Louvre (1)

LOUVRE
1190-1528
1190. aastal polnud Philippe Auguste kindlus mitte kuninglik residents, vaid oluline arsenal , millel olid kõrged müürid, 10 torni ja nelinurkne vallikraav , mille igal küljel ning põhja- ja lääneseinte keskel asetsesid ümmargused bastionid . Kaitsetornid asetsesid lõuna- ja idaseinte kitsaste väravate külgedel. Kompleksi keskel seisis massiivne kants Grosse Tour , mis oli 15-meetrise läbimõõduga ning 30 meetrit kõrge.
14. sajandi keskel levis Pariis kaugele Philippe Auguste esialgsest müürist. Saja aastase sõja puhkemise tõttu vajas Prantsusmaa pealinn suuremat kaitset. Pariisi kaupmeeste rektor Etienne Marcel õhutas looma kaitsevalli, mida arendati edasi Charles V juhtimisel. Uued kaitserajatised ümbritsesid Seini jõe parema kalda ümbruskonda. Olles suletud laienevasse linna, kaotas Louvre oma kaitsefunktsiooni.
1364. aastal hakkas Charles V arhitekt Raymond du Temple muutma vana kindlust oivaliseks kuninglikuks residentsiks. Kaasaegsed maalid kujutavad imelisi pilte ornamentidega kaunistatud katustest. Elamutel olid suured viimistletult nikerdatud aknad. Majesteetlik spiraalne trepp grande vis viis välja uute majade ülemistele korrustele ning valduste põhjapoolsesse ossa rajati aed. Luksuslikud siseruumid olid kaunistatud skulptuuride, tapeedi ja paneelidega.
Pärast Charles VI surma oli Louvre uinunud kuni 1527. aastani, kui Francois I otsustas Pariisi residentsi taas kasutama hakata. Et lossis oleks rohkem valgust ja ruumi, lammutati keskaegne kants Grosse Tour. Keskaegsest Louvre’ist sai renessanssi palee .
1546- 1610
Isegi pärast muutust polnud Charles V loss Francois I nõuetele vastav ning ta tellis 1546. aastal Louvre’ isse uute hoonete rajamise. Keskaegne läänetiib lammutati maha ja asendati renessanssistiilis hoonetega, mille disainis Pierre Lescot ja sisustas Jean Goujon. Ehitus algas Francois I valitsemise ajal ning valmis Henry II ajal, kes rajas esimesele korrusele karüatiidide saali ning ehitas lossi läänetiiva lammutamise järel uue tiiva . Kuninga paviljon ehitati uute hoonete ristumiskohta ning selle esimesel korrusel asusid kuninga eraruumid. Uus ühtne fassaad omandas Pariisi renessanssi stiili. Seinte kaunistamine lõpes Henri IV valitsemise ajal.
16. sajandi teisel poolel oli Louvre segu uutest hoonetest, pooleliolevast tööst ja üle 200 aasta vanustest pooleldi hävinenud ehitistest. Selle vähesest mugavusest ning linna mürast ja lõhnast häiritud, tellis Henri II lesk Catherine de Medicis uue residentsi rajamise lühikese vahemaa taha läände. Tuileries palee plaanid joonistas üles Philibert Delorme 1564. aastal, kuid tööd jätkati paar aastat hiljem.
1566. aastal alustas Charles IX Petite galerii esimese korruse ehitamist. Galerii oli mõeldud alguspunktiks pikale koridorile, mis ühendaks Tuilerie’d ja Louvre’i.
Henri IV ehitas Suure galerii 1595. ja 1610. aasta vahel. Et vältida ülemäärast üksluisust koridori 450 meetri fassaadil, palgati kaks arhitekti – Louis Metezeau ida otsa ning Jacques II Androuet du Cerceau lääne otsa kallal töötama. Samal ajal ehitati Kuninga galerii Petite galerii otsa.
