Ne bis in idem põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu reguleeriv põhimõte. Kohtuotsuse formaalne seadusjõud tähendab seda, et: 1) seadus jõustunud kohtuotsus ei ole sama kriminaalmenetluse raames enam vaidlustatav; 2) see kohtuotsus on täidetav (ja et seda peab täitma asuma); 3) loodud on eeldused kohtuotsuse materiaalseks seadusjõustamiseks. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine PS § 23 lg 1 Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise asjal. §23 lg 2 kohaselt ei tohi kellelegi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Nulla poena sine lege
Karistusoigus Ulesandeks on: 1. kaitsta isikut kuritegelike runnete eest; 2. maaratleda kuriteod; 3. naha ette karistused; 4. maarata, et karistusi kohaldab vaid kohus; 5. reguleerida oiguskaitseorganite (kohus, prokuratuur, uurimis-ja karistusi taitvate organite tegevust kriminaalSiguslike vahenditega; 6. tagada, et kohus jt oiguskaitseorganid kriminaalseaduse kohaldamisel lahtuksid - seadusest - iildhumanistlikest printsiipidest Karistusoigus ja uldhumanistlikud printsiibid: 1. seaduslikkuse printsiip; 2. demokratismi printsiip; 3. 5igus seaduse kaitsele; 4. humanismi printsiip; 5. suiilise vastutuse printsiip; 6. siilituse presumtsiooni printsiip; 7. vastutuse valtimatuse printsiip; 8. oiglus j a humaansuse printsiip; 9. isikuvabaduse kaitse printsiip; 10. kuriteo seadusega maaratlemise printsiip;
,,Kiiruskaamerad" Riigikohus on märkinud, et olukorras, kus seadus tunnistab kinnipeetava teatud käitumise kuriteoks, ei ole vangla administratsioon õigustatud kohaldama kinnipeetavale vastavate kuriteokoosseisudega hõlmatud tegude eest distsiplinaarkaristusega, kuna see välistaks sama teo eest isiku hilisema karistamise kriminaalkorras ja tähendaks seega haldusorganite poolset sekkumist õigusemõistmisesse. Kriminaalseaduse tagasiulatava jõu piiramine PS § 23 lõige 1; Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tohi kellelegi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine
ekspluateerimise, kuritarvitamise, piinamise või muu julmuse, ebainimliku kohtlemise või relvakonflikti ohvriks langenud lapse psühholoogilisele ja kehalisele paranemisele ning ühiskonda tagasipöördumisele. Niisugune paranemine ja reintegratsioon peab toimuma lapse tervise, enesest lugupidamise ja eneseväärikuse taastumist soodustavas keskkonnas. Artikkel 40 1. Osalisriigid tunnustavad, et igal lapsel, keda kahtlustatakse, süüdistatakse või kes leitakse süüdi olevat kriminaalseaduse rikkumises, on õigus sellisele kohtlemisele, mis arvestab lapse väärikustunnet ja väärtushinnanguid, suurendab lapse austust inimõiguste ja teiste inimeste põhivabaduste vastu ning arvestab lapse vanust ja toetab lapse ühiskonda reintegreerimise taotlust ning tema omandatavat konstruktiivset osa ühiskonnas. 2. Selleks, võttes arvesse asjakohastes rahvusvahelistes dokumentides sätestatud tingimusi, kindlustavad osalisriigid, et:
ekspluateerimise, kuritarvitamise, piinamise või muu julmuse, ebainimliku kohtlemise või relvakonflikti ohvriks langenud lapse psühholoogilisele ja kehalisele paranemisele ning ühiskonda tagasipöördumisele. Niisugune paranemine ja reintegratsioon peab toimuma lapse tervise, enesest lugupidamise ja eneseväärikuse taastumist soodustavas keskkonnas. Artikkel 40 1. Osalisriigid tunnustavad, et igal lapsel, keda kahtlustatakse, süüdistatakse või kes leitakse süüdi olevat kriminaalseaduse rikkumises, on õigus sellisele kohtlemisele, mis arvestab lapse väärikustunnet ja väärtushinnanguid, suurendab lapse austust inimõiguste ja teiste inimeste põhivabaduste vastu ning arvestab lapse vanust ja toetab lapse ühiskonda reintegreerimise taotlust ning tema omandatavat konstruktiivset osa ühiskonnas. 2. Selleks, võttes arvesse asjakohastes rahvusvahelistes dokumentides sätestatud tingimusi, kindlustavad osalisriigid, et:
