Kuulamine (7)

LUUA METSANDUSKOOL
KUULAMINE
Referaat suhtlemispsühholoogias
Koostaja Katrin Pukk
Metsamajanduse kaugõppe III kursus

Räpina 2005
1. SISSEJUHATUS
Kuulamisoskus on inimsuhete loomisel ja ülalhoidmisel hädavajalik. Kui olete hea kuulaja , märkate, et tõmbate teisi ligi. Saate aru, mida inimesed tahavad ning mis neid haavab või ärritab. Hea suhte loomisel pole ärksa ja kaasaelava kuulamise oskus rääkimisoskusest sugugi vähem tähtis. Tegelikult valmistab õige ja virge kuulamine meid ette impulsiivseks, värvikaks ja mõjusaks järgnevaks sekkumiseks rääkija ossa . Rääkimine ja kuulamine tuleb osavalt kokku viia.
Need, kes ei oska kuulata, on tüütud kaaslased. Näib, et neid ei huvita keegi peale nende eneste. Need aga, kes teisi ei kuula, ei saa tavaliselt aru, mis lahti on. Nende inimestega ei ole mõnus juttu vesta, sest vestluspartner ei tunne pärast kunagi rahulolevalt, et teda on ära kuulatud.
Kuulamisoskuse puudumine on ohtlik. Jääte ilma olulisest informatsioonist ja ei märka lähenevat probleemi. Püüdes inimeste tegude tagamaadele jälile jõuda, peate nende mõtteid lugema ning oletusi tegema, et täita lüngad omaenese kuulmisoskuses.
Kuulamine on enesele võetud kohustus mõista teiste inimeste tundeid, nende arusaamu. Kui tahate teise sisse vaadata, peate loobuma oma eelarvamustest ja kinnisideedest, kõhklustest ja enesekesksusest. Peate püüdma vaadata asju teise vaatepunktist. Kuulamine on kompliment, sest see näitab, et hoolite sellest mis teise inimesega juhtub, hoolite tema elust ja läbielamistest. Tavaliselt vastavad inimesed sellisele komplimendile poolehoiuga.
2. HUVIGA KUULAMINE JA PSEUDOKUULAMINE
Huviga kuulamine ei tähenda vaid vaikimist, kui teine räägib. Ärakuulamine põhineb kavatsustel teha üht alljärgnevast:

• Mõista kedagi – eeldab tähelepanelikku kuulamist
  
• Nautida kellegi seltskonda – kuulamine tuleb loomulikult
  
• Saada midagi teada – kuulamine tuleb loomulikult
  
• Pakkuda abi või lohutust – väljendab probleemile pühendumist
  

Ka pseudokuulamine jätab sageli huvitatud kuulamise mulje. Pseudokuulamise puhul pole eesmärgiks kuulamine, vaid eesmärk on rahuldada mingit teist vajadust. Tüüpilisemad vajadused, mida pseudokuulamine rahuldab on:

• Jättes inimesele mulje, et te teda kuulate, hakkate inimesele meeldima
  
• Olete valvel, märkamaks ohtu saada tõrjutud
  
• Püüate jutust ühte teatud infokildu ning jätate kõik muu tähelepanemata
  
• Võidate aega järgmise märkuse ettevalmistamiseks
  
• Kuulate poole kõrvaga, et ka teid pärast ära kuulataks
  
• Kuulate, et leida teise nõrku kohti või teda ära kasutada
  
• Otsite vaidluse teise osapoole jutus nõrku kohti, et teil oleks alati õigus; kuulate, et ammutada rünnakumaterjali
  
• Kontrollite, kuidas inimesed reageerivad, kui saavutatesoovitud efekti
  
• Kuulate poole kõrvaga, et olla kena inimene
  
• Kuulate poole kõrvaga, et ignoreerimisega teist mitte haavata või solvata
  

Aeg-ajalt on kõik inimesed pseudokuulajad, tõsiseks läheb asi aga siis, kui huvitatud kuulamist on vähem kui pseudokuulamist.
3. KUULAMISTÕKKED
On raske sundida end pikemaks ajaks teist kuulama, eriti kui ta juhtub üksluisel toonil kõnelema asjust, mis meid üldse ei huvita. Selleks puhuks on meil varuks mitmeid võtteid- nimetagem neid kuulamistõketeks-, millega me end eri inimeste kõne tähelepaneliku kuulamise vastu kindlustame.

