Lastejutud (0)

Lastejutud
Nälkjas Nossovi nikastus
Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille
lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud 
tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele.
"Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!"
Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid 
suunatud aknast välja, rohelusse. 
"Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt.
"Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "...mida ma nüüd öelda tahtsingi?" andis vana peapõrutus endast märku.
Nossovi ämm Fedosja, vana polkovnik Nälkjas Nikoforovi lesk oli elus nii mõndagi näinud. 
Koos mehega oli ta üle elanud suure Nälkjate ja Tigude sõja, kus ta medõena oli sunnitud osa võtma. 
Fedosja tundlad selginesid. Kui ta polnuks kätetu, oleks ta emma kummaga neist endale vastu otsaesist laksatanud. 
"Muidugi!" Fedosja tormas mööda puuoksakest ülesse pööningule. 
Kolme tunni pärast, kui ta sealse ukse avas, leidis ta koltunud kokkuvolditud lehekese, millel pealkiri "Anatoomia". 
" Ahhaa , Nälkjatel polegi ju selgroogu, mida nikastada!" hüüatas Fedosja võidurõõmsalt.

Kartul Kalle suvemõnud

Kartul Kalle oli tüdinenud külmas keldris konutamast.
Kukutas end kartulikoti suud paotades potsti kivipõrandale. Veeres keldri ukse poole.
Hüpitas järsust trepist ülesse nii, et kevadised idud ta seljast maha pudisesid.
Paotas ust. Pimestav suvepäike valgus keldrisse. 
Tema idudest vabanenud sõõrmeisse tungis miski ahvatlev lõhn. 
Veeres läbi muru lõhna jälgedes. 
"Kes sinna satub, ei see tagasi pöördu" kuulis Kartul Kalle muru seest kellegi häält .
Ta vaatas hääle suunas ja nägi vana krimpsus vihmauss Viktorit. 
"Just just." ajas Vihmauss Viktor oma sõnade kinnituseks saba püsti.
Seejärel sulges ta silmad ja hakkas mediteerima. "Om Mani Padme Hummmmm!"
"Hmmm..." mõtles Kartul Kalle hoiatuse peale, kuid see lõhn mida ta tundis,
hajutas igasugused kahtlused. Ja järgmisel hetkel oligi Kartul Kalle köögis.
"Uhh kui lämbe siin on!" Ta pilk peatus millelgi.
Kartul Kalle kooris end paljaks. "Palju parem kohe." Porgandpaljas Kartul Kalle võttis hoogu ja hüppas...
"Mmmm kui hea" mõmises Kartul Kalle ning keeras end pannil teisele küljele, 
et veelgi pruunimaks minna.

Matemaatiku unenägu

Mäe tagant tõusva päikese kiired hakkasid taevast torkima. Hommikune piimjas udu hakkas hajuma ja muutus pigem munavahu moodi uduks. Valgusvihud libisesid mööda Digitaalset välja, haarates enda sisse kõige ettejääva. Üks kiirtest põrkus millegi vastu.
Hakkas ronima, liikuma kõrgemale, mööda seda miskit. Valgus limpsas korra, limpsas teisegi, muutus üha ahnemaks ja üha rohkem pinda enda alla võttes hakkasid varjud taanduma. See tundmatu, oli Tangensite väesalk, mille rivi oli pimedusest saadik seal valvel olnud, sirgetes ridades, pinges, ootel . Nende uhketelt vammustelt lugesid päiksekiired välja matemaatilisi valemeid, teoreeme, mis olid kuldse niidiga tikitud sinisesse ja punasesse sametisse. 
Pythagoros oli uhkelt esireas. Pilk valvas ja karm. "Kus nad siis on?" mõtles ta "Kus on see argpüks ja kiidukukk Archimedes oma Cosinustega" Pythagoros kohendas oma disainitud pükse. 
"Hei, Kümnendik" hüüdis ta, "räägi, mis kuulda?"
