· Ajakriitiline hoiak, mis näeb ühe väljapääsuna inimese sisemist puhastumist, individuaalse vabaduse ja vastutuse suurenemist. · Luule ja kunsti tõeväärtuse rõhutamine. RÜHMITUSE NIMI · Arbuma tähendab ennustama, nõiduma, loitsima. · Sõna pakkus välja Bernard Kangro. · Arbujad on eesti kultuuri üks suuri legende ja luule kuldaja sümboleid ·Arbujad on lugu sõja jalgu jäänud ja harali saatustega põlvkonnast VÄLJAANTUD TEOSED ·13 luuleraamatut (,,Tähetund") ·7 Luuletust koguteostes (,,Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat") ·5 proosat (,,Tuulearmuke") Bernard Kangro on avaldanud arbujatest kirjanduslooliste mälestustega põimitud essekogud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg" (1983). KASUTATUD KIRJANDUS · https://et.wikipedia.org/wiki/Arbujad · https://prezi.com/ci2joo8jbm8a/arbujad/ · http://g3.nh.ee/images/pix/file69115451_tn_eefv-76be8x.jpg · http://photos.geni
konsultandina Tartu Kunstimuuseumis. Samal ajal töötas ta ka Hollandis raadiojaama ,,Vaba Euroopa" korrespondendina. Ta on nii Kunstnike Liidu (1985) kui ka Kirjanike Liidu (1991) liige. Graafik ja portselanimaalija Indrek Hirv tuli otsustavalt visuaalse kunsti maailmast luulesse paarkümmend aastat tagasi, kui ta 1987. aastal avaldas debüütkogu UNERAEV. Sellest ajast on tema luulekogud ilmunud regulaarselt aasta- paarise intervalliga: kahte kümnendisse mahub 14 luuleraamatut- sealhulgas nii valik- kui uudiskogud ja midagi nende vahepealset. Lisaks leiab neist autori omaluule kõrval palju luuletõlkeid. Valikkogusid on uudiskogudega võrreldes järjest enam ilmunud, sageli esinevad vanad tekstid uutega kõrvuti. Ometi ei saa Indrek Hirve puhul rääkida kordustest iga kogu tuleb võtta tervikuna, iga kogu peegeldab autori hetkemaailma. Liikudes ajas on Hirv võtnud kaasa midagi eelnevast perioodist: paigutatuna uude konteksti on sel juba teine tähendus.
Ta on töötanud veel ka paljudes erinevates kohtades. Alates 1968. aastast on Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastal 1980 oli Kaplinski seotud kuulsa 40 kirja koostamisega. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna, kuulus Eesti Kongressi ja aastail 1992-1993 Riigikokku. Jaan Kaplinski abikaasa on Tiia Toomet ja praegu elab Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal. Jaan Kaplinski on kirjutanud 17 luuleraamatut, mina valisin nende hulgast välja 1990. aastal valminud poeemi "Hinge tagasitulek". Selles raamatus ta räägib, et hinged on ära rännunud ja, et ta üritab neid tagasi kutsuda. Ta teeb seda sauna ja saunalaudi abil. See toimub nii, et ta paneb kausi lihaga saunalaudile, lootes, et hinged naasevad. Aga hinged ei tule, sest eesti rahvas ise ajas oma hinged ära. Veel saab hingede kohta teada nii palju, et nad ei tea kuhu minna, aga et
Underi usku jumalasse. Ta kustub Jumalat taevast alla, et ta annaks inimestele armu, tuleks päästaks inimesi näljast ja raskustest. Sa astu kodadesse, kus ju pingul näljaling. Sa istu haavatute sängi veerul. Oh Issand, tule alla, heida armu! Under mõistab, et usk jumalasse ja kristlik headus võivad anda inimestele elulootust. Loomingulistest kõrgtasemest annavad tunnistust Underi neli järjestikust luuleraamatut aastail 1927-1930, eriti kaks esimest: ,,Hääl varjust" ja ,, Rõõm ühest ilusast päevast." Nende teema ja häälestus on erinevad, lausa vastandlikud. Mure ja rõõm, inimhinge öö- ja päevapool, maailmavalu ning elujõud- niisgused on kahe luulekogu tundepoolused. Koguga ,,Hääl varjust" asub luuletaja otsekui kõrvaltvaataja rolli ning laseb kõnelda kujutatul endal. Esile tõusevad agulivaated. Eriti meeldib
looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus. 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), "Maarjamaa laulud" (1927),
Aastatel 19431944 sõdis vabatahtlikuna Soomes eesti üksuse koosseisus. Naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti RelvaSS diviisis. Auhinnad ja teenetemärgid 1954., 1979., 1981. ja 1992. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus. Kahel korral Kanada Eesti Kunstide Keskuse kirjandusauhinna. Aastal 1991 ka kodumaise Virumaa Fondi kirjanduspreemia. 7 luuleraamatut "Hulkuri evangeelium" (1948) "Üks suveõhtune naeratus" (1949) "Jäätunud peegel" (1962) "Hõllalaulud" (1967) "Käsikäes" (1978) "Igaviku silmapilgutus" (1982) "Valgus rahnude all" (1990) "Hulkuri evangeelium" (1948) Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes (`'Hulkuri evangeelium'') on olulisel kohal sõjaaastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. SA EI MAHU Sa ei mahu iseendasse,
aastal. Samuti on ta lõpetanud Tartu Ülikooli, kus ta õppis bioloogiat, semiootikat ja kultuuriteooriat. Seejärel on ta töötanud õppejõuna ja ravimifirmades turunduse alal. 1994. aastal kaitses Mikita Tartu Ülikooli semiootika osakonnas magistriväitekirja „Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks“ ja 2000. aastal doktoritööd „Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias“. Valdur Mikita esikteoseks nimetatakse luuleraamatut „Äpraduse rõõm“, kuigi see seostub tugevalt tema doktoritööga „Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias“. Mikita enda sõnul on „Äparduse rõõm“ mõnes mõttes selle materjali ülejääk, mida ei saanud teadustöösse sisse kirjutada. Teoses aga uurib Mikita semiootika, keele- ja luulemängude abil keele ja kirja piire, märgisüsteeme ja kommunikatsiooniäpardusi Järgmiseks teoseks on 2001
* Pappkarp luulekogu ,,Lumevalgus ... lumepimedus" *sisaldas 3-5 noore luuletaja debüütkogusid. 1962 ilmus esimeses ,,Noorte autorite" kassetis Rummo * suurima tunnustuse said: Rummo, Luik, Kaplinski, Runnel, Traat ,,Ankruhiivaja" (Katseline, nooruslik, optimistlik) * tähistab avardumist -> 3 luuleraamatut: * iseloomustab otsingujulgus * Tule ikka mu rõõmude juurde 1960 Tln uus laululava (optimism taandub masenduse ees, tekivad hamletlikud probleemid); 1961 Tln Riikliku Konserv 1.lend (Aru, Üksküla, Mikiver) 1962 hakatakse ehitama Mustamäe linnaosa * Lumevalgus ... lumepimedus
3 Looming Contra õppis lugemise ära nelja aastaselt. Tema esimene raamat valmis teises või kolmandas klassis, mis rääkis mereröövlitest. Contra on öelnud: ,,Olin juba siis kõva ärimees. Koolivihik maksis kaks kopikat, kuid mina müüsin ,,teose" ühele tädile 15 kopika eest." Tema esimene luuletus ilmus 15-aastaselt, kuid kahjuks kuulus see luuletus nende hulka, mis põletamisele läksid. Nüüdseks on Contra nime alt ilmunud umbes paarkümmend luuleraamatut ja üks proosateos. Tema luulele on iseloomulik tõukumine uuema rahvalaulu traditsioonidest, lõbusus, laululisus, säravalt virtuoosne keelekasutus ning leidlikud riimid. Contra loomingus leidub ka palju paroodiaid, kalambuure, võru murret ning tema esinemisstiilile on omane luuletuste lauldes esitamine, vahetu ja aval suhtlus publikuga ja muu loov eneseväljendus. Mõned näited Contra luulekogumikest: "Ohoh!" (1995) "Kesmasolin" (1996) "Contrarünnak" (2004) "Minu jonn" (2006) "Kuuseebu
