Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "LATIKAS". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
latika, latikas, kalad, lapik, järvedes, ujuda, hommikul, parves, isane, koduks, maatükk, silmadega, kudemine, emakalaLatikas Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna- Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada
kalade elujõulisust ja võimalus kalavarusid pika aja jooksul kasutada. Kalavarude eest hoolitsemiseks lastakse merre kalakasvandustes kasvatatud kalamaime. Soome rannikul kasvatatakse vikerforelli toidukalaks suurtes sumpades. Räim on Läänemere tähtsaim kala. Läänmeres elab ligi sada kalaliiki, ¾ neist on merekalad. Enamiku merekalade marjaterad hõljuvad vees. Liiga madala soolsusega vees langevad nad põhja ja hukkuvad. Seepärast ei saa mitmed Läänemeres elunevad kalad paljuneda mere madala soolsusega osades. Merekaladest püütakse kõige rohkem räime ning samasse sugukonda kuuluvat kilu, samuti turska ja lesta. Räim on riimveega kõige paremnimi kohastunud ning elab kogu Läänemeres Taani väinadest kuni Põhjalahe põhjasoppideni. Majanduslikus mõttes on ta Läänemere tähtsaim püügikala. Toiduks tarvitab räim planktonit. Suurem osa Läänemere räimi koeb kevadel saarestikus ja merelahtedes 1-15 meetri sügavuses vees
AHVEN Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele
Latikas Liiginimi ladina keeles Abramis brama (L.) Rahvapäraseid nimesid Latik, preeks, preks, prõks, lasn, lahn Latikas on üks meie tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete töönduskalu. Latikas on silmatorkavalt kõrge ja külgedelt tugevasti lamendunud kehaga, noorte kalade keha on tunduvalt madalam, kui suurematel. Seljauim paikneb selja keskel on kitsas ja kõrge, kõik uimed on hallid. Suuremate kalade selg on rohekaspruun, küljed pronksikarva, noored valkjashallid või hõbedased. Ta on suur ja pikaealine. Täiskasvanud latika pikkus 20...30 cm, maksimaalselt 50 cm. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm.
KALAD MEIE TOIDULAUAL Referaat Tallinn 2011 Kalad meie toidulaual SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................2 1. KALA.....................................................................................................................3 2. LATIKAS...............................................................................................................3 3. KAHEKSAJALG...................................................................................................4 4. TURSK...................................................................................................................5 5. PILDID...................................................................................................................7 KASUTATUD KIRJANDUS...
Selts haugilised. Sugukond hauglased. HAUG. Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Selts angerjalised. Sugukond angerlased. ANGERJAS. (madujas, väga pikk uim) Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. 4
Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides. Millised on kodu maised kalad? Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri
peetud, mida keelas ka hilisem seadus, sest nii tagati saagi pidev jätkusuutlikus. Vastupidiselt jahiseadusele püüti kalu kudemise ajal, sest kuskilt pidi liha hamba alla sama. Hea saagi korral ja halbade teede tõttu tarbisid rannarahvad oma saagi ise ja söötsid väikseid kalu sigadele ja kanadele, sest puudus võimalus kauplemiseks. Teine viis oli sooja ajal püütud saak koguda sumpadesse, kui need täis said pandi kalad veega täidetud vaatidesse ja viidi Peterburgi. Tol ajal oli selline kalaga kauplemine väga tulus äri. Latikas puhastati, pesti, lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja
..............................................6-7 · Gaasimullihaigus.............................................................7 · Söödast ja söötmisest põhjustatud haigestumised..........8 · Karpkalade rõuged...........................................................8-9 Kalade koostis............................................................................9-10 Kalad sisaldavad ........................................................................10 Rasvasuse alusel saab kalad jaotada 4 rühma........................10 Kalad liigitakse sugukondadesse..............................................10-11 Elukohad ja toitumise järgi liigitakse kalad............................11 Kulinaaria:..................................................................................11 Kalade Puhastamine.........................................................11 Kalade Külmutamine........................................................12-13 (joonis.2)
keeles Liiginimi ladina Esox lucius (L.) keeles Rahvapäraseid Havi, aavi, avi, purikas, purik. nimesid Kehamõõtmed Keskmine pikkus 30...80 cm, emased on suuremad kui isased. Eestis on pikim püütud haug 122 cm. Kehamass Kaalub tavaliselt kuni 0,3...2,5 kg, suurimad isendid võivad olla isegi 20 kg. Levik Levinud kogu Põhja-Euroopas. Eestis elab sisevetes: pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku ulatuses ja merega vahetult seotud jõgedes. Arvukus Haug on Eesti sisevete levinuim kalaliik. Elupaik ja -viis Elab järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, ka riimvees. Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna.