Kümnendik, Üks Kahendiku vend tuli jooksuga kohale. 
"Nooh" venitas Pythagoros, "Räägi!"
"Eee" kõhkles Kümnendik "Pole midagi uut, Cosinused on justkui tina tuhka kadunud, Archimedesest rääkimata"
"Mis!" käratas Pythagoros, "Kui sa mulle kohe paremaid uudiseid ei too, teen sinuga Ruutjuure, said aru, või isegi korrutan su hoopis nulliga läbi, selge!" 
Ta ei jõudnudki lauset veel lõpetada, kui Kümnendik juba kadunud oli.
"See ei tähenda head" pomises Pythagoros "Sel vanal kavalpeal, Archimedesel on midagi plaanis..."
Nii ta seal arutas omaette , kohendades aegajalt oma uhkeid pükse. Oma mõtete keskel ei kuulnud ta vaikset põrinat, mis kostus kõrgustest.
"Haahh, ma ju ütlesin, et see asi töötab!!!!" plaksutas Leonardo da Vinci lapselikult käsi "Mis ma ütlesin" kordas ta, patsutas seejärel kavalalt silma pilgutades Archimedese õlale. Mona Lisa, kes samuti õhulaevas kaasas oli, vaatas oma mõtlike silmadega Leonardole otsa ja naeratas....

Kui tihane tahtis rähniks saada

„Ära siis liiga kauaks õue jää,“ manitses tihaseema tihasepoiss Taavit. „Sul on homme koolipäev ning õhtul tuleb veel nokkimist harjutada.“
„Ei jää emps ,“ lubas tihasepoiss Taavi .
Tihasepoiss Taavi pani kollase sulejope selga ning pähe tuttmütsi, - õues oli ikkagi juba talv ning üsna külm. Toa nurgast haaras ta kaasa kelgu . 
Tihaste kodu oli metsatukas kasepuul kümnendal korrusel. Taavile aga meeldis mängimas käia kodu lähedal tammepuu esimesel oksal. Talvel kattis tammepuu oksi lumi ning siis sai hästi kelgutada. Täna aga ei olnud ühtegi teist tihaselast õue tulnud ning Taavil hakkas natuke igav. Kaua sa ikka üksinda kelgutad.
„Lähen täna natuke kaugemale metsa,“ arutles Taavi endamisi. „Äkki leian mõne uue sõbra.“ Taavi sidus kelgu nööri pidi jala külge, ning tõusis lendu. Algul oli tore lennata , aga siis tundis Taavi väsimust, - kelk oli ikka natuke raske ka. 
Eemalt paistis suur männi puu ning Taavi otsustas veidi puhata . Ta maandus männi teisele oksale ning kuulis äkki toksimist.
„Hei!“ hüüdis Taavi. „Kes seal toksib?“
„Mina olen rähn Rändi,“ tutvustas end musta-valge kirju lind. „Tulin õue mängima, aga hakkas natuke igav.“
„Kuidas sa nii hästi toksida oskad?“ oli Taavi Rändi peale natuke kade . „Mina oskan ainult nokkida. Ja kui ilus mantel sul on.“ 
„Oi, kell on nii palju!“ vaatas Rändi mobiili pealt kella. “Pean kohe koju sööma minema. Aga mu puu posti aadress on rähn@mänd.ee. Kirjuta mulle!“ Ka tihasepoiss Taavi otsustas koju kasepuule tagasi lennata.
„Nii, nüüd hakka homseks nokkimise tunniks õppima,“ käskis tihaseema. 
Tihasepoiss Taavi läks kasepuu seina juurde ja proovis toksida. Algul toksis ta ettevaatlikult ning tasakesi , siis aga üha kõvemini ja kõvemini. Tihaseema vaatas imestunult poega. „Kui sa nii jätkad, pean sulle varsti peavalu rohtu andma,“ ütles ta. 
