Marie Under (4)

Marie Underi luuletuste analüüs:

Luuletus “Ema laul”

Antud luuletuses on juttu ema soojusest ja hellusest oma järglase vastu.Laps on sündides nii abitu ja vajab veel vanemate hoolt.Meil kõigil on esimesel eluperioodil väga oluline turvatunne ja tasakaalukus,mida suudavad pakkuda ainult pereliikmed .Luuletus toob minus esile nostalgilisi meeleolusid ja mõtteid oma varasemast lapsepõlvest.Kui oleme noored,elaksime justkui läbi oma vanemate.Nemad proovivad meile õpetada tähtsamaid elutarkusi ja iseseisvust. Luuletuse edasistes lausetes räägitakse inimeste suuremaks sirgumisest ja sellest,et mida aasta edasi,seda enam peab noor ise otsuseid langetama,jõudma oma elus selgusele ning kogema valu.Ema peab jätma lapse laia maailma avastama,et viimane saaks oma elust sellised õppetunnid,mida anda edasi ka oma järglastele.Arvan,et antud luuletus on kindlasti väga sügavamõtteline ja ilus ning ka luuletuse pealkiri on vastav.Me oleme kõik elus otsijad ning küsimus on selles,kas me suudame leida selle päris oma ampluaa,mis meid hiljem edasi viiks ja aitaks mõista kõiki maailmas toimuvaid seaduspärasusi.Minu jaoks on ainsaks jõuks lisaks loodusele ,mille vastu inimene ei saa,ema armastus,sest selles väljendub eneseohverdus ja turvalisus ning see on iga inimese elu kujunemisel üheks tähtsaimaks komponendiks.

Luuletus “Loojang”

Antud poeemis kujutatakse päikeseloojangu erinevaid nüansse.Ilmselt on tegemist suvega ,sest autor on nii elavalt suutnud kogu loojumisprotsessi kirjeldada.See luuletus tundub mulle justkui mingisuguse muusikateosena ,kus algav päikesepunetus kulmineerub kõige ilusaima vaatepildiga,lõppedes aga saab ainult nukraks kumaks,millele järgneb sügav pimedus.Selles luuletuses paistab Under silma oma kirjeldamisoskusega,sest ta suudab nii hästi panna kirja kõiki erinevaid detaile,mis tavalise lugeja kujutluspilti ei jõuaks.Minu jaoks on see teos oluline seetõttu,et selles paistab olevat ehtne loodusetaju ja kõik on nii sujuvalt saavutatud ning tuletab meelde soojust ja kõiki neid elus olulisi seiklusi,mis on just õhtuhämaruses korda saadetud .Usun,et paljudele lugejatele ei pruugi see luuletus sugugi nii väga silma paista,aga tegelikult peitub selles oma võlu:sest kui räägitakse aiast,siis assotseerub sellega kohe koduaed ning tammepuud sümboliseerivad samuti minu jaoks Eesti eripära.Meeldib,kuidas autor on suutnud nii tähtsusetust ja tundetust esemest nagu kivist välja võluda hulk erinevaid jooni,näiteks,kuidas loojang suudab teha selle kõige kaunimaks sametiks.Selline kirjeldusvõime on hämmastav.

Sonett “Kas?”

