Sõjaväe 5000 meest, 2 80 000 meest, 15 Lääneosa ülesehitamise leegioni. Rooma leegioni. nõrgenemine. kodanikud olid Imperaator- Armeesse värvati põhimõte leegionärid, sõjaväe juht. germaanlasi. moodustasid jala- Nimetas ametisse Leegionide suurust ja ratsaväe. Tekkis leegionide juhid. vähendati. palgasõjavägi. Palgasõjavägi. Kuulsaid riigi- Romulus, Caesar-kuulus Keiser Augustus Diocletanius- kultuuritegelasi. Remulus-Rooma väepealik. Tõusis Octavianus. Oli lõpetas linna rajajad. Rooma Caesari kasupoeg, aastakümneid
vastaste meelest liigagi populaarse ja võimsa. Kui lõppes tema väejuhivolituse tähtaeg, käskis Rooma senat tal naasta Rooma tavalise kodanikuna- see tähendab ilma sõjaväeta. Caesar kartis , et kui ta tuleb Rooma tagasi ilma oma vägedeta, siis kasutavad poliitilised vastased juhust, et teda hävitada. Seepärast viis Caesar 10. ja 11. jaanuari vahelisel ööl 49. aastal eKr oma väed üle Rubico jõe Põhja-Itaalias ja marssis Rooma peale. See samm põhjustas kodusõja Caesari leegionide ja senatile ustavate vägede vahel. Sõda kestis neli aastat ja lõppes Caesari täieliku võiduga (viimane lahing peeti Munda Lähedal Hispaanias 7. märtsil 45 eKr. Oktoobris 45 eKr naasis Caesar Rooma ja ta määrtati peagi eluaegseks diktaatoriks. Veebruaris 44 eKr pakuti talle trooni, kuid ta keeldus. Ent kuna ta oli niigi sõjaväeline diktaator, siis ei rahustanud see eriti tema vabariiklikke oponente. 15. märtsil 44eKr tappis rühm vandenõulasi Caesari senati istungi ajal.
järgnes ratasanikuseisus. Alamkihti kuulusid aga: Vabad meged, nendele järgnesid vabakslastud ja viimased olid orjad. Senaatoriseisuse moodustasid rooma riigi üliku, senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid keisririigi ajal tõusid senaatoriteks ka esamlt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia edindajaid. Senaarotid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites, nende sest määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisusest. Algselt loeti ratsanikeks neid , kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud rooma kodanikke, paljud neist oli suurmaavaldajad. Erinevalt senaatoriitest tegelesid enamik
Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Hiljem kujunes leegionist roomlaste suurim iseseisvalt tegutsev väeüksus, kuhu kuulus enamasti 4500 sõdurit. Peamise löögijõu moodustasid 3000 raskeltrelvastatud jalameest, kes jagunesid allüksusteks: 30 maniipuliks ja 60 tsentuuriaks. Hiljem liideti 3 maniipulit üheks kohordiks ja leegioni meeste arvu suurendati kuni 7 tuhandeni. Ka leegionide arv kasvas pidevalt. Vanuse ja relvade järgi jagunesid jalamehed veel kolme rühma. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja raske viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Lisaks oli leegionis veel 1200 kergeltrelvastatud jalameest ja 300 ratsanikku. Hilisemal ajal kasvas ka abivägede arv leegionis. Tavaliselt alustasid lahingut kergejalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude,
argumentidele, et saada üldine pilt sellest, milline see aeg välja nägi. Massiline kaos valdas Euroopas peale Lääne-Rooma langust V sajandi lõpus. Suured röövrekted, linnastumise kiire langus, kultuuri allakäik – see kõik on omane ajajärgule, mis saabus Euroopasse „keskaja“ nime all. Polnud ühtseid tugevaid riike, mis inimesi ühendaks ning selle tõttu lootused helge tuleviku osas purunesid. Kirjeldaksin siinkohal olukorda Briti saarel, kus pärast Rooma leegionide taandumist polnud kedagi, kes oleks suutnud nende kultuuri üleval hoida. Akveduktid, teed, keraamika jm lagunesid ning lõpuks oli olukord niivõrd sünge, et Briti saarel hakati lausa haudu üles kaevama, et surnutele kaasa pandud keraamilisi nõusid hankida. Seetõttu, võttes arvesse inimeste olukorda keskajal, võime järeldada, et tegu oli suure ühiskonna allakäiguga, millest hakati toibuma alles kõrgkeskajal ehk XI sajandist alates, kuid peab mainima, et Rooma
üksus. Suurus ligikaudu 50006000 leegionäri pluss mitusada ratsaväelast. Jalavägi jagunes vabariigi algusaegadel maniipuliteks, hiljem kohortideks, mis omakorda koosnesid tsentuuriatest. Igal leegionil oli nimi ja number, milleks oli leegioni nimekirja kandmise kuupäev. Tuvastatud on ligemale 50 leegioni, kuigi mitte kunagi ei eksisteerinud neid niipalju korraga. Leegionis oli tavaliselt 5000 meest Vabariigi aegadel oli leegionide eluiga lühike. Välja arvatud Legio I kuni Legio IV nime kandvad leegionid, mis allusid otse konsulitele (kaks konsuli kohta), moodustati ülejäänud leegionid ainult sõjakäikude ajaks. Vajadus püsivate leegionite järele tekkis Impeeriumi aegadel, kui oli tarvis juurutada leegionäride ustavust Imperaatorile, mitte leegioni juhtidele. Ajapikku tekkisid leegionidel oma sümbolid ja individuaalne ajalugu. Standardiks oli igal leegionil kotkas, mida kandis spetsiaalne ohvitser.