„Aga ema,“ muutus Taavi õnnetuks. „Ma otsustasin rähniks hakata ja kui ma toksima ei õpi, pole ma ju üks õige rähn.“ 
Tihaseema läks õhtuks suppi keetma lootes, et ehk läheb Taavil toksimine varsti üle. Aga kui tihaseema köögist tagasi tuli, pidi ta äärepealt supipoti maha pillama. Nimelt oli Taavi võtnud enda joonistamistunni vesivärvid ning maalinud enda suled musta-valge kirjuks. 
„Hästi, teeme nii, et oled siis täna rähnipoiss,“ kokutas tihaseema kui oli enesevalitsuse tagasi saanud. „Aga vaata, et sa vesivärvi diivani peale ei aja.“
Tihasepoiss Taavi, kes oli rähn, otsustas õppima hakata. Ta oli unustanud, mis homseks nokkimise tunnis õppida oli ning logis puu kooli sisse. Hiljem leidis Taavi aga, et tema uus sõber Rähnipoiss Rändi oli talle saatnud kirja:
„Oli tore sinuga sõbraks saada. Soovin, et ka mul oleks nii tore kollane sulejope kui sul ning et ma oskaksin nii hästi nokkida. Lähme mõni kord koos kelgutama .“ 
Kui tihaseema poega õhtul magama tuli panema, olid Taavi suled puhtaks pestud ning toksimisest loobutud. 
„Kui hea on ikkagi olla tihane,“ ütles ta ning jäi magama.

Mustu nimega Boo

1.peatükk 
Tere! Mina olen Boo. Tegelikult küll Mustu, aga kutsutakse mind Books . 
Ma olen paks. Ausõna olen. Isegi võõrad ütlevad seda. Nende arvates olen ma üldse ilus kiisu. Tihe must karv koos lumivalge kraega on ju lausa ideaalne kooslus . Ja kui te seda karva veel talvel peaksite nägema. Puhtal pehmel lumel tundub, nagu jalutaks üksik lumelaik keset musta karvatuusti. Ning veel ette kujutades, kuidas ma oma väikese ninakesega teiste põski paitan, peaksite mind kindlasti armsuse etaloniks. Oh mind küll! Jällegi sattusin endast vasikavaimustusse, kuigi soovisin teile hoopiski millestki muust jutustada. Tahtsin teile rääkida perekonnast, kes mind enda juurde elama võttis. See on üks jube naljakas perekond, mille iga liige on omamoodi hull. Uskuge mind! Ma võin ju kass olla, aga taipamaks, et selles naljakas perekonnas kõikidel mingi viperus küljes on, ei pea just geenius olema. 
Kõige värskem inimhing meie kodus on Mait . Ta on ainult kaksteist aastat vana poisslaps. Mait on sportlane. Tal on keldris palju puutükke, millega talvel imelikke liigutusi teeb, nii, et pärast lausa juukseotsteni märg on. Nemad kutsuvad seda suusatamiseks, aga minu arvates on see puhas narrus. Sama hästi võiks end voodis mõnusalt kerra tõmmata ja nurru lüüa. Pealegi hakkab tal pikast suusatamisest suunurgast sülge tilkuma. No on räpakas loom, kuigi pean sel kohal häbenedes tõdema, et ka minul vahel tomati lõhna tundes suu märjaks läheb. Loodan, et ma viimase ülestunnistusega kasside puhast mainet ei rikkunud. Muidu on Mait täitsa tore. Silitab alati, kui tema silma alla hända hõõrutama satun. 
