Indrek Hirv (1)

Indrek Hirv
Indrek Hirv sündis 15. detsembril 1956. aastal Raplamaal Kohilas maalikunstnik Louis Paveli ja graafik Helgi Hirve pojana . Alg- ja keskhariduse sai ta Tartus ja lõpetas Tallinnas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamika alal. On töötanud õpetajana Tartu Kunstikoolis ja konsultandina Tartu Kunstimuuseumis. Samal ajal töötas ta ka Hollandis raadiojaama „Vaba Euroopa“ korrespondendina. Ta on nii Kunstnike Liidu (1985) kui ka Kirjanike Liidu (1991) liige.
Graafik ja portselanimaalija Indrek Hirv tuli otsustavalt visuaalse kunsti maailmast luulesse paarkümmend aastat tagasi, kui ta 1987. aastal avaldas debüütkogu UNERAEV. Sellest ajast on tema luulekogud ilmunud regulaarselt aasta- paarise intervalliga: kahte kümnendisse mahub 14 luuleraamatut- sealhulgas nii valik- kui uudiskogud ja midagi nende vahepealset. Lisaks leiab neist autori omaluule kõrval palju luuletõlkeid.
Valikkogusid on uudiskogudega võrreldes järjest enam ilmunud, sageli esinevad vanad tekstid uutega kõrvuti. Ometi ei saa Indrek Hirve puhul rääkida kordustest – iga kogu tuleb võtta tervikuna , iga kogu peegeldab autori hetkemaailma. Liikudes ajas on Hirv võtnud kaasa midagi eelnevast perioodist: paigutatuna uude konteksti on sel juba teine tähendus.
Hirv on põiminud kogumikesse ka luuletõlkeid – eestindanud 20. sajandi alguse prantslasi, ja teiste maade poeete, nagu Rilke , Lorca, Brodsky. Veel on Hirv tõlkinud saksa keelest näiteks Kristian Jaak Petersoni. Tõlkimine on Hirvele eelkõige teiste autorite põimimine oma poeetilisse universumisse.
Hirve luulemaailma semantiline struktuur moodustub polaarsetest, omavahel lahutamatutest opositsioonidest: peateemad on surm/elu, öö/päev, kirg /tüdimus, aeg/ajatus või hetk/ igavik ning mina ja sina. Need vastandid on äärmiselt ühtsed, kuuluvad orgaaniliselt kokku, tähistades sama teema vastaspoolt – mitte ainult ööd pole päevata, vaid nende järgnevus on loomulik.
Hirve luules leiab palju eri tüüpi helikordusi, ohtralt on homonüüm- ja täisriimide kõrval ka nn. ebatäpseid riime, ird ja liitriime. Nii suhestub Hirve luule kas või puhtalt riimide kaudu sümbolismiga, vooluga, millega Hirve luule kujundlikku ja temaatilist maailma kõige sagedamini on seostatud.
Hirve seni viimane kogu “Ülemlaul” ilmus eelmisel aastal ning kandideeris kirjanduse aastapreemiale.
näe – valvur – toetand nurka püssiraua
on tardumuses püsind neetult kaua
kui oleks juba läbitud see lõik…
perroonilt kostab konemehe hõik
ning keegi pimeduses tõstab saua
ses jaamas rong ei peatu kuigi kaua:
vast ühe inimelu – ongi kõik