kirjanikke. Ta eelistas rahvaelukujutusi ja huumorit. Pärast Soome tolleaegse presidendi Eesti-visiiti 1964 pagulaseesti kirjanike tõlkimine ja väljaandmine Soomes lõppes. Eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitise arvates tähistasid otsustavat murrangut eesti kirjanduse väljaandmisel Soomes kaks antoloogiat, “Soome lahe tagant” (1968) ja "20 nüüdiseesti luuletajat" (1969). Sõja eel avaldati Eestis soome kirjandusest vaid paar luuleraamatut. Sõjajärgsetel aastatel on neid juba järjekindlaima soome luule eestindaja Debora Vaarandi vahendusel avaldatud terve hulk. Kui proosa osas on tõlgitud Eestis soome kirjanikke tunduvalt rohkem kui eesti autoreid Soomes, siis luule osas ei ole Eestis siiani ülevaatlikke antoloogiaid soome luulest, nagu neid on Soomes eesti luulest mitu. Viimase kolmekümne aasta jooksul on avaldatud soome kirjanike teoseid Eestis aastas vähemalt neli-viis. Uute
Hando Runneli looming Hando Runnel on sündinud 24. novembril 1938. aastal Järvamaal, Võhmuta vallas, Liutsalu külas Vainu talus Võrumaalt pärit perest. Õppis Jalgsema, Ambla, Järva-Jaani, Tartu ja Paide koolides. Töötas kodukolhoosis ja õppis samal ajal EPAs agronoomiat. Esimesed luuletused tegi ta algkoolis, tõsisemalt võttis ta luuletamise ette 1950ndate lõpupoole. Luuleraamatut on ta andnud korduvalt ja jätkab ka siiamaani luuletamist. Lastele mõeldud luulekogusid on ta teinud 4, paljusid ülejäänusid nimetatakse sihtgrupituks ehk sobivad kõigile. Luulekogudest ei puudu ka võrukeelseid luuletusi. TAKUST TEHTI TAEVAREDEL, kanepine köis, üles-alla vallarahvas seda mööda käis, vaatas kuidas valla vaevast priiskas sakste mõis, pilve piirilt sinna poole tühjaks tehti põis Hando Runnel kirjutab väga oskuslikust eestlaste probleemidest. Antud
Kahel korral Kanada Eesti Kunstide Keskuse kirjandusauhinna, ja korp! Sakala auhinna, Kanada eestlaste kirjandusauhinna ning aastal 1991 ka kodumaise Virumaa Fondi kirjanduspreemia. Arved Viirlaid kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine - algul metsa, siis üle mere. See oli pagemine nii ühe kui teise okupatsiooni eest. Ta võttis enesele veel ühe osa - teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagika kirjanduse kaudu. 9 romaani ja 7 luuleraamatut on sündinud tema põhitöö kõrvalt. Sündinud vihast ja valust, armastusest ja igatsusest. Ning sellise sugestiivsusega, et Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud. Arved Viirlaid on rahvusvaheliselt tuntuim väliseesti kirjanik, kelle nimi kodumaal seostub enamiku jaoks üksnes tema keeldumisega riiklikust autasust. Paraku on seegi jäänud vajalike selgituste ja kommentaarideta. Riiklikke autasusid ei anta kergekäeliselt,
toimetuses osakonnajuhataja, 1955. aastast kutseline kirjanik, 1958. aastast Kirjanike Liidu liige Ta oli ka Juhan Smuuli poeemi "Järvesuu poiste brigaad" ühe tegelase prototüüp. Paul Haavaoks suri 30. septemberil 1983. aastal Räpinas. Ta on on maetud Värska kalmistule. Ta on kirjutanud luuletusi, mis kirjeldavad kodukandi loodust ja inimesi. Tema luule on lihtne. Lisaks on ta kirjutanud ka poeeme ja lasteluulet. Temalt on ilmunud kaksteist luulekogu, neli luuleraamatut lastele ja üks mälestusraamat. Teose tutvustus Luulekogu "Suvised nurmed" on valikkogu Paul Haavaoksa kahekümne aasta loomingust. Luulekogus on valik luuletusi aastast 1962-1982. See on mõeldud tähistama ta kuuekümnentat sünniaastapäeva. Autor jääb siingi luulekogus peamiselt oma kodukandi Palumaa ja Peipsi looduse ning inimeste poetiseerijaks. Kogu iseloomustab süvenenud eluvaatlus, elu püsivate väärtuste selge tunnetus ja edasiandmissoov