kohtulahendi kontroll, selleks et vältida eksimusi ja vigu kohtuotsuses. 14) Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest - Põhimõte, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles ta vastavalt seadusele on mõistetud lõülikult süüdi või õigeks (ne bis in idem), on seotud õigusriikliku õigusemõistmise kahe olulise põhimõttega: õiguskindluse põhimõttega; põhimõttega, et konfliktisituatsioonis on esmatähtis materiaalne õigus. 15) Kriminaalseaduse tagasiulatava jõu piiramine - Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. 16) Õigus õiglasele kohtulikule menetlusele - Igaühel on oma tsiviilõiguste ja kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitusega institutsioonis. Kohtud:
moodustasid Montenegro armee tuumiku, juurutasid moodsat sõjalist organisatsiooni, strateegiat ja taktikat. Montenegro armee peamine rahastaja oli Venemaa. Kuiningas asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu ja täidesaatva võimu. Juristi Baltazar Bogisici Tavaseadus asendas Danilo II Üldise Maaseaduse. 1888.aastal sai Montenegro esimese omandiseaduse, mis määratles omandiõigused ja -kohustused. 1905.aastal lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust, ja kriminaalseaduse, mis vastas Lääne-Euroopa standarditele. Sel ajal asutati ajalehti ja ajakirju. 1910.aastal kuulutas parlament Montenegro konstitusiooniliseks monarhiaks ja Nikola kuningaks. Balkani sõdade käigus tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased pasa Esad Toptani juhitud vägede vastu võideldes Türgi võimu alt Shkodëri linn, kaotades 10 000 meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad ülekohtuseks.
õigus Ne bis in idem põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legiteeriv põhimõte. Kohtuotsuse formaalne seadusjõud tähendab seda, et: 1) seadusjõustunud kohtuotsus ei ole sama kriminaalmenetluse raames enam vaidlustatav; 2) see kohtuotsus on täidetav (ja et seda peab täitma asuma); 3) loodud on eeldused kohtuotsuse materiaalseks seadusjõustamiseks 15. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine · Põhiseaduse § 23 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise asjal. · Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tohi kellelegi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal. · Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist
a. Vene NSV 1922.a. ja 1926.a. Kriminaalkoodeksid 1941-1944.a. Saksa Kriminaalseadused 1945-1962.a. Vene NSV Kriminaalkoodeks 1961.a. NSV Liidu ja liiduvabariikide Kriminaalseadusandluse alused. Eesti NSV Kriminaalkoodeks. 1992.a. Kriminaalkoodeks (muudetud ja parandatud; ei olnud see ei Eesti Vabariigi, kui ka Eesti NSV; midagi vahepeal) 2002.a.1.september Eesti Vabariigi Karistusseadustik (aluseks Saksa Kriminaalseadustik 1975.a. ja Prntsuse Code Penalé 1994) Nuhtlus = karistus 4. Kriminaalseaduse kehtivus Kriminaalseaduse kehtivus Kriminaalseaduse ajaline kehtivus Karistuse mõistmine süüteo eest toimub teo toimepanemise ajal kehtiva seaduse alusel Kriminaalseaduse tagasiulatav jõud Omab tagasiulatava jõu Kui 1. välistab karistuse 2. kergendab karistust 3. leevendab muul viisil süüdlase olukorda Ei oma tagasiulatavat jõudu Kui 1. tunnistab teo karistatavaks 2
Riigikohtu lahend nt krimiasjas, on küll edasikaevatav euroopa inimõiguste kohtusse, kuid seal kohtus toimub siis selle kaebuse arutelu, ehk see kaebus peab olema eesti vabariigi õigussüsteemi vea peale, mis eesti vabariigi õigussüsteemis eksisteerib ja mida tegelikult ei tohiks olla. 12.Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest- Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. 13.Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine-Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. 14.Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse põhimõte-Üldine teadmine, et ÕK asutuste tegevus on
ühiskonnas vajalik kaasinimeste reputatsiooni kaitseks", see oli taotletava õigustatud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalne. Kohtu otsus: artikkel 10 on rikutud * Müller ja teised vs Sveits (1988) Põhifaktid: 1981 aastal oli korraldatud näitus. Kohtuurija kõrvaldas näitusest mõned maalid kuna tema arvates nad olid ebaviisakad. 1986 aastal kriminaalkohus määratles iga kaebaja rahatrahvi ja võttis ära kõik maalid artikli 204 Sveitsi kriminaalseaduse alusel. Kohtu argumentatsioon ja põhiprintsiibid, mis kaasusest välja tulevad: Kohus selgitas, et artikli 10 alla läheb ka kunstilise eneseväljenduse vabadus. Antud karistus oli tehtud eesmärgiga kaitsa ühiskondliku kõlbluse. Antud maalid kirjeldasid seksuaalsuhted inimeste ja loomade vahel ja olid kättesaadavad kõigile soovitajale kuna sissepääs oli tasuta ning ei olnud vanusepiiranguid, seega Sveitsi
