Meedia juhib ja mõjutab meie igapäevaelu (1)

Meedia juhib ja mõjutab meie elu.
Meediat ja propagandat on juba läbi ajaloo kasutatud sõdades, erinevate hääletamiste eel, toodete reklaamimisel jne. Oma kasutusaladel on ta muutunud kõikehõlmavaks jõuks, mida võimalikult palju kasutatakse. Meediast on saanud niivõrd määrav tegur meie igapäevaelus, et ilma selleta ei kujutaks elu ettegi. See kõik teeb temast ohtliku relva, mille abil võib inimesi üksteist tapma , või siis meie endi koduplaneeti hävitama panna. Sellepärast peab olema ääretult ettevaatlik meediasse uskumisega ja selle järgi tegutsemisega, tuleks olla kriitiline ja lausa skeptiline kõige kuuldu/nähtu suhtes. Miks nii?
Eestlased peaksid väga hästi teadma, milline oli ajakirjandus Nõukogude Liidus. Viiskümmend aastat ei olnud võimalik avaldada võimuvastaseid arvamusi . Ühiskonna probleeme ei kajastanud ükski meediakanal, sest valitsus ei soovinud et midagi sellist üldse toimuks . Liidus puudus avalik arvamus. Kaasaegne maailm on sellele sarnasem, kui me arvata oskame. Nõukogude Liidus oli keelatud valitsuse halvustamine, tänapäeval on keelatud sponsorite vastased seisukohavõtud. Noored ajakirjanikud räägivad alailma, kuidas nad mõnes ajalehes töötades on tegelenud uuriva ajakirjandustööga, ja leidnud ennast peagi lukustatud uste tagant. Kalle Lasn on oma raamatus “Kultuuritõkestus” öelnud: “ Kusagil linna lähikonnas asub mõni terasetööstus või paberivabrik. Ettevõte annab tööd paljudele linnaelanikele ning annetab hulga raha heategevuseks. Juhtumisi on see ettevõte aga justkui keskkonnakaitsjate õudusunenägu – juba aastaid on ta saastanud jõge raskemetalliga ning põhjavett mürgitanud. Ajakirjanik üritab fakte välja nuhkida. Järgmine päev kutsub peatoimetaja ajakirjaniku oma kabinetti ja käsib tal juhtumi uurimine katki jätta. “ See ettevõte on meie linnakogukonna auväärne eestkostja ” ütleb ta ajakirjanikule. “Igal aastal tellivad nad meie ajalehelt väga mahuka lisaväljaande, pealegi toetavad meie igasuvist grillfestivali, kus osalevad kõik meie reklaamikliendid. Nii et – jäta see asi katki.” Ja sündmusteahel ongi järjekordselt sulgunud.” Sedasorti juhtumeid on ka minu elus juhtunud – veebileheküljel, kus ma “ajakirjaniku” ametit pean, on täiesti tavaliseks asjaks tsensuur . Kui artikkel sisaldab sündmust, kus tööandja halba valgusesse jääb, siis see lugejateni ei jõua. Niisama lihtsalt ei jõua ka meieni kõik uudised, iga päev “praagitakse” midagi välja ja mõni lugu kägistatakse juba eos, alles jääb vaid kontrollitud ja täielikult ohutu materjal. Inimesed näevad meedias vaid seda, mida neile tahetakse näidata, mis toob kasumit. Näevad seda ja ostavad, tarbivad, usuvad ja pooldavad meediakanalitega häid suhteid hoidvaid suurettevõtteid ja organisatsioone. “See reklaam (ostuvaba päev) …on vastuolus Ameerika Ühendriikide praeguse majanduspoliitikaga.” - CBS Network , R.L.Lowary. Informatsiooni defitsiit, ajupesu , võimetus olla avameelne - see kõik asetab inimestele justkui silmaklapid pähe. Neid kontrollitakse.
