Majavamm (0)

Võrumaa Kutsehariduskeskus
EV-12
Sigrid Pau
MAJAVAMM
Referaat
Juhendaja : Andres Aruväli
Väimela 2013

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS 3
2. KASVUTINGIMUSED 4
3. MAJAVAMMI VÄLIMUS 5
4. MAJAVAMMI TUVASTAMINE 5
5. KAASNEVAD TERVISEPROBLEEMID 6
6. MAJAVAMMIST VABANEMINE 7
6.1. Kuumutamise meetod 8
6.2. Kemikaalid 8
7. KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

1. SISSEJUHATUS

Kui ütleme, et puit on mädanenud, siis mõtleme harva, et selle on lagundanud mädanikseened. Ehitistes võivad vähesel või suuremal määral kahju tekitada 180 erinevat liiki mädanikseeni. Ehituspuitu kahjustavad peamiselt pruunmädanikseened.
Majavamm (Serpula  lacrymans ) on puitu lagundavatest seentest kõige ohtlikum ning võib juba mõne aastaga majale hukatuslikuks saada. Levinuimad majavammi liigid: majamädik, majanääts, mustjas kõrbik ja kollane hambalehik. Majavamm areneb väga kiiresti, on äärmiselt elujõuline ja on võimeline levima ka kuivale puidule , sest suudab transportida eluks vajalikku vett. Lisaks puidu hävitamisele kahjustab majavamm ka kivimüüri ning isolatsioonimaterjali.
Seen roomab mööda põrandaid ning levib teistesse ruumidesse mööda aknaraame, puidust talasid ja poste. Seenenöörid võivad kasvada ka üle kivi- või plekkpinna, kuni leiavad uuesti puitu. Hariliku majavammi eripära seisab selles, et tema seeneniidid suudavad erinevalt teistest seentest transportida vett. Just see võime teebki vammi eriti ohtlikuks. Nii suudab seen ise reguleerida oma niiskusrežiimi ja hoida see endale vajalikul tasemel.
Tselluloosi lagundades eritab vamm jääkproduktina vett. Nii "väänab" ta isegi suhteliselt kuivast puidust viimsegi niiskuse välja, teeb naabruses oleva kuiva puidu niiskeks ja nakatab ka selle. Liialt märja puidu seen kuivatab, eritades vett suurte tilkadena. Siiski peab niiskusel olema algallikas, et seen saaks arenema hakata. Majavamm sööb kõiki materjale, mis sisaldavad tselluloosi (puit, paber, tapeet jne.), ja lagundab kõiki materjale, mis on aluselised .
Igal aastal lagundavad majaseened väga suuri elamis - ja ettevõtluspindu, mille taastamiseks
kulub kümneid tuhandeid eurosid. Vaatamata sellele ei pööra enamik inimesi majaseente
ohtlikkusele küllaldast tähelepanu.

2. KASVUTINGIMUSED

Seene kasvuks sobilik puidu niiskusesisaldus on 20 – 40% (õhukuiva puidu niiskusesisaldus on ca 18%). Kui puidu niiskusesisaldus on üle 55%, siis seen sureb , kuid alla 15% kasv ainult peatub. Majavamm võib üle elada mitmeaastased kuivad perioodid ja soodsate tingimuste tekkides jätkab hävitustööd täie hooga . Heade tingimuste juures võib kasvada 5 – 6 mm päevas. 
Arenguks sobilik temperatuur on +3 - 25°C, kuid soodsaim temperatuur on 21°C. Seen talub isegi miinuskraade. Kasv peatub +28°C juures ja seen sureb, kui teda on vähemalt 15 minuti jooksul hoitud +35°C temperatuuril eeldusel , et seen on aktiivne ja mitte külmast või kuivusest tingitud puhkeseisundis. 
Majavamm on võimeline ise oma arenguks vajalikke tingimusi looma. Seene jaoks liialt märja puidu lagunedes eraldub vesi ja niimoodi hangib seen niiskust. Niidistik on võimeline transportima vett ka kuivadesse konstruktsioonidesse. Vesi tekib tilkadena puidu pinnale ja seepärast on seen saanud ka nimetuse "nuttev seen". Pideva niiskusallika kaugus niidistiku otstest võib olla 2 - 6 meetrit. Heade kasvutingimuste korral võib seen vallutada hoone kõik konstruktsioonid keldrist kuni pööninguni.
Puidu lagundamise käigus tekib oksaalhape ja selle neutraliseerimiseks vajab seen lupja. Seepärast esineb majaseen tihti ka müüritistes ja kasutab krohvis, betoonis, kivivillas, klaasvatis ning kergbetoonis olevat kaltsiumi. Seen sureb piirkonnas, kus lupja pole. 
Majavamm toitub peamiselt puidust ( kuusk , mänd, pöök, tamm), kuid võib kahjustada kõiki tselluloosi sisaldavaid materjale - saepuruplaate, pappi ja tapeeti. Nakatunud puidul on pruunmädanikule sarnane välimus. Puit värvub pruuniks ja praguneb ristikiudu ca 5 cm vahedega kuubikujulisteks tükkideks. Puitkonstruktsioonid võivad kandevõime kaotada mõne kuuga.