Kati on vanuselt järgmine. See tüdrukutirts on kuusteist aastat noor, aga juba targutab nagu ülikooli professor . Tegelikult on Kati paras tumba , aga meeldib mulle sellegi poolest. Vahel võtab Kati kapist musta karbikese, mille sees on veider toru. Kui selle toru ühest otsast sisse puhuda, tundub, nagu lendaks teisest otsast kimalaste parv välja. Nii kiljuvat ja koledat, kõrvuveristavat häält on raske ette kujutada. Heh. Ja ta pidavat flötist olema. Olen juba parajalt kogenud ja tean, et musta karpi nähes tuleb käppadele valu anda. Mitte, et ma neile sõna otseses mõttes veel valu tahaksin juurde anda, sest paar aastat tagasi juhtus minuga hirmus õnnetus. Üks rumal autojuht sõitis lihtsalt minu käpakestest üle. Õnneks suutsin autoteelt koju roomata, kust mind kiiresti arstionu juurde viidi. Seal tehti minu käpad jälle traatide ja poltidega korda. 
Üks nooruk, kes küll kahjuks enam kodus ei ela, kuulub siia perekonda veel. See on kakskümmend ja üks aastat vana Tarmo . Temal on juba oma pruut ja puha. Aga ma ei kadesta teda, sest koos pruudiga sai ta ka ämma kaasa. Tarmot ma eriti tihti ei näe, aga kui juhtungi nägema, hellitab ta mind poolsurnuks ja selles suhtes pole tema pruutki parem. Vahel meenub mulle, kuidas ma alles kassipojana Tarmo voodi märjaks tegin . Nii kurja nägu pole ma enam elus näinud. Aga pole ju minu süü, et keegi liivakasti välja ei viitsinud viia. Tegelikult ma nii riukalik kass ei olegi kui teile ilmselt paistab. Ainult vahel jälitan bussile jooksvaid inimesi, viskan nende ette pikali ja olen rõõmus, kui buss ilma nendeta minema sõidab, sest kes on ikkagi maailma naba ? Mina või buss? Pärast vihahoogu nõustuvad ka bussist mahajääjad minuga sajaprotsendiliselt. 
Suurim ja tugevaim meie peres on papa Peeter. Ta on ka kõige pahasem, kui ma mõne krutskiga hakkama saan. Papa näeb neljakümne ühe aasta kohta päris noor välja, kuigi pea on tal pooleldi kiilakas. Peeter on ainus, kes julgeb mind laualt maha lükata, kui nemad parasjagu hommikusööki söövad. Vahepeal annab ta mulle paar laksu, aga sellest pole hullu . Enamuse ajast on ta ikkagi sõbralik ja kiunub kõrge häälega kui mind nägema juhtub. See kriiskamise harjumus on muideks neil kõigil küljes. No on rumalad , arvavad vist , et ma ei pane neid muidu tähele. 
Nüüd jõudsimegi järjega minu lemmiku , mamma Malle juurde. Ta on kõige parem mamma. Lubab mul alati enda juures voodis magada , ei aja mind isegi siis ära, kui ma tema raamatu peale heidan. Ka söögilaual ja lillepeenral tohin ma mamma nähes peesitada. Malle teab, et on minu lemmik, seepärast ta mind hoiabki. Mamma on täpselt sama vana kui papagi, aga vähemalt pole ta veel kiilakas. Talle meeldib süüa õunu ja tomateid ja kurke ja kõike muud mille järele minagi hull olen. Ainus asi, mis mulle mamma juures ei meeldi on see, et ta veedab liiga palju aega koos teiste kassidega. Ah jaa. Ma vist ei olegi maininud, et meid on siin rohkem. Meid on lausa viis, peale minu veel Hallu, Mimmi, Tirr ja Väike Präänik. Murri on ka, aga tema on koer, kuigi minu arvates üpris kassi mõõtu koer. Peaksin vist neidki elukaid paari sõnaga teile tuttavaks tegema. 
Hallu on minu õeke. Siia perre võeti meid koos. Nagu nimigi ütleb, on ta hall nagu vesirott. Hallu on pidevalt kuri ja pahane, sest talle meeldib kohutavalt magada, aga seda tal juba teha ei lasta. Kõik ainult sikutavad teda sabast ja kõrvadest, ütlevad, või õigemini kiljuvad, et ta on nii armas.