Henri IV traagilise surma tõttu 14. mail 1610 jäi tema töö poolikuks. Tema järglane Louis XIII päris trooni üheksa aastaselt. Tööd taasalgasid 15 aastat hiljem ning lõpetati Louis XIV ajal.
1624-1793
Pärast kümmet aastat tegevusetust otsustas Louis XIII 1625. aastal jätkata ehitustöid ja läbi viia nö suure ümberkujunduse, mida oli vaimusilmas näinud Henri IV. Louis XIII tellis keskaegse Louvre’i põhjatiiva ühe osa lammutamise ja selle asendamise Lescot’i tiiva jätkamisega koos samasuguste kaunistuste ja detailidega.
Uue ja vana hoone vahele sobitas arhitekt Jacques Lemercier Kella paviljoni, mida tuntakse praegu Sully paviljoni nime all. Oma järskude kallakutega katuste ning võimsate karüatiididega kaunistatud ülemise korrusega domineeris hoone Louvre’i kompleksis ning oli eeskujuks teistele paleedele.
1655. ja 1658 . aasta vahel rajas Austria Anne Petite galerii esimesele korrusele komplekti erakortereid. Anne oli Louis XIV ema ja ühtlasi ka riigi asevalitseja poja lapsepõlve vältel. Sellel ajal tavaline kuue ühendatud toaga komplekt hõlmas suurt salongi, eesruumi, vestibüüli, suurte kabinetti , magamistuba ning veel üht kabinetti vaatega Seini jõele. Freskond ja laed kujundas itaallane Romanelli ning dekoratiivkrohvi Anguier.
1660. aastal määrati Louis Le Vau üle vaatama Louvre’i lõplikku valmimist. See tõi endaga kaasa uue fassaadi Petite galeriile, põhjatiiva lõpetamise ja 1661.-1663. aastal lõunatiiva pikendamise, sealhulgas kahe uue paviljoni loomise – ühe idaotsa, mis oli sümmeetriline renessanssi Kuninga paviljoniga ja teise keskele. 1668 . aastal kahekordistas Le Vau palee laiust ja lasi ehitada uue fassaadi vaatega Seini jõele. Keskaegse Louvre’i viimased jäänused lammutati.
6. veebruaril 1661. aastal laastas tuli Petite galerii ülemise korruse. Samal ajal, kui Le Vau oli ülevaatajaks ehitustöödele, volitas Päikese kuningas Louis XIV Charles Le Bruni läbi viima maalimistöid, mis kujutaksid Rooma päikesejumalat Apollot. Kaunistus jäi lõpetamata, kuid hõlmab sellegipoolest kolme Le Bruni poolt loodud laepaneeli ja mitut suuremõõtmelist skulptuuri.
1665. aastal kutsus Päikese kuningas itaalia skulptori ja arhitekti Bernini idatiiva Cour Carree kallal töötama, mis plaaniti ehitada kuningapalee uueks suurejooneliseks sissekäiguks.Bernini võttis ette kaks projekti, kuid Louis peatas ehitustööd ning mõlemad jäid lõpetama.
Kuna töö Versaille ’s edenes, peatas Jean- Baptiste Colbert Louvre ümberehituse. Cour Carree hoonetele jäid katused panemata peaaegu sajandiks .
1692. aastal tellis Louis XIV karüatiidie saali antiikskulptuuride galerii loomise. 1699. aastal peeti Louvre’is Suures galeriis maha esimene näitus. 1756. aastal otsustas Louis XV jätkata ehitustöid. Tiivad, mille ehitamist alustati Louis XIV ajal, lõpetati osaliselt ning Cour Carree sai omale viimaks katuse. 1791. aastal kuulutas revolutsiooniline Rahvusassamblee, et Louvre ja Tuileries hakkavad koos olema kuningat majutavaks paleeks ning kõikide kunsti- ja teadusmonumentide kogumiskohaks.