Sonett vestab ilmselt armastusest ja armumisest.Tänapäeval on aktuaalseks saanud suhetes olev truudus ja suhte kestvus.Autor väljendab samuti oma muret selles osas,kas armumine jääb püsima või on see lihtsalt mingil viisil selline esmane noorusetuhin,mida tulevikus enam nii väga ei mäletagi.Minu jaoks on see luuletus on äärmiselt sügavamõtteline ja samas ka kurb,kuna Underi jaoks on see vist pigem õnnetu armastus,mida ta silmas peab.Tundub,et autor on suvel armunud ja nüüd sügisesse sammudes on ta muutunud ebakindlaks ja pole päris veendunud,et armastus püsiks kuni surmani.Arvan,et seetõttu on ka soneti pealkiri “Kas?” kuna esitatakse eelkõige iseendale küsimus,kas see arm veel püsib.Ilmselt on vallanud luuletajat sel hetkel väga nostalgilised meeleolud ja pigem on ta huvitatud enda kogemuste kirjapanemisest,kui lugejates mingi emotsiooni tekitamisest.Minu jaoks äärmiselt hea kirjatükk,millel on pigem hingeline väärtus.
Sonett “ Ekstaas ”
Meeldis see,kuidas autor on kujutanud elu võlusid ja seiklusjanu.Tõesti on nii,et inimese elu on tema enda kätes ja kellelgi pole võimet seda nii palju muuta kui meil endil.Tuleb igast päevast võtta viimast,mitte kahetseda tehtud tegusid ja sattuda ekstaasi ka sellest,mis esmapilgul tundub kohatu või keelatu.Under väljendaks justkui sonetis oma nooruspõlve soove ja unelmaid,mida võiks enne vanadust veel ellu viia.Meeldis viimane lause”kui surmamõistetu,kel vähe aega”.Tõsi on,et elu tuleb võtta sellisena nagu poleks homsel mingit tähtsust.Peab võtma ühest päevast kõik,sest eilne on juba läinud ning järgmist päeva enam tulla ei pruugigi.Kuna olen ise noor,siis inspireeris ilmselt see kirjatükk mind kõige enam,sest see tähendab,et olen isegi suutnud saavutada täpselt need kriteeriumid mida autor on kirjeldanud.Sümpatiseerib see kirg ,kuidas Under tormiliselt suudab lõpuni vesta elu võlusid ja valusid ning mis ometigi teevad meist need inimesed,kes hoolimata saatuse hoopidest oskavad nautida hetke ja tunda rõõmu kõigest uuest.

Luuletus”Meeletus”

Jääb mulje,et Maria Under ei karda väljendada oma kirge mõne meessoost isiku vastu.Seda kirjeldab kõige enam minu arvates antud luuletus.Nii nagu pealkirigi ütleb,siis on tegemist millegi meeletuga.Autor kirjeldab väga hästi neid tundeid,mis teda valdavad ,kui ta kohtub oma kallimaga ja kui armastatu temaga räägib.Selles väljendub minu meelest tõeline soojus ja hoolivus .Miks luuletus mulle nii palju sümpatiseeris?Arvan,et see tekitas sellise meeldiva tunde,et Under ei olnud üleolev tavarahva suhtes,vaid mõtles samu mõtteid kui ülejäänud ühiskond.Selle luuletuse tulemusel võib väita,et olenemata ajastust,siis armastus pole kaotanud seda endale omast metsikust ning kõigil on need samas soovunelmad.Kirjanik on väga hästi kirjeldanud oma alluvust armastusele,et ta lihtsalt joobub sellest,ta ei suuda vastu panna nendele suuretele tunnetele ja on sunnitud alistuma.

Luuletus “ Kiusaja ”