Õiguse kaudu riik kindlustab indiviidi, võimu kaudu ühiskonna. Kohtunikuriik põlvneb perekonnast - sõduririik rändjõugust. Sõduririik põlvneb rändjõugust : kari hunte asus koos saagijahile. Üks vanem ja tugevam hunt hakkab juhtima ning teised järgnevad talle. Riik peaks olema kujundatud nii et kaalud ühes käes ning mõõk teises: kaalud kui õiguse sümbol, mõõk kui võimu sümbol. Kõrgeim eeskuju õiguse ja võimu ühendusest oli Rooma impeerium: ta võideldi kätte leegionide võimuga ja säilitati kohtunike õiglusega. Õigusriigi ideaaliks on totaalne inimene, arenenud ja vaba. Võmuriigi ideaaliks on totaalne riik, vägev ja vaba. 3. Ateena ja Sparta Sparta ideaaliks oli totaalne riik. Ateena ideaaliks oli totaalne inimene. Spartas elas inimene riigi pärast. Ateenas oli riik inimese pärast. Ateena oli demokraatia eeljõud, isiksuse hoidja, vabaduse kaitsja. Selle esimese Euroopa kultuuri, Ateena, sisu ja eesmärk oli täiuslik inimene,
Frangi riik 1. Lääne-Rooma ühiskonnale said saatuslikuks: * Rooma rahu lagunemine. *Kesk võim tegi ääremaadega üha enam kompromisse. See tõi kaasa piirialadelt üha uusi välismõjutusi. *Carcalla edikt 212.a kõikidele rooma territoorjumil elavatele vabadele inimestele kodanikuõigused. * Kodusõjad leegionide vahel. ( see tähendas, et võim käis kääest kätte) *Germaanlaste värbamine sõjaväkke. 2. SUUR RAHVASTERÄNDAMINE- Nimetatakse perioodi, kus hunnid, oma sisse rändega Euroopasse panid teised rahvad liikuma. Suure rahvasterände phjuseks olid ka demograafilised ja klimaatilised tegurid. ATTILA- hunnide väejuht KATALUNIA LAHING- Lahing 451. aastal, kus rooma sõjamehed purustasid hunnide hõimuliidu
Pompeius ,3.Crassus 4.Antonius, 5.Octavianus, 6.Kleopatra Varane keisririik e printsipaat 30 eKr 3. saj pKr Keisririik algab Octavianuse valitsusajaga (30 eKr 14 pKr). Keisri tiitli andsid talle järeltulevad põlved. Ise nimetas ta end vabariikliku korra taastajaks, kuigi võttis vabariiki esindavatelt institutsioonidelt viimsegi võimu. Iseloomulik oli võimu jagamine senati ja riigi esimese kodaniku princepsi vahel. Siit ka riigikorra nimetus printsipaat. Octavianus oli leegionide ülemjuhataja imperaator, konsul, provintside asevalitseja, rahvatribuun, ülempreester. Senat andis talle aunime Augustus tõlkes ,,suursugune" (Vt. lk.174-175) Peamised keisridünastiad Juliuste-Claudiuste dünastia 27 eKr- 68 p.Kr (Augustus, Tiberius, Caligula, Claudius, Nero) Flaviuste dünastia 69 -96 pKr (Vespasianus, Titus, Domitianus) Antoniuste dünastia 96-192 pKr (Nerva, Traianus, Hadrianus, Antonius Pius, Marcus Aurelius, Lucius Verus, Commodus)
Lahing oli kestev ja verine, kuid õhtuks hakkasid roomlased väsima, lõid vankuma ja olid lõpuks sunnitud gladiaatorite pöörase rünnakuhoo all põgenema. Varinius võitles meeleheitlikult Rooma nime au säilitamiseks, kuid Spartacuse poolt haavatuna pidi ta jätma tema kätte oma hobuse ja tänama jumalaid selle eest, et tal õnnestus imekombel pääseda. Üle neljatuhande roomlase hukkus selles verises lahingus. Gladiaatorid vallutasid relvad, voorid, laagrivarustuse, vaenlase leegionide lipud ja isegi võtsid vangi liktorid, kes tavaliselt käisid preetori ees. · Tribuun (lk 240) - (Vana-Rooma riigiametnik); rahvajuht, rahva õiguste eest võitleja. · Voor (lk 248) - Voor on madal sujuvate piirjoontega piklik peamiselt moreenist koosnev küngas. Voorte kõrgus on 8...60 meetrit, keskmiselt 30 meetrit. Pikkus 400 meetrist mõne kilomeetrini, keskmiselt poolteist kilomeetrit. Kujult meenutavad voored leivapätsi.
