Astelpaju (0)

Astelpaju - Hippophae rhamnoides
Omadused
Vanas Kreekas olevat võidusõiduhobustele söödetud astelpaju lehti, et nende karv säravalt läikivaks muutuks ning tõlkes tähendabki astelpaju nimetus- Hippophaė rhamnoides- läikivat hobust.
Astelpaju on väärtuslik ravimtaim ning toidulisand . Astelpaju viljades on suurel hulgal erinevaid vitamiine. Eestis on astelpaju hakatud kasvatama üsna suurtel pindadel ja katsetöö on näidanud, et viljade kvaliteet sõltub oluliselt sordi omadustest. Eriti oluline on iseäranis oranzide viljade suur karotinoidide sisaldus. Karotinoidid on inimesele vajalikud antioksüdandid, mida muust toidust oluliselt ei saa.
Astelpaju vilju , mahla, lehti, koort ja seemnetestsaadud õli on ravivahendina tarvitatud iidsetest aegadest .
Astelpaju (Hippopha÷ rhamnoides) on kuni 6 m kõrgune 2-7 cm pikkuste tugevate asteldega põõsas või puu, mille lihakad luuviljad on värvuselt kollased kuni oranzpunased. Põõsad on dekoratiivsed , kannavad rikkalikult väärtuslikke marju.
Vana-Kreekas lisati hobuste söödale astelpaju võrseid – hobused võtsid kiiresti kaalus juurde, nad muutusid lihaseliseks ja nende karv hakkas läikima. Sellest ka astelpaju ladinakeelne nimetus: Hippophae rhamnoides L. – hobuseläigeldaja (lad hippos – hobune, phaos – läikima). Siberis kutsutakse astelpaju hellitavalt siberi ananassiks.
Astelpaju sisaldab palju mitmesuguseid mikrotoitaineid, eriti palju aga organismi antioksüdantse süsteemi komponente. Astelpajumarjad on esimese viie toiduaine hulgas nii karoteeni - kui ka askorbiinhappe- (C-vitamiini) ja E-vitamiini sisalduse poolest. Erinevatel andmetel on astelpajumarjades karoteeni 30–40 mg/100, askorbiinhapet 100–2000 mg/100 g ja E-vitamiini 160 mg/100 g.
Raviks tarvitatakse astelpaju vilju, mahla, lehti, koort ja seemnetest saadud õli. Astelpaju stimuleerib immuunsüsteemi ja ergutab hormonaalsüsteemi tegevust. Teda soovitatakse tarvitada üldtugevdava vahendina gripi ja teiste külmetushaiguste ajal, pärast operatsioone ja traumasid, asteeniliste seisundite ning intoksikatsioonide korral. Astelpaju tarvitatakse ka reuma ja podagra puhul, veresoonte lupjumise ja vegetatiivse närvisüsteemi häirete korral, klimakteeriliste ilmingute ja häirete leevendamiseks. Astelpaju kiirendab kudede taastumist, seega soovitatakse teda suuõõnehaavandite, mao-ja kaksteistsõrmiku ning soolehaavandite ning pärakuveenikomude ravimiseks. Välispidiselt on astelpajuõli tarvitatud naha ainevahetuse korrastamiseks ja põletike vaigistajana naistehaiguste puhul. Õliga on saadud häid tulemusi ka maksa ainevahetushäirete (alkoholimürgistuse) ravimisel. Astelpaju lehtede tõmmis tugevdab juukseid, kõrvaldab kõõma ja taastab brünettide loomuliku juuksevärvi. Astelpaju okste koores ja viljades on alkaloid serotoniini, millel on tähtis osa keerulistes erutus- ja pidurdusprotsessides ning närviimpulsside edastamises. Serotoniin kaitseb hästi organismi radioaktiivse kiirguse eest, samuti pidurdab ta kudede patoloogilist vohamist (astelpaju koore alkoholtõmmist kasutatakse vähiravis).
Kasvatamine
Astelpaju võiks kaunistada iga koduaeda, andes samal ajal marju, mis on koostiselt nagu multivitamiini kapslid.
Kanadas on astelpaju loodusliku kultuurina laialt levinud, teda on kasutatud teeäärse hekitaimena ja loodusliku ilutaimena, millelt marju ei koristata.
Astelpaju viljelemine on odav võrreldes enamiku teiste kultuuridega:
- Ei toimu energiamahukaid mullaharimistöid, astelpajuistanduste pinnad peetakse muruna;
- Minimaalne mineraalväetiste tarve, analoogselt liblikõieliste taimedega kasvab astelpaju sümbioosis kiirikbakteritega, mille abil saab taim kätte õhus leiduvat lämmastikku;
- Astelpajul puuduvad olulised bioloogilised kahjurid , seda ei pritsita;
- Saagikoristus on mehhaniseeritud.
