KUULAMISOSKUS (0)

KUULAMISOSKUS
Kuulamine on midagi enamat kui lihtsalt kuulmine . Kuulamisoskus on inimsuhete loomisel ja alalhoidmisel hädavajalik, mille puudumisel kannatab sõprussuhete kvaliteet, üksmeel perekonnas, efektiivsus tööl. .Kuulata, see tähendab mõista.
Kuulamine pole üksnes info hankimine , vaid ka teise inimese aktsepteerimine.
Kuulamisoskus on õpitav nagu teisedki suhtlemisoskused.
Kuulamise etapid:

• kuulmine – füüsilises mõttes;
  
• interpreteerimine – kuuldu teadvustamine;
  
• hindamine – info olulisus, rääkija prestiiž ja karismaatilisus;
  
• meeldejätmine;
  
• vastamine – reageerimine kuuldule, ka mitteverbaalne.
  
• 
  

Kuulamise tüübid:

• Sisu kuulamine – eesmärk on salvestada kuuldu. Segavad tegurid viia miinimumini ja hoida tähelepanu püsivana. Oma peamiste probleemidega sidumine.
  
• Kriitiline kuulamine – eesmärk on kuuldu hindamine (loogilisus, faktide usaldusväärsus, järelduste usutavus, kuuldu olulisus, rääkija huvid ja motiivid).Järeldused tehakse alles lõpus.
  
• Empaatiline kuulamine – eesmärgiks on mõista rääkija tundeid, vajadusi, arusaamu, et aidata tal lahendada probleeme ning selles puudub kuulajapoolne hinnangulisus. Kasutatakse psühholoogilise pinge leevendamiseks. Empaatilise kuulamise eelduseks on positiivne hoiak, tunnete ja teate tähtsuse mõistmine. Esmane pole mitte kuuldu sisu, vaid “jäämäe veealune osa”, mille võtmeks on mitteverbaalsed signaalid. Kõige raskem empaatilises kuulamises on selge piiri tõmbamine omaenda ja teise inimese emotsioonide vahele, et mitte liiga vähe ega liiga palju teise tundemaailmaga samastuda. Empaatia ei tähenda nõustumist vaid mõistmist.
  

AKTIIVNE KUULAMINE
Aktiivse kuulamise eesmärk on mõista kõneleja seisukohta, olenemata sellest, kas see meeldib või mitte. Aktiivne kuulamine on protsess, mis nõuab kuulaja aktiivset osalemist. See on täielik keskendumine rääkijale ja tagasiside andmine; kuulamine õpitavate tehnikate abil. Aktiivne kuulaja:

• väljendab kehahoiuga osavõttu;
  
• hoiab silmsidet;
  
• väldib väliseid segajaid;
  
• keskendub sellele, mida öeldakse;
  
• on austav kuulaja ja kontrollib oma soovi katkestada rääkijat;
  
• püüab mõista rääkija vaatenurka;
  
• annab rääkijale tagasisidet.
  

Tutvume järgnevalt aktiivse kuulamise tehnikatega.
Küsimuste esitamine
On kaks küsimuste põhivormi - avatud ja suletud küsimused.
Avatud küsimused annavad rääkijale võimaluse teemat arendada, soodustavad arvamuste ja tunnete vahetamist. Tavaliselt sisaldavad sõnu "mis, kus, millal, kumb, miks, kuidas":
“Mis sulle selle töö juures kõige rohkem meeldib?”
Ka paus , vaikus võib mõjuda kui küsimus. Pausi väljapidamine annab rääkijale mõtlemisaega, tekitab väikese pinge.
Suletud küsimuste puhul on vastusvariandid ette teada. Kasutatakse selleks, et kinnitust saada. Enamasti on need "kas"-küsimused, mille puhul eeldatakse, et "jah/ei" on ammendav vastus.
Suunavate küsimuste puhul eeldatakse kindlat vastust ning need võivad olla oma olemuselt manipuleerivad.
“On ju hea film ?”
Alternatiiviküsimuste puhul on vastuse variandid on ette antud:
“Said isaks. Poiss või tüdruk?”
Vaikiv kuulamine seisneb oskuses vait olla ja keskenduda ainult rääkivale partnerile, lubades endale vaid kuulamist kinnitavaid signaale, nagu peanoogutused kontaktisolemise märgina, rahulikkus välises käitumises, ootav ja rääkija poole pööratud poos, osavõtlik näoilme, silmadega märguandmine rääkija kõnerütmis (mitteverbaalsed), “ mhmh , ah-nii, vaata-aga-vaata, no mis sa kostad, eks ta ole, ära sa räägi; ah-jaa" jms.( verbaalsed , hõlbustamine, julgustamine).
Vaikiv kuulamine on väliselt passiivne, kuid nõuab keskendumise tõttu pingutust ja sisemist aktiivsust. Esitatakse vähe küsimusi ja antakse minimaalselt vastuseid.
Vaikselt kuulatakse, et:

• väljendada huvi, toetust, arusaamist;
  
• hõlbustada raskest probleemist rääkimist;
  
• aidata ebakindlal partneril kindlust leida;
  

Vaikiv kuulamine on vastunäidustatud; kui:

• rääkija jutt on selge sihita ja laialivalguv;
  
• rääkijal on, mida varjata;
  
• rääkija tahab teada kuulaja arvamust;
  
• rääkija on liiga jutukas ja unustanud end rääkima.
  