ikonograafialt näha võib. Mitraea: Religiooniga tegeleti selleks kohandatud maa-aluses saalis, koopas või kuntlikus maa-alust saali meenutavas ehitises. Mitraead olid pimedad ja akendeta, isegi kui nad ei asunud tegelikult maa-alustes paikades või looduslikes koobastes. Võimaluse korral konstrueeriti mitraeasid koos või juba eksisteerivate hoonete alla. Paljud mitraead, mis järgivad õiget põhiplaani on hajutatud üle endise impeeriumi ala, eriti võib neid leida leegionide valvepostide ja riigipiiride juurest, näiteks Britannias. Mitraeasid võib leida ka Kristlike kirikute maa-alustest osadest. Nende struktuuri järgi on võimalik oletada, et kummardajad kogunesid ühistele söömaaegadele, kus nad siis seinaäärsetel kusettidel lamasid. Enamikesse templitesse mahtus vaid kuni 30 või 40 üksikisikut. Mitrailised auastmed: Mitraismi liikmed olid jaotatud 7-sse järku. Kõikidelt liikmetelt
ladina keelt kasutati riigivalitsemises ja sõjaväes o Lääneprovintsid Põhja-Aafrika, Hispaania, Gallia ja Britannia jõukuselt ja arengult idaprovintsidest maas põhjapoolsetel aladel oli linnu vähe põllumajanduslik üldilme · Ühiskondlik kihistumine o keiser o senaatoriseisus Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad suurmaavalitsejad, leegionide ülemad, provintside asevalitsejad o ratsanikuseisus rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisusest enamik tegeles kaubanduse ja finantsasjadega tegeleti impreeriumi rahaasjadega; olid ka kohtunikud o lihtrahvas linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad (väikemaaomanikud ja rentnikud) kõik olid Rooma kodanikud
Germaanlaste rändamine ja asulad 4. ja 5. sajandil. Gemaani hõimud rajasid oma riigid: vandaalid - Põhja-Aafrikasse läänegoodid - Hispaaniasse idagoodid - Itaaliasse frangid - Galliasse anglod ja saksid - Britanniasse Vandaalide riik Aafrikas (429-534) Vandaalid elasid gootide poolt väljatõrjutuna Slovakkias ja Transilvaanias. Koos kvaatide, sueebide ning alaanidega tungisid nad üle piiriks olnud Reini jõe, mille STILICHO oli jätnud Rooma leegionide kaitseta, siirdusid edasi Galliasse. Pärast Hippo Regiuse vallutamist asusid vandaalid Tunise ümbruskonda ja 435 a. Tunnustas Rooma neid föderaatidena. 438 a. Pärast Kartaago hõivamist tunnustavad roomlased vandaalide vallatud maad nende suveräänse valdusena. Sellest sai 1. Germaanlaste asutatud riik Lääne-Rooma riigi aladel Rooma maaomanikud aeti minema. Geise-Rich kehtestab riigis troonijärgluse senioraadi printsiibil, mis
Peatükk 23 Maa ja linn Enamik inimesi olid talupojad maaomanikud ja rentnikud. Ülemkihtide inimestel olid suured maavaldused. Kujunesid ulatuslikud orjatöödel põhinevad suurmaavaldused latifundiumid, mille toodang läks müügiks. Hiljem toodeti enda tarbeks. Roomas olid kõrgelt arenenud linnad ning kõik jõukad inimesed elasid seal. Linn ja maa olid tihedalt seotud. Kõik inimesed kuulusid seisustesse. Senaatoriseisus ülikud, senaatorid, leegionide ülemad ja provintside asevalitsejad Ratsanikuseisus jõukad inimesed, kes tegelesid finantsidega, kaubandusega, määrati kohtunikeks Lihtrahvas käsitöölised ja põlluharijad proletaarid varatud linnaelanikud Orjad ja vabakslastud Orje oli väga palju erienvatest seisustest. Nad töötasid käsitöölistena, latifundiumites ja kaevandustes. Haritud orjad olid arstid või õpetajad. Nad olid omaniku vara. Mõned
