Külma sõja aegne tehnika areng (0)

Sissejuhatus
Külmaks sõjaks nimetatakse kahe üliriigi - USA ja NSVL vastasseisu, mis väljendus nii ideoloogiliste, majanduslike kui ka sõjaliste konfliktide näol. Väljendi külm sõda võttis kasutusele USA poliitik B. Baruh.
Reaalset sõjalist tegevust kahe riigi vahel hoidis tagasi külma sõja põhirelv - aatompomm. Enamus konflikte toimusid mõnes kolmandas riigis, USA ja Nõukogude Liit vaid toetasid sealseid osapooli - nii rahaliselt, relvadega kui ka sõduritega.
Põhiline tegevus toimus sõjatööstuses - valmistati ohtralt relvi ja sõjamasinaid.
Kõige tormilisem areng toimus lennunduses - võeti ju kasutusele reaktiiv- ja raketimootor, mis võimaldas külvata senisest kordades suuremat hävingut.
Külmale sõjale maharani on teaduse ja tehnoloogia ülikiire areng, mis oli tingitud suurest konkurentsist osapoolte vahel - Kui nemad suudavad, peame ka meie suutma, ainult et paremini!
Külma sõja alguseks peetakse W. Churchilli kõnet USA-s 1946 aasta märtsis, milles ta tõi välja endiste liitlaste vahelised vastuolud. Lääneriike häiris väga NSVL mõjuvõimu kasv Euroopas. Selles kõnes kasutati väljendit raudne eesriie , milleks hakati edaspidi nimetama eraldusjoont demokraatia ja kommunismi vahel.
1947 aasta märtsis esitas USA president H. Truman Kongressile ettepaneku abistada riike, kes võitlevad kommunistliku surve vastu. Seda hakati nimetama Trumani Doktriiniks .
Selle esmaseks rakenduseks oli Marshalli plaan, mille käigus anti Euroopa riikidele majandusabi, võideldes nii NSVL surve vastu.
Aprillis 1949 loodi NATO , kuhu algselt kuulus 12 riiki. See oli vastukaaluks NSVL sõjalisele võimsusele.
Külma sõja esimeseks vastasseisuks oli Berliini blokaad , mille käigus sulges NSVL kõik lääne-Berliini ülejäänud Saksamaaga ühendavad maismaateed, mistõttu oli ainsaks ühendusteeks muu maailmaga vaid õhusild. Blokaad kestis kuni 1949 aasta maikuuni ning ainus, mida NSVL saavutas oli see, et ida- Berliin jäi iseseisvaks haldusüksuseks ning koos veel kolme okupatsioonitsooniga moodustas Saksa LV, ülejäänud Saksamaast sai aga Saksa DV.
1955 aastal võeti Saksa LV vastu NATOsse, NSVL vastas sellele aga Varssavi Lepingu Organisatsiooni loomisega .
Peale selle toimus veel ohtralt kriise ning maailm oli korduvalt tuumasõja lävel - näiteks Kuuba kriisi ajal. 1959 .a tuli Kuubal riigipöördega võimule Fidel Castro . Suhted USA-ga teravnesid. NSVL hakkas Kuubat toetama , mille järel katkesid USA ja Kuuba diplomaatilised sidemed täielikult.
1962. aasta sügisel hakkas Nõukogude Liit Kuubale üles seadma rakette, millega oleks saanud rünnata igat USA linna. Selle tulemusena seadis USA oma relvajõud lahinguvalmidusse ning isoleeris Kuuba muust maailmast, NSVL ja tema liitlased vastasid samaga. Maailm seisis tuumasõja lävel. Lõpuks andis Hrutšov järele ja tuumarelvad toodi Kuubalt ära.
Kriisi tulemusena seati USA ja NSVL vahele n.ö kuum liin, et edaspidi oleks võimalik pidada kiiresti läbirääkimisi ja hoida ära tuumakonflikte.
Paar aastat hiljem, 1964 aastal algas Vietnami sõda, kus järjekordselt kommunism ja demokraatia kokku põrkasid. Paari aastaga oli Vietnamis juba üle poole miljoni USA sõduri. Sõda kasvas peale 1973 aastal välja kuulutatud rahu hoopis kodusõjaks, kus jäi peale kommunism - kuulutati välja Vietnami Sotsialistlik Vabariik.