Seda mõistmata ei armasta inimesed oma riiki nii nagu emad armastavad oma lapsi kannatlikult andestades, ohverdades oma aega ja jõudu. Kunagi väga soovitud, kuid peale sündi soovimata lapseks osutunud, on noor Eesti riik piltlikult öeldes samuti "vanematega orb", üks Lehte Hainsalu lapstegelasi. Inimestega suhtlemine ja raamatute esitlused Lehte Hainsalu kohtub rahvaga tavaliselt raamatute esitlustel. Ta on enda raamatuid esitlenud mitmetes kohtates. Oma viimast 44-leheküljelist luuleraamatut ,,Mängiks midagi" esitles ta 21.mail Eesti Lastekirjanduse keskuses- see väike luuleraamat esitab muhedas, mängulikus laadis kahekümne kahe lastemängu sisu ja situatsioone (kükakull, mädamuna, keerukuju, ilmareis, tagumine paar välja, laevade pommitamine, Must Peeter, monopol jt). Pildid värsside juurde on joonistanud kunstnik Reet Eilsen. Prima Vista raamatulaadal Tartu Ülikooli ees 9.mail esitles Lehte Hainsalu raamatuid ,,Koerliblikas" ja ,,Rõõmuratas"
Ta ei ole kunagi oma luules kasutanud suuri sõnu, vaid köitnud lihtsuse ja otsekohesusega. 1988. aastal nimetati Hando Runnel ENSV teeneliseks kirjanikuks. Hando Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. Lisaks luulele kirjutab Runnel esseid ja arvustusi, on uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude eesti kirjanike loomingut. 3 Lastele on Hando Runnel avaldanud neli luuleraamatut: "Miks ja miks" (1973), "Mere ääres, metsa taga" (1977), "Mõtelda on mõnus" (1982), "Taadi tütar" (1989) ja ,,Juturaamatu" (1986), milles ka mõned värsid. Enamus lasteluulest on pärit ajast, mil autori kuus last olid väikesed. Hulk Runneli luuletusi on viisistatuna saanud tuntuks rahvalike lauludena. LOOMING Runneli varasemas luules on valdav maaelupildistik, hilisemas humoristliku või
" Esimese tõsise luuletuse kirjutas siis Kommunaarina tuntud (või pigem tundmatu) noormees 15-aastaselt, 17. novembril 1989.a. ,,Originaal pole vist säilinud, sest poole aasta luuletamise järel põletasin osa luuletusi ära. Aga ma olin mõistlikum kui Juhan Liiv, valisin paremad välja." Hiljem üldtuntuks saanud pseudonüüm Contra on samuti üks paljudest perekonnanimest tuletatud hüüdnimedest. Selle nime all ja peamiselt autori enda kirjastatuna on ilmunud ligi paarkümmend luuleraamatut ja üks proosateos lasteraamat ,,Presidendi suur saladus" (2004). Jutustuse algidee pärineb õepojalt, kes kunagi rääkis, et tahab saada presidendiks, sest siis ei pea sõjaväkke minema ja lisandub teisigi privileege. Süzee ja tegelased mõtles autor välja pikal hääletamisretkel Urvaste ja Kanepi vahel pärast kümne kilomeetri pikkust jalgsikõmpimist, mil üks jalg kõndis reaalses, teine aga ilmselt fantaasiamaailmas. Loos põimub kolm liini: Eesti Vabariigi
Ta ei ole kunagi oma luules kasutanud suuri sõnu, vaid köitnud lihtsuse ja otsekohesusega. 1988. aastal nimetati Hando Runnel ENSV teeneliseks kirjanikuks. Hando Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. Lisaks luulele kirjutab Runnel esseid ja arvustusi, on uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude eesti kirjanike loomingut. 3 Lastele on Hando Runnel avaldanud neli luuleraamatut: "Miks ja miks" (1973), "Mere ääres, metsa taga" (1977), "Mõtelda on mõnus" (1982), "Taadi tütar" (1989) ja ,,Juturaamatu" (1986), milles ka mõned värsid. Enamus lasteluulest on pärit ajast, mil autori kuus last olid väikesed. Hulk Runneli luuletusi on viisistatuna saanud tuntuks rahvalike lauludena. LOOMING Runneli varasemas luules on valdav maaelupildistik, hilisemas humoristliku või