Lähtumine igava (ninatarga, kamandava, kurtva...) jutuvestja kujundist- oleme juba ette kindlad, et vestluse teine osapool annab meile teada meile mingis mõttes vastuvõetamatut infot. Me keskendume kuulates kehvasti seetõttu, et ei loodagi midagi uut ja vajalikku kuulda. Vahel arvame, et teise jutt on liiga keerukas, ammust ajast teada, liiga tõsiteaduslik või tundeline . Säärase hoiaku on meis kujundanud varasem negatiivne kogemus tühja juttu ajavate inimestega. Pannes teisele näiteks tüütava või kamandava inimese tunnuseid, jääb meil kergesti märkamata potensiaalselt uudne ja väärt osa tema jutust.

Reageerimine võtmeärritajaile – tihti ei püüa me kuulates mitte niivõrd tabada teise isiku mõtteid, kuivõrd reageerime üksikuile võtmeärritajaks saanud sõnadele, mis kutsuvad meis esile kas positiivset või negatiivset reaktsiooni. Negatiivset laadi varasema kogemuse tõttu lülitume sageli tüdinud ja väljalülituva kuulaja positsioonile siis, kui teine isik kasutab sõnu: iga kord, kui me..., tuleb, tingimata, vastutus, majandamiskulud, tähtajaks, tuletan teile meelde, pidage alati silmas jne.

Sildikleepimeise korral võtame kuuldud kõne vastu paikapanevalt hinnanguliselt, peame esitatud seisukohti lahmivaks, naiivseks, keeruliseks, mõtetult teaduslikuks, vanamoeliseks, seksistlikuks jne.

Allteksti otsimisel püütakse valvsalt avastada hääletoonis, ilmes ja sõnades mingeid varjatud nükkeid ning mõistaandmisi või siis kaaluda kohe pärast kuulmist läbi need võimalikud ajendid , miks keegi just nõnda lausus või esines.

Mis-ta- minust - arvab -hoiak – kuid tõdeda tuleb, et enamasti ei lähe inimestele suuremat korda, millised teised on.

Asjade mõõtmine oma mätta otsast – mõned enda meelest praktilise eluhoiakuga inimesed ei oska elus naljalt hinnata midagi, mis väljub nende kogemuse ja huvi sfäärist.

Vastuvaidlemine – kutselise vastuvaidleja huuled näivad meid kuulates kohe torru asetuvat, et esimesel võimalusel kuuldavale tuua „Oi ei” või „Kuidas te võite niiviisi üldse mõelda”.

Nõuannete jagamin – inimesed pühendavad teisi oma mõtetesse ja muredesse palju enam soovist mõistetavaks saada kui otseste juhtnööride saamise püüdes. Paljud probleemid eeldavad enne nende kohest lahendamist küsimusse süüvimist. Ennatlik, lisaküsimustega ette valmistamata nõuanne ei näita sageli mitte oavõtlikku, vaid kehvasti keskendunud kuulamist.

Heade soovituste tagasi lükkamine – teisest küljest kipume sageli ilma pikemata välja lülituma selle inimese jutust, kes kipub palumata nõu andma. Vahel võib ta seda teha siiski ka siirast aitamise soovist.

Unelemine – laseme end kaasaviia juhuslikest uitideedest või mõtteseostest ega suuda enam teise inimese kogu kõnet vastu võtta.

Vastuhakk domineerimiskatsele – üsna varsti peale seda, kui teine inimene püüab meid oma tähtsuse, tarkuse , sõnaosavusega üle trumbata, lülitume tema karistamiseks loiu kuulaja positsioonile.

Teema vahetamine – on tuntud manipulatsioon, mis seisneb selles, et kuulav isik haarab kinni esimesest mõtteseosest, et jutt hoopis teise- kuulajat palju enam ja rääkijat märksa vähem huvitavasse- aine valda üle viia.

Rääkija tagantkiitmine – sõnadega sul on õigus, no mis sa kostad, endastki mõista, absoluutselt vabastab vajadusest teda sisuliselt jälgida.

Ärritatud või mureliku rääkija liiga varane ja kohatu maharahustamine sääraste käibefraasidega nagu eks ta ole, no teadagi, küllap homme läheb paremini, igaüks eksib , ära võta kõike südamesse, ära tee sääsest elevanti jne.

Semantiline barjäär – erinevate elukogemuste, väärtusarusaamade või mõttemallide tõttu moonutatakse rääkija mõtteid tegelikult mõeldule vastukäivaks.

Omaenda superesinemise ettevalmistamine – teist inimest ei mallata korralikult kuulata lihtsalt seetõttu, et palju olulisem tundub sõnajärje saades iseenda esinemiseks valmistuda.
4. KUULAJAROLLID
Kuulamisoskust mõjutavad ka kuulaja haridus , eriala, temperament ja iseloom. Levinumad kuulajarollid:

Simulant teeskleb noogutuste ja naeratustega osavalt pühendunud kuulajat, samal ajal kui tema mõte uitleb oma radu

Üliagar püüab tabada ja meelde jätta kõneleja iga sõna. Paraku ei seisne jutu sisu kuulamine selle üksikute fraaside talletamises, vaid palju olulisem on tabada öeldu juhtmõtete ja need oma kogemuste ning arusaamadega vastavusse viia.

