Eesti nüüdiskirjandus: isamaa kujund Suitsu, Koidula ja Liivi luules (0)

Lydia Koidula, Juhan Liivi, Gustav Suitsu isamaa kujund Kolme eelmainitud  luuletajate  ridade vahelt võib leida võrdlemisi palju isamaalist  luulet. Järgnevalt analüüsin kõiki ükshaaval: Lydia Koidulale oli tähtis isamaa-seotuse lüürika, mis väljendub ka Eesti Vabariigi hümnis. “Mo isamaa on minu arm!” juba meie riigihümni esimeses reas saab tabada Koidula ridade keskmes   olevat   intiimset   ja   isiklikku   suhet.   Koidula   sai   oma   loomingu   kirjutamisel inspiratsiooni mälestusrikkast lapsepõlvest, sügavast armastusest Eesti ja eesti rahva vastu ning   kirjanduslikest   eeskujudest,   nagu   näiteks   Kreutzwaldi   “Kalevipojast”   tulenev vabaduseidee,   muistne   priius.   Koidula   põhiliseks   luuležanriks   oligi   isamaaluule,   tema kujunduslikud   väljendusvahendid   on   ühtselt   suunatud   lüürilise   emotsiooni   paisutamiseks. Koidulale   omase   kirjandusvoolu   rahvusromantismi   ja   kujundiloome   seos   väljendub patriootilises luules, millest väljedub suur kiindumus isamaasse: “So isamaa, so usk, so rahvas! See sinu ülem varandus ei ööd sul, pääva meelest mingu, ei õnnes ega õnnetus'! ; kui iial aeg on, tuleta neid sõnu meele - nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmata! Nüüd ära väsi ülespoole“(“So isamaa, usk, rahvas”)  ja ka hümnis  “Mo isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sull' laulan ma, mo ülem õnn, mo õitsev Eestimaa!” Sõnavalikus on ülekaalus kodumaised mõisted nagu isamaa, õnn, arm, rahvas, varandus, mis väljenduvad   ridades   epiteetide   ja   rohke   kujundilise   tähenduse   (nt   metafooride)   kaudu. Kujundina   on   Koidula   siin   välja   toonud   isamaa   kui   rahva   ülema   varanduse.   Mõlemas väljatoodud luuletuses väljendub ridade vahel epiteet “ülem”. Samuti väljendub antud ridades ärkamisaja isamaaluule motiive, näiteks koostegutsemise motiiv ja meie-vaatepunkt: rahvale viitamine. Kodumaa raske minevik ja helgem tulevik: raskete aegade korral mingu rahvas pea püsti edasi. 


Juhan   Liivi   luulele   on   eelkõige   iseloomulik   tunnete   intensiivsus,   eksistentsialism,   mille aluseks on tema traagiline, kurblooline elulugu. Isamaad tajus ta läbi elu traagilisema poole. Tema   isamaalüürika   on   pigem   süngemat   laadi,   seal   võib   tunnetada   väljapääsematust, hingeahastust, kuid ka lootust paremale tulevikule. „Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse, aususe ka, ja köidaks sellega ühte sind, kallis kodumaa.” (Ma lillesideme võtaks)   Liiv oli tuntud ka loodusluule kirjutamise poolest ning nii isamaa- kui loodusluule on ta sidunud   tuntud   luuletuses   „Ma   lillesideme   võtaks“.   Liiv   väljendab   metafooriliselt (lillesidemega köites) kuidas tal on soov isamaad kaitsta, aidata ning taas armastuse, truuduse ja aususega ühte köita.  “Minu isamaa on vaene,  oh mu hella emake; tema üle uhab laine —  aastasadu, alati!  Oh, mu isamaa on vaene,  mina ise vaene ka.  Ühest on ta siiski rikas — murest, hädast otsata.  Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!” („Emale”)  . “Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha,  mitte kõigile õnneks ei antud selgesti kuulda,  armastada palavalt isamaad, kannatada temaga” („Mitte igaühele“) Liivile   on  isamaa   kujundi   loomise   puhul   omane  romantismist   ja   ilustamisest   loobumine, kujutab Eestimaad üsna realistlikult ja otsekoheselt: “minu isamaa on vaene”  Samuti ei karda väljendada, et Eesti on palju kannatanud “ühest on ta siiski rikas- murest hädast, otsata”.  Kasutab luuletustes keerulisemaid kujundeid nagu näiteks “lainetes võitlev laev, mesipuu, salanaine“. Läbiv värvuse kujund luuletustes on tumedus. Suitsu luulet iseloomustab sügavam sümboliloome ja vormiline meisterlikkus, varieeruvus. Suits kirjutas luulet uusromantismi ajastul, mida iseloomustab subjektiivne maailmanägemine ja tundeelu primaarsus, protestib inimest piiravate reeglite vastu. 


“Maa tuuline mull’ harida on antud, ei teinud seda luule viinamäeks: mu vaimustused liivasse on kantud.; Valjuks väeks rist-tuuled olnud: ilu imelikka  nad loonud, kuid siis heitlikud need jõud  ka raband meele ootus-lootusrikka.” („Tuulemaa II“)  „Tuulemaas“   on   isamaakujund   kujutatud   kui   kollektiivnepüüe,   sõna  tuulemaa  vihjab teistsugusemale  isamaakujundile, mis on   kosmopoliitsem, allegooriline,  abstraktne. Tuule kujundit on   üleüldse palju rõhutatud:  tuuline maa, rist-tuuled, tuulehaud. Tuulemaad saab Suitsu luules vaadata kui reaalset ruumi pisarate ja kannatustega, aga ka ideaalse teispoolsuse võimalust. Kokkuvõttes   võib  kõigi   kolme  autori  puhul   leida   mitmeid   sarnasusi   kui  erinevusi.   Minu arvates on mõlemaga rohkem ühist Juhan Liivil. Koidula ja Suitsu stiilid aga lähevad rohkem lahku. Nii Liivi kui Suitsu ridades on väljendunud isamaa tumedam pool, keeruline minevik. Koidula isamaaluules on pigem positiivne toon, on ka kurbi kujundeid, aga süngus, mida võib täheldada Liivi ja Suitsu puhul, puudub. Samuti on nii Liivi kui ka Suitsu puhul sarnane see, et kujundi aluseks on tihti loodusnägemused. Kahtlemata on kõik kolm andekad luuletajad ning andnud suure panuse Eesti isamaaluulesse.