Vastupidiselt minule ja Hallule ei ole Mimmi üldsegi mitte armas. Ta on ehtne kirju laudakass, kes lihtsalt halastusest siia perre võeti. Õigemini, Kati andis talle uue kodu, sest vanad omanikud oleksid ta lihtsalt merekooli saatnud. Mimmi on kõige arem kass, keda kohanud olen. Ta kardab isegi puulehtede sahinat. Arvestades seda, et ta on täiesti tavaline laudakass, on argus üllatav. Ma saaksin sellisest hirmust aru ainult siis, kui tegemist oleks terve elu ühes toas istunud tähtsat tõugu kiisuga. 
Õudusjudinad jooksevad üle selja, sest jõudsin meie maja türannini. Tirr on igavene õeluskott. Lausa kümme aastat on ta selle pere kassivägede juhataja olnud ja kogu ta keha on kaetud sõjahaavadega. Ei ole ühtki täppi tema hõredas karvastikus, mis poleks rohkem või vähem kriimustatud. Minu vastu on Tirr eriti kuri. Ma arvan, et talle lihtsalt ei meeldi armsad paksud kiisud. 
Väike Präänik on uustulnuk . Tõeline paharett, aga millegipärast keegi ei karista, kui ta pahandust teeb. Õnnelik hing. Minule Präänik ei meeldi. Ta mängib alati mu sabaga kui ma söön. Kõige hullem on see, et ta ei jäta isegi urinat kuuldes mängimist järele. Naudin hetke, mil Präänik magab . See on kõige rahulikum aeg üldse. 
Murriga olen väiksest saati hästi läbi saanud. Võib-olla seepärast, et ta on kõige rumalam koer maamunal. Murri on kolm korda auto alla jäänud, aga ikka ronib tee peale neid taga ajama. Minule piisas esimesestki korrast. Koeral on must lokkis karv ja ta pidavat olema pooleldi puudel. 
Arukas oleks vist jutustada ka meie kodust. Elame kõik pisikeses pruunide aknaraamide ja vihmaveetorudega kollases majas . Õue peal on tiik, veesilma ümber lillepeenrad. Tiigis elutseb tohutult palju kalu. Nämm.... . Maja ümber on kõrge punane aed. Mul on hea meel, et see aed nii kõrge on, sest meie naaber omab samuti koera, aga see koer pole pooltki nii sõbralik ja rumal kui Murri. Ta lausa armastab kasse kiusata . Parim meie kodu juures on see, et meie aias laiuvad mõnusalt suured muruplatsid, kus päikselise ilmaga on lausa jumalik püherdada. Paistab, et papa Peetrile, mamma Mallele, Tarmole, Katile ja Maidule meeldivad samuti muruväljakud. Nemad küll ei püherda värskel rohul, vaid lamasklevad tekikestel, joovad külma jooki ja lasevad päikesel ennast mõnusalt pruuniks küpsetada. Nii me siin elame. Hunnik inimesi ja kari loomi. 
Nüüd, kus olete meiega enam-vähem tuttavad ning võib-olla näete vaimusilmas pisikest kollast maja muruplatside keskel, on teil aeg teada saada, miks ma seda kõike jutustan. Viimasel ajal on selle sama pisikese majalobudiku elanikega juhtunud tohutult palju imelikke lugusid . Vahel ajavad need lood naerma, kuid mõnikord teevad lausa morniks. Siiski leian, et oleks lihtsalt patt need enda teada jätta. 