Selgitamine, täpsustamine on tagasiside rääkijale, repliigid, mis teevad partneril jätkamise kergemaks, kuid ei sisalda nõusolekut:

• "Selgitage palun lähemalt…"
  
• "Ma ei saanud hästi aru, kas…"
  
• "Korrake palun veel…"
  
• "Jätkake, ma kuulan hoolega…"
  
• "Rääkige sellest palun lähemalt…"
  

Täpsustatakse siis, kui kuulaja ei saanud aru või info jäi poolikuks.
Ümbersõnastamine e. parafraseerimine on rääkija sõnumi oma sõnadega üle kordamine. Lähtutakse vaid suhtlemispartneri mõtetest ja tunnetest, jättes enda omad ajutiselt kõrvale. Hea ümbersõnastus on alati lühike ja ettevaatuse mõttes sõnastatud oletusena. Mõned võimalused:

• "Kui ma teist õieti aru sain, siis…"
  
• "Te parandage mind, kui ma eksin, aga ma sain aru, et…"
  
• "Te siis arvate, et…"
  
• "Ma sain teist aru nii, et…"
  
• "Teie nägemuse järgi…"
  
• "Mul tekib teie jutust pilt, et…"
  
• "Teie silmadega asjale vaadates…"
  
• "Nagu ma kuulen, tahate te…"
  
• "Teie sõnadest kostab-…"
  
• "Kõlab nii nagu sooviksite…"
  
• "Ma suutsin teie jutust kinni püüda mõtte, et…"
  
• "Te olete veendunud…"
  
• "Te usute tõega, et…"
  
• "Teie arvates…"
  
• "Teile tundub, et…"
  

Oma sõnadega võõraid mõtteid sõnastades on oht eksida. Sellepärast on kuulaja järgmine samm pärast ümbersõnastamist oodata kinnitust õigsuse kohta ning vajadusel korrigeerida oma lauset.
Ümbersõnastamist kasutatakse:

• et kontrollida mõistmise täpsust;
  
• et aidata kõnelejal end selgemini väljendada;
  
• et saada rohkem infot, kui rääkija esialgu kavatses anda;
  
• et eristada olulist ebaolulisest;
  
• et mõista paremini öeldu tegelikku tähendust;
  
• et esile tuua sisemisi vasturääkivusi öeldus;
  
• et selgelt fikseerida partneri ebamääraselt langetatud otsus;
  
• et hoida teemat raamides;
  
• et märkamatult suunata vestlust endale vajalikus suunas;
  
• et vähendada staatuste vahe halvavat mõju;
  
• et võtta märkamatult aeg maha ilma vait olemata;
  
• et tõrjuda agressiooni väärikust säilitades ja vastu ründamata;
  
• pingete maandamiseks;
  
• (vahe)kokkuvõtete tegemiseks, et kuuldu ei ununeks.
  

Ümbersõnastamine on vastunäidustatud:

• avariiolukordades, tugevas ajadefitsiidis;
  
• standardsituatsioonides, kus mõlema osapoole tekst on ette teada (rituaalsel suhtlemisel);
  
• kui kuulaja on sundsituatsioonis (alluvana peab vait olema);
  
• kui rääkija on ülemäära jutukas.
  

Vahekokkuvõtete tegemine (ümbersõnastamise abil)
Võetakse kokku räägitu põhi-idee või kõneleja tunded pikema repliigi või vestluse lõpus. See võimaldab vestluse sisu tihendada ja korrastada.
Kasutatakse:

• vestluse struktureerimiseks pikema repliigi lõpul;
  
• kui kuulaja hakkab järge kaotama, millest on jõutud rääkida;
  

Mõned näited.

• "Kui teie poolt räägitu kokku võtta…"
  
• "Kui see, mis te rääkisite, ühte lausesse võtta…"
  

Rääkija tunnete peegeldamine on oma arusaamise väljendamine rääkija tundeseisundist ja selle intensiivsusest
Mõned näited:

• Teid vaadates jääb mulje, et olete erutatud/ vihane / kurb/ üllatunud/ hirmul
  
• Mulle näib, et te tunnete end veidi …
  
• Te nähtavasti tunnete end …
  
• Te paistate olevat veidi/ väga/ kohutavalt/ täiesti…
  

Rääkija tundeid peegeldatakse, kui rääkija…

• …emotsioonid mõjutavad sündmuste käiku
  
• …sõnad on vastuolus tema mitteverbaalse käitumisega
  
• …on valmis oma teadvustamata tundeid analüüsima
  

Kuulaja tunnete kirjeldamine "mina-" sõnumina
Kuulaja kasutab seda tehnikat tugevatest negatiivsetest või positiivsetest tunnetest vabanemiseks. Kui kuulaja iseennast jälgides on avastanud midagi, mis takistab teda osutamast teisele täit tähelepanu, on parem teisele seda öelda. Vastasel juhul võib takistust ka partner märgata ja seda võib-olla valesti tõlgendada.
Näide:
"Teie jutt ajab mind nii raevu, et mul läheb raskeks teid rahulikult lõpuni ära kuulata."
VAATA KA KUULAMISE KOHTA TABELIT!!!!