Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna
Linnud Põhikool 7.Klass Kodutuvi e. kaljutuvi · Kus võib kohata.Talvisel perioodil peamiselt inimasulates või nende läheduses, muul ajal ka põldudel ja aedades. · Eluiga. Teadaolevalt puurilinnuna kuni 42 aastat, looduslikes oludes poole vähem. Keskmiselt 3 aastat. · Toidulaud. Kaljutuvi toitub valdavalt taimsest toidust. Kodutuvi on harjunud inimeste tagant toidujäätmeid korjama ja sageli tarbib tänu sellele ka loomseid koostisosi. · Arvukus. Eestis 40-80 tuhat paari. Euroopas 6,8-10 miljonit paari · Välimus.Kaljutuvi keha on tuhkhall, tiibadel kaks musta tiivavööti. Enamik kodutuvisid on pärinud selle halli põhitooni, kuid kodutuvi salkades on väga eriilmelise mustri ja värvusega linde. Tiibade
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt-
· Musttihane · Rohevint · Vesipapp · Ööbik · Urvalind · Pöialpoiss · Nurmkana 2 Header and footer ; nimi Leevike Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale
SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal
Varsti kogunevad noored suurtesse parvedesse ja otsivad toitu. Lõunasse talvitama lendavad suitsupääsukesed septembri teisel poolel või oktoobri algul, kevadel saabuvad oma tuttavale pesapaigale tagasi aga aprilli lõpul või mai alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla. Täpsem info Levik ja rändamine. Suitsupääsuke on pääsulastest kõige laiema leviareaaliga. Ta on levinud haudelind peaaegu kogu põhjapoolkeral, väljaarvatud Lõuna-Aasia ja Arktika. Euroopa ja Aasia linnud talvituvad Kesk- ja Lõuna-Aafrikas ning Austraalias. Põhja-Ameerika linnud talvituvad Lõuna-Ameerikas. Sügisrände alguseks koondutakse suurteks parvedeks veekogude, soode ja roostike kohal. Rännatakse tavaliselt päevasel ajal ning öösiti kogunetakse roostikesse puhkama. Erandiks on Sahara kõrbe ületamine, kus pigem lennatakse öösel, et vältida ülekuumenemist. Eluviis. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist
Tundra linnud Liigikirjeldus Jahipistrik: Jahipistrik on suurim pistrik, peaaegu viu suurune. Jahipistriku sulestiku värvus varieerub heledast (valgest) tumedani (tumepruun või -hall). Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele ja veekogude kallastel olevatele rannajärsakutele
Sissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
Audentese Spordigümnaasium Kerli Neljas MINU KODUÜMBRUSE LINNUD Uurimistöö Juhendaja: Heli Illipe-Sootak bioloogiaõpetaja Tallinn 2016 SISUKORD SISSEJUHATUS..............................................................................................................................5 1. LINNUVAATLUS. KIRJANDUSE ÜLEVAADE.......................................................................6 1.1. Kes on linnuvaatleja?............................................
................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada.
Linnu rind lehtmetsades, ja kõht on puhasvalged. Ülapool on okasmetsades kuuse- maheroheline, enamikul on segametsades *Mets-lehelind hoosulgedest ereroheline ääris. *Metskiur Värvulised Laul on tal kiiretempoline ja lühike Emaslind on rohekaspruun, alapool Parkides, metsas, samuti rohekashall. Isaslinnu eesselg on linnas. kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp
Viimaseks oleksid mardikad, sipelgad ja teised selgrootud. Talvel toitub lehtpuude pungadest, suvel rohttaimede lehtedest, seemnetest, selgrootutest ja marjadest. Pesitsemine: Laanepüü on monogaamne liik, paarid moodustuvad kas kevadel või sügisel. Mängud toimuvad kevadel ja sügisel, valdab aga ikka kevadine. Paarid püsivad koos kogu haudeperioodi, haub vaid emaslind. Pesa asub maapinnal lohus või puu otsas vanades viupesades. Muneb aprilli keskpaigas ja pesas on kuni 15 muna. Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitse alla, III kategooriase. Kanakull Levik: Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind.