3. MAJAVAMMI VÄLIMUS

Majavamm koosneb värvitutest, mikroskoopiliselt väikestest niidikestest. Need kasvavad otstest ja ühinedes on nad juba palja silmaga nähtavad. Kasvav seenekeha on valge vati sarnane. Aja jooksul tekib sellele kile või koorikutaoline kate ning moodustuvad viljakehad , mis eritavad pruuni pulbritaolist eosetolmu. Niidistik tiheneb 3 – 5 mm jämedusteks, mõnikord ka jämedamateks nöörideks.
Eosed levivad tuule ja putukate abil või satuvad hoone konstruktsioonidesse koos uue puiduga . Eosed on idanemisvõimelised 5 - 6 aastat.
Majavamm, viljakeha

4. MAJAVAMMI TUVASTAMINE

Sageli märgatakse kahjustust, kui põranda nurka tekib viljakeha. Esimese asjana tuleb konstruktsioon avada ja veenduda, kui kaugele on kahjustus arenenud. Ainult viljakeha eemaldamisest ei ole kuigipalju kasu. Enamasti on viljakeha "jäämäe veepealne osa", konstruktsioonide taga on seen arenenud juba nii suureks ja võimsaks, et nüüd on vaja paljunema hakata. Viljakeha tekkimine on selle märgiks.
Vammi otsimist tuleb alustada kohtadest , kus niiskus võib olla sattunud hoonesse. Näiteks lekkivate vihmaveetorude ja vihmaveerennide juurest, kust tuul paiskab tilkuvat vett vastu seina; oma osa on ka lekkivatel katustel, katuseakende, korstnaümbruste, rõdude, treppide jt. väljaehitiste ühenduskohtadel.
Majas tuleks tähelepanu pöörata vee- ja kanalisatsioonitorudele, köögi- ja duššinurkadele, aga ka külmaveetorude ümber tekkivale kondensatsiooniveele. Keldris on tavaliselt vammis süüdi puudulik hüdroisolatsioon ja immitsev maaniiskus, märgatavalt suurendavad vammiohtu vanad lekkivad roiskveetorud.
Majavammi olemasolust annavad teada tugevasti niiskunud ja küünega katsudes pehme puit, spetsiifiline seenelõhn ja nähtav viljakeha või seeneniidistik .
Samas ei ole sugugi alati tegemist majavammiga, vahest tekivad ka hoopis lihtsamini tõrjutavad seened. Suuremate kahjustuste korral on mõistlik tellida ekspertiis, ainult nii saab kindlalt määrata seeneliiki ja selle tõrjeks sobivad kemikaalid ja metoodikad.
Kuidas tunda ära majavammi:
1. Lõhn - terav seenelõhn.
2. Niiskus - majaseene korral ilmuvad tihti seintele , nurkadesse, põrandale jne. niiskuseplekid, sest majavamm tekitab kasvamise käigus niiskust.
3. Seeneniidistik - vammist nakatunud puidul on näha valget seeneniidistikku - mütseeli. Alguses katab seeneniidistik kasvupinnase tiheda valge võrguna, mis meenutab vatti. Hiljem on majavammi seeneniidistik pruunikas.
4. Seene viljakehad - majaseene viljakehasid esineb ainult kaugele arenenud juhtudel.  
5. Majavammi-kahjustuse korral laguneb puit rombikujulisteks tükkideks.