1) Legaalsuse printsiip 2) Õkonoomsuse printsiip 3) Avalikkuse printsiip 4) Informeerituse printsiip 5) Kaitse õiguse printsiip 6) Süütuse presumtsiooni printsiip 7) Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip 8) Õigus edasi kaevata 9) Poolte võrdsuse printsiip 10) Moraalse kahju vältimise printsiip 11) Isikute seaduse ees võrdsuse printsiip 12) Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest 13) Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine 14) Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip Legaalsuse (seaduslikkuse) printsiip Legaalsuse printsiip õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises tähendab seda, et õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus ning tegutsemine peab toimuma seadustes ja teistes õigusaktides sätestatud korras. Vaja eristada legaliteedi printsiibist kriminaalmenetluses, mille järgi kõigi tegude puhul, mis
riik on nn heatahtlik kohtunik. Tal ei ole nii suurt õigust inimese elu üle. Vangide vähene arv. Dekriminaliseerimine - peab olema vähe käitumisviise, mille puhul on vaja riigi sekkumist inimeste käitumisse. Riigi roll on passiivne, ühiskonnal on vabad käed. Kriminaalpoliitikas on muutunud julged vahekorrad. Saksa teadlase poolt (A. Feuerbach) - kriminaalpoliitika on distsipliin, mille ülesanne on valmistada ette uue kriminaalseaduse vastuvõtmine. Kriminaalpoliitika määrab kuritegevuse kontrolli eesmärgid, mida taotletakse, milliste vahenditega ja millisel viisil saavutatakse. Kriminaalpoliitika on kuritegevuse kontrolli poliitika, karistuspoliitika. Tähendab 3 asja: 1) riiklikult suunatud abina kuritegevuse kontrollimisel on üks poliitika valdkond. Põhieesmärgiks on valmistada ette kriminaalpoliitilisi otsuseid, analüüsi läbiviimine, tulemuste hindamine ehk järelevalve
mehed moodustasid Montenegro armee tuumiku, juurutasid moodsat sõjalist organisatsiooni, strateegiat ja taktikat. Montenegro armee peamine rahastaja oli Venemaa. Kuiningas asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu ja täidesaatva võimu. Juristi Baltazar Bogisici Tavaseadus asendas Danilo II Üldise Maaseaduse. 1888 sai Montenegro esimese omandiseaduse, mis määratles omandiõigused ja -kohustused. 1905 lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust, ja kriminaalseaduse, mis vastas Lääne-Euroopa standarditele. Sel ajal asutati ajalehti ja ajakirju. 1910 kuulutas parlament Montenegro konstitusiooniliseks monarhiaks ja Nikola kuningaks. Balkani sõdade käigus (1913) tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased pasa Esad Toptani juhitud vägede vastu võideldes Türgi võimu alt Shkodëri linna (serbohorvaadi keeles Skadar), kaotades 10 tuhat meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida
aga ei jõustunudki. Kuna NS sisaldas jätkuvalt kirikuvara vastu suunatud süütegusid, siis rakendasid koh- tud NS norme. Seda olenemata sellest, et seadusandja oli need uuest seadustikust välja jätnud. Eelnevast võib välja tuua selle, et kuigi Tsaari-Venemaa oli püüdlemas arengu ning õiguse modernisee- rimise poole, siis seadusandlus sellele tegelikult järele ei jõudnud. Mitu samaaegselt kehtivat seadustikku muutsid õiguse raskepäraseks, ning nagu K. Grau kirjutas, siis ühtse kriminaalseaduse maksmapanek oli tingimata vajalik. See oli tarvilik teaduse, sotsiaalpoliitilise ja üldise kultuuri seisukohalt.*67 Hiljem toimu- nud muutused karistusõiguses ja kriminaalseadustike valdkonnas on juba omaette teema, mille üle käes- olevas artiklis ei arutleta. Autorist: Olja Kivistik on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1. aasta magistrant. 63 NS art 203 lg 2: teise isiku tapmine või tapmiskatse usufanatismist.