Seitsmekümnendate alguseks oli tuumarelvade arv ületanud kriitilise piiri ja kui suhted ida ja lääne vahel paranema hakkasid, peeti arvukaid konverentse ja kohtumisi, et lõpetada see hullumeelsus . Esimest korda üritati relvastust piirata Helsingi konverentsil, kuid esimest korda saavutati tulemusi Viinis 1979. a, kui valmis SRP-2 leping, mille tingimuseks oli, et uusi tuumarelvi enam juurde ei toodeta.
Suhete paranemisele ja võidurelvastumise lõpu rikkus aga ära NSVL, kes viis väed Afganistaani ja alustas sõjategevust.
Võidurelvastumine kestis veel 1980-ndate aastatel. Sõjalised kulutusid olid mõlemale osapoolele liiga karmid .
1985. aastal tuli NSVL-s võimule M. Gorbatšov, kes oli väga huvitatud headest suhetest lääneriikidega - Nõukogude Liit lihtsalt ei suutnud enam nii jätkata. Tihenesid suhtet mõlema üliriigi vahel. 1987. aastal lepiti kokku, et hävitatakse kesk- ja lühimaaraketid, asuti vähendama ka tuumarelvastust. NSVL hakkas vägesid Afganistaanist välja tooma .
Külm sõda lõppes NSVL kadumisega maailmakaardilt 1991. aastal.
Kuid Külm sõda tõi maailmale ka head - nii mitmedki sõjamasinad (näiteks Lockheed U-2) töötavad nüüd teaduse heaks, samuti arenes koos sõjatehnikaga ka meditsiin ja teised valdkonnad.
Võidab see, kellel on surres rohkem asju
Külmas sõjas oli vaid üks võitja - sõjatööstus.
Relvi, rakette, pomme ja kõikvõimalike sõjamasinaid toodeti ülimalt suurtes kogustes .
Nagu ülalolevalt graafikult on näha, siis USA tuumaarsenali suurus lausa plahvatas. Oli ju vaja kuidagi vastest hirmutada ning mis oleks hirmsam kui teadmine, et loetud minutiae oleks võimalik terve riik hävitada, kui mitte öelda et aurustada, kuna suuremat mõõtu vesinikpommi lõhkemisel aurustuks kõik 5 kilomeetri raadiuses.
Ka USA sõjakulutused mitmekordistusid 4 aastaga - 16 miljonit USD aastal 1948, 48 miljonit USD aastaks 1952...
USA-l ja muul läänemaailmal oli idabloki ees üks oluline eelis - demokraatia. Tootjatel oli võimalik iseseisvalt disainida ja ehitada uusi sõjamasinaid ja relvi ning seejärel need valitsusele maha müüa, samuti korraldasid valitsused tihtilugu enampakkumisi. Ning justnimelt tehaste omavaheline konkurents kannustas neid tootma paremaid, innovaatilisemaid tooteid - umbes nagu NSVL ja USA vaheline konkurentsgi.
Nõukogude Liidus võis teha midagi vaid valitsuse loal, nii näiteks tellis küll valitsus Antonovi disainibüroolt kõige suurema kaubalennuki, kuid luba uue ja suurema tootmishoone ehitamiseks ei antudki, mistõttu pandi lennuk kokku lahtise taeva all - gigantliku mõõtu lennukikere lihtsalt ei mahtunud kuidagi ära olemasolevasse angaari.
Kuid NSVL inseneribüroodel oli üks teine tore hobi - läänemaailma tagant ehitusskeemide varastamine.
Heaks näiteks oleks kosmosesüstikud - venelaste oma valmis mõned aastad hiljem ning oli lausa kahtlaselt sarnane ameeriklaste omale, omades lisaks ka mõnda tehnilist täiendust.
Vasakul pildil on USA süstik, paremal aga venelaste oma. Sarnased, kas pole?
Kuid süstik pole ainus asi, mille nad ameeriklastelt varastasid. Ka ei suutnud Nõukogude valitsus leppida sellega, et prantslased ja britid ehitavad koostööna ülehelikiirusel sõitvat lennukit - Concordet. Selle tehnilised joonised suudeti varastada enne kui Concorde isegi valmis sai. Venelaste Tu-144 oli samuti peaaegu identne läänemaailma Concordega!