Luuletuses väljendab Under oma häbi,et ta on suutnud pattu teha.Selle luuletuse valisin ühel lihtsalt põhjusel,see tundus mulle olevat kõige keerulisem loetutest.Ma ei saa päris täpselt aru,mis autoril on sellel ajal mõttes mõlkunud.Minule jäi mulje,et kirjanik tunneb end oma mõtete ahistuses ja palub abi jumalalt,et ta suudaks vastu panna oma ihadele ning seista vastu oma patustele mõttetele.Aga sündmustiku käigus selgub ,et inimlikud nõrkused on kindlama kaaluga kui enesetalitsus.Kui me tunneme mingit soovi ja peibutust millegi keelatu järele,siis inimese natuur on juba selline,et ta tahab otsustada asjade kasuks,mis temas seda kirge rahuldaksid,selle tulemusel aga võime pahuksissse sattuda oma põhimõtetega ja kõige sellega,mis on kombekas.Aga seetõttu ehk ongi vist luule pealkiri “Kiusaja” sest meid kiusavad need mõtted,mille vastu meie tahtejõud on liiga nõrk,me võime küll paluda abi taevastelt jõududelt,aga lõpuks satume ikka pahupoolele ja maitseme keelatud vilju .
Luuletus”Surelik”
Luuletuses on kirjeldatud inimese soovi pääseda kohustustest ja teha seda,millele tegelikult süda kuulub.Aga me proovime liiga palju teistele endast head muljet jätta,isegi,kui see lämmatab meid ennastki.Me tahame,et oleksime vooruslikud ühiskonna silmis ,aga tegelikult petame iseend .Kui meie maine keha on loodud millekski,siis ilmselt selleks,et suudaksime oma soove ellu viia,aga julgusest jääb meil alati vajaka.Me laseme mööda võimalused,mis viiksid meid tõelise rahuloluni.Me igatseme terve elu millegi järele,mida me ei julge saavutada.Me oleme surelikud ,meile ei anta terve igaviku võimalusi,tuleb kasutada iga saatuse poolt antud kingitust.Inimene piinleb oma arguse käes ja see viib lõpuks täieliku rahutuseni.Me ootame terve elu oma unelmate täitumist,kuni lõpuks kustume ise ja me ei saa kunagi seda,mida tõeliselt ihaldame.See luuletus jättis mulle kõige sügavama mulje.Sest see on nii reaalne ja õpetlik,samas on kaheldav,kas suudame muuta midagi endas,kui oleme probleemi sõnastanud. Vaevalt .Inimene jääb alati oma maise keha vangi,samas on see ka ainus võimalus,mis talle on antud,et end tõestada.

Luuletus “Õhtu”

Luuletuses räägitakse,et päeval on inimesed hoopis teistsugused,aga õhtu annab kõigile õige pale .Meeldib kõige enam lause:Riietega langeb meie selgroog,meie julgus :kindlusetu,kodus kodutu nii mõnigi kui hulgus.Autor on ilmselt sellega mõelnud,et päeva jooksul kogunenud mured ja mõtted paljastuvad tegelikult alles õhtul,kui inimesed jõuavad oma näiliselt turvalisse koju,aga kus nad võivad tunda end kõige ebakindlamalt ja pimeduses oleme just kõige enam oma peegelpildile lähedal.Mulle meeldib,et Under kujutab inimest kui oma unelmate püünises vähkrevat isendit,kes ei tea isegi,mis ta elult tahab.Võimalik,et kuulun samuti nende inimeste hulka,ehk seetõttu ongi sellised luuletused mulle kõige hingelähedasemad.Ma arvan,et lõpus kirjeldatud haava all mõtleb Marie inimese kibestumust kogu päeva vastu.Iga õhtu vajub ta pettunult unne,aga samas jällegi järgmine päev seisab vastu samasugustele dilemmadele.

Luuletus “Agulis”

Kuigi see kirjatükk on kirjutatud aastatel 1923-1927,siis tänapäeval kestavad veel samadki probleemid edasi.Inimvaremed lebavad tänavatel,lapsed,kes kerjavad uue kõhutäie nimel,loovutades nii mõnigi kord oma puutumatuse.See luuletus tekitas ängi,sest kõik see,mis maailmas toimub on tegelikult tõsiselt jube ja õõvastav.Mulle meeldis,et Under kirjeldas kogu viletsust nii ehtsalt ja elutruult,et tekkis tunne,nagu oleks ise kogu selle vaesuse keskel.Minus tekitab kurbust see,millised küsimused on Under luuletuse lõpus endale ja maailmale esitanud ,(nt.kuhu jääb elu,mille pääle meil õigus?)tõesti tekib küsimus,miks elu on nii ebaõiglane,mistõttu mõned inimesed kannatavad terve elu ja kas surm on nende piinade ainus lahendus.Lõpus on mainitud Jumalat ja kuradit ning nende mõlema ebaõiglust.See pani mind mõtlema,kui väga on mul vedanud ,sest võib ka palju hullemini minna.Kuigi me muretseme oma enda sees valitsevate probleemide üle,siis tegelikult peaksime olema õnnelikud,et oma emotsionaalse viletsuse suudame peita fassaadi taha,aga mõndadel inimestel pole sedagi võimalust antud.

