Essee psühholoogias teemal "Eestlased kõrvaltvaates" (0)

Eestlased kõrvaltvaates
Essee
Olles ise eestlane, oman üsnagi pealiskaudset ettekujutust sellest, millisena paistan kõrvalt teistele rahvustele ja kultuuridele. Loomulikult olen tuttav erinevate stereotüüpidega, a la legendid eestlaste külmusest inimsuhetes ja ennastsalgavast tööarmastusest, kuid leian, et kõik on suhteline ning laialt levinud stereotüüpe ei tohiks liiga tõsiselt võtta ei eestlase ega ühegi teise rahvuse esindaja puhul. Käesoleva essee näol teen katse näha eestlast teiste rahvuste peeglis, eeskätt lähinaabrite soomlaste ja venelaste omas, kuna nendega puutume igapäevaselt kokku kõige rohkem. Üritan näha eestlast võimalikult objektiivse ja erapooletu vaatlejana, jättes kõrvale rahvusliku uhkustunde, sest ainult nii on võimalik mõista kultuuride vahelisi erinevusi ning nende erinevuste najal tekkinud stereotüüpe. Kirjutamise käigus üritan ühtlasi leida iseennast oma rahvuses ning mõtestada lahti enda kuuluvus ja identiteet .
Stereotüübiks õpiku „Psühholoogia gümnaasiumile“ (2006) järgi nimetatakse järeldusi ja omistusi inimeste omaduste ja käitumise kohta, mis on tehtud teatud sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel. Stereotüüp annab lühikese ja üldistava kirjelduse kellegi kohta, keda küll ehk otseselt ei tunta, kuid kelle rahvuse, soo, ameti, vanuse ja muude sarnaste näitajate põhjal tehakse esmased algelised järeldused isiku iseloomu ja käitumise kohta. Stereotüüpe kohtame igapäevaelus rohkelt- naised ei oska autot juhtida ja pensionäriks olemine tähendab paljude jaoks automaatselt ka kuulmispuude omamist. Selliseid järeldusi teeb vast igaüks meist igaüks päevas vähemalt ühe, seda kas teadlikult või alateadlikult. Märksa rohkem tekitavad poleemikat erinevad rahvuslikud stereotüübid ning see on ka arusaadav, sest rahvuse näol on tegemist suure hulga inimestega, kes end vastava omaduse „külgepookimisel“ puudutatuna võivad tunda. Ometi on aga stereotüüpide olemasolu ja rahvuseti üksteise pilkamine justkui osa rahvusvahelisest lävimisest, juba aastatuhandeid on eestlased pilganud oma naabreid ning naabridki pole võlgu jäänud. Seega võib väita, et stereotüüpidel on arvestatav koht rahvuse kultuuris ja ajaloos.
Väär oleks eelneva lõigu põhjal arvata, et stereotüüpe luuakse ja usutakse ainult teise rahvuse põhjal. Ka eestlased ise arvavad täpselt teadvat, milline on nende iseloom ja isiksus. Paljud eesti kirjanikud on oma teostes küllaltki täpselt suutnud väljendada eestlase stereotüüpset olemust ja isiksust, meenutagem siinkohal siis näiteks A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“- seeriat või A. Kitzbergi näidendit „Libahunt“, kus peaprobleemistik joonistub tegelaste vahel tekkinud rahvusliku erinevuse taustal. Eestlase iseloom avaldub minu arvates aga kõige tõesemalt ja värvikamalt A. Kivirähu teoses „ Rehepapp “ (2000). Sealne karakteristika võiks ühe allikana olla täiesti kasutatav mõnes eestlaste kui rahvuse iseloomu ja käitumist sügavuti lahkavas uurimustöös. Eestlane Kivirähule toetudes on omakasupüüdlik, ahne , egoistlik, salakaval, kohati isegi kuritahtlik ja pooldab igati suhtumist , mille kohaselt eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Selline on tüüpiline stereotüüp eestlastest eestlaste endi arvates ning siinkohal peab nentima, et igas stereotüübis on oma tõetera. „Rehepapis“ (2000) käsitletaval ajal oli eestlane mõisniku ori ning tema elu seisnes pidevas enda eksistentsi eest võitlemises, mistõttu eelnevalt mainitud omadused olid vägagi ajakohased. Praegused põlvkonnad mäletavad veel liigagi hästi „ raudse eesriide“ aegu ning üritavad toime tulla vabariigis, mis praegusel hetkel pistab rind ülemaailmse majanduslangusega. Ühiskonnad, milles oleme aegapidi elanud, on olnud meie kujundajad.