Usin sõltlane laseb üleskutsetel ja väidetel vastuvaidlemata endale toimida. Kuuldu kuulekas allakugistamine leiab aset sageli siis, kui üks vestluse osapooltest avaldab teisele survet , esineb sugestiivse veenvusega või toimib teise isiklikku arvamust allasuruva autoriteedina.

Vahelesegaja katkestab alatasa rääkija juttu, teda ajendab iha kohe siinsamas oma arvamus äsja kuuldu kohta välja öelda. Ent ta võib toimida ka soovist ise jutujärg üle võtta ja teine kuulaja positsioonile lükata. Iseäranis häiriv on vestluse teemat teisele viiv, probleemile keskendumist hajutav või midagi olulist või usalduslikku eirav vahelesegamine.sellisel teisi katkestaval tüübil on kaks alaliiki. Süsteemianalüütik tsuska kus annab vahele ettepanekuga käsitada nähtusi laiemas haardes , suhtesõltuvuses teiste nähtustega. Sellega eirab ta varem kõnelnu terast silma detailse märkamisel. Kaine praktiku sõnum on peaegu alati üks: „Tulge ometi maa peale”. Dominantne praktik ei lase kellelgi pikalt jutelda aadetest ja vaimsetest asjadest.

Jõllpõrnitsist segab kõnelejat oma karmi , isikliku, ülemusliku või ülikriitilise hoiakuga. Tema sõnatu teade on: „Rääkige asjast . Lõpetage pläma”.

Külm kala ehk „loogikaprofessor” jälgib rääkija tundeväljendeist hoolimata rangelt rääkija põhjendite paikapidavust nig järelduste õigsust, sundides sellega vähemkindlat esinejatuitmõtete heietamiselt kähku tagasi ratsionaalse arutluse kontrollitud kitsale rajale.
5. KUULAMIST SEGAVAD FÜSIOLOOGILISED BARJÄÄRID
Kurnatuna või mingi isikliku probleemi tõttu on meilraske pikemaks ajaks tähelepanu koondada. Kaasa mängib ka erinevus info läbitöötamise kiiruses kuulaja ja rääkijana. Teisi kuulates võib infot läbi töödata kiirusega 300-500 sõna minutis , harilikult jääb rääkija kõne tempo poole väiksemaks, 150-200 sõna piirimaile. Selle vahe tõttu hakkab kuulaja mõte uitlema omaradu.
Ka kõneleja ise võib luua enda arusaamise tõkkeid järgmisel viisil:

• Ta ilmutab oma seisukohtade väljendamisel tagasiheidutavat agarust, tänapäeval ei lase inimesed enamasti varjamatuil kihutuskõnedel endale mõjuda.
  
• Rääkija pajatab žeste ja kehakeelt ning emotsioone appi võtmata iseenesest ehk vägagi õiget juttu liiga kuivalt ja veretult
  
• Rääkija diktsioon ja artikulatsioon jätavad soovida
  
• Rääkija satub kuulaja kärsitusmärkidest kimbatusse ja hakkab kiirustama, takerdub
  
• Rääkija ei suuda peale enda korduvat katkestamist enam jutujärge leida
  
• Kõne on tüütult monotoone, huviga jälgimiseks liiga kiire või aeglane
  
• Rääkija viib kuulaja tähelepanu kõrvale järgmiste märkidega: pendeldab ruumis edasi-tagasi, kortsutab kulme, vaatab kuulajat fikseeriva pilguga, teeb närvilisi ning kibelevaid liigutusi, hoiab näol pahurat ilmet , väldib pilkkontakti, trummeldab sõrmedega laual, tegeleb juttu ajades ise kõrvaliste asjadega.
  

6. KUULA MÕTTEID, MITTE SÕNU
Suhtlemise edukust ei määra enamjaolt kaugeltki mitte üksnes verbaalne tekst, vaid ka sõnu saatev siirus, enesekindlus , žestide veenvus , silmavaate meeldivus, aga ka toon, millega midagi öeldakse, seda kõike tuleks ka kuulajal tähelepanna.
Kuulajal tuleb meeles pidada järgmisi asju:

• Enne juhiste jagamist ja kriitika tegemist tuleks mure kurtjale anda kinnitust sellest, et aktsepteerime teda ja oleme valmis talle kaasa elama
  
• Järsk kriitika süvendab inimese tõdemust, et tal on tõsised probleemid, ta ei saa endaga hakkama ja on abitu
  
• Vastuküsimuste esitamisega tuleks oodata, kuni probleemidega inimene on rahunenud ja tasakaalu saavutanud ning seega valmis end puudutavad asjaolud kainelt läbi arutama
  
• Tuleks hoiduda püüdest end oma probleemidesse pühendava isiku eest tena probleemid ära lahendada ning tema „päästjaks” hakata.
  