üleskargavaid isaslinde. Turniir, kus isaslindude visisevad ja klõbisevad mänguhäälitsused kord hoogustuvad ja seejärel vaibuvad, kestab tavaliselt päikeseloojangust päikesetõusuni Pereelu. Rohunepp pesitseb vaid üks kord aastas. Nad paarituvad enda valitud isasega ja see ongi kogu nende paarisuhe; seejärel emane muneb, haub ja hooldab poegi üksinda. Rohunepi mättasse peidetud pesasüvend on üsna sügav ja vooderdatud pehme rohuga. Juunis muneb emaslind 4 kollakas-rohekashalli laigulist muna. Ta haub neid 22-24 päeva, pojad saavad lennuvõimeliseks nelja nädala pärast. Suguküpseks saavad noorlinnud 2 aastaselt. Rohunepil on 1 kurn aastas. Toidulaud. Tarvitab toiduks peamiselt vihmausse ning vähesel määral ka teisi mullaasukaid – mardikate ja kahetiivaliste vastseid, kaane ja hulkharjasusse. Vaenlased. Röövlinnud ja vareslased, kiskjatest rebane, kährik ja mink. Arvukus
Peamiselt ainult putukatest toitudes, on hänilane kasulik lind kõikvõimalike kahjurite hävitamisel. (Laurits, 2014) 1. 3 Sigimine ja areng Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Hänilane on levinud kõigi oma alamliikidena kogu Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel. Pesitseb vähemal määral ka Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas. Talvituvad Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Meil pesitsev hänilane talvitub lõunapool Sahaara kõrbe, mille ületavad ilma vahepeatuseta. Ränne toimub salkadena, ööbimiskohana eelistatakse roostikke. (Peksar, 2014) Paar nädalat enne emaseid saabuvad isaslinnud, kes vaatavad välja elupaiga. Kui mõni konkurent väljavalitud valdust tahab üle lüüa, siis kaitstakse seda vapralt. Kui emaslinnud on kohale saabunud, hakkavad eredas rüüs isased neid põõsaoksal või vaial lauldes võluma. Kui
Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas. Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on
1. Metsvindi üldiseloomustus 1.1 Välimus Metsvint on mõõtudelt varblasest natuke väiksem. Metsvindi keha on umbes 15 cm pikk ja kaalub 19-26 grammi. Tema ühe tiiva pikkus on 8,3-9,2cm, tiibade siruulatus, aga umbes 26 cm. Isaslind on sulestiku järgi kergesti äratuntav. Isaslinnu rind ja põsed on punakaspruunikad, selg pruunikashall ja pea sinakashall, tiival on valge triip. Ainus vahe isaslinnu ja emaslinnu värvuse vahel on see, et emaslinnu sulestik on tagasihoidlikum. Linnu pea on pruun, kõht helepruun ja tema tiiva peal on valge triip. Mõlema nokk on musta värvusega, lühike, kooniline ja kõver. Metsvindi võib segi ajada põhjavindiga, kellel on sarnane kehaehitus, kuid erinevalt metsvindist on tal kohati oranzid suled. Joonis 1. Emane metsvint (Ader, 2016) 4 Joonis 2. Isane metsvint (Ader, 2016) 1.2 Toitumine
looduslikes- ja kultuurpuistutes. Sobiva pesapaiga valib välja isaslind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivatesse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jms. Maailmast on teada juhtum kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohukõrsi, lehti ja sammalt. Pesalohk padjandatakse paksult karvade ja sulgedega. Aprillis muneb emaslind 6...12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel asub emaslind mune hauduma, isaslind toob talle ainult vahel harva toitu. Nädala pärast, kui pojad on munast koorunud, asuvad mõlemad vanalinnud neid usinalt toitma. Pojad jäävad pessa vähem kui kuuks ajaks. Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks selgrootud, talvel mitmesugused seemned ja marjad. Rasvatihast loetakse üldiselt rahumeelseks linnuks. Pesitsusperioodil
lõunapiir metsapiiriga. Puhast okasmetsa ta Aasias väldib, aga Euroopas eelistab. Euroopas arvatakse elavat 82 tuhat paari händkakke, neist Venemaal 65 tuhat ja Kesk-Euroopas 1000. Mandri-Eestis on händkakk üldlevinud väikesearvuline haudelind. Mõnel aastal on ta põhjast tulnud isendite arvel ka arvukas talikülaline. 1.2. Välimus Händkaku kehapikkus on 5060 cm, tiiva pikkus 3238 cm, tiibade siruulatus 115125 cm, kaal 7001000 g. Emased linnud on suuremad. Vanalinnu ülapool on hele, ookrivärvi pruunide triibukeste ja vähemärgatavate ristipidiste märgistega. Tiiva väikesed kattesuled on pruunid, hoo- ja tüürsuled on ookerpruunid tumepruunide vöötidega. Alapool on valge, pruunide pikimärgistega. Karpaatides esineb tumepruune isendeid. Vikerkest on tumepruun, nokk on kollane ja küünised mustad. Näoketas on hästi arenenud. Kõrvad asetsevad ebasümmeetriliselt. Saba on pikk ja kiiljas
Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas.