Raamatus ,,Hundi lugemine" on tihti võrreldud looma elu lapse omaga, kasutatud pahupidisust ja kujutlusmängu. Emale pühendatud värsiraamat ,,Mooni avastamine" sobib lugemiseks keskmisele ja vanemale koolieale. See kogu on tõsisem ning kajastab murdeealise noore inimese hingeelu, suhteid ema ( ,,Emale" ), sõprade ja klassikaaslastega ( ,,Laagrist tulles", ,,Klassivennad" ). Sisse on toodud ka mõningaid koolielu probleeme ( ,,Ekskursioon" ). Kolm järgmist luuleraamatut ,,Väike ranits", ,,Seltsis on segasem" ja ,,Tere- tere!" on suunatud nooremale lugejale. Teemalt on kogud mitmekesised. Koolieelikute värsid kogus ,,Seltsis on segasem" sisaldavad mängulist ja muinasjutulist, esemete elustamist ,,Pesunööritants", ,,Külma kõhuga" ) ning laste endi portreesid. ,,Väikeses ranitsas" on kirjanik hästi tabanud väikese koolilapse muutumist esimese kooliaasta jooksul. Raamat sisaldab rõõmsat huumorit, kuid samas ka õpetust ( ,,Maakaart" )
poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus. 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Visnapuu viimased kogud “Esivanemate hauad” (1946),"Ad astra" (1947), "Periheel. Ingi raamat" (1947) ja "Mare Balticum" (1948) valmisid võõrsil. Need sisaldavad
Mahukas kogus "Punaste õhtute purpur" (1982) süveneb rusutus veelgi. Luuletaja ja ühiskonna vahelises pingeväljas sünnib tõsiste mõtiskluste kõrval painajalikke nägemusi, ebakindlust ja hirmu. Eksistentsiks vajalik sisemine tasakaal leitakse taas võllahuumoris või armastuse poetiseerimises. Luuleraamat lõpeb tsükliga "Ilus maa", mis kujutab endast nõukogude perioodil loodud eesti patriootilise luule eredaimat näidet. 2.1 Lasteluule Lastele on Runnel avaldanud neli luuleraamatut: ,,Miks ja miks" (1973), ,,Mere ääres, metsa taga" (1977), ,,Mõtleda on mõnus" (1982), ,,Taadi tütar" (1989) ja ,,Juturaamat"(1986). Enamus lasteluulest on pärit ajast, mil autori kuus last olid väikesed. ,,Juturaamatus" on ka mõned värsid ja jutukesed, mida Runnel hakkas proovima hiljem, kui muud luuletused hakkasid enam-vähem nii välja tulema, nagu ta neid enne kirjutamist oli tundnud, mängeldes. ,,Juturaamatu" lugudel on selgelt tuntav isikliku lapsepõlvekogemuse taust. 3
eest." Esimese tõsise luuletuse kirjutas siis Kommunaarina tuntud (või pigem tundmatu) noormees 15-aastaselt, 17. novembril 1989.a. ,,Originaal pole vist säilinud, sest poole aasta luuletamise järel põletasin osa luuletusi ära. Aga ma olin mõistlikum kui Juhan Liiv, valisin paremad välja." Hiljem üldtuntuks saanud pseudonüüm Contra on samuti üks paljudest perekonnanimest tuletatud hüüdnimedest. Selle nime all ja peamiselt autori enda kirjastatuna on ilmunud ligi paarkümmend luuleraamatut ja üks proosateos lasteraamat ,,Presidendi suur saladus" (2004). Jutustuse algidee pärineb õepojalt, kes kunagi rääkis, et tahab saada presidendiks, sest siis ei pea sõjaväkke minema ja lisandub teisigi privileege. Süzee ja tegelased mõtles autor välja pikal hääletamisretkel Urvaste ja Kanepi vahel pärast kümne kilomeetri pikkust jalgsikõmpimist, mil üks jalg kõndis reaalses, teine aga ilmselt fantaasiamaailmas. Loos põimub kolm liini: Eesti
edu. Aga nad ka vaatavad ja näevad, et väga paljud on edukad üksnes näiliselt triivivad kesk elumerd, mille lainetus on kõike muud kui tasane. Johann Wolfgang von Goethe on öelnud, et inimene peaks vähemalt iga päev kuulama ühe laulu, lugema hea luuletuse, nägema ilusat pilti ja kui võimalik, siis ütlema paar mõistlikku sõna. Laul on kuulatud, ilus pilt on nähtud, luuletusega on küll pahasti pole juba aastaid ühtki luuleraamatut kätte saanud, paari mõistliku sõnaga on nii, kuidas on... Me kõik võiksime kunagi jõuda arusaamisele, et elamaks hästi ja õigesti vajab inimene mitte üksnes naudinguid, vaid ka lootust, pealehakkamist ja muutusi; võiksime avastada ning jätkata käidud teel targemana või leida endale uue tee. Need mõistlikud sõnad ja muutused tulevad vahel väga raskesti, kuid on väärt iga pingutust, olgu see siis kui tahes pisike või väljakannatamatult raske.