põhjataimestik.Kaldavööde siis pm???? 2 Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni). Veekogud vastavalt vee vahetumise kiirusele: vooluveed e. lootilised (liikumine tulenev raskusjõust, kõrguste vahest, tekib jõeoru põhja säng) ja seisuveed e. lentilised. Lootiline tsoon järvedes ja meredes- murdlainetuse mõju all olev litoraali osa. Suurvee ajal väljub vesi sängist ja ujutab üle luha e. lammi (madalad kaldaalad 2 pool sängi). Eestis on üle 700 jõge-oja, veerohkeim on Narva jõgi, Euroopas Volga ja maailmas Amazonas. Eesti pikim jõgi Võhandu, Euroopas Volga, maailmas Niilus. Bentaali osad vooluvetes: kärestik e. lotaal; võrendik (veevoolu uuristatud sügav koht) e. lentaal; kaldaserv e. ripaal; keskosa e. mediaal. Käär e. meander.
Haug HAUGI ELUPAIK JA-VIIS http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm Elab järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, ka riimvees. Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m
1. Külmalembesed liigid, kes hoiduvad peamiselt sügavamatesse, ka suvel külmadesse veekihtidesse, ja on arvukamad mere põhjapoolsetes osades; 2. Avarasoojased liigid, kes taluvad tunduvais temperatuurimuutusi. Temperatuuritingimuste muutumisest aasta vältel on tingitud mitmesugused sesoonsed nähtused veeorganismide elus, näiteks hoidumine kõige sobivama temperatuuriga veekihtidesse, toitumise, rännete ja sigimise sesoonsus jne. Kalad ja mitmed teised veeorganismid on sigimisperioodil stenotermsemad, s.o. nõudlikumad temperatuuritingimuste suhtes. Sigimiseks vajalikud temperatuurid olenevad liigi päritolust, kusjuures avaldub vastavate temperatuurinõudluste suur püsikindlus. Seetõttu langeb mitmesuguste liikide sigimine erinevale aastajale: arktilise päritoluga liikidel peamiselt talvele ja kevadele, soojematelt aladelt pärinevatel liikidel suvekuudele. Sellega seletub ka erineva päritoluga liikide
............................................................................................. 10 2.2 Meristilised tunnused ja nende tähtsus............................................................................11 2.3 Kehakatted...................................................................................................................... 12 3.Kääbused ja hiiglased kalade hulgas......................................................................................14 4. Ohtlikud kalad.......................................................................................................................19 5. Kuidas sarnase välimusega kala liike üksteisest eristada?....................................................21 7.Pilk kalade pulmarüüle...........................................................................................................29 KOKKUVÕTE....................................................................................................................
taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale. Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka soolsusega (kuni 5%0 ) rannikumeres. Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. “Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Looduslikul toidul võib võib juurdekasv olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised kalad. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt üle 2500 g raskustena. Eestis koeb mai lõpus juunu algul. Eluiga 35-40 aastat.Vanim on elanud 47 aastaseks. Suurim eestist püütud karpkala kaalus 18,4 kg Lohja järvest. 7 KARPKALA Nõuded keskkonnale: Temperatuur: taluvuse piirid 00 - 350, kasvu jaoks optimaalne üle 200, alla 150 toitumise aktiivsus madal. Paljunemiseks sobiv üle 200, 17 - 180 juures on võimalik
Eesti Mereakadeemia LÄÄNEMERI JA LÄÄNEMERE KALAD KILU, RÄIM, TURSK, LEST, LÕHE Referaat Juhendaja: Õppeaine: Avamerekalur Tallinn 2014 1. Läänemere iseloomustus Läänemerd (koordinaadid: 59° N, 21° E) tuntakse ka kui Limneamerd ning rahvakeeli kui Balti merd
Eesti Merekool Läänemere iseloomustus ja kalad referaat Koostaja: Rainer Roosileht Juhendaja: Lembit Liimand TALLINN 2014 SISUKORD Sissejuhatus..........................................................................................................................................2 1. RÄIM........................................................................................................................................... 3-4 2. KILU...................