Peatükk 23 Maa ja linn Enamik inimesi olid talupojad maaomanikud ja rentnikud. Ülemkihtide inimestel olid suured maavaldused. Kujunesid ulatuslikud orjatöödel põhinevad suurmaavaldused latifundiumid, mille toodang läks müügiks. Hiljem toodeti enda tarbeks. Roomas olid kõrgelt arenenud linnad ning kõik jõukad inimesed elasid seal. Linn ja maa olid tihedalt seotud. Kõik inimesed kuulusid seisustesse. Senaatoriseisus ülikud, senaatorid, leegionide ülemad ja provintside asevalitsejad Ratsanikuseisus jõukad inimesed, kes tegelesid finantsidega, kaubandusega, määrati kohtunikeks Lihtrahvas käsitöölised ja põlluharijad proletaarid varatud linnaelanikud Orjad ja vabakslastud Orje oli väga palju erienvatest seisustest. Nad töötasid käsitöölistena, latifundiumites ja kaevandustes. Haritud orjad olid arstid või õpetajad. Nad olid omaniku vara. Mõned peremehed
jõukuse ja ühiskondliku positsiooni poolest ning mille piirid olid osalt ka seadustega kindlaks määratud. Senaatoriseisus- mood Rooma riigi ülikud,senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia,kuid keisririigi ajal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajaid. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad kuid veetsid enamiku aega Roomas,kus nad olid kõrgemates riigiametites,nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisus-sinna kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased,kes jäid väljapoole senaatoriseisust.Algselt loeti ratsanikeks neid kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nim ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikke,paljud neist olid suurmaavaldajad.Erinevalt
osalt ka seadustega kindlaks määratud. Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid keisririigi ajal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajad. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega Roomas, kus nad olid kõrgemates riigi-ametites, nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Algselt loeti ratsanikeks neid, kes jaksasid osta omale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes, kuid see tähendus kadus õige pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati lihtsalt teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikke. Erinevalt senaatoritest tegeles enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse ja finantsasjadega
Arare jõel( praegune Saône). Ta ründas helveete sel hetkel kui nood olid üle jõe tulemas ning sellel juunikuus toimunud lahingus tapsid Caesari sõjamehed üle 30 000 helveedi sõdalase. Kuu hiljem toimus järgmine lahing Bibracte lähedal. Caesari käsutuses oli 30 000 leegionäri, 20 000- st gallist koosnev abivägi ning 4000 galli ratsanikku. Andmata oma vägedele taganemis- võimalust, võttis ta oma leegionide komandöridelt hobused ära, nõudes neilt võitlemist iga hinna eest. Lahing lõppes helveetide purustamisega. Viimased tunnustasid Rooma ülevõimu ning pöördusid Caesari nõudmisel kodumaale tagasi. Veel kuu aega hiljem, augustis-septembris, purustas Caesar Elsassis Mühlhauseni juures germaani hõimu seekvanide väe. Seekvanid küll ründasid Rooma sõjalaagrit, kuid Caesar provotseeris neid ise. Seekvanid tõrjuti Reini jõe taha. 57