Tuuletallaja isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isaslinnul on hallikassinine pea vaevaltmärgatava kitsa haberibaga ja hall musta otsaga saba. Emas- ja noorlindude selg on punakaspruun tumedate laikudega ja saba samuti pruun ning kaetud tihedate põikitriipudega. Kõht on neil kollakasvalge tumeda pikimustriga. Tuuletallaja jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on tal mustad. Tuuletallaja nokk on tüvikuosast hall ja otsast tumenev. Tuuletallaja on arvatavsti kõige tuntum oma erilise rappelennu poolest. Hea hulk teisigi Euroopa kulle võib rapelda, kuid keegi ei ole selle lennuviisiga saagiotsingul nii seotud kui tuuletallaja. Ta lendab maapinna kohal mõõdukas kõrguses, tiivad kiiresti vehklemas ja saba laiutatud, pead hoitakse seejuures liikumatult ja allasuunatult ning alati vastu tuult, et märgata maapinnal igat liikumist
üldisest levialast. Nurmkana on paigalind, Eestist ära ei rända, kogunedes väljaspool sigimisperioodi salkadesse. Kus võib kohata: Teda võib olla keeruline märgata tema hiiliva käitumise tõttu, peidab ennast kõrges rohus. Kõige kindlam viis teda leida on vaadelda tähelepanelikult kõrge kattega põlde, heinamaid. Eluiga: 70-90% juhtudel suremus esimese eluaasta jooksul. Poegade hukkumine 50-60% ulatuses esimeste nädalate jooksul on tavaline. Vähesed linnud elavad 3 aastaseks. Eluviis: Pesitseb ja talvitub avamaal, elab maapinnal, peamiselt põllumajandusmaastikus - karjamaal, heinamaal ning põldudel. Enamasti liiguvad joostes, lendu tõusevad peamiselt siis, kui oht ähvardab või vaja liikuda kaugemale. Lendab madalalt ja kiirelt, tiibadega veheldes või liueldes. Häirimisel lendab tiibadega veheldes veidi eemale, lastes lendu tõustes kuuldavale heli pri-pri-pri. Talvel ööbivad lume all
punarinna eest, soor olenemata. Punarinna uudishimulikus ja lapselik välimus on kindlasti selle linnu populaarsuse peamisi põhjusi. Tore vaadata, kui väike lind keksib võpsikust välja ja vaatav inimesi oma säravete silmadega. Teiseks tuntuse põhjuseks on kindlasti tema vulisev ja trillerdav laul. Punarind Pesa: Punarind ehitab oma pesa maapinnale kännujuurte vahele. Pesa koosneb lehtedest, samblast, kõrtest ja juureniitidest. Emaslind muneb aprillis-mais 6-7 kallaks valget laigulist muna. Pesitsemine: Punarind pesitseb kogu Eestis rikkaliku alustaimestikuga metsades, puisniitudel, parkides ja aedades. Kokku võib pesitsejaid olla 700 000- 1 200 000 paari. Ta saabub oma pesitsuskohtadesse kevadel varakult, umbes märtsi keskpaigast alates, aprilli alguses on ta juba kõikjal päris tavaline. Sügisene läbiränne algab augustis lõpus ja venib novembrini välja. Pehmematel talvedel jääb kuni 100 lindu meile paigale.