Maalt taevasse
Kui eelnevates suurtes sõdades toimus põhiline lahingutegevus maismaal ja merel, siis külmas sõjas muutus eriti oluliseks just taeva vallutamine.
Reaktiivmootori täiustamine ja kasutuselevõtt lennukimootorina aastal 1939, kui Sakslased said valmis lennukiga He-178, mis oli maailma esimene reaktiivlennuk. Sellest hetkest alates tõusis nii lennukite võimalik kiirus, töökõrgus kui ka lennutööstuse areng justkui raketina taevasse.
Peale Teise Maailmasõja lõppu hakkasid nii ameeriklased kui venelased uurima sakslaste saavutusi ja uuringuid reaktiivmootorite vallas, viies uudse tehnoloogia ka üsna kiiresti käiku - aastaks 1950 olid pea kõigil USA ja NSVL sõjalennukitel jõuallikateks reaktiivmootorid, vaid osadel kaubalennukitel ja teistel erilennukitel olid veel propellermootorid.
Esimene õhulahing, kus osalesid reaktiivlennukid toimus juba aastal 1950, kui 5. novembril Korea sõjas. Ameerikas toodetud F-50 hävitaja pidas kinni kaks Põhja-Korea MiG-15’t ja tulistas need alla. MiG-15’d oli toodetud Nõukogude liidus, olles hea näide kuidas kaks külma sõja osapoolt varustasid kolmandaid riike - sõdisid ju Põhja- ja Lõuna-Korea.
Areng toimus metsiku kiirusega - kui veel kümmekond aastat tagasi oli tippkiirus võrdlemisi väike, siis juba 60’ndate alguseks polnud ülehelikiirusel lendamine enam ulme.
Uusi tehnoloogiaid leiutati lausa üleöö. Arenesid nii mootorid , lennukikered, juhtimissüsteemid ja kõik muu. Ja alles 60 aastat tagasi oli lennuk puust ja lõuendist masin, mis suutis heal juhul sadakond meetrit lennata .
Kuid lennukeid ei toodetud vaid Ameerika Ühendriikides ja Nõukogude Liidus - ka Euroopas (väikesel määral ka Aasias) toodeti väga arenenud sõjalennukeid, olid ju Saksamaa ja Suurbritannia reaktiivlennunduse hälliks. Ning üks väga oluline uuendus tuligi Suurbritanniast - Nikola Tesla idee vertikaalselt õhkutõusvast lennukist sai reaalsuseks.
Peale ohtrat katsetamist valmiski Harrieri ja Bristol Siddeley koostööl vast üks kuulsamaid seda tüüpi lennukeid - Harrier Jump Jet, mis suutis vertikaalselt (st. ilma hoovõtuta) õhku tõusta ning ka maanduda. Esimene seda tüüpi lennuk valmis küll mõned aastad varem, kuid see jäigi vaid prototüübiks. Ka see valmis Suurbritannias.
Kuid reaktiivlennuk polnud endise natsisaksamaa ainus panus külma sõja arengusse - aastal 1942 kinkis Wernher von Braun maailmale ballistilise pikamaaraketi, millega juhatas ta sisse rakettide ajastu.
Peale sõda üritasid nii USA kui NSVL saada seda tehnoloogiat oma käsutusse - NSVL üritas Peenemünde raketilaborit rüüstades raketti kokku panna, USA sai seevastu von Brauni enda, kes emigreerus peale sõda USA-sse.
Pärast seda hakkas rakettide areng toimuma isegi kiiremini kui lennukite areng. Uusi tüüpe ilmus pea üleöö - tehti nii suuri mandritevahelisi rakette, millega oli võimalik kohale toimetada tuumapomme kui ka pisikesi, mida oli võimalik kinnitada hävituslennukite tiibade külge.
Ning raketid jäänud vaid maa atmosfääri - ülipikamaaraketid sõitsid peaaegu maa lähiorbiidil, enne kui (tuuma)lõhkepea maa poole tagasi saatsid .
Raketi olemasolu võimaldas alustada ka mõlemal osapoolel kosmoseprogrammiga, millest sai pingeline võidujooks. Ida sai küll esimesena tehiskaaslase ning inimese orbital saadetud , kuid kuu pinnale jõudsid siiski esimesena ameeriklased.