Luuletus “ Suudlus ”

Antud luuletuses kirjeldatakse seda armumise väljendusviisi.Nii ehedalt on kujutatud erinevaid emotsioone,mis valdavad inimesi kui nad suudlevad.Arvan,et Underi ajal näitas see žest ehk suuremat kirge ja hoolivust kui tänapäeval.Valisin selle luuletuse seetõttu,et tänapäeval on ehk suudlus saanud veidi tühisema tähenduse ja kirjanik kujutab seda millegi täiesti üleloomulikuna.Autor on kujutanud seda armastuse eheda näitajana ja suudab luua poeesia kõigest,mis maailmas eksisteerib.See näitab minu meelest Marie Underi oskust avaldada lugejale elus olevad sündmused veidi olulisemana kui nad tegelikult on ja kirjanduslikult asju ilustada.See pigem rõhutab luuletaja andekust ja tõelist geniaalsust,sest iga inimene ei suudaks luua suudlusest pikka ja sügava tähendusega kirjateost.

Luuletus “Taevaminek”

See on justkui üks lühike muinasjutt ,mille peategelaseks on laps,kes suri ja vanemad jäävad teda taga igatsema.Kirjeldatakse kogu seda kurbust ja matmist ja surma ja siis taevaminekut,aga see on vaadeldud läbi mingisuguse õnnefookuse,et lugejal kurbust ja hirmu surma ees ei tekiks.Under on tahtnud veenda inimesi,et kusagil on palju parem ja maine elu ei pruugi sugugi nii hea olla.On kirjeldatud taevas olevat küllust ja soojust ja meeldivust.On tahetud uskuma panna,et kusagil on tõesti olemas paradiis ,kus mured tunduvad nii tühised ja õnn igavene.Samas tekitas see minus ka kurbi meeleolusid,sest kuigi laps leidis seal üleval endale parema koha,siis tegelikult jäid temast maha ju õnnetud inimesed.Lisaks on küsitav see,kas vanemad saaksid kunagi lapsega koos taevaseid mõnusid nautida,sest noor hing pole ümbritsevatest pahedest nii mõjutatud kui juba elukogenud inimese vaim.See tõstatab tegelikult palju probleeme ja küsimusi.Aga luuletus ise jättis pigem sellise lühijutu mulje ja mõjus kuidagi teistmoodi kui teised kirjateosed.

Luuletus “Valge leht”

Kuna raamatus algas selle luuletusega periood “Lageda taeva all” siis pean seda kõige õigemaks perioodi alustavaks luuletuseks.Luuletuse sisu iseenesest pajatab sellest,kuidas sünnivad erinevad kirjateosed paberile ja mis hinna selle eest loovutama peab.Siin kirjeldatakse luuletaja tundeid,kui ta hakkab midagi looma ja mis tunded teda seda tehes valdavad.Äärmiselt hästi on süübitud kirjaniku hingeellu ,kuna nii tühisest asjast nagu valge leht,võib saada suurim kunstiteos .Oma teosesse võib kirja panna kõige tühisemad soovid,suurimad kired ja ohtlikemad soovunelmad,sest kirjaniku jaoks loeb pigem lõpptulemus.Kogu protsess on tehtud kuidagi suursuguseks kuna sõnakasutus on väga intensiivne.Meeldib eriti fraas :neis äkki elu nagu verepiiskes.See näitab eriti kaalukalt,kui oluline on kirjanikule avada oma hing.Minule,kui suhteliselt kunstikaugele inimesele on seda huvitav lugeda.