põhjalähedastes kihtides. Majandites on talitiigid sügavad (2,5...3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett. Ahven Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul
..................... 10 SUURKÕRV.................................................................................................................................................................11 Eesti selgroogsed Kalad Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa
Mõnes piirkonnas, näiteks Suurbritannias ja Põhjamaades, hinnatakse karpkala vaid harrastuspüügi objektina. Põhja-Ameerikas ja Austraalias aga suhtutakse temasse kui tüütusse võõrliiki, mida tuleb hävitada. Karpkalu mürgitatakse ja maetakse maha, et tühjendada neist veekogud ja vabastada pind kohalikele liikidele. *Perspektiivne on veekogude primaarproduktsiooni tarbiv vesiviljelus. Maailmas ongi toodangu mahult *Tähtsaimad kasvatatavad liigid nn taimtoidulised kalad, keda inglise keeles tuntakse hiinakarpidena (Chinese carps) valgeamuur (Grass carp), jämepea (Bighead carp) ja pakslaup (Silver carp). *Valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid) ja jämepea, zooplanktonit. *Polükultuuris, ühes tiigis koos kasvades ei konkureeri nad omavahel toidu pärast ja annavad kolm "saaki samalt põllult". Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus esikohal. Hiinas aga lisatakse
Soode tüüpide iseloomustused. Madalsoode liigitus ja taimestik. Madal- ja siirdesoode loomastik: putukad, ämblikud, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad. Siirdesoo taimestik. Rabade liigitused. Ida- ja Lääne-Eesti rabade erinevused. Rabataimede iseärasused, liigid rinnete kaupa. Taimeliigid, milledele on ohtlik ja ohutum astuda. Laukad, nende paiknemine. Älves. Rabade loomastik: putukad, ämblikud, kahepaiksed, kalad, roomajad, linnud, imetajad. Madalsoo -57% -madalamatel aladel -toitub mineraaliderikkast veest Madalsoo võib olla tingitud: vesi voolab lohku kokku allikast – allikasoo üleujutusala – lammisoo Raba e. kõrgsoo -31% -ümbruskonnast kõrgem ala -toitub mineraalidevaesest veest (sademed) -kujuneb turba kuhjumisel Siirdesoo -12% -üleminekukooslus madalsoolt rabale -vesi suhteliselt mineraalainete vaene -mätastel raba moodi, mätaste vahel madalsoo moodi
Eesti Merekool LÄÄNEMERE ISELOOMUSTUS Referaat Koostaja: Riho Maidla 15VTS Juhendaja: Õp. Lembit Liimand Tallinn 2014 Sisukord 3. Sissejuhatus 5. Kalad Läänemeres 5. Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu 5. Räim ehk läänemere heeringas 7. Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo 8. Lest ehk jõelest 9. Lõhe ehk lõhi 11. Kokkuvõte 12. Kasutatud kirjandus 2 Sissejuhatus Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid
Liikide arv loomariigis on ebaühtlased jaotunud: ~99% loomaliikidest on koondunud üheksasse hõimkonda (käsnad, ainuõõssed, okasnahksed, rõngussid, lameussid, ümarussid, keelikloomad, limused, lülijalgsed), neist omakorda ~70% kuuluvad klassi putukad(Insecta). Paljud hõimkonnad sisaldavad ainult üht kuni mõnisada liiki, nt. naastloomad, kammloomad, ürgkeelikloomad, siilussid.. Hõimkond Keelikloomad Alamhk – Mantelloomad; Koljutud; Selgroogsed Selgroogsete liike maailmas: kalad 24450, kahepaiksed 5020, roomajad 7877, linnud 9377, imetajad 4475. Selgroogseid Eestis: kalad 75, kahepaiksed 11, roomajad 5, linnud 383, imetajad 60. METSAD Definitsioone: *Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. (Eesti Metsaseaduse järgi) *Metsamaaks loetakse maatükki pindala vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%