Saturn V raketi, mis viis Apollo 11 astronaudid (ja veel 5 meeskonda) kuu pinnale, disainis ei keegi muu kui Wernher von Braun oma meeskonnaga. Tegemist oli muuhulgas kõige suurema kosmoseraketiga, mis on edukalt lennanud.
Kusjuures von Braun andis USA valitsusele enne venelaste Sputniku orbiidile saatmist juba nõu, et USA peaks saatma tehiskaaslase orbiidile, kuid teda ei võetud tõsiselt ning seetõttu juhtus Nõukogude Liit pikka aega kosmoserallit.
Kõrgspionaaži uus tähendus
Sõjas on väga oluline vastest tunda, et teada mis valdkonnas teda ületada, seetõttu oli külmas spionaaž vägagi olulisel kohal. Lisaks salaagentide saatmine vaenlase territooriumile said vägagi populaarseks luurelennukid, mis aitasid tundma õppida vaenlase infrastruktuure, valmisolekut ja kõike muud.
Ning ka luurelennukid arenesid tormilise kiirusega.
Kui varem kasutati luurelennukiteks modifitseeritud pommituslennukeid ja maskeeritud väikelennukeid, siis nüüd otsustasid ameeriklased ehitada spetsiaalse luurelennuki, sellise mille olemasolust poleks vaenlastel õrna aimugi ja mida oleks täiesti võimatu tabada ning alla tulistada.
Suure saladuskatte all valmiski 1955. aastal Lockheed U-2, mis ületas kõigi ootused. Vähe sellest, et see oli kiire, suutis see lennata kõrgustel, millest keegi ei osanud varem unistadagi. Maksimaalseks töökõrguseks märgiti dokumentidele 70 000+ jalga ehk siis 21 300+ meetrit. Võrdluseks - tavaline reisilennuk sõidab kõrgusel umbes 11 000 meetrit.
U-2 ehitatigi spetsiaalselt NSVL järel luuramiseks ning see toimis edukalt kuni aastani 1960, kui Nõukogude liidu kohal tulistati üks seda tüüpi lennuk alla. USA alguses eitas selle lennuki olemasolu ja otstarvet, kuid oli sunnitud lõpuks tunnistama, et seda kasutati NSVL järel luuramiseks. Nimelt jäi üks piloot ellu ja temaga kaasas olnud ellujäämiskomplektist leiti muuhulgas suures koguses rublasi, väärismetalle, võltsdokumente ja muud sellist. Ka lennuk jäi suuremas osas terveks ning pardal asunud kaameratest välja võetud film ilmutati ära, plastids seal asunud luurefotod. Ameeriklased väitsid, et tegemist oli NASA -le kuulunud ilmavaatluslennukiga, millel ilmnes Türgi õhuruumis tehniline rike ning piloot kaotas teadvuse ning kuna autopiloot oli aktiivne, sõitis see lihtsalt sirgjoones edasi Nõukogude õhuruumi. Et olla veenvam, värviti ühele U-2’le peale NASA logo ja võltsiti seerianumbrid. Ameeriklased väitsid, et nad pole kunai rahuajal sihilikult NSVL õhuruumi rikkunud ja ei kavatse seda kunai ka teha.
Kuid ellujäänud piloot, tema ellujäämispaki sisu ja pardakaamerast saadud pildid olid piisavaks asitõendiks ning USA valitsus pidi üles tunnistama, et nad rikkusid tahtlikult Nõukogude õhuruumi. Tagajärjeks oli vahepeal veidi soojenema hakanud suhete jahenemine. Intsident oli president Eisenhoweri valitsusele äärmiselt alandav .
7. mail ütles Hrutšov järgnevat:
“Ma pean teile avalikustama ühe saladuse . Ma ei öelnud sihilikult, et piloot jäi ellu, ja no näete kui palju totakaid asju Ameeriklased ütlesid!”
Kuid ameeriklased ei jäänud käed rüpes istuma - luuramine pidi ju jätkuma!
Kaks aastat hiljem valmis samuti Lockheedi tehases uus ja täiustatud luurelennuk - A12, mis purustas U-2 poolt tehtud rekordid nii kiiruse kui ka kõrguse osas, samuti oli see radarile peaaegu nähtamatu. Sellest aretati omakorda välja täiustatud mudel - SR-71 Blackbird, mis lendas külma sõja päevil ka Eesti kohal.