Sissejuhatus Röövlinnud võib jagada päevasteks ja öisteks lindudeks. Päevased röövlinnud on näiteks pistrikud, viud ja kotkad, sealhulgas ka raisakotkad, kes toituvad loomade korjustest ning öisteks röövlindudeks on kakud, nt. kassikakk, kodukakk, värbkakk ja loorkakk. Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi. Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad? Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust? ~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised
valkja alapoole ja musta lagipeaga. Väga liikuv lind. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip- dip-dip...". Sügisel rändab osa sootihaseid meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall. Eestis on hakk levinud kõikjal. Hakid on suhteliselt lärmakad linnud. Üksiku haki häälitsuseks "kjakk-kjakk". Hakk toob inimesele kasu, hävitades suurel hulgal kahjurputukaid. Vares on tark lind. Sageli istub ta aiateiba otsas või katusel ja kraaksub. Käib teiste lindude pesades mune rüüstamas ja sööb kõike, mida kätte saab. Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis. Harakas tekitab mõningast kahju,
Toitumine Tihased on sega toidulised kes suvel pisikesi selgrootuid ja talvel seemneid ning muid taime osasid söövad. Erinevad liigid RASVATIHANE Rasvatihane (parus major) elab metsades. Ning on sööda majakeste tihe külastaja. Rasvatihast tunnevadki enamus inimesed kollase kõhuga linnuna kellel on läikiv must pea ja suur valge põse laik ning kes käib talvel akna taga pekki söömas. Rasvatihase emas ja isas linnul saab vahet teha väga lihtsalt, isas linnul on rinna peal jäme must triip mis ulatub üle terve kõhu, emas linnul on see triip aga üpriski peenike ja hajuv. Rasvatihane toitub väikestest selgroogsetest, semnetest, pekist jms. Rasvatihase pikkus on reeglina 13,5-15 cm tiibade siruulatus 22-25 cm ning kehakaal 14-22 g, rasvatihase arvukus Eestis on 300 000-400 000 paari. Nad elavad ca 3 aastaseks, kuid tänu rõngastatud lindude taasleidudele on teada, et Saksamaal
[1] Elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi veeloomi. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette. [1] Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Poegadega epsaurud on väga räpased, kihavad kärbestest ja lõhnavad ebameeldivalt. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda. Olles küllalt
Rabapistrik Kaitse Eestis. I kategooria (I kaitsekategooriasse kuuluvad valdavalt vähenenud arvukuse ning kriitiliselt halvas seisus elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav) Millal võib Eestis kohata... Rabapistrik saabub Eestisse märtsis ja lahkub septembis. Harva ka talvitub meil. Välimus. Rabapistrik on tugevate lihaste ning või jõulise kehaehitusega. Sulestik on voolujooneline ning vastu keha liibuv. Saba ja jalad on suhteliselt lühikesed, pikad varbad lõppevad tugevate teravate küünistega. Tiivad on pikad ning teravad. Rabapistriku sulestiku ülapool on hallikaspruun ning tumepruun, alapool aga valkjas ja roostekarva triipude või laikudega. Emaslind on umbes kolmandiku võrra kogukam kui isane. Segamini võib ajada... Sarnane teiste pistrikulistega. Väikepistrik on palju väiksem, tal on vähem märgatav 'vunts' ja rohkem vöödiline saba
Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad
Sisukord Sissejuhatus Rääkides värvulistest räägime maailma kõige levinumast linnuriigist. Värvulistel on 4 alamseltsi: lainokalised, türannilised, lüürasabalised ja laululised ning värvuliste alla kuulub 49 sugukonda. Värvuliste välimus on seinast seina, ent sulestik on neil kõigil enamasti mustriline. Selts: Värvulised (Passeriformes) Värvuliste selts hõlmab väga palju liike ja suure arvu sugukondi. Värvulised on liigirohkeim linnuselts; u. 5100 liiki, Eestis üle 100 liigi. Suurim värvuline on ronk, väikseimad on pöialpoisid ja nektarilinnud. Värvuliste hulka kuuluvad meie kõige tavalisemad suvelinnud (kuldnokk, metsvint, pääsuke et al ) ja talvelinnud (varblane, tihane, käbilind, musträstas et al)
Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb
ookeanisaare. Eestis võib kohata kahteteist teada olevat kaklaste sugukonda kuuluvat liiki. Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud. Haub emalind, poegi toidavad mõlemad vanemad. (T.Randala 1976) Elupaik: Enamik elupaiku, alates lagetundrast ja rabadest kuni metsalaamadeni. Toit: Kõik on kiskjad, püüdes laias valikus loomi, eriti pisiimetajaid ja linde. Kõige enam näib nende toidu hulgas olevat uruhiiri
...................... Sissejuhatus Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