7. KUIDAS KUULAMISOSKUST TREENIDA?
USA psühholoogid soovitavad kaaluda järgmisi momente:

Avasta kuuldus enda jaoks midagi huvitavat ja kasulikku

• Tähelepanelikul kuulamisel avardab enamik jutuajamisi meie silmaringi
  
• Me saame üht-teist teada endale võõrast valdkonnast
  
• Me võime esialgu tarbetu teabe panna mällu tallele sobiva rakenduse aega ootama
  
• Me võime midagi tarka ja kavalat ilma pikemata oma töös või elus kasutusele võtta
  

Püüa mõista öeldu tuuma. Kui sind huvitab rääkija siirus või asjatundlikkus, püüa tema sõnadest ja toonist saada paremat ettekujutust tema aususe või pädevuse üle otsustamiseks. Kui sind teise isiku välimuses või kõnes midagi häirib, püüa sellest üle olla. Olemuslikku välja selgitades võib nähtumusliku ajutiselt kõrvale jätta.

Inimeste sügavamaks mõistmiseks tuleb lahti mõtestada nende väljendusrikkuse kood. Sageli võib üliviisakus väljendada ka ükskõiksust, aasiv ja ründav kõnetoon anda tunnustust siirast loomusest, kohatult vali hääl ja naer aga seesmist ebakindlust.

Esmase ja teisejärgulise eraldamisel ning öeldu sügavama mõtte mõistmisel võiks lähtuda mõnest järgnevast punktist.

• Milline on rääkija keskne sõnum, tema sõnade ja lausete juhtmõte
  
• Mida rääkija oma tekstiga taotle, miks ta just seda mõtet väljendas
  
• Millega seletada talle iseloomulikke rõhuasetusi
  
• Miks ta ei teinud juttu ühest või teisest eeldatud küsimusest, jättis midagi olulist enda teada
  
• Millega seletada tema üllatavat leebust või käsitamatut karmust mõnede asjade analüüsil
  
• Kas partneri reageeringud meie mõtetele ja ettepanekutele on midagi enemat kui valeviisakus, millega kontrollida tema huvi ehtsust
  
• Kuidas kõneleja suhtus meie vastulausetesse
  

• Erista teise isiku jutus ühelt poolt teesid ja neid toetavad argumendid, teisest küljest aga konkreetsed ettepanekud ja tegutsemisvalmiduse ilmingud. Sel kombel tee ka vahet faktide ja arvamuste, ideede ja näidete vahel
  
• Ole valvas õigesti mõistma juhtumeid, kus naljatleval viisil tehakse juttu tõsistest asjadest. Huumor on tihti psüühilise kaitse mehhanism , millega sillutatakse teed häirivate või piinlike asjade esiletoomiseks.
  

Juhi rääkija sind huvitavas asjas pikemalt rääkima niihästi oma huvitatud ilme kui ka sõnadega ahjaa, vaat kui huvitav jne.

Kui kavatesed kohtuda oma ala tippasjatundjaga, valmistu tema nappe ajavarusid arvestades end vestluseks ette, mõtle oma küsimused ja probleemid läbi.

Võta kuulamisoskuse arendamiseks kasutusele märkmik, kuhu märgi vestluste sisu ja oma tähelepanekud.

Ära lase emotsioonidel ja retoorikavõtteil endale ülemäära mõjuda.

Harjuta end kokkuvõtvate järeldustega viivitama.

Kontrolli oletusi, esita võimaluse korral täpsustavaid küsimusi, et ei tekiks segadust lahkel toonil antud katteta lubaduste, ebamääraste mõistaandmiste, hämarate vihjete jne pärast.

Jutuajamistest oluliseima fikseerimiseks õpi tegema kuuldust etapiviisilisi kokkuvõtteid, nõnda harjub keskenduma pikkadele tekstilõikudele, mida annab tervikuna mõtestada.

Õpi lugema ridade vahelt ja mõistma vihjeid

Mõtesta kuuldu sisu, kuid väldi ennatlike järelduste tegemist.
KASUTATUD KIRJANDUS
McKay M., Davis M., Fanning P. Suhtlemisoskused . Tartu, OÜ Väike Vanker , 1998, 294lk.
Kidron, A. Kuidas luua ja hoida häid suhteid. Eesti Korteriühistu Liit, 2001, 102lk.