vasikaid kaitsta. Suvel kasvavad sarved pullidele ja pärast jooksuaega aetakse need maha. Talvel kannavad sarvi emased ja noored. Sarved määravad koha karja hierarhias ja nende olukord peegeldab looma tervist ja seksuaalseid võimeid. Soovahekord pullile on 18 põdralehma. Kandeaeg on 192-242 päeva võimaldab hilise kevade korral poegimist edasi lükata. (Randla 1990, Lk 126- 127 ) Poegitakse mais , 1. Kuu toitub vasikas emapiimast, juunis sööb samblikke. Juba nädalaselt suudab poeg ujuda üle jääkülmade Siberi jõgede. Karja juhtide heledale sabajupile järgneb kogu kari. Juht on kõige ettevaatlikum loom ja neid peidab kari nagu haaremijuhtegi karja keskele. Muskusveis elab karjas ja nende hingeaur moodustab soojust hoidva pilve .Nõrgemaid kaitstakse karja keskel Paksu pealiskarva all on pehme villakiht. (Colvin, Speare 1996, Lk 76 ) Lemmingud on rotist pisut väiksemad närilised , keda on 12 liiki. Järglasi saavad juba 2 – nädalaselt ning 10-12 poega
............................................ 3 2.1Pildid..............................................................................................................................................4 2.Läänemere iseloomustus................................................................................................................. 5 2.2Läänemere kujunemine..................................................................................................................6 3.Läänemere kalad ................................................................................................... 7 3.1. Kilud .............................................................................................................. 8 3.2.Räim............................................................................................................................................. 9 3.3.Tursk ............................................................................................................
talvituspaikades külmadel ja lumevaestel talvedel. Tähnikvesilik kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. · Elupaik ja -viis Elab leht- ja segametsades, niisketes ja varjulistes paikades, avamaastikke väldib. Tähnikvesilik on öise eluviisiga, päevaks varjub pehkinud puude koore alla ja kändudesse. Märtsi lõpust juuni lõpuni (sigimisperioodil) elab vees - väikestes järvedes, tiikides, kraavides ja ojades, eelistab väikesi, madalaid ja soojaveelisi veekogusid. Oktoobrist aprillini talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50...100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3...5 isendist koosnevate gruppidena. On tundlik kõrgete temperatuuride suhtes (optimaalne on 23,5 °C), kuid talub võrdlemisi hästi madalaid temperatuure. · Toitumine
Enamik peajalgseid on välise kojata kuid osaldel neist (nt seepiatel ja kalmaaridel) on naha all õhuke plaadikujuline sisemine toes. Peajalgsete jalg on muundunud iminappedega varustatud kombitsateks, millega nad püüavad saaki ja kaitsevad end. Saagi purustamiseks on neil papagoi noka taolised lõuad. Suuõõnes paikneva hõõrlaga hõõruvad nad saagi enne allaneelamist peeneks. Peajalgsetel on täiuslikum närvisüsteem kui teistel limustel. See võimaldab keerukalt käituda, kiiresti ujuda ja kiiresti muuta oma kehavärvi, et märkamatuks jääda. Neil on hästi arenenud meeleelundid ja suured silmad. Nad suudavad eristada ka eseme kuju. Meelerakud paiknevad kombitsatel ning nendega tunnevad nad hästi lõhna ja maitset. Peajalgsetel on kehas tindinääre, mis paikneb soole tagaosa lähedal ja on sellega ühenduses. Vajadusel paiskavad nad välja portsu tumedat ainet, mis muudab vee sogaseks. See võimaldab vastase eest põgeneda või saaki jahtida. Kõik peajalgsed on
Elupaigaks on suurem osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja pankadel. Toiduks on tursk, lest, räim, heeringas, angerjas, lõhe, emakala, harva vähid ja molluskid, talve lõpul sünnitab emaloom jääkampade ja lumehangede vahel ühe, harvem kaks poega. Vettepääsemiseks hoiavad hülged lahti 1-2 rindauku, mida võivad kasutada mitu looma. Hülgepojad ei oska ujuda, mistõttu varajane jäälagunemine põhjustab nende massilist hukkumist. Alles kuu vanuselt hakkavad nad vees käima. Hallhülge arvukus on viimastel aastatel tugevasti langenud. Vajab rahvusvahelist kaitset. [1] Kogukas morsk: hiiglasuur, kohmakas ja väga paks morsk ehk merihobu on hülge lähedane sugulane. Ta on eriti hästi kohastunud Arktikaga. Paks rasvakiht hoiab looma kehasoojust. Nelja