Kunstimuuseum avas oma uksed 10. augustil 1793. aastal. Sissepääs oli tasuta, kuid kunstnikel oli selleks eesõigus, tavarahvast võeti vastu vaid nädalavahetustel. Töid, mis olid valdavalt maalid Prantsuse kuninglikust perest ja aristokraatidest, kes olid põgenenud välismaale, näidati Carree salongis ja Suures galeriis.
1798 -1871
Tolentino ja Campo Formio lepingute kaudu omandas Prantsusmaa suure koguse Vatikani ja Veneetsia maale ja antiiki. Neile lisandusid Napoleon I vallutustest saadud sõjasaagid. Muuseum , mille direktoriks sai 1802. aastal Dominique-Vivant Denon, nimetati 1803 . aastal ümber Napoleoni muuseumiks. Bartolini poolt loodud valitseja büst paigutati sissepääsu juurde. Kui impeerium 1815. aasta langes, nõudis iga riik oma varanduse tagasi ning muuseum lagunes koost .
1800. aasta 9. novembril õnnistasid Napoleon ja Josephine sisse Antiigimuuseumi selle uues asukohas – Austria Anne’i endises elukohas Petite galerii esimesel korrusel. Ülemised korrused olid liiga nõrgad, et marmori raskuse all vastu pidada. Seal said külastajad imetleda Vatikani ja Florence’i muuseumide skulptuure koos Prantsusmaa kuningliku pere ja aristokraatide kollektsioonidega.
Palee laiendamine ja kaunistamine usaldati arhitekt Fontaine ’le. Carré salong ja Suur galerii said omale uue suurejoonelise trepi. Tuileries poolt Louvre’i suunas ehitati uut põhjatiiba paralleelselt Rivoli tänavaga.
1806. aastal ehitasid Percier ja Fontaine pisikese triumfikaare. 1808. aastal kujundas Denon selle kaunistuste ja kujudega tähistamaks Prantsuse sõjaväe võite. Üles paigutas Denon neli antiikset pronkshobust Püha Marki basiilikast Veneetsias. Hobused tagastati Veneetsiale 1815. aastal.
1824. aastal loodi Cour Carrée läänetiiba modernsete skulptuuride muuseum. 1826 . aastal sai Jean-Francois Champollion’ist Louvre’i Egiptuse antiigi osakonna kuraator .
1827. aastal õnnistati Charles X muuseum Cour Carrée lõunatiiva esimesel korrusel. Kollektsiooni kuulusid Egiptuse antiik, antiiksed pronksesemed, Etruusia vaasid ning keskaja ja renessanssi kaunistav kunst . Laed kujutasid selle aja juhtivate kunstnike maale. Samal aastal paigutati ka Mereväe muuseum esimesele korrusele ning hiljem Cour Carrée põhjatiiba, kuhu see jäi 1943. aastani.
Enne revolutsiooni vähenähtud Hispaania kunsti hakati näitama Louis-Philippe’i Hispaania galerii avamisest alates. Rohkem kui 400-st maalist koosnev kollektsioon mõjutas väga selliste kunstnike nagu Gorot ja Monet loomingut. 1853 . aastal müüdi kollektsioon Londonis maha.
Euroopa esimene Assüüria kunsti muuseum avati kahes galeriis Cour Carrée põhjatiivas 1. mail 1847. aastal.
Huvi eksootiliste maade vastu ning teaduslikud traditsioonilise käsitöö ja rahvakunsti õpingud viisid 1850. aastal Mehhiko muuseumi avamiseni Cour Carrée esimesel korrusel. Samal ajal avati Beauvais paviljoni teisel korrusel Alžeeria ja etnograafia muuseumid.
Kolm tähtsat uut galeriid lõpetati prints - president Louis-Napoléoni juhtimisel. 1848. aastal anti Felix Dubanile ülesanne taastada Apolloni galerii. Duban restaureeris ka Seitsme Korstna saali koos selle muljetavaldavalt dekoreeritud laega ning Carrée salongi.