kinnitanud ka Friedrich Carl von Savigny, kes ütles CCC kohta: ,,Ma ei tea ühtegi 18 saj Saksa seadustikku, mis oma täpsuselt ja väljenduse oskuselt võiks olla võrreldav CCC-ga". Kogu 16. kuni 18. saj, kriminaalõiguslik kirjandus toetub sellele positiivsele õigusele, mille rajajaks oli CCC ja mida ka ohtralt omal ajal kommenteeriti. Lisaks eelnevale seisnes CCC tähtsus asjaolus, et see oli esimene Itaalia kanoonilise õiguse instituudi inkvisitsiooni adaptsioon. Varasemad kriminaalseaduse normid tegelesid ainult ohvri süüdistustega ilma et oleks toimunud kohtulik uurimine. CCC andis kohtule nendes asjades võimaluse uurida juhtumit omaette tuginedes ainult faktidele ning olles vaba osapoolte mõjutustest. Sarnaselt Euroopale, mõjutas CCC ka Eesti kriminaalõigust. Esmased näited, kus CCC leidis otsest kasutamist kriminaalkuritegude üle kohut mõistmisel on leitavad Tallinna ja Põhja- Eesti piirkonnas. CCC kohaldamise kõrgaeg oli nn Rootsi ajal aastatel 1561 kuni 1710.
Lex Thuringorum'i. Mõned artiklite numbrid on välja jäetud ning ``Additio Sapientumis`` esineb Jaotis III kaks korda. Eckhardt & Eckhardt (1982) on välja toonud enda arvatud õige artiklite järjekorra ning lisanud Lex Thuringorum'i sattunud osa ``Additio Sapientum-isse``, haavamise kohta käivate trahvide järel, sest sinna sobib see kõige paremini. 8 2. Allika sisu Lex Frisionum on kriminaalseaduse raamat. Siin on välja toodud milliseid karistusi tuleb kohaldada mõrva, haavamise, varguse ja abielurikkumise korral. Selliste õigusrikkumiste puhul tuli maksta trahvi kas ohvrile (või tema sugulastele) või kuningale, või ka mõlemale. Edasipidi käsitlen erinevaid õigusrikkumisi ükshaaval. Kuid esmalt paar sõna wergeld'i kohta, mis on trahvide alustalaks. 2.1 Trahvid ja wergeld (veritasu või meheraha, tasu inimese tapmise eest) Trahvide
käik peab olema dokumenteeritud vastavas vormikohases teatises. Pärast eutanaasia teostamist esitab raviarst selle teatise kohalikule koronerile, kes kontrollib vorminõuete täitmist, ei vii läbi omapoolset surmapõhjuse uurimist, edastab teatise prokurörile ning annab matmisloa. Kui ka prokurör ei tuvasta kõrvalekaldumisi ettenähtud korrast, ei algata ta kriminaalasja ning raviarsti tegevus on seega loetud õiguspäraseks. Kui arst rikub eutanaasia jaoks ettenähtud korda, vastutab ta kriminaalseaduse järgi üldises korras. Seega ei ole kriminaalkoodeksis ega ka üheski teises seaduses otseselt öeldud, et tapmine on lubatud. Ülalnimetatud kord sisaldub matmisseaduses, s.t. vähemalt väliselt puudutab ainult matmisega seotud korralduslikke küsimusi. Teo karistatavuse küsimus on jäetud puudutamata sel teel, et kriminaalasja algatamise otsustab prokurör - s.t. vastutus tapmise eest on letud mitte materiaal- , vaid protsessiõiguslikuks küsimuseks nn. oportuniteedipõhimõtte alusel.