1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus. ,,Arved Viirlaid, nüüd juba seitsmekümneviiene, on ehk kõige rohkem tõlgitud eesti kirjanik. Ta kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine algul metsa, siis üle mere. See oli pagemine nii ühe kui teise okupatsiooni eest. Ta võttis enesele veel ühe osa - teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagika kirjanduse kaudu. 9 romaani ja 7 luuleraamatut on sündinud tema põhitöö kõrvalt. Sündinud vihast ja valust, armastusest ja igatsusest. Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud." (Lauring, Sirje 1997. Arved Viirlaid - Mees, kes keeldus riiklikust autasust Õhtuleht 18.04 ) 4 1.2 Teosed: On avaldanud 7 luulekogu: · ,,Hulkuri evangeelium" (1948) · ,,Üks suveõhtune naeratus" (1949) · ,,Jäätunud peegel" (1962) · ,,Hõllalaulud" (1967)
Sissejuhatus Betti Alver on vaieldamatult üks Eesti tuntumaid ning andekaimaid naisluuletajaid. Ta on kirjutanud umbes kaks ja poolsada mitmesugust luuleteksti, nende seal kaksteist poeemi. On avaldanud oma eluajal kuus luuleraamatut: poeemi ,,Lugu valgest varesest" (1931), lüürikakogud ,,Tolm ja tuli" (1936), ,,Tähetund" (1966), ,,Eluhelbed" (1971), ,,Lendab linn" (1979) ja ,,Korallid Emajões" (1986). Ilmutamata jäi 1943. aastal koostatud ,,Elupuu", mille luuletused pääsesid trükki teistes hilisemates kogudes. Välja on antud ka mõned suuremad ja väiksemad valikkogud tema luulest. Alveri kui tõlkija suursaavutus on Puskini ,,Jevgeni Onegin" (1956-1963). Karl Ristikivi on Vetti Alverit nii oma 1954
Kadriorus kohati lapsehoidjat koos umbes sama vana poiss-lapsega kui Valeerius. Ka poisi isa Eeduard Saalem oli seal. Lapsehoidja oli ainuke, kes lasi Eeduardil oma poega salaja näha. Valeeriusel hakkas pea valutama. Kui Anna tagasi jõudis ootas teda Genaadi Treifelt, et rääkida Marie Saalemist. Julius ja Emmi vaidlesid teemal, kas lubada Annal nii tihti pojaga kohtuda või mittte. Juulius oli taas luuletusi kirjutama hakanud. Kaheksas peatükk Julius luges oma luuleraamatut ja mõtiskles. Ta läks Annale külla ning näitas talle oma uusi luuletusi. Tagasiside oli oodatust erinev. Anna arvates ei olnud luuletused ei head ega ka halvad. Anna külastas oma näitlejannast sõbrannat. Ta rääkis talle, et armastab meest, kes on abielus. Oma õde Emmit külastades kohtus ta Genaadiga. Mees, kes oli pidevalt rääkinud armastusest Marie vastu, avaldas armastust hoopis Annale. Anna lükkas tema ettepaneku tagasi, kuid usaldas talle oma saladuse poja kohta
,,Pidupäev". ,,Hea rohi" annab nõu, mis teha, kui sul on meel must ja mõru. Päris kõneharjutuseks on ,,Kuldtaldrik" ja nuputamismänguks saab arendada ,,Ninatarka". Raamatus on huvitav jälgida, kuidas luule kasvab koos lapsega: päris väikeste jaoks on lühike lihtne lause, ehteks ainult riim, aga juba järgnevad loodusluuletused on suurema poeetilise kujundusega. Pillavate kujunditega arendatakse nägemismeelt ja õhutatakse tegutsemisfantaasiat. Kogu luuleraamatut läbib otsene või varjatud huumor. 9 Hoolega on Ellen Niit hoidnud riimimast põhimõtteid, maailma on ta näidanud valitud elulistes pisikonkreetsustes, mis arendavad lugeja esteetilise ja eetilisi tõekspidamisi ning viivad varem või hiljem kokkuvõtvate järelduste tegemiseni. Mõnedki luuletused (kas või ,,Midrimaa") on huvitavalt mitmeplaanilised ja tugevate filosoofiliste alahoovustega.
