Kas keskaeg oli pime ja mahajäänud aeg? (0)

Kas keskaeg oli pime ja mahajäänud aeg?

Tänapäeva ajaloolised omavad hästi palju andmeid keskaja oludest ja panusest ühiskonna arengusse , kuid vaatamata sellele, vaieldakse jätkuvalt, kas periood V kuni XVI sajandini ühiskonna ajaloos oli pigem selle mahajäämise või õitseaeg . Me teame, et sel ajal toimus ühiskonnas palju tõuse ja langusi ning ühtne progresseeruv areng puudus. Oma arutelus püüangi keskenduda põhilistele argumentidele, et saada üldine pilt sellest, milline see aeg välja nägi.
Massiline kaos valdas Euroopas peale Lääne- Rooma langust V sajandi lõpus. Suured röövrekted, linnastumise kiire langus, kultuuri allakäik – see kõik on omane ajajärgule, mis saabus Euroopasse „keskaja“ nime all. Polnud ühtseid tugevaid riike, mis inimesi ühendaks ning selle tõttu lootused helge tuleviku osas purunesid. Kirjeldaksin siinkohal olukorda Briti saarel, kus pärast Rooma leegionide taandumist polnud kedagi, kes oleks suutnud nende kultuuri üleval hoida. Akveduktid , teed, keraamika jm lagunesid ning lõpuks oli olukord niivõrd sünge, et Briti saarel hakati lausa haudu üles kaevama, et surnutele kaasa pandud keraamilisi nõusid hankida. Seetõttu, võttes arvesse inimeste olukorda keskajal, võime järeldada, et tegu oli suure ühiskonna allakäiguga, millest hakati toibuma alles kõrgkeskajal ehk XI sajandist alates, kuid peab mainima, et Rooma Impeeriumi aegadega võrreldes, pidid inimesed tegema läbi suuri arengusamme lausa keskaja lõpuni, et kunagisele hiilgusele järgi jõuda.
Väga kaalukat põhjust arvata, et keskaeg oli mahajäänud, annab vaimse ja ilmaliku võimu koondumine paavstide kätte ehk sisuliselt kogu Kesk-Euroopa kontrolli all hoidmine kirikute poolt. Ere näide sellele on Euroopat raputanud ristisõjad , milles „paavsti käeviipel“ astuti verisesse sõtta eesmärgiga panna rahvad vägisi uskuma seda, mida usuvad ka nemad. Ühiskond oli dogmaatiline ning inimestel, kes isegi üritasid oma avastusi propageerida, mis läksid vastuollu piibliga, pidid kokku puutuma rahva suure umbusuga ning inkvisitsiooniga, sest alates XII sajandist arendati välja tohutul hulgal piinariistu, mis pidid avalikku korda ja piiblipõhist elu tagama. Oleks õige järeldada, et inimeste omateadvus jäigi püsima madalal tasemel kogu ajastu vältel, mis omakorda lõppes XV sajandil alanud nõiajahiga, kestes pea kaks sajandit ja nõudes tohutul hulgal süütute inimeste elusid.
Vaatamata muredele, mis tabasid Kesk-Euroopat, peame välja tooma ka nende märkimisväärseid saavutusi ühiskonnas, mis mängisid edaspidiselt fundamentaalset rolli Euroopa arengus, eriti tänapäeva maailma kujunemises. Täpsemalt räägime kõrgkeskaja ajavahemikust, mil kultuur hakkas taas õitsema ning kirjaoskus kasvas järsult. Juba XII sajandist alates rajati Euroopas tanapäevani säilinud esimesed ülikoolid, mis küll olid kirikute kontrolli all, kuid andsid tõhusaid teadmisi seitsmest kaunist kunstist, näiteks retoorikast, aritmeetikast, astronoomiast. Viimasest kahest rääkides tuleb mainida, et keskajal levisid araablaste suurimad saavutused teaduses ja olmes ka Euroopasse ning just neilt võeti üle uusi avastusi, kombeid jpm. Samuti jõudis tollal esmakordselt meieni ka paber ja püssirohi , tänu millele võeti XIV sajandil uue nähtusena kasutusele tulirelvi, mis tähendas suuri muutusi sõjapidamises. Oluliseks peetakse ka panganduse arengut ning esimese trükipressi loomist.
Oluline on pöörata tähelepanu ka laevade ehitusele ning seeläbi ka uude maade avastamisele Euroopas. Tänu laevaehituse arendamisele ning XII sajandist pärinevatele allikatele kompassi olemasolust, oli juba kõrgkeskajal võimalik teha pikemaid laevarekti, mis võisid kesta nädalaid . Avanesid soodsad võimalused maade avastamiseks ning XV sajandil jõutigi esmakordselt Ameerika mandrile, mida varsti pärast avastamist uusasukad ka hõivama asusid. Motiivid olid loomulikult väga erinevad: kes soovis maad, kes soovis paremat elu, kuid eelkõige ikkagi kullajaht. Ameerikani jõudmist tuleb käsitleda kui keskaja ühte suurimat saavutust, mis oli hiljem aluseks nii mitmegi uue riigi tekkele ja uusaja kolonialismi kujunemisele. Samas laevanduse areng lõi soodsad tingimused ka merekaubanduse elavnemisele, mis tagas kaubandusliitude tekke, ühendades mereäärseid piirkondi ning soosides ulatuslikku kaubavahetust.
Analüüsides välja toodud argumente, on väga raske jõuda kindlale otsusele, kas keskaeg oli pime ja mahajäänud aeg või mitte. Siiski kaldun ma rohkem selle poole, et oli, sest vaatamata kõrgkeskaja õitsengule, riikide tugevnemisele, teaduse arengule, julgen ma keskaega pidada mõnes mõttes taasõitsengu perioodiks Rooma Impeeriumi varjus. Keegi ei oska öelda, mis oleks juhtunud, kui Ida-Rooma poleks langenud ning viinud Kesk-Euroopat pimedatesse sajanditesse. Võimalik, et inimkond oleks jõudnud palju varem nende avastusteni, mida kõrgkeskajal ja varauusajal tehti. Sellegipoolest on need kõik vaid eeldused ning tuleb tunnistada, et möödunud ajaloole vaadates, on keskaeg mänginud ulatuslikku rolli kujundamaks meie maailma sellisena, nagu see täna välja näeb.