Sõjaväekorraldus Vanaaja Roomas (0)

Sõjaväekorraldus Vanaaja Roomas
Alates aastast 510 e.Kr, kui kukutati viimane etruski kuningas Tarquinius Superbus, kehtestati Roomas vabariik. Riigi eesotsas seisis senat ja igal aastal valitavad ametnikud, kelle seast valiti ka 2 konsulit , kelle ülesandeks oli juhtida ka sõjaväge. Rooma vabariik püsis kuni aastani 30 e.Kr, mil Octavianus vallutas Egipuse ja sai kogu Rooma riigi valitsejaks. Peale enda iseseisvaks kuulutamist teiste Latiumi maakonna linnriikide seast, võttis Rooma üle nende sõjaväe ja kehtestas nende suhtes hegemoonia. 5. saj. lõpuks oli Rooma Kesk-Itaalia tugevaim riik. Kiirele võimsuse kasvule andis tugeva tagasilöögi aga Gallide sissetung 387. a. e.Kr, mil nad vallutasid Rooma. Rooma oli sunnitud nendest vabanemiseks maksma suurt lunaraha ja hiljem, peale tagasilöögist toibumist, alustati sõdu samniitidega.
Peale Mariuse sõjaväe reformi, Vabariigi languse ajal, hakati sõjaväkke värbama palgasõdureid proletaaride seast. Nood said oma varustuse mitte ise ostes, vaid väepealikult. Peale aastatepikkust teenistust, kui palgasõdurid erru läksid, anti neile riigi poolt tükike maad, kus nad võisid elulõpuni põlluharijana leiba teenida. Nii kujunes Mariuse reformi tulemusel elukutseline palgaline sõjavägi. Mehed olid tihedalt seotud oma väepealikuga, kes neid juhtis ja nende heaolu eest hoolitses. Selle tagajärjel sõltusid väepealikud aina vähem senati otsustest ja võisid vajadusel isegi Rooma vastu välja astuda. Senati võim hakkas hääbuma, kuna neil puudusid abinõud väepealikute ohjeldamiseks.
Varase Keisririigi ajal jagati võim seati ja riigi esimese kodaniku – princeps’i – vahel. Rahvakoosolekuid ei kutsutud enam kokku. Loodi õigusriik, kus kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed. Caracalla seadusega said kõik vabad kodanikud endale kodakondsuse. Puhkesid suured ülestõusud ning kodusõjad.
Hilises keisririigis astusid ametisse sõdurkeisrid, kellel oli nüüd taas piiramatu võim. Loodi uusi reforme (sõjaväe reformid , maareformid). Vallutati Egiptus . Uueks pealinnaks sai Konstantinoopol . 395.a. eraldusid teineteisest Lääne- ja Ida-Rooma.
Samal ajal põhjustas Aasia sisealadelt pärinevate hunnide sissetung Euroopasse paljude rahvaste ulatusliku ümberasumise, st Suure rahvasterändamise. Rooma keisririiki hakkas ohtralt sisse tulema germaanlasi ja keisritel ei jäänud muud üle, kui sellega leppida. Asi läks isegi nii kaugele, et aastal 410 vallutas üks germaani väepealik Rooma linna ja laskis oma meestel seal mitu päeva rüüstada. Varsti peale seda kaotasid Lääne-Rooma keisrid võimu oma provintiside üle. Ka Itaalias valitsesid keisrite asemel tegelikult germaani soost väepealikud. 476. aastal kuulutas üks neist tollase Lääne-Rooma keisri võimult kõrvaldatuks, ja tunnistanud vormiliselt Ida-Rooma keisrit kui riigipead , hakkas tema asemikuna Itaalia üle valitsema . See sündmus tähistab ühtlasi Lääne-Rooma keisririigi langust ja vanaaja lõppu.
Roomlased hindasid lihtsat, ausat, karmi ja vähenõudlikku elu. Mehine talupojast sõjamees, kes ei teadnud kultuurist suurt midagi, oli Rooma elulaadi tunnuseks.
     Sõjaväes pidid teenima kõik mehed alates 17. eluaastast. Sõjaväe peamise osa moodustas raskeltrelvastatud jalavägi, mis koosnes isikliku varustusega teenistusse tulevatest Rooma kodanikest, peamiselt talupoegadest.
Sõjaväes pidi iga talupoeg endale relvastuse ja kaitsevarustuse soetama , kes olid rikkamad , ostsid endale ratsaväe varustuse, kes olid vaesemad, need jalaväe oma.
Rooma sõjaväe peamine löögijõud oli leegion . Leegionis paiknesid väeosad nagu ruudud malelaual, vajadusel sai neid välja vahetada. Selline sõjaväerivistus andis Roomlastele suure eelise Kreeklaste faalanksi ees, sest Roomlased said nii ka mägisel pinnal võidelda. Esialgu oli kõigi Rooma kodanike maakaitsevägi jagatud kahte leegioni, üks kummagi konsuli juhtimisel. Enamus ajast oli Roomal 25 leegionit tegevteenistuses.
Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Hiljem kujunes leegionist roomlaste suurim iseseisvalt tegutsev väeüksus, kuhu kuulus enamasti 4500 sõdurit. Peamise löögijõu moodustasid 3000 raskeltrelvastatud jalameest, kes jagunesid allüksusteks: 30 maniipuliks ja 60 tsentuuriaks.
Hiljem liideti 3 maniipulit üheks kohordiks ja  leegioni meeste arvu suurendati kuni 7 tuhandeni. Ka leegionide arv kasvas pidevalt.
    Vanuse ja relvade järgi jagunesid jalamehed veel kolme rühma. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja raske viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Lisaks oli leegionis veel 1200 kergeltrelvastatud jalameest ja 300 ratsanikku. Hilisemal ajal kasvas ka abivägede arv leegionis.
Tavaliselt alustasid lahingut kergejalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia, peale seda assuti vastastega lähivõitlusesse.
Roomlased panid ka suurt rõhku oma sõjatehnika täiustamisele ja olid selletõttu ka ühed oma aja parimad kindlusepiirajad. Nad kasutasid katapulte, müürilõhkujaid, ja piiremistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida . Tõrjumaks vaenlase ootamatuid kallalekippumisi, õppisid roomlased ka rännakul oma sõjaväelaagreid kiiresti ja turvaliselt muldvalli ning palktaraga kindlustama.