haripunkt Traianuse ajal (98-117), Daakia (Rumeenia) vallutamine, ius Romanus - Esimesed seadused 450 eKr "12 tahvli seadused", aja jooksul täiendused (plebeide õiguste järk-järguline kasv) · Hiline keisririik - 2.-3. saj. impeeriumi nõrgenemine; 3. saj. kriis, kodusõjad, sõdurkuningate aeg (235-284), Diocletianus (284-305) taastab korra. Valitseja - dominus et deus, sõjaväereformid, suurendati leegionide arvu ja tugevdati piirikaitset, kindlustussüsteemid linnade kaitseks, reservväe moodustamine, haldusreformid, suurenes keisrivõim ja vähendati piirkonnade ja linnade omavalitsuste õigus, maksureform, raha väärtuse alandamine, piirhindade kehtestamine, maksude, kogumine natuuras, Constantinus Suur (306-336) jätkas Diocletianuse ümberkorraldusi (lisaks ristiusu legaliseerimine, uue pealinna rajamine) · Langus
jpg] 16 6. Ajalugu Esimesed inimasustuse jäljed Pürenee poolsaarel ulatuvad juba vanemasse paleoliitikumi aega. Giblartarist on leitud neandertallaste koljujäänuseid ja Püreneedest koopamaalinguid. 9.-8. sajandil eKr rajati Lõuna-Hispaania rannikule foiniiklaste kolooniaid, hiljem idarannikule Kreeka kolooniaid. 28.aastal eKr tungisid sinna roomlased oma leegionide ja kultuuriga ja muutsid poolsaare üheks Rooma impeeriumi osaks. 7. sajandil jõudsid saarele araablased, kes alistasid läänegootide alad. Araablaste väljatõrjumisel suurenes katoliku kiriku mõju. Põhja-Hispaanias tekkisid 8.-11. sajandil Astuuria ehk Leoni, Navarra, Aragoni ja Kastiilia kuningriigid. Need riigid vallutasid 13.-14. sajandil suurema osa Lõuna-Hispaaniast araablastelt tagasi. Ühtne Hispaania riik tekkis 1479, kui Kastiilia ja Aragon ühinesid.
Omavahel peeti kahevõitlust. Võidetu saatus jäi publiku otsustada, keisri kohalviibimise korral kuulus lõplik sõna temale. Merelahingute etendamine jäi erandlikuks. Gladiaatorid olid enamasti orjad, nad saavutasid kuulsust ning mõnele anti silmapaistva esinemise eest vabadus. Hiline keisririik: Hilise Rooma keisririigi algust loetakse Diocletianuse valitsemisajast. Diocletianuse reformid: * Sõjaväereformid suurendati leegionide arvu ja tugevdati piirikaitset, kindlustussüsteemid Rooma kaitseks, reservväe moodustamine. * Haldusreformid suurenes keisrivõim ja vähendati piirkondade ja linnade omavalitsuste õigust * Maksureform raha väärtuse alandamine, piirhindade kehtestamine, maksude kogumine natuuras. Rooma keisririigi langus: Põhjused: * Majanduslikud probleemid inflatsioon maksude tõstmine ja väärismetalli sisalduse vähenemine rahas hinnatõus kaubanduse allakäik
Nooreks sõduriks osutus Eutybis ja Spartacus lubas ta laagrisse jääda. Tüdruku kingitus väele oli kaks kotti kulda ning ta soovis saada väe kontubernaaliks, milleks ta sai pärast juhtide koosolekut. Spartacus lahkus koos Bortorixi väega, et ühineda Enomaiosega, kes oli kannatamatusest otsustanud liikuda vaenlase vastu. Õnneks jõudis Spartacus neile järgi ning roomlased said lüüa. Pärast lüüasaamist kogus preetor Publius Varinius kokku oma leegionide jäänused ning taganes Norbasse. Andnud nelja leegioni juhtimise üle Enomaiosele, asus Spartacus kolmesaja ratsaniku eesosas teekonnale Valeria juurde. 14.PEATÜKK Spartacuse kahe kuise sõjaretke ajal oli Nola all asuvasse laagritesse kokku tulnud orje ja gladiaatoreid nii palju, et Crixus sai formeerida veel kolm viietuhandelist leegioni ja andis nende juhtimise Artorixile.
