Rooma ühiskond ja seisused (2)

Rooma ühiskond ja seisused .
Rooma ühiskond.
Rooma ühiskond oli valdavalt talupoja ühiskond, sest enamik roomlasi hankis elatist põlluharimisega. Ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks peeti maaomanikke. Maavaldus pidi muu hulgas tagama ka piisava jõukuse relvastuse hankimiseks ja sõjaväeteenistuseks, mis oli roomlaste jaoks üks tähtsaimaid kohustusi riigi ees. Rikkad roomlased teenisisd sõjaväes ratsaväelastena, keskmise jõukusega ja vaesed teenisisd jalaväelastena. Kõige vaesemad olid aga maata ja seega väeteenistusest vabad. Riigile ja ühiskonnale võisid kasuks tulla eeskätt nende lapsed, mistõttu vaeseid kodanikke nim. Proletaarideks. Nende õigused olid piiratud, kuid sellegipoolest arvati ka nemad Rooma kodanike hulka.
Rikkaid ja vaesemaid roomlasi ühendas sageli patrooni ja kliendi vahekord. Vaesem roomlane andis end sõltlasena rikka ja mõjuka kodaniku eest koste ja kaitse alla. Eestkostjat nimetati patrooniks, sõltuvalt kaitselaust aga kliendliks. Patroon andis kliendile maad kasutada ja kaitses teda tarviduse korral kohtus, klient aga saatis patrooni sõjaretkedel ja kandis tema heaks kokku lepitud koormisi. Ka rahavakoosolekutel hääletas klient enamasti nii, nagu patroon soovis. Patrooni ja kliendi sõltuvussuhe oli väga tähtis: sageli olid rikkad roomlased ühiskonnas mõjukad just tänu oma arvukatele klientidele.
Rooma ühiskonna alglüli oli perekond. Perekonnad omakorda koondusid sugukondadeks. Perekond oli patriarhaalne : pereisale kuulus piiramatu võim kõigi oma kodakondsete üle, kelle hulka kuulusid tema veel abiellumata tütred, pojad koos oma naiste ja lastega ning orjad . Naised läksid abielludes isa voli alt oma mehe või tema perekonnapea eestkoste alla. Pereisa võis soovi korral majakondseid ka surma mõista. Tegelikkuses tuli seda siiski ette üliharva. Roomlased hindasid perekonda ja traditsioon väga kõrgelt. Esivanemate kujud olid paljudes majades aukohal.
Rooma ühiskonnas olid naised seaduse silmis isa, abikaasa või mõne meesugulase eeskoste all. Poliitilisi õigusi naistel ei olnud. Avalikkuse eest ei olnud aga Rooma naised täielikult kõrvale jäetud. Peremees ja perenaine võtsid koos vastu külalisi ja tegid koos ka vastuvisiite. Vabariigi lõpul suurenes mehe eestkoste alt vabanenud naiste hulk. Sellised naised käsutaisd ise oma vara ja võisid oma soovi kohaselt abielluda Mõnest sellisest naisest sai avalikkuses tuntud inimene.
Rooma ühiskonnas oli väga tähtsal kohal avalikud mängud. Roomlastele meeldisid verised vaatemängud e. elukutseliste galdiaatorite võitlused. vabariigi ajal korraldasid Roomlased võistlusi usulistel tähtpäevadel, keisririigi ajal aga jäi usuline külg sootuks varju ja gladiaatorite võtlusest said lihtsalt suurejoonelised vaatemängud, nii ülemkihi kui ka rahvamasside lõbustamiseks.
Rooma seisused.
Rooma ühiskond oli seisuslik . Oli ülemkiht ja oli alamkiht. Ülemkihti kuulusid:
Kõige kõrgemal oli keiser . Keisrile järgnes senaatoriseisus, ja senaatoriseisusele järgnes ratasanikuseisus.
Alamkihti kuulusid aga:
Vabad meged, nendele järgnesid vabakslastud ja viimased olid orjad.
Senaatoriseisuse moodustasid rooma riigi üliku, senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia , kuid keisririigi ajal tõusid senaatoriteks ka esamlt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia edindajaid. Senaarotid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites, nende sest määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid.
Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisusest. Algselt loeti ratsanikeks neid , kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud rooma kodanikke, paljud neist oli suurmaavaldajad. Erinevalt senaatoriitest tegelesid enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse või finansasjadega. Seetõttu said just neist impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametnikud. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks.
Vabad mehed e. lihtrahva enamiku moodustastid linnade kästiöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud. Kui linnad kasvasid, suurenes ka proletaaride e. varatute linnaelanike hulk. Eriti palju oli neid keisririigi pealinnas Roomas. Kõik nad olid Rooma kodanikud. Juba vabariigi lõpuperioodil hakati proletaaridele riigi kulul tasuta vilja jagama . Keisririigi ajal sai selle korraldamisest Rooma linnavõimude üks tähtsaimaid ülesandeid.
Vabakslastud olid end kas vabaksostnud või vabakslastud orjad. Vabakslastud said kohe rooma kodanikeks, kuid jäid tavaliselt kliendina oma isandaga seotuks. Mõnedest vabakslastutest said väga mõjukad ja rikkad inimesed, mõned jõudsid isegi keisri usaldusalusteks.
Orjad täitsid Rooma ühiskonnas väga tähtsat rolli, kuna Rooma oli väga orjanduslik ühiskond. Orjad ollid pärit eri rahvustest ja ühiskonnakihtidest, nende seas oli nii kõrgelt haritud kreeklasi kui ka tsiviliseerimata barbareid. Orje kasutati peaaegu kõigis elauvaldkondades: nad töötasid käsitööliste kodades, latifundiumides ja kaevandustes. Ka majateenijad olid valdavalt orjad. Omanik võis orjaga teha mida soovis, varasemal ajal ka tappa. Keisririigi ajal orjade omavoliline tapmine siiski keelati.