Esimese tõsise luuletuse kirjutas Contra 1989. aastal, olles siis tollal 15-aastane noormees. ,,Originaal pole vist säilinud, sest poole aasta luuletamise järel põletasin osa luuletusi ära. Aga ma olin mõistlikum kui Juhan Liiv, valisin paremad välja", sõnas mees kirjatüki kohta lisaks. Hiljem üldtuntuks saanud pseudonüüm Contra on samuti üks paljudest perekonnanimest tuletatud hüüdnimedest. Selle nime all ja peamiselt autori enda kirjastatuna on ilmunud ligi paarkümmend luuleraamatut ja üks proosateos lasteraamat ,,Presidendi suur saladus" (2004). Mees iseloomustab end kõige paremini lausega ,,Aga normaalne pole ma muidugi, jumala eest. Normaalsed inimesed ehitavad maju, täidavad kontoris mingeid pabereid, teevad süüa jms. Luuletamine on mul veres, ma luuletan spontaanselt, luuletan käsu/tellimuse peale, luuletan ka siis, kui tegelikult ei luuleta." 2001. aastal pälvis Contra Bernard Kangro preemia kogutud luuletuste "Suusamütsi tutt" eest ning 2007
Paistab,et Piik on autor,kel lheb veel aega,et ttada vlja isikuprane maailmangemine ja keelekasutus,mis tstaksid just selle luuletaime teiste taustal esile.Praegu tundub,et kige ehedamalt tuleb ta vlja armastusest ja meheksolemise kannatusest kirjutamine. Lk 397-398 Kirgastumisega hdade vastu Eestis on ka mitmeid luuletajaid,kes pakuvad sootsumi ja ldse elu hdadega toimetulekuks teatavat kirgastavat eneseleidmisteed.Mathural ilmus eelmisel aastal lausa kaks luuleraamatut Inimene on rohi algab lihsustava dualistliku sotsiaalkriitigaga.ldiselt ei paista sotsiaalne kriitika Mathurale vga istuvat,tihti tekib-nagu niteks ka Piigi puhul-mulje kohusetundlikust eetiliste tdede kordamisest. Nentijad Tinglikult viksid need olla luuletajad,kes pigem sedastavad asjade seisu maailmas ja pavad end vlisega kuidagi lepidada-ilma et selles pdes maailmaga toime tulla domineeriks teravam sotsiaalne kriitika vi hingeratuslikkus
sajand. Koorilüürika: selle alla kuulusid eeskätt hümnid kuulsatele sportlastele, jumalatele, valitsejatele. Hümnides tihti õpetlikud mõtisklused. Esindajad: Simonides, Pindaros. Sappho naine, 7-6 saj e Kr. Temaga seotud kolm müüti. I hüppas kaljult surnuks, kuna kurb armastus; II lesbiline armastus (sündis-elas Lesbose saarel), asutas tütarlastekooli ja kirjutas õpilastele armastusluuletusi; III juhatas kooli edukalt, suri vanadusse, v kuulus, kaheksa luuleraamatut. Kirjutas palju pulmalaule ja mütoloogilisi luulet, neljarealine Sappho-stroof., Ovidius: 1. s e Kr 1 s p Kr. Suhtles Maecenase ringiga. Luuleperioodid: 1) armastus 2) mütoloogiline 3) pagendusaja looming. I luulekogu ,,Amores", kus on 49 armastusluuletust. Ovidius naerab petetud abielumeeste üle, põlastab sõjaväeteenistust. ,,Läkitused" mütoloogiliste naiskangelaste kirjad kaugel olevatele armsamatele. Poeemid ,,Armastuse kunst", ,,Ravimid armastuse vastu"
(mõtlemine luule vormis). 2. Tavalisem ignoreerida zanripiire luulekogudes. Vahel on võimatu öelda, kas see on luule, proosa vms. ,,Üle" (1996) esimene kogu. Viimane kogu ,,Kui vihma sajab" (2017) iseendale kirjutatud. Mõjub rohkem luulena, kui varasemad. Pole võitluslik poliitiline luule, vaid mõtlemine poliitiliste teemade üle. Mart Kangur tuli kirjandusse hiljem. ,,Liivini lahti" (2017) eestikeelse sõna läbi proovimine ja katsetamine. Ilmunud kokku 3 luuleraamatut. Luuletus kogust ,,Kuldne põli": Alguse relativiseerimine või selle suhtelisuse välja toomine. Algus võib olla ka igal pool mujal. Sõnaline lausumine on mingil moel tinglik kust me alustamine: mis sõna või märkidega. Viitamine Kafkale jne. Valdur Mikita ,,Äparduse rõõm" (2000) ja ,,Rännak impampuule riiki" (2001) tegemist väga eksperimentaalse ja kummalise autoriga. Imelikud vormid, mille puhul on raske öelda, mis zanrid need on. Taust: õppis Tartu ülikooli semiootikat