Seisused Roomas oli seisuslik ühiskond. Kõige kõrgemal astmel olid senatiaristokraatia. Vabariigi ajal said senatisse vaid suursugusemad patriitsi- ja plebeisuguvõsa esindajad, keisririigi ajal aga hakkasid valitsejad valima senati liikmeid ja selle tõttu selle seisuse tähtsus hakkas kaduma. Senaatorid olid suurmaaomanikud, kuid saatsid oma elu mööda Roomas kõrgeimates riigiametites. Ka provintside asevalitsejad ja leegionide ülemad pärinesid senaatorite seast. Senaatoritele järgnesid ratsanikuseisus ja ka nemad olid ka rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt olid need lihtsalt roomlased, kes suutsid endale hobuse hankida ja sellega sõja korral appi minna. Selline eritähendus kadus, aga kiiresti ja edaspidi olid ratsanikuseisused need, kes olid saavutanud teatud rikkuse. Ka ratsanikuseisuse esindajad võisid olla suurmaaomanikud, aga senaatoritest erinevalt tegelesid nemad kaubandusega, paljud neist
Linnad olid Roomas majandus-, kultuuri kui ka poliitilised keskused. Roomlaste ettekujutuses kuulusid linn ja tsiviliseeritud elu lahutamatult ühte. Rooma ühiskond oli seisuslik. Ülemkihti kuulusid keiser, senaatoriseisus ja ratsanikuseisus, alamkihti kuulusid vabd mehed, vabakslastud ja orjad. Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad. Senaatorid olid suurmaavaldajad, veetsid enamiku ajast Roomas, nad olid kõrgemates riigiametites ja nende seast määrati leegionide ülemaid ja provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Keisririigi ajal nimetati ratsanikeks neid, kes olid piisavalt jõukad, mitte neid kellel oli hobune ja kes teenisid sõjaväes. Sageli määrati ratsanikke kohtunikeks. Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud. Roomas oli orjanduslik ühiskond
· Teaduse, kultuuri kõrgeim arengutase · Aleksandria raamatukogu · Archimedes, eukleides,ptolemaios Cannae lahing-2.08.216 e.Kr · Antiik ajaloo kuulsatest lahingutest · Väga hästi dokumenteeritud · Vastamisi · Hannibal-56000 · Rooma-86000 · Rooma armee täielik häving · Hukkus ligi 80000 sõdurit · Rooma sõjaväe lõpp sellisel kujul · Hannibal pakkus senatile rahu-keelduti Cannae olemus · Rooma sõjaväe ümberkujundamine · Rooma leegionide teke · Ühtne ülemjuhatus · Sõjapidamise muutumine · Ei piisanud lihtsalt arvulisest ülekaalust · oluline roll taktikal ning armee jagamisel zama lahing 202 e.Kr · Hannibal itaalias lõksus · Kartaago ei saatnud abivägesid · Taanduda ei olnud võimalik · Eelnesid mitmed lahingud Kartaago all · Vastamisi · Hannibal-54000 sõdurit · Scipio Africanus-42000 sõdurit · Scipio lõi Hannibali tema enda taktikaga · Lahingurivi ülesehitus identne
Nad soodustasid arengut ka vallutatud piirkondades. Kuigi vallutussõdade ajal satuti kreeka kultuurisfääri, hinnati kõrgelt esivanemate kultuuri. Osa rahvastikust oli tervalt kreekastumise vastu. Nende takistused ei kandnud vilja, kuid traditsiooniline ilma Roomas säilis. SEISUSED: · Senatiaristokraatia varasemalt nobeliteet, hiljem ka ülemkihi esindajad Itaalia linnadest ja provintsidest. Nad olid kõrgeimad riigiametnikud, provintside asevalitsejad, leegionide ülemad. Tunnus: purpurse triibuga valge tooga. · Ratsanikuseisus algselt kuulusid hobust muretseda suutvad rikkad ja mõjukad, sõja korral teenisid ratsaväes. Hiljem kuulusid sinna teatud rikkuseni jõudnud kodanikud. Leidus ka suurmaaomanikke, kuid erinevalt senaatoritest meeldis neile kaubandusega tegeleda. · Vabad talupojad ja rentnikud maal, käsitöölised linnas, ka proletariaadid
Hiljem kinnistati koloonid oma maa juurde siit tulenevad pärisorjuse juured) · Aastal 211 pKr saavad kõik vabad inimesed Rooma kodanikeks. · Keiser Caracalla edikt kõik vabad inimesed(mehed) kuulutati Rooma kodanikuks *naised kodanikud ei olnud Millega tegelesid: Senaatorid olid suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega Roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites, nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisus sinna kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid tegeles kaubanduse ja finantsasjadega. Seetõttu said neist impeeriumi rahaashadega tegelevad ametnikud. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks. Käsitöölised tegelesid käsitööga. Talupojad tegelesid põlluharimisega. Proletaarid tegelesid juhutöödega, nad võisid olla ka palgasõjaväes
Paulinius ründas kiilukujuliselt, ajas britid lahinguväljalt minema. Brittide vankrid jäid põgenejatele ette, roomlased korraldasid korralikud tapatalgud. 61 sai Rooma juhtkonna keskuseks Londinium. Räägitakse, et Boudicca lasi vana kombe kohaselt enne lahingut lahti valge jänese. 11. Gallia ja Britannia kultuur Rooma valitsuse all. Britannia Rooma võimu all. Claudius (4154) teostas tegeliku Britannia vallutamise. Troonile saamise järel oli tal vaja kindlustada leegionide poolehoid, seega suurt sõjalist võitu. Britannias olid kõige võimsamad trinovantide, katuvellaunide ja atrebaatide hõimud. Sidemed lõunapoolsete aladega olid tihenenud, toodi sisse veini, löödi münte, võeti kasutusele ladina tähestik. Dio on kirjeldanud Britanniat roomalikuna juba enne Rooma vallutusi. Gallia Rooma võimu all. 12. Keltide ühiskonnakorraldus ja aristokraatia.