2.peatükk
Kõik sai alguse ühel tavalisest veidi pilvisemal teisipäeva varahommikul, mil postimees meie punasele puu-uksele koputas. Ukse kõrval on kõrge riiul , mille ülemisel pulgal asetseb kulunud pappkast. Selles samas karbikeses magasin mina sel samal hetkel magusat und. Postimees pidi olema hirmus kehva kuulmisega, sest koputus oli nii vali, et ehmatas mu poolsurnuks. Suurest ehmatusest ja mitte üldsegi enda süü tõttu kukkusin postiljonile koos kastiga otse lagipähe. Võite vaid arvata, kuidas tema sellele reageeris. Leebelt öeldes oli ta tige . Minul polnud sellest tegelikult sooja ega külma ning ronisin tagasi riiulile. Uks avanes ja üllatunud näoga mamma Malle tervitas viisakalt postimeest. Viimane oli alles shokis ning ei suutnud sama viisakalt vastata, vaid ulatas mammale automaatselt suure ümbriku, mille eest ka allkirja nõudis. Kui mamma oli alla kirjutanud, tegi postiljon lõpuks suu lahti ja see, mis sealt tuli, ei olnud minu karvastele kõrvakestele just meeldiv. „Kas te ka teate, kui kasvatamatu kass teil on, proua Malle?”
„Ei, ei tea. Millega ta siis jällegi hakkama on saanud?”küsis mammake üpriski huvitatud häälel.
„Hull loom hüppas mulle otse kui taevast pähe ja küünistas nii, mis hirmus,” liialdas kirjatooja. Selle peale jäi mamma korraks tõsiseks, siis aga turtsatas ja natukese aja pärast lasi juba naerul kajada. Saades aru, et see postimehele kohe mitte meelt mööda pole, otsustas ta siiski end tagasi tõsiseks sundida . 
„Vabandage, mul on tõesti kahju, et nii läks. Äkki soovite lohutuseks tassikest teed?”
Seda küsimust poleks mamma pidanud esitama. Oleks ta vaid teadnud , mis see endaga kaasa toob, polekski ta seda teinud. 
„Üks väike tassike kuluks hingerahustuseks ära küll,” vastas postiljon rahulolevalt ja astus tuppa. Enne veel, kui uks sulgus , olin end jällegi riiulilt alla vedanud ning mehe järel majja lipsanud. Külaline ei jõudnud veel kahte sammugi astuda, kui temaga järgmine jubedus juhtus. Ta koperdas põrandal lebanud Hallule otsa ning käis ninuli. Hallu oli muidugi väga kuri, et tal rahulikult magada ei lastud ja hammustas postimeest jalast. See viis kirjakandja endast täiesti välja ning sundis kõva häälega sõimlema. Papa, kes juhtunut samuti pealt nägi, aitas mehe püsti, suunas ta laua taha istuma ja üritas teda rahustada. Mulle näis, et see õnnestubki tal, kuid paraku kehtis seegi kord vanasõna „Kus on, sinna tuleb juurde”. Mamma oli vahepeal härrale teetassi ulatanud. Suurtest üleelamistest tingituna pidi postiljon sealt värisevate kätega jooma. Muidugi oli nüüd Väike Präänik aktsioonis. Ta ei saa vaadata midagi, mis vähegi võngub või väriseb ilma sellele kallale hüppamata. Hopsti, ja kuum tee ujutas nii lauda, põrandat kui postimehe tumesinist vormi. Sellega polnud tilkuva ja vihase mehe kannatused veel lõppenud. Ta pidi tunnistajaks olema ka Mimmi lollusele. See laudakassi moodi olevus oli jälle krõbunaid ja piima korraga söönud, kuigi teab, et selline menüü ootamatult suu kaudu väljub. Tegelikult poleks külaline seda isegi märganud, aga paraku ei väljunud söök mitte põrandale, nagu tavaliselt, vaid niigi raskeid õnnetusi taluma pidanud mehe kingale. Tagatipuks hakkas Kati oma toas flööti mängima ning Murri va rumaluke Katiga kaasa ulguma. See oli postiljoni niigi poolkurtidele kõrvadele liig mis liig ning ta otsustas õudustemajast kiiresti minekut teha. Uksel pööras ta ringi ning sajatas:”Susi teid söögu!”
