi ja Belgia piirialade lähedal aretatud flaami piimalambad (Flemish Sheep) kuuluvad samuti friisi piimalammaste rühma. Geneetiliselt on nendele tõugudele lähedane ka Hollandist pärit tekseli lihalambatõug, kes umbes 100 aastat tagasi meenutas välimikult friisi piimalambaid, keda aga hiljem on aretatud lihalambaks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