koopamaalinguid (Altamira). 9.-8. saj. e.Kr. rajati Lõuna-Hispaania rannikule foiniiklaste kolooniaid. (Cadiz,Malaga jt.), hiljem idarannikule Kreeka kolooniaid (Emporion jt.) Rauaajal tuli Hispaaniasse kelte, kelle segunemisel varasema rahvastikuga tekkisid keltibeerid. Loode-Hispaanias elasid baskid. 3. saj. e.Kr. tulid kartaagolased, seejärel roomlased. 28. a. e.Kr. tungisid sinna roomlased oma leegionide ja kultuuriga ja muutsid poolsaare Rooma impeeriumi osaks, kus levis algkristlus sama vara kui Roomas endas. 7. saj. jõudsid saarele araablased, läänegootide alad alistati. Pärast Cordoba kalifaadi lagunemist (1031. a.) araablaste väljatõrjumine - reconquista mille ajal tugevnes katoliku kiriku mõju.. 1479. a. Hispaania kuninganna Isabella (1451-1504), Kastiilia kuninganna alates 1474. a. Abiellus 1479. a. Aragoni kuninga Ferdinandiga (al. 1469. a., 1479-1516).
· Eetika ühte!" · Adiafoorad · Marcus Aurelius (2) · Afektid · Ta põlgas luksust ja mugavust. · APATHEIA (KIRETUS) · Riietus lihtsasse sõdurimantlisse. · Positiivsed väärtused · Elas suurema aja oma elust leegionide juures. · Lucius Annaeus Seneca · Muretses riigi saatuse eest. · · "Aasia, Euroopa maailma nurgad; kogu ookean LUCIUS ANNAEUS SENECA kõiksuse piisk! ... Terve olevik igaviku silmapilk!" 4.E. KR. 65 P.KR. · Marcus Aurelius (3)
kahanes. * Sõjakäigud vähenesid, sõjasaak (orjad) vähenes. -) Orjanduslik tootmisviis sattub ohtu, sest enam pole orju saada. Orjadele antakse maad, et ta saaks iseseisvalt majandada, kuid enamuse saagist annab ta ära. * Hakatakse andma orju rendiks. * 211 aastal saavad kõik vabad inimesed Rooma riigis Rooma kodanikeks Caracalla edikt. * Millega tegelesid: -) Senaatorid: suurmaavaldajad, olid kõrgemates riigiametites, nende seast määrati leegionide ülemad ja provintside asevalitsejad. -) Ratsanikuseisus: paljud olid suurmaavaldajad, tegelesid kaubanduse ja finantsasjadega, nende seast määrati kohtunikke. -) Käsitöölised: tegid käsitsi asju. -) Talupojad: põlluharimisega. -) Proletaarid: neil polnud midagi ja nad ei teinud midagi (vahel juhutöid), kuid neile jagati riigi kulul tasuta vilja. -) Vabakslastud: Tegid palju tööd ja kogusid varandust ning hiljem võisid tegeleda kõigega.
Kõige kõrgem oli pärilik senaatoriseisus. Vabariigi ajal koosnes see Rooma linna suursugusematest patriitsi- ja plebeisuguvõsadest (ta kattus siis enamvähem mõistega nobiliteet), Keisririigi ajal hakkasid aga valitsejad arvama senati liikmeteks ja seega ka senaatoriseisusesse roomlaste kõrval üha enam Itaalia linnade ja provintside ülemkihi esindajaid. Senaatorid olid suurmaaomanikud. Nende elu möödus aga Roomas kõrgeimates riigiametites. Ka provintside asevalitsejad ja leegionide ülemad pärinesid senaatorite hulgast. Senaatori võis juba eemalt ära tunda purpurpinase triibu järgi tema valgel rüül - toogal. Senaatoritele järgneva ratsanikuseisuse liikmed olid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt kuulusid sinna need roomlased, kes olid piisavalt jõukad, et hankida endale ratsahobune ja teenida sõja korral ratsaväes. Kuid ratsanikeseisus kaotas juba varakult oma
Põhja-Aafrika varustas viljaga Rooma linna Latifundiumid muutusid isemajandavateks suurmõisadeks = naturaalmajandus Linnad olid maj , -kult kui ka pol keskused Enamus rikastest elas linnades Linn ja ümbruskond oli tihedates sidemetes, linnaõukond ja ametnikud korraldasid ka ümbruskonna asju Seisulik ühiskond: Rooma üh oli seisuslik: Senaatoriseisus R. Riigi ülikud, algul aristokraadid, keisririigi ajal ka Itaalia ja provintsi aristokraatia esindajad. Kõrgemad riigiametnikud, leegionide ülemad, provintside asevalitsejad Ratsanikuseisud rikkad ja mõjukad, kes ei kuulunud senaatorite hulka. Algselt olid ratsanikud need, kes suutsid muretseda ratsahobuste ja teenida ratsaväes. Lihtrahvas- moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad. Kui linnad kasvasid , siis kasvasid ka proletaaride ehk varatute hulk. Eriti palju oli neid roomas. Orjad ja vabakslastud: Roomas oli orjanduslik ühiskond Töötasid rikaste majapidamiste teenijatena ja koduabilistena.