Sel samal hetkel tõstis Tirr saba ja sirtsutas talle tundmatule objektile , et oma ala märgistada. Õnnetuseks osutus seekord tundmatuks objektiks selle sama isiku jalg, kes vaid veidi aega tagasi rõõmsalt meie välisuksele oli koputanud. Tirri pahandus oli viimane tilk karikasse. Järgmine kord lubas postiljon tulla juba kohtukutsega, talle nii füüsiliselt kui vaimselt põhjustatud kannatuste eest. 
Niipea, kui uks mehe järel sulgus, purskasid mamma, papa, Kati ja Mait justkui ühest suust naerma. Ma ütlesin, et see perekond juba normaalne ei ole. Minul tõusid küll sellise ähvarduse peale karvad turri, aga paistis, et neid ei kõigutanud see miskit. Hoopiski rohkem hirmutas majaelanikke kiri, mille postiljon toonud oli. Seal seisis:
”Kallis perekond Kukeke!
Olete valitud osalema tõsielusarja „Üks täiesti tavaline pere”. Neljapäevast, 1. juunist alates, saadavad kuu aja vältel kaamerad Teid igal sammul . Seame just Teie elu eeskujuks kõigile Eestimaa peredele. 
Täname teid konkurssil osalemast!
Eesti Riiklik Televisioon .
Mamma ja papa vaatasid teineteist hämmeldunud nägudega. Seejärel pöördusid nad Maidu ja Kati poole, kes üritasid itsitust tagasi hoida. 
„Nii, tunnistage üles, kes selle eest vastutav on,” üritas papa karmi häält teha. 
„Meie mõlemad,” vastas Kati pikalt mõtlemata. „Me lihtsalt arvasime, et miks mitte proovida. Pealegi kaasneb saates osalemisega kahenädalane tasuta puhkusereis Egiptusesse ,” proovis Kati end ja venda õigustada. 
„ Hullud olete peast , muud ma ei ütle. No jah. Ega seal enam midagi teha pole. Tegu on tehtud. Nüüd peame kõik tagajärgede eest vastutama,” lausus papa reisist kuuldes rahunenult. Tegelikult tundsin ma sel hetkel mamma Mallele ja papa Peetrile päris kaasa, kuid samal ajal olin ääretult rõõmus. Minu nina haistis juba kaugelt kuulsuse hõngu. 
Järgmise päeva hommikul arutati läbi kõik, mida teha tohib ja mida mitte. Näiteks Maidul keelati kategooriliselt söögilauas matsutamine ning Katil küünte närimine. Mamma lubas, et ei unusta õunavarsi voodi kõrvale öökapile ning papa andis tõotuse mitte sokke põrandale vedelema jätta. Meie suhtes valdas neid paanika . Papa pakkus välja, et Murri võiks üldse kuuks ajaks vanaema poole viia, kuid Kati ja Mait ei lasknud tal seda teha. Ka Tirri oleks nad hea meelega kuhugi lukustanud, kuid see ei andnud end enne kaamerameeste tulekut näolegi. Minu, Hallu, Mimmi ja Prääniku suhtes olid nad veidi rahulikumad. 
Samal ajal arutamisega käis majas tõeline suurpuhastus. Nad küürisid lapiga isegi radikavahesid. Päeva lõpus võtsid mamma ja papa minu ning teised elukad samuti ette. Kõik visati ükshaaval vanni ja pesti puhtaks. Esimest korda elus ei punninud ma märjas vannis olles pesijatele vastu. Ilu nõuab vahel siiski ohvreid.
Hilisõhtul soovisid kõik üksteisele järgnevaks päevaks edu ja heitsid väsinult voodisse. Nüüd algas meil, loomadel, alles tõsine arutelu teemal, kas peaksime ka oma käitumist korrigeerima. Otsustasime ikkagi, et oma elu me häirida ei lase ja pole põhjust end oimetuks pingutada. Kui nad juba sellise supi endale kaela tõmbasid, söögu see ise ära. Tegelikult ootasime põnevusega järgmist päeva. Olgu sa kass või koer või inimene, kuulsus ei jäta sind kunagi külmaks.