5. KAASNEVAD TERVISEPROBLEEMID

Hallitus - ja majavamm võivad tekitada järgmisi tervisehäireid:
-limaskestade ärritused ( nohu , köha, silmaärritused jne)
-väsimus
-peavalu
-jõuetus
Tundes ära ülaltoodud tervisehäired ning elades majas, milles on rõskeid või halvasti ventileeritavaid kohti või mis on saanud mingil ajahetkel kahjustada, tasub kontrollida, kas majja pole pugenud majaseen või hallitus.
Paljudes hariliku majavammi poolt kahjustatud hoonetes on asukad kurtnud kroonilise nohu ja köha üle ning kaevanud teisi hingamisteede vaegusi, kuid mis pärast majavammi tõrjet on kadunud.
6. MAJAVAMMIST VABANEMINE ( saneerimine )
Kui puit on kahjustatud, tuleb kõigepealt määrata seenkahjustaja liik, sest teisi seeni on märksa odavam tõrjuda kui harilikku majavammi. Kindlasti peab puitkonstruktsioonidel tugevasti saastunud (pehmenenud) kohad eemaldama.
Majavammist vabanemiseks tuleb kõigepealt likvideerida liigniiskuse põhjus. Selleks võib olla katkine vihmaveetoru, mis suunab katuselt tuleva vee seina sisse, vale maapinna kalle ja vesi jookseb keldrisse, vahelaes olevate veetorude leke või neile tekkiv kondensvesi.
Konstruktsioonid tuleb avada ja lasta tuulduda ning kuivada.
Saneerimise ajal tuleb kanda näo ees maski, sest seene eosed mõjuvad hingamisteedele ärritavalt.
Ruum tuleb koristada niiskust hoidvatest materjalidest ja vähemalt saneerimise ning kuivatamise ajaks täiesti tühjaks kolida . Lammutustööd tuleb teha äärmise ettevaatusega, sest eosed pudenevad igale poole ja uue nakkuse risk on alati suur. Nakatunud materjalid ei tohi uute asendusmaterjalidega kokku puutuda. Eosed võivad levida ka saneerija riietuse kaudu.
Seenest nakatunud puit tuleb alati eemaldada ja põletada. Kindluse mõttes peab puitosad eemaldama 60 – 70 cm silmaga nähtavast niidistikust kaugemal.
Kõiki konstruktsioone tuleb hoolega uurida. Kui nakatunud puit puutus kokku pinnasega, tuleb see 15-20 cm ulatuses eemaldada. Ka kivikonstruktsioonid tuleb üle vaadata ja saneerida. Seen võib peituda seinakrohvi taga. Kahjustatud müüritise vuugimört tuleb välja puhastada ja asendada nii sügavalt kui võimalik.
Lokaalse kahjustusega kivikonstruktsioone on võimalik kuumutada infralambiga.
Enne asenduskonstruktsioonide paigaldamist tuleb saneeritud kohad ja kogu ruum tolmuimejaga puhastada. Eesmärgiks on õhku ja kahjustamata pindadele sattunud eosed kokku koguda. Tolmuimejal peab olema vastav filter , mis püüab kõik eosed kinni. Vastasel korral on tolmuimeja just eoste levitamisel abiks.
Pärast saneerimist peab olema võimalik konstruktsioone jälgida ja kontrollida üsna pika aja jooksul veendumaks, et majavamm on hävinud.
6.1. Kuumutamise meetod
Ehitiste saneerimisel on kuumutamise meetod kulukas , kuid võimalik.
Rootsis töödeldi  Gävle ajaloolise vanglahoone konstruktsioone pärast seene nähtava kahjustuse saneerimist kuuma õhuga ja tulemus on positiivne. Ettevõtmine maksis palju, kuid tasuks saadi ka kemikaalidest mürgitamata hoone.
6.2. Kemikaalid
Keemiliste vahenditena soovitatakse majavammi saneerimisel kasutada booriühendeid sisaldavat preparaati Boracol . See on efektiivne vahend, kuid tervistkahjustav ja seepärast peab Boracoliga töötades väga rangelt kaitse-eeskirju järgima.
Kemikaaliga töötlemine on tingimata vajalik, sest seal võivad esineda mikroskoopilised ( silmale nähtamatud) seeneniidid, kuid ainult kemikaalidega mürgitades majavammist lahti ei saa. Selleks tuleb luua seene kasvuks ebasoodsad tingimused – kuivad konstruktsioonid ja hea ventilatsioon . Nakatunud puit tuleb peaaegu alati asendada, sest konstruktsioonid võivad olla tugevuse kaotanud.
Majavamm levib ka kivipindadele ja püsib seal nakkusohtlikuna pikka aega. Seepärast tuleb seeneniidistik hävitada sealgi. Selleks põletada kivipinda leeklambiga, kuni seeneniidid hakkavad hõõguma, seejärel süvendada 3 cm ulatuses vuugivahed, puhastada pinnad mehaaniliselt ja kanda peale Boracol. Kahjustuse piirkonnas tuleks töödelda ka pinnas ( muld , liiv vm. täitepinnas). Selleks sobib kemikaal Boorax.
Šotimaal katsetatakse majavammi vastu ka bioloogilisi meetodeid . Nakkuskoldesse istutatakse üks teine seen, mis majavammi ära sööb.

7. KOKKUVÕTE

Kõige tõhusam meetod majavammi ja ka teiste mädanikseente vältimiseks on ehituse pidev hooldamine ja niiskuskahjustustest hoidumine. Kui eosed on siiski sobiliku kasvukoha leidnud, siis järjekindel ja tähelepanelik konstruktsioonide kontrollimine aitab kahjustuse kiiresti avastada.
Hariliku majavammi tõrjesse tuleb suhtuda täie tõsidusega, vastasel korral viib see tulevikus märksa suuremate kahjudeni. Mida varem seenkahjustus avastada, seda kergemalt ja väiksemate kulutustega õnnestub ta kõrvaldada.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• http://www.tapeedil.com/ehitushooldus/majavamm.ht m
  
• http://terveehitus.ee/et/majavammi-torje
  
• http://hallitus.ee/majavammist/
  
• http://eestielu.delfi.ee/eesti/archive/majavamm-paneb-hoone-nahka-mone-aastaga.d?id=64540546
  
• http://www.ohtuleht.ee/113083