Ilmselt oleks raske põhjendada antud printsiibist kinni pidamist juhul kui pärast taolise kohtuotsuse jõustumist oleks välistatud sama asja uuesti läbi vaatamine isegi siis kui mainitud valetunnistuse andmine on hiljem kohtus tõendamist leidnud. Taolistel erandjuhtudel ongi lubatud ka kriminaalasjades jõustunud kohtuotsuste uuesti läbi vaatamine teatud konkreetsete uute asjaolude ilmnemisel pärast kohtuotsuse jõustumist. 13) Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine - Põhiseaduse paragrahv 23 sätestab et "kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust."
saa vastutada teise riigi tegevuse ja lahendite eest. Isegi juhul, kui üks riik on juba isikut kriminaalkaristusega karistanud, säilib teisel riigil õigus sama isikut teist korda kriminaalkorras süüdistada ning karistada. See tuleneb sellest, et erinevad riigid suhtuvad erinevatesse tegudesse erineva rangusega. Ning seetõttu juhul, kui üks riik on isiku suhtes kohaldanud kerget kriminaalkaristust, ei tohi see takistada teist riiki sama teo eest kohaldamast uut ja rangemat karistust. 13. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine Põhiseaduse paragrahv 23 sätestab et "kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust." Karistus on ühiskonnale alati kulu
Reformiti karistuse kandmise süsteemi. Auburni süsteem- vaikuse nõue, eraldi kambrid. Londonis loodi oma nõuetele vastav politsei alles 1830ndatel aastatel, varem väga nõrk. Suurt tähelepanu hakati pöörama keskkonna ja kuritegevuse suhetele. Varem oli kuriteos nähtud vaid kurjategijat, keda sai piirata hirmutamisega. 19.saj hakati mõistma, et keskkond võis mõjuda destruktiivselt ja kuritegevus nakatas inimesi kui teatud tüüpi haigus. Reformistidel kättemaksuteooria. Baieri kriminaalseaduse autori Anselm von Feuerbachi juhitud koolkond lõi õpetuse karistusähvarduse psühholoogilise sundefekti kohta (1813.a). Karistus tuleb ka täide viia, et seda peetaks reaalseks. Feuerbachi õpetus sai otsustavaks sammuks modernse ühiskondlik- preventiivse mõttekäigu suunas, milles rakendatakse nii individuaalseid kui ka sotsiaal-psühholoogilisi meetodeid. Juhendeid karistuse määramiseks ei andnud. Euroopas tehti seda kättemaksu
saa vastutada teise riigi tegevuse ja lahendite eest. Isegi juhul, kui üks riik on juba isikut kriminaalkaristusega karistanud, säilib teisel riigil õigus sama isikut teist korda kriminaalkorras süüdistada ning karistada. See tuleneb sellest, et erinevad riigid suhtuvad erinevatesse tegudesse erineva rangusega. Ning seetõttu juhul, kui üks riik on isiku suhtes kohaldanud kerget kriminaalkaristust, ei tohi see takistada teist riiki sama teo eest kohaldamast uut ja rangemat karistust. 13. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine Põhiseaduse paragrahv 23 sätestab et "kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust." Karistus on ühiskonnale alati kulu
Ilmselt oleks raske põhjendada antud printsiibist kinni pidamist juhul kui pärast taolise kohtuotsuse jõustumist oleks välistatud sama asja uuesti läbi vaatamine isegi siis kui mainitud valetunnistuse andmine on hiljem kohtus tõendamist leidnud. Taolistel erandjuhtudel ongi lubatud ka kriminaalasjades jõustunud kohtuotsuste uuesti läbi vaatamine teatud konkreetsete uute asjaolude ilmnemisel pärast kohtuotsuse jõustumist. 13) Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine - Põhiseaduse paragrahv 