Meediat saab ära kasutada ka kui “ ametliku verisooni” väljendajana. Juba liiga tihti juhtub sündmusi, mida kahtlaseks pidavaid rahvamasse vaigistatakse massimeediaga. Toimub tähelepanuväärne sündmus, pööbel ahastab, skeptikud, teadlased ja ajakirjanikud kisavad, aga meedia ootab. Kui kõrgemal võimul on võltslavastus valmis, siis lükatakse käima propaganda . Pööbel rahuneb ja vaikib, teadlikum rahvas kisab ikka, kuid see summutatakse massimeediaga. Olukord rahuneb maha ja kõik taandub otsekui tagasi igapäevaellu. Et asja selgitada, ei pea kaugelt näidet otsima . Taas kord peaksid just eestlased väga hästi teadma, kuidas see protsess kulgeb. Varsti pärast parvlaeva Estonia hukkumist moodustati ju Eesti, Rootsi ja Soome ühine uurimuskomisjon, et välja selgitada uppumispõhjus. Jõuti järeldusele et laeva visiir rebenes vööri küljest ja vajus üle vöörtäävi. Ramp rebiti täielikult lahti, mistõttu autotekile valgus tohutul hulgal vett. Laev uppus kiiresti, ahter ees, ja kadus selles piirkonnas viibivate laevade radariekraanidelt umbes kell 01.50. Ehk siis 35 minutiga, mis on Estonia sugusele ilmatu suurele ja keerukale konstruktsioonile võimatu ülesanne. Veekindlad alad, sajad suletud ning mitmesuguse tugevusega kajutiuksed, paljud kõrgete barjääridega tekid ja korrused aeglustavad vee sissetungi. Laevaarhitekt Andres Björkman, kes omab Lähis-idas samasuguseid parvlaevu, hakkas pärast Estonia juhtumit asja uurima et ära hoida samasuguseid õnnetusi oma laevadega. „Leidsime peagi, et lõpparuandes on stabiilsusarvutused täiesti väärad, autotekist allpool on veekindel kere, mille neljateistkümnele sektsioonile normaalses olekus ujuv laev toetub . Seal on kaheksateist tuhat kuupmeetrit kinnisesse ruumi suletud õhku, mis hoiaks laeva veepinnal .“ See kõik viitab aga asjaolule, et allpool veepiiri olnud laevakere ei olnud terve – selles oli auk, mille kaudu vesi laeva sisemusse jõudis. Auk seletaks väga palju kahtlaseid asjaolusid. Miks teadsid alumiste tekkide inimesed üles joosta enne, kui laev kõvasti kalduma hakkas. Miks valitsuse kontrolli all olev Rockwater’i sukeldumismeeskond ei filminud 70 tunni jooksul kordagi laeva tüürpoordi poolset osa. Miks ei tahetud uppunuid välja tuua ja miks tegutseti lausa agressiivselt vastu igasugustele sõltumatutele vrakiuuringutele. Miks läks Estonia põhja kiiremini kui 3 torpeedo poolt tükkideks rebitud Wilhelm Gustloff. Üks pääsenud on öelnud nii: „See oli minu meelest auk. Minu ütlused tunnistati riigisaladuseks, nii et hiljem ei näidatud neid mulle endalegi. Ma ei ole sajaprotsendiliselt veendunud, et nägin just auku, sest oli väga pime, kuid olen kindel, et see koht oli ülejäänud laevakerest palju tumedam , ja minu meelest nägi see välja nagu auk.“ Tuukritel läks korda viia alla gaasilõikurid, millega eraldati vööri vaheseina küljest kaks metallitükki. Need kaks kiiruga lahtikeevitatud metallitükki osutusid ainsaks sõltumatute uurijate hangitud konkreetseks tõendiks. Ja see tõend oli vapustav . Ameerika Ühendriikides palgati South -West Research Institute, et see analüüsiks lõigatud metallitükke. Instituudi aruandes järeldati, et metallis ilmnes deformatsiooniprotsessi jälgi, mis viitas plahvatuse toimele. See aruanne ei jätnud võimalust ennast ümber lükata. Õnnetuse ajal katkes  kogu Läänemere põhjaosas side. Hädakutsungite kanalil ei vastanud mitte keegi. Lülituti ümber kanalile 2182, mis katab kogu Läänemerd. Taas ei mingit vastust. Lõpuks võeti mobiiltelefonid , otsiti maismaal paiknevad päästekeskuste numbrid ja helistati neile. Koordineerimiskeskuses valitses samuti vaikus. Telefonifirma tunnistas, et kogu raadioühenduste võrk oli teadmata põhjusel rivist väljas öösel ajavahemikul 1.03 kuni 1.58. Sidesüsteemide üheaegne ulatuslik häiritus just sel ajal, kui parvlaev uppus, paneb uskuma, et mängus olid militaar - või luureteenistused. Kas hädakutsung blokeeriti sihilikult? „Nimetatud dokumendid on salastatud, sest nende avaldamine võib usutavasti tekitada riiklikule julgeolekule tõsist kahju.“ - NSA. 852 inimelu nõudnud õnnetus mätsiti kinni meie endi silme all. Massimeedia täitis oma rolli suurepäraselt, inimesed rahunesid ja unustasid. Eestis on samalaadseid sündmusi veel: Pronksöö, Läänemerel alanud kaaperdus, Sven Tarto surnuks peksmine, KAPO tegemised, H. Simmi riigireetmine jne. Ikka ja jälle jääb mulje, et inimeste isiklikke arvamusi üritatakse massimeedia abil ühte aedikusse toppida. Et need seal siis tasapisi , üksteist maha trampides, monotoonseks zombilikuks üminaks muuta.