aristokraatiasse. Temast sai esimene keiser Rooma ajaloos kes ei olnud aristokraatlikku päritolu. Üks sündmus mis tema võimule tulekuks soodne oli, oli juutide mässamine. Vespasianus siirdus oma leegionidega Palestiinasse ning alustas ülestõusu mahasurumist. Juutide ülestõusu tuntakse juudisõja nime all. Vespasianus oli populaarne leegioneide hulgas, ta oli lihtne sõdur. 69pKr tema leegionid kuulutasid ta Egiptuses keisriks. Oma leegionide toel vallutas ta Rooma ning võttis seal võimu üle. Ta valitses aastatel 69-79pKr. Tema poeg oli kuulus keiser Titus. Titus valitses 79-81pKr. Nad valitsesid mõnda aega isaga koos. Vespanianuse valitsemise ajal tehti Jeruusalemma tempel maatasa 70pKr, sellest säilis vaid tänapäevane nutumüür. Võit juutide üle oli roomlaste jaoks oluline ka seepärast et see andis tohtu varanduse riigi kätte, selle varanduse toel ehitati mitmeid ehitisi nt Colosseum, Tituse võidukaar jpt
teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel kolmas rivijoon. Rooma sõjaväes kasutati mitmesuguseid mehhaanilisi vahendeid, mis sarnanesid kreeklaste ja makedoonlaste poolt tarvitatavatega: katapulte noolte viskamiseks, suuri puust liikuvaid torne, mis veeti piiratava linna müüri juurde, mitmesuguseid varikatuseid, mis varjasid piirajaid rünnakute aegu, ramme kindlustuste ja müüride purustamiseks jne. Sõdurid allusid rangelt sõjalisele distsipliinile. Leegionide edule aitas kaasa hea väljaõpe, autasustamine edukate lahingute järel, range sõjaline distsipliin (ülemal oli õigus sõdureid iga üleastumise eest karistada, näiteks relva kaotamise või valvepostil magamise eest karistati surmanuhtlusega). Juhul, kui terve väeosa põgenes, järgnes detsimeerimine, so iga kümnenda mehe hukkamine. Rooma sõjaväes mängis väga tähtsat osa kindlustatud laager. Sõjaretkedel ehitati peatuspaikadesse alati laager
vasallriik. Rooma võimu all oli juutidel impeeriumi piires veelgi suurem liikumisvabadus. Seetõttu kujunesid juutide asualad Euroopas, Kesk- ja Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas. Mõned sel ajal asutatud kogukonnad on säilinud tänini. 66. aastal tõusid Juudamaa juudid roomlaste vastu üles, et asutada oma kuningriik. Esialgu taheti vabastada Jeruusalemm. Ülestõusu juhtisid religioossed ja ekstremistlikud grupid, nagu sikaarid (Sicarii) ja seloodid (Zealots). Lahing juutide ja Rooma leegionide vahel lõppes Jeruusalemma purustamisega 70. aastal ja Masada langemisega 73. aastal. Masada kaitsjad sooritasid allaandmise asemel kollektiivse enesetapu. Kuningas Saalomoni tempel purustati, polnud enam juudi usukeskust, polnud ka usku. Diasporaa oli peaaegu täielik. Ometi jäid paljud juudid pärast täielikku hävingut Juudamaale. Ülejäänud liikusid aladele, kus aja jooksul tekkisid väikesed juudi kogukonnad. Juudid asusid kõikjale Euroopas
annaabi.ee 