Luuletus “Sina ja mina”

Arvan,et terve luulekogu peale üks siiramaid ja südamlikemaid luuletusi.See kirjeldab tõsist hingesugulust inimeste vahel.Minu jaoks võib olla siin samahästi kirjeldatud nii sõprust kui armastust,inimestevaheline mõistmine võib olla mõlemal juhul 100%-line.Kui inimesed teevad kõike koos ja nad toetavad teineteist igal eluhetkel,siis see on suurim õnn,kuna paljudel pole enda kõrval seda kõige usaldusväärsemat,kellega tuntakse nii suurt sidet.Kirjatükk on minu jaoks üdini armas,kuna selles peitub kiindumus ,selles pole kibestumust vaid peituks nagu üleüldine rõõm ja turvalisus.Underi luuletustes on tegelikult selline nähtus minu jaoks suhteliselt harv,sest enamjaolt on kirjeldatud inimeste vaimset või maiset viletsust.

Luuletus “ Valus Vaikimine ”

Luuletus räägib,et vaikimine võib küll valus olla,aga veel rohkem teevad haiget sõnad.Inimesed võivad sõnadega suuremat kahju põhjustada kui ühegi teise relvaga.Tahtlik solvamine teeb haiget rohkem kui tuhat nuga.Kogu see luuletus tundub pakatavat sapisusest.Inimestel on ikka väga suur mõju oma saatusele ja kui me tahame kellelegi liiga teha,siis suudame ka ainult sellega,mida me ütleme,kõige suuremaid kannatusi põhjustada.Teod ei pruugigi nii jubedad olla kui sõnad.Under teab sõnade mõju ja võimsust ja kõige enam meeldib mulle salm,kus mainitakse,et sõnad võivad olla vihast haljad, relv on haljam kui need sõnad paljad .
Kuigi ka vaikimine põhjustab kannatusi.Vaikus pole alati nii vabastav,vaid võib olla ka väga pingeline .Kõik sõltub sellest,kuidas probleemidesse ise suhtume.

Luuletus”Põgenik”

Siin on autor kujutanud vist pagulase piinu.Pole päris kindel,keda siin põgeniku all mõeldakse,võib olla on nendeks sõjapõgenikud,kuna siis oli Underi loominguperiood Teise maailmasõja ajal.Igatahes kirjeldatakse luuletuses põgeniku kannatusi ja katsumusi,mis toob elu ette.Ta peab end kellegi eest varjama,maanteekraav on ainus puhkepaik,aga süda ei valuta mitte kogu selle raskuse pärast,vaid sellepärast,et igatsetakse kodumaa pinda ja tahetakse kogu oma silmavee kodu mulda valada.Luuletus on südamlik ja armas,aga samas ka meeletult kurb,kuna inimese jaoks on ilmselt kõige suurem kannatus,kui ta ei saa oma sünnimaa pinnal enam vabalt elada vaid peab terve elu põgenema.Me kõik põgeneme millegi eest,kes põgeneb oma ihade eest,kes põgeneb millegi reaalsema eest.

Luuletus”Üksteisest pimesi me mööda käime”

See luuletus on minu jaoks seetõttu oluline,kuna mäletan,et pikka aega tagasi oli see üks kirjanditeemadest,mida ma valida vist ei julgenud ,kuna teema polnud minu jaoks nii päevakorras.Nüüd,kui olen veidi vanemaks saanud,mõistan seda lauset paremini.Inimesed on end varjanud enamjaolt fassaadi taha,näidates end teistsugusena kui nad tegelikult on.Me ei oskagi inimest terve elu jooksul hinnata,kui me ei tea nende tõelist olemust.See on kurb,et me ei julge olla me ise vaid teeskleme mõnikord neid,kes me pole.Me teeme liiga palju otsuseid inimese välimuse põhjal,see on ainult kest,mida me inimese ümber näeme,tegelikkuses jääb see pinnapealseks,tõeliselt suudame anda inimese kohta hinnangu,kui oleme temaga koos aega veetnud ja õppinud tundma tema nõrkusi,pahesid,samas ka voorusi.Elu jääb paraku liiga lühikeseks,et kõigi inimeste kohta midagi teada saada,seega tuleb valida need välja,kes tunduvad huvitavad ja siis saada ise nende kaudu paremateks inimesteks.Kõige olulisem asi elus on olla rahul iseendaga ja armastada iseennast ,siis peavad sinust ka teised lugu.