Eestlaste alalehoidlikke ja ennastkaistvaid iseloomuomadusi on tähele pannud ka siinmail mingil põhjusel pikemalt viibivad välismaalased. Eestis pikemat või lühemat aega viibinud/viibivate teiste rahvuste esindajatega tehtud intervjuude põhjal A. Valgu ja A. Realo poolt koosataud raamatus „Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis“ (2004) on muuhulgas lood ka kahest soome tüdrukust, Minnast ja Hennast, kes kõige kiuste omandavad kõrgharidust Eestis, Tartu Ülikoolis. Mõlema noore naise ettekujutus Eestist enne siiatulekut lähtus peamiselt Soome meedias liikuvatest stereotüüpidest, mille kohaselt eesti mehe põhiliseks elukutseks olevat kurjategija ning eesti naine veetvat oma aega lihtsalt kergemeelselt käitudes. Minna mainib, et tema arvates olevatki põhilisteks väärarusaamade ja mõistmatuse tekitajateks eestlaste ja soomlaste vahel just stereotüüpsed hoiakud. Nii Minna kui Henna leiavad, et võrreldes soomlastega on eestlased rohkem kollektiivne kui individualistlik rahvas, mis ilmselt on kommunismi-aegne pärandus. Nõukogude Liidu mõju olevat tüdrukute sõnul näha veel tänapäevalgi- eesti inimesed olevat passiivsed ja osavõtmatud ning laskvat elul minna nii, nagu too seda soovib. Samas aga jätkuvat neil küllalt pealehakkamist, et teisi ninapidi vedada- Henna sõnul peab ta koguaeg valvel olema, sest tema rahvusest teadlikuks saanuna üritavad mõningad eestlastest korteriomanikud ja müüjad tihtilugu neiul rahaliselt nahka üle kõrvade tõmmata. Siin tulevad esile ka eestlaste poolt soomlaste kohta usutavad stereotüübid, mille kohaselt olevat tüüpiline „põder“ rohkelt alkoholi tarbiv ja aeglase mõttekäiguga, kuid see-eest raske rahakotiga tegelane. Üldiselt on mõlemad tüdrukud aga rahul oma otsusega tulla õppima just siia, Eestist on saanud neile justkui teine kodumaa ning elu huumoriga võttes on kõik raskused ületatavad. Eesti inimesega on raske kontakti luua, sest tolerantsi osas on meil kui rahvusel veel palju õppida. Võites aga eestlase usalduse, oled saanud endale sõbra kogu eluks, ütleb Minna ning lisab, et tolerantsi vähesusel meie ühiskonnas on omad plussid- eestlased näitavad oma käitumisega välja, mida sinust arvavad, meil justkui puuduks igasugune silmakirjalikkus .