Napoleon III määras Visconti ja pärast tema surma Lefuel’i lõpetama Louvre’it ja Tuileries’d ühendavat põhjatiiba. Kompleksi keskmes paikneva Cour Napoléon ehitamine lõpetati 1857. aastal.
1852. aastal avas Louis-Napoleon Valitsejate muuseumi Colonnade esimesel korrusel. Muuseumis sai näha Prantsusmaa kuninglike dünastiate aardeid alates Childeric I-st kuni Napoleonini. See oli suurepärane lisand Louvre’i kaunistava kunsti kollektsiooni.
1861. aastal palus valitseja Lefuelil ümber ehitada jõuetu Suure galerii lääneotsa ja Flore paviljoni. Henri IV ehitised lammutati osaliselt maha ja asendati idaosaga sobivate ehitistega.
Louvre’i kollektsioonid rikastusid arvestatavalt teise impeeriumi ajal. Seda suuresti markii Campanalt 1861. aastal omandatud kogule, millesse kuulus 11 385 tööd. Kollektsioonist sai Napoleon III muuseum 1863. aastal. Campana galeriis saab näha ka suuremat osa Kreeka savi- ja Etruusia muinasesemete kollektsioonidest.
1871. aasta mais hävitasid kommunaarid hulga tähtsaid Pariisi hooneid , sealhulgas Tuileries palee, mis oli monarhia sümbol. Rünnakust tingitud tulekahju hävitas palee hooned ja ähvardas ka Louvre’it. Tuileries varemed lammutati 1883. aastal pärast pikalt kestnud väitlust.
Suur Louvre
Endise Tuileries palee otstes paiknevate Flore ja Marsan paleede restaureerimine algas 1874. aastal. Flore oli Marsani paviljoni renoveerimisel viimasele eeskujuks. Põhjatiiva laius kahekordistati.
Iraanis Susas arheoloog Marcel Dieulafoy läbi viidud väljakaevamistel jõuti mitmete tähtsate avastusteni, mis paigutati 1888. aastal muuseumisse ning olid suureks lisanduseks vastloodud Lähis-Ida antiigi osakonnale.
1926. aastal avaldas Henri Verne, Prantsuse rahvusmuuseumide direktor , ambitsioonika plaani suurendada Louvre’t veelgi. Töö algas 1930. aastal ning jätkus II maailmasõja ajal ja pärast sõda.
Sõja puhkedes 1939. aasta septembris evakueeriti muuseumi kogud peaaegu täielikult. Alles jäid vaid raskemad tööd, mida kaitsti liivakottidega. Eksponaadid toimetati erinevatesse lossidesse, kusjuures neid paigutati turvalisuse tagamiseks korduvalt ümber. Louvre taasavati okupatsiooni all olles septembris 1940. aastal. 1961. aastal hõivas Prantsuse rahandusministeerium Flore paviljoni. Muuseumi skulptuuride osakond viidi üle esimesele korrusele ja keldrisse. 1964. aastal korraldas kultuuriministter André Malraux Colonnade ette kuiva vallikraavi kaevamise.
1983. aastal hakati taaskord ümberehitusi korraldama . Louvre’i laiendamine ja moderniseerimine usaldati arhitekt Ieoh Ming Pei hoolde. Enne Cour Napoléoni alla uute ruumide loomist ning püramiidi konstrueerimise alustamist korraldati arheoloogilised väljakaevamised.
Pei ehitatud klaaspüramiid valmis 30. märtsil 1989. aastal. Cour Napoléoni keskelt tõusev püramiid on muuseumi keskpunkt ja ühtlasi ka vastuvõtusaal. Püramiidist saavad külalised edasi suunduda ajutiste näituste piirkonda, muuseumi ja palee ajalugu käsitlevatele näitustele, Charles V vallikraavi juurde, auditooriumisse, riietehoidu, raamatupoodi, kohvikusse ja restorani.