Henrik Visnapuu - biograafia (3)

Henrik Visnapuu (1890–1951) sündis Viljandimaal. Õppis Reola vallakoolis ja Tartu linnakoolis. Sooritas Narva gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami. Töötas õpetaja, ajakirjaniku, kultuurinõuniku ja vabakutselise kirjanikuna. 1944. aastast elas sõjapõgenikuna Saksamaal ja Ameerikas.
Tuli luulesse sensuaalsete ning intiimsete armastus- ja looduselamuste kujutajana, jätkas ajaluule ja ajastu vastuolude kajastajana, päädis loodus- ja koduluules. Visnapuu arendas edasi eesti luule vormi ja keelt.
On kirjutanud ka näidendeid vabaõhulavade tarbeks, esseid ja luuleteoreetilisi käsitlusi. Tõlkinud inglise, prantsuse ja vene kirjandust.
 
HENRIK VISNAPUU
1890–1951
 
Kodust võttis Henrik Visnapuu eluteele kaasa hariduspüüded, milles vanemad nägid ainukest teed kindlustatud elu juurde. Saatus viis ta kokku Ingiga, kellest sai luuletajale tema elu ja loomingu hea haldjas .
Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna.
Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid", 1921; koos J. Aineloga "Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks.
Visnapuu varasemat loomingut juhivad uusromantismist kantud otsingud. Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917). See oli üllatav luuleraamat, mille menu ei olnud väiksem kui Underi "Sonettidel". "Amorest" iseloomustab autori julgus oma tunnete ja suhtumuste poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus.
1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga.
1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas.
Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), " Maarjamaa laulud" (1927), "Puuslikud" (1929) ja "Tuulesõel" ( 1931 ) on valdav mõtte- ja koduluule. Neis kogudes mõtiskleb Visnapuu kodumaa olude ja elukorralduse üle, püüab süüvida rahva mõttelaadi ja võitleb ebajumalatega. 20-ndad on Visnapuu luules heitlikud aastad ja lõpevad tõdemusega, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Väsinud luuletaja pöördub järgmises kogus "Päike ja jõgi" (1932) looduse poole, otsides selle igavesest ringkäigust tasakaalu.
Visnapuu viimased kogud “Esivanemate hauad ” (1946),"Ad astra" (1947), "Periheel. Ingi raamat" (1947) ja "Mare Balticum " (1948) valmisid võõrsil. Need sisaldavad pihtimuslikke mõtisklusi aegade ja olude üle ning on täis kaotusevalu ja ahastust. Kõige terviklikum on neist "Ingi raamat", millesse luuletaja koondas surnud abikaasale pühendatud mälestuslaulud. See on nukker -pühalik jumalagajätt oma kõige armsamaga ja tema läbi ka kodumaaga.
Visnapuu rikastas eesti luulet püsiväärtusliku tunde- ja mõtteluulega. Ta arendas edasi eesti luule keelt ja vormi, otsides neis uusi võimalusi.