Võttes vaatluse alla pisut teistsuguse temperamenditüübiga rahvad , kui seda on eestlased ja soomlased , on stereotüübid ja arvamused kardinaalselt erinevad. Lähtudes jällegi A. Valgu ja A. Realo teosest, kerkib kohe esile vene rahvusest inimeste ja teiste sarnase temperamendiga rahvaste ( ungarlased , bulgaarlased, armeenlased, rumeenlased jt) peaaegu et ühtiv esmakirjeldus eestlaste kohta- nagu kiht jääd oleks ümber. Jääkihti on samas teoses maininud ka üks hispaania juurtega tüdruk, kellelt pärineb ka üks äärmiselt pihtapanev ja paraku tihti ka tõele vastav mõte, et eestlaseks olemiseks ei olegi palju vaja, tuleb lihtsalt suu kinni hoida ja kätega mitte vehkida ning oledki eestlane valmis. Temperamentne neiu vihjas oma lausega ilmselt „kuumema verega“ inimeste seas levinud arvamusele, et eestlased on üks äraütlemata tuim ja emotsioonitu rahvas, mis mõnes mõttes on loomulikult õige, kuna võrreldes hispaanlastega ongi eestlased üsna rahulikud ja osavõtmatud. See on ilmselt tingitud ka kliimast , kus elame, sest põhjamaades on külmal ajal tähtis energia säilitamine, sega ei kipu ükski eestlane ennast rohkem liigutama kui parajasti on tarvilik. Eestis elav vene keelne elanikkond tajub aga peale temperamendivahe ka muid pingeid eestlastega suhtlemisel. Üheks selliseks pingetekitajaks on keelebarjäär, sest eestlased ei soovi paljude intervjueeritud venelaste sõnul eriti vene keeles suhelda (noorem põlvkond valdavalt ei oskagi vene keelt) ning suhtuvad üldse venelastesse äärmise ettevaatusega. Peaaegu kõik intervjueeritud vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed aga leiavad, et Eesti Vabariigis on eesti keele oskus vägagi vajalik ning tahavad seda ka ise hästi osata, kuid häbenevad oma vähese praktika tõttu treenimata eesti keelt ning sellepärast suhtlevad vähe selles keeles. Lugedes lugusid vene keelt kõnelevate inimeste kohta, tuli vähemalt minu jaoks üllatuslikult välja, et väga paljud neist inimestest peavad eestist enda päris koduks ning tahaksid väga olla rohkem siinsesse ühiskonda ja kultuuri integreeritud. Tunnistan ausalt , et suhtun ka ise tüüpilise eestlasena venelastesse kerge eelarvamusega (olgugi et oman paljusid vene keelt emakeelena rääkivaid tuttavaid), kuid pärast A. Valgu ja A. Relo teose lugemine avardas tugevalt mu arvamust. Nii siin riigis elavad eestlased kui venelased peaksid kas või üritama vaadata mööda stereotüüpidest, et vältida praeguseks maad võtnud „meie“ ja „nemad“ kategoriseerimist. Oleme siiski valdavas enamuses kõik EV kodanikud, milleks siis selline klassideks jaotamine. Samas usun, et aastatega juurdunud võõristamist pole niisama lihtne leevendada.
Eestlased on välisvaatlejale tuntud eelkõige oma reserveerituse ja külmuse poolest, kuid lähemal tundmaõppimisel „sulab jää“ ning sõnaahtrast inimesest saab hea vestluskaaslane. Sellised me eestlased olemegi- väikese rahvusena umbusklikud võõraste suhtes, sest maailmas on kõigest miljoniringis meiesuguseid ning enese alalhoiuinstinkt on meile sügavalt sissekodeeritud. Seesama instinkt on meid alal hoidnud tuhandeid aastaid ning ilmselt hoiab ka edaspidi. Tunnistan ausalt, et kuigi ma seda ei oodanud, siis tunnen end praegu neid sõnu kirjutades täpselt külma, vaoshoitud, rahuliku , mõnikord pisut riukaliku ja liigratsionaalse eestlasena (stereotüüpsed hoiakud ei pruugigi olla nii valed) ning mis põhiline- olen uhke, et olen just selline, sest see tähendab, et olen eestlane. Sellist rahvuslikku uhkust peaksime tundma iga päev, sest nii on meie püsimajäämine maailmamastaabis palju tõenäolisem ja kindlam .
Kasutatud kirjandus:

Realo, A. & M. Schmidt & M. Vadi . Kultuur ja sotsiaalne käitumine. J. Allik & M. Rauk (Toim). Psühholoogia gümnaasiumile, 2006 Tartu: TÜ Kirjastus, 14. pt, lk 222-235

Valk, A & A. Realo (Toim). (2004). Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
 

Kivirähk, A. (2000/2006). Rehepapp ehk november. Tallinn: Varrak .