SR-71 Blackbird on tänapäevani kõige kiirem, kõige kõrgemal lendav mehitatud lennuk. Vahemaa Los Angelesest Londonisse läbis see vaid 3 tunni ja 47 minutiga, vahemaa oli aga pea 8800 kilomeetrit.
SR-71 oli igas mõttes edukas lennuk - aastal 1981 teatas selle looja Kelly Johnson , et Blackbirdi pihta on tulistatud üle 1000 raketi, kuid mitte ükski pole seda tabanud. Mitte ühtegi SR-71’te pole mitte kunagi suudetud alla tulistada. Samuti oli selle pardal olnud kaamera erakordselt kõrge eraldusvõimega - golfipalli oli võimalik pildistada 80 000 jala pealt, samuti oli võimalik üles pildistada 110 000 ruutmiili suurune maa-ala vaid 1 tunniga.
Irooniline oli selle lennuki valmimise juures üks asi - kuna pea kogu lennuk oli valmistatud titaanist ja Ühendriikides polnud piisavalt titaani, osteti seda läbi varifirmade ei kusagilt mujalt kui Nõukogude Liidust! Ühe rekordi püstitas Blackbird koos oma valmistamisega - selle telik oli maailma suurim monoliitne titaanist sepistatud ese.
Nõukogude Liit ei suutnud aga leppida sellega, et USA insenerid suutsid valmistada parema lennuki, kui nemad. Töösse anti MiG-25, mis pidi juba A-12 sisse seated kiiruserekordi (rohkem kui kolm helikiirust) purustama , kuid sellega nad hakkama otseselt ei saanud. Mõned kiiruse ja kõrguse rekordid suudeti saavutada, kuid ameeriklastele jäi siiski kõige kiirema lennuki omamise au - MiG-25 suutis suurt kiirust hoida vaid lühikest aega - suur kiirus hävitas mootorid paari minutiga, samas kui A-12 ja SR-71 suutsid Mach 3+ kiirust hoida mitmeid tunde.
Siiski oli MiG-25 teatud tingimustel võimeline A-12 ja SR-71’e ohustama.
Vähe sellest, et püsikiiruse rekord jäi NSVL purustamata, sõitsid Blackbirdid iga päev üle Nõukogude territooriumi ning mitte kordagi ei suudetud neid alla tulistada. Üks kuulsamaid marsruute oli niinimetatud Balti Ekspress , kui Blackbird sõitis üle Poola, Leedu, Läti ja Eesti, pööras Soome lahe kohal ümber ja mööda Rootsi rannajoont hakkas Saksamaal asuvasse baasi naasma. Selline retk toimus iga päev ning paljudel kordadel õnnestus Blackbird radariga tabada ja lisaks sellele paaril korral said Rootsi hävitajad oma raketid välja tulistada, veidi rohkematel kordadel sihtmärgi lukustada.
Täpselt kell 13.50 lendas Blackbird üle ühe Eestis asuva õhutõrjepatarei, kuid mitte kordagi ei õnnestunud rakette välja saata. Nimelt on vaja raketi trajektoori määramiseks kolme punkti radaril, parimal juhul saadi kaks. Ning isegi kui oleks vajalikud 3 kätte saadud, oli rakettide maksimaalne töökõrgus vaid 15 kilomeetrit, SR-71 lendas aga 25 kilomeetri kõrgusel. Moskvat see aga ei huvitanud - kästi kuidagi olemasolevaga hakkama saada ja iga hinna eest Blackbird alla tulistada. Absurdne, kas pole?
Kuid spionaaž ei communed vaid maa atmosfääris - tänu rakettidele sai saata orbiidile luuresatelliite, mida oli tol ajal võimatu alla tulistada ja häirida. Ameeriklased saatsid oma esimese luuresatelliidi orbiidile aastal 1960.
Kuna tol ajal polnud digitaalkaameraid veel leiutatud ja satelliitkaamera pidi pildistama filmile , oli vaja see film sealt kuidagi ka kätte saada. See ka õnnestus, olles esimeseks edukalt kosmosest maale saadetud objektiks . Satelliit pildistas ühe missiooniga täis 9600 meetrit filmi.
Selle võidujooksu kaotasid venelased 2 aastaga, suutes edukalt orbiidile saata luuresatelliidi alles aastal 1962.