Jõgedes on domineerivaks äärevööndi kooslused. Kiirevoolulistes jõgedes pole eriti planktonit. Meres on rikkalikum bioota (floora ja fauna) kui magevees. Fütoplanktonit on nii meres kui magevees. Meredes on palju vetikaid, mis kinnituvad risoidide abil, kuid mererohud kinnituvad juurtega. Magevee fauna koosneb: 1)loomad, kes asusid elama maismaalt 2) loomad, kes asusid elama otse merest Lameussid, väheharjasussid, kalad, karploomad, koorikloomad asusid elama otse merest. Õistaimed ja putukad (+ kopsteod) läbisid vahepealse maismaa etapi ja seejärel suundusid magevette. Magevee kooslusele on iseloomulikud putukad, nt sääsk, kes muneb vette (sääsevastsed ehk hironamiidide? vastsed). Okasnahksed on jäänud merekoosluse loomadeks. Rõngasussid (anneliidid) jagunevad 2te rühma: 1)harjasussid ehk polüheedid - nendel on nõrk osmoregulatsioon; marjad koetakse vette
Sissejuhatus Läänemeri ehk Baltimeri on maakera üks suuremaid sisemeresid kogupindalaga 373 tuhat km2. Samas on Läänemeri võrreldes teiste sisemeredega ka erakordselt madal, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega, umbes 8...10 promilli (mere keskmine soolsus on 35). Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 23 C, lahtedes veidi alla 9 C, suvel lõunaosas 1618 C, Põhjalahes 1314 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni. Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Eesti lääneranniku lahtedes 45 kuud. Läänemere veereziimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas). Kuna Taani väinad on kitsad ja madalad, siis saab Läänemeri soolast ja seega raskemat ookeanivett vähe. Selle tulemusena toimub veevahetus väga aeglaselt. Vaid tugevate ja kestvate läänetormide ajal jõuab Läänemerre suurem kogus soola
Iraanis on säilinud vabas looduses 50...200 looma, kuid sealne alamliik sureb asurkonna väiksuse tõttu ilmselt välja hoolimata rangetest kaitsemeetmetest. Hinnanguliselt elab kogu maailmas 9000 12 000 gepardit. Tiiger Tiigri saagiks on mitmed sõralised, eelkõige metssead, hirved ja metskitsed (näiteks Kesk- ja Lõuna Hiinas elutsev tukkhirv, Siberis ja Põhja-Hiinas maral ja vapiti, Indias sambar ja punahirv, samuti muntjak), aga mõnikord harva ka näiteks kilpkonnad, kalad. Vee-elukaid püüavad tiigrid hõlpsasti, sest nad on head ujujad ning neile meeldib supelda.Samuti on tiigrid raipesööjad.Tiigril on niipalju jõudu, et suudab läbi hammustada isegi suure looma (pühvli) selgroo ning seejärel saagi mõnikord mitme kilomeetri kaugusele lohistada.Tiiger sööb umbes 30 kg, liha korraga. Suuremat saaklooma jahib ta keskmiselt kord nädalas.Tiigrite kere on sihvakas ja paindlik, pea ümar, jalad lüheldased, saba pikk ja kogu ulatuses ühtlaselt
Filometroideste areng toimub ühe vaheperemehe, sõudiklase osavõtul (joonis 60). Filometroidoos esineb nii tiigimajandeis kui ka looduslikes veekogudes. Haiguse kulg võib olla äge või krooniline. Ägedalt kulgeb filometroidoos mõne nädala vanustel kaladel, kelle organismis migreerivad filometroideste vastsed vigastavad maksa, ujupõit, neere jt organeid. Haigestunud kalad ujuvad koordineerimatult, hiljem nad laskuvad veekogu põhja ja hukkuvad. Haigus kestab 23 päeva. Filometroidoosi krooniline vorm esineb kahesuvistel ja vanematel kaladel. Haiged kalad kõhnuvad, parasiitidega soomuse taskud punduvad, esineb soomuste erosiooni ja verevalumeid. Naha vigastustes hakkavad arenema saproleegniad ja sekundaarne mikrofloora. Kala kaotab kaubandusliku välimuse. Haiguse kroonilist vormi
pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on
annaabi.ee 