Samuti on ta tegutsenud esseistina, dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid. Tema varasemat loomingut juhivad uusromantismi mõjud. Siuru perioodil ilmub temalt esikkogu ,,Amores" (1917), millel oli suur menu. Kogu iseloomustab autori julgus tunnete ja suhtumuste väljendamises, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Aasta hiljem jõudis lugejateni teine kogu ,,Jumalaga, Ene!", mis on üpris analoogne esikkoguga. 1920. aastal ilmus temalt kolm luuleraamatut, näiteks ,,Hõbedased kuljused", milles keskendub sõja- ja revolutsioonisündmustele, enda sisekonfliktide ja tunnetele. 20-ndate teisel poolel ja 30-ndate alguse kogudes, näiteks ,,Maarjamaa lauludes", tuleb esile elulähedane ajaluule. Neis kogudes mõtislkeb ta kodumaa olude ja elukorralduse üle. 1932. aastal ilmunud kogus ,,Päike ja jõgi" pöördub ta looduse poole, saanud aru, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja.
Luulemuutuste taga olid eelkõige Jaan Kross, Ain Kaalep (nt kogud "Aomaastikud", Järvemaastikud", "Klaasmaastikud", "Paani surm ja teisi luuletusi") ja Ellen Niit ("Linnuvoolija", "Vee peal käija"). Hando Runnel nimetab neid "hilinenud põlvkonnaks". Luulesse ilmus ka regilaulu (Paul-Eerik Rummo) ning riimilise rahvalaulu ning lorilaulu elemente. Eesti luule kõrgaeg oli 1966-1968 (Alveri "Tähetund" 1966, Jaan Kaplinski "Tolmust ja värvidest"). 1966-71 ilmus 99 luuleraamatut. 1960. aastate teine pool oli kõige avatum ja liberaalsem aeg Nõukogude Eestis. 1968 oli pöördeline aasta. Tsehhoslovakkia kompartei juht tahtis muuta sotsialismi "inimnäolisemaks", tulemuseks oli Nõukogude vägede sissetung. Demokratiseerumine N Liidus oli lõppenud. Algas vabaduste järkjärguline piiramine. Väliskirjandust tõlgiti vähem ja valikulisemalt. Ühiskonnas levisid pessimism, minnalaskmismeeleolud ja väljapääsmatuse tunne. Senisesse optimismi
Luuletuses on palju ülimalt realistlikke , naturalistlikke detaile, mis on esitatud ekspressionismile iseloomulikult(liialdavalt). Metafoori,võrdluse ,ja hüpperbooli(liialdus) kõrval torkab silma ka metonüümia(osaterviku asemel). Luules esineb tihti Piibli motiive("Verivalla"). Under mõisatb , et uks jumalasse ja kristlik headus võivad anda inimesele elulootust. ("Ma elan") Loomingulisest kõrgtasemest annavad tunnistust tema järgmised neli luuleraamatut. "Hääl varjust"(1927) ja "Rõõm ühest ilusast päevast"(1928) - on vastandlikud, mure ja rõõm , inimhinge öö-ja päevapool. "Hääl varjust" - 1)realistliku kujundlikkusega elupildid. Asub otsekui kõrvalvaataja positsiooni. Esile tõusevad agulivaated( "Agulis" , "Vaeste patuste tänaval"). Aguliteema on iselaadne - kujundlik, üliinimlik, lüürikaomane.2) sisemonoloogid, sisevaatused, kõnelused endaga.Korduvad hirm,mure, eluvaev,ummikutunne.("Ahastaja" , "Vaev")
Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus. 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), "Maarjamaa laulud" (1927), "Puuslikud"
armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus. 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule
Mingil määral autobiograafiline. · 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. Ka selles kajastub ideaali otsimine, eelistab ideaalset reaalsele. Lõbus sõnadega mängija. Nt Eokene eo-eo · 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Tal oli 3 armastust: naine, kannatav inimene ja jumal. Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20.
annaabi.ee 