Kui ennist oli juttu masside kuulekaks muutmisest ja nende pea “liiva alla” surumisest. Siis tänapäeva meedia tähelennud on seotud siiski sõdadega. Selles osas suurim tööandja on hiilgav Ameerika Ühendriigid, kuid ei tasuks unustada ka teisi suuriike või organisatsioone. Põhjus, miks just USA mainida, on nende loodud maailma headuse ja kurjuse ikoon 9/11. Teisisõnu maailma kaubanduskeskuste õhku laskmine . Ainuke ametlik tõestus sellele, et toimus terrorirünnak, oli Satam Al Suqami pass , mis leiti kaksiktornide lähedalt. Tähendab, pass pidi lendama taskust välja, läbi lennuki kere, hoone seina ja kohutava tulemöllu, otse FBI meeste jalge ette. Ning hiljem selgus, et see mees on hoopis elus. Ometigi röökis propaganda pikalt ja põhjalikult terrorismist ja “uuest maailmast” kus me elame. “The 9/11 Commission Report ” seletab ameeriklastele lihtsal viisil, kuidas 19 terroristi kaaperdasid pabernugadega 4 reisilennukit ja ründasid nendega maailma kõige võimsama sõjaväega riiki. Lisaks vabandasid võimud et nad ei osanud midagi taolist oodata, hoolimata sellest et paar kuud varem toimusid õppused juhuks, kui kaksiktorne või Pentagoni rünnatakse. Kuid mida teadis sellest kõigest üks lihtne maailmakodanik, kes ei ole kunagi kahelnud selles, mis lehes kirjutatakse või mida poliitikud räägivad. Sellistel puhkudel tõuseb ka rahvuslus ja inimesed muutuvad vastuvõtlikumaks. Nad ei mõtle kuigi pikalt, eriti kui väidetakse et süüdlane on leitud. Inimesed kes lõpetasid igaveseks tema arusaama multikultuursest maailmast ja kõikvõimsast Ameerikast , on leitud See kõik tegi 9/11-st justkui prantsuse lipu, mille alla pööbel kogunes Delacroix’a maalil, täis viha ja kättemaksu. Veel mõned õhutavad kõned ja meie aja suurimamõõduline sõda võis alata . Ameerika juhtimisel lähevad NATO väed Afganistani kedagi Bin Ladeni nimelist tegelast otsima. Mõne aasta möödudes on aga terrorism muutunud nii laiahaardeliseks, et okupeerida tuleb ka Iraak . Seda kõike on meil võimalik lugeda meedia vahendusel. Tegelikult teamegi me seda ainult tänu meedia vahendusele, mida maailmale ette söödetakse. Invasiooni tegelik põhjus on muidugi see, et Iraagil on maailma suuruselt teised naftavarud , mida USA Välisministeerium kirjeldas 60 aastat tagasi kui „tohutut strateegilise võimu allikat”. Küsimus ei ole niivõrd ligipääsemises, kui kontrollimises. Massimeedia on aga kavalasti pannud maailma uskuma, et Iraagis toimub meeletu sõda terrorismiga. Ka Eesti saadab pidevalt sõdureid välismissioonile, võitlemaks parema maailma nimel. Me loeme ajalehest, näeme televiisorist, ja usume seda kõike kinni silmi. Keegi meist ei ole kohapeal toimuvat näinud, keegi meist ei saa kindlalt öelda mis “seal” toimub. Seda teevad meie eest ära EL-i ja USA ajakirjanikud, kes räägivad meile päevast päeva kui vajalik on vägesid koondada terrorismi vastu. Marshall McLuhan on öelnud: “ Kolmandas maailmasõjas ei ole erinevust sõdurite ja tsiviilelanike vahel, see on partisanisõda, mida peetaks informatsiooniga.” USA ei ehita võimsat ja uhket saatkonda, mis on selgelt maailma suurim, moodustades tegelikult Bagdadis lausa eraldi linna, ega kühvelda raha sõjaväebaasidesse kavatsusega Iraak kohalikele jätta. Opinion Research Business andmetel siiani 1,446,063 inimelu nõudnud sõda on suurim pettus, mida meie silmad näinud on. Valetati miljonitele inimestele, kes ei ole harjunud meedias kõhklema. Mis võiks olla veel hirmsam näide meedia ohtlikkusest, kui seda on Iraagi sõda. Gruusia sõja ajal saime me tunda, mida tähendab erinev tõlgendus konflikti algusest ja erinevate osapoolte meediaväljaanded, miks ei kõhelda ka nüüd ühe üliriigi versioonis sõja algatajate kohta? Ja see kõik sai võimalikuks vaid tänu nüüdisaegsele infoühiskonnale, mille lipulaevaks on massimeedia, mida omakorda juhivad erinevad võimukandjad, kes soovivad näha vaid kasumit.
Meediat, massidele suunatud, ehk siis massimeediat, kasutatakse inimeste vaoshoidmiseks, nende mõttemaailma ja arvamuse taltsutamiseks. Seda on vaja kas üliriikidele, erinevatele organisatsioonidele, ametiühingutele, suurettevõtetele või kellele iganes mõjuvõimsale tegurile meie ühiskonnas. Selles maailmas ei jää kohta tavainimesele, tõele või südametunnistusele. Kogu süsteem käib ülalt-alla ja “ülal” paiknevatele käsuandjatele on äärmiselt vajalik, et massimeedia suudaks nende elu võimalikult mugavaks teha just tavainimeste arvelt. See ei ole keelusilt: “ Ära loe lehti!”, vaid pigem hoiatussilt: “ Loe, aga hoidu aedikutest ja silmaklappidest!”