Eestis on astelpaju püütud kasvatada umbes pool sajandit. Alustati Siberist saadud viljakate sortidega, mis aga meie merelises ebaühtlase talvega kliimas vastu ei pidanud. Alates 1988. aastast on Eesti Riikliku Sordikatsekeskuse Rõhu katsepunktis katsetatud Moskva Ülikooli Botaanikaaia juures asuva instituudi professor Trofimovi juhtimisel aretatud uusi haiguskindlaid ja kõrgviljakaid astelpajusorte, ristates siberi sortide emastaimi balti ehk königsbergi isastaimedega...
Katsetulemused näitavad, et nende meie kliimasse sobivate sortide kasvatamine Eestis on majanduslikult tulus : sordid on kõrge ja stabiilse viljakusega, keskmine saak kuue aasta vältel 1990-1996 oli 12,64 t/ha.
Kasvamine
Astelpaju on tuultolmleja , kuiv ja tuuline ilm õitsemise ajal soodustab oluliselt viljakust. Üldlevinud istutuskeem näeb ette isastaimede vahedeks 12-16 m, üks isastaim suudab efektiivselt tolmeldada 6-8 m kaugusele. Pungade puhkemise algus varieerub Peterburi lähistel 20. aprillist kuni 14. maini, tavaliselt 1.-8. maini. Õitsemine algab ca 10.-14. päeval alates pungade puhkemisest, tavaline õitsemise algus on 14.-18. mai paiku, kusjuures erinevused aegades sortide ja vormide vahel pole oluliselt märgatavad. Õitsemine kulmineerub ca 19.-24. mail, siis on avatud 75% isasõitest ja valdav osa emasõisi. 25.- vahe isas - ja emastaimede vahel ei mõjuta oluliselt viljakust, kuid parim viljastumisaeg on siiski 3.-4. päeval pärast emasõite puhkemist. Viljade arengus on kaks intensiivse kasvu perioodi, esimene juuli esimesel poolel, teine augustis, seega ei tohiks viljade koristamisega kiirustada. Soojal sügisel võivad tolmukad liiga valmis areneda ja kui järgneb külm talv, siis juhtub, et kevadel pole isastaimed suutelised talvekahjustuste tõttu piisavalt tolmeldama. Viljade koristamine toimub umbes ajavahemikus 20. augustist 30. septembrini.
Võra kujundamine
Nooremaid taimi tuleks kindlasti kärpida, et saada madalam, kompaktsem ja hästi argneva võraga põõsas.Vanemaid viljakandvaid põõsaid võib lõigata kahel erineval viisil:
1. kärpida tagasihoidlikult ja panna pearõhk saagile.Seoses viljakandmisega põõsaste alumine osa järk-järgult hõreneb ja põhiline saak jääb okste ladvaossa. Põõsad taastuvad imekiiresti ja 3 aasta pärast tuleb neid taas madalamaks lõigata.
2. Kärpida pidevalt tugevamini ka vanemaid põõsaid ja nõnda kasvu aeglustada.
Paljundamine
Paljundamine tundub pistokste või haljaspistikute abil.
1. pistokste abil- võetakse 18-24 cm pikkused oksad , mida hoitakse paar päeva üleni vees, seejärel pikeeritakse mulda.
2. Haljaspistikute abil- okste pikkus on 10-12 cm , enne pikeerimist hoitakse 14-16 tundi kasvustimulaatori lahuses.Tuleb jälgida, et õhutemperatuur kasvulavas oleks 20-25° ja õhuniiskus üle 80 %
Väetamine
Väetistest tuleb kasutada fosforväetisi, vähemal määral lisada kaaliumväetisi.Pealtväetistena peaks kasutama kaaliumkloriidi – 40g/m² ja superfosfaati – 120g/m². Lämmastiväetiste kasutamisel tuleks olla ettevaatlik, sest see vähendab talvekindlust. Saakide põhjal võib öelda, et astelpaju kannab rikkalikult ka väetamata. Aia viimane katseistandik on rajatud kergele liivsavi mullale. 1997.a. rajatud istandik sai kompost mulda ainult istutusaukudesse.taimekaitset on tehtud paaril viimasel aastal lehetäide vastu.Kahjureid pole esinenud ja taimede lehestik on terve.
Haigustest
Närbumistõbi – Põhjustajaks on seen Verticillium dahliae.Koorel tekivad oranþikad laigud .Võra on hõrenenud.Lehed on väikesed, hallid ning varisevad varakult. Viljad jäävad väikeseks ja on halvema maitsega.Ka võivad olla kahjustatud üksikud oksad.
Endomükoos – põhjustajaks seen Monilia. Viljad on kahvatud, sisu veeldunud,värvunud määrdunudvalgeks.Viljal on ebameeldiv lõhn.
Kärntõbi – levib sademeterikkal aastal.põhjustajaks seen Fusicladium carpophilum.Lehed ja viljad kattuvad järk –järgult tumeda kirmega ja varisevad. Eriti rohkelt on kärntõbe Taga – Baikali sortidel.
Kasutatud materjal:
http://www.marjasontervis.ee/pages/astelpaju.php
http://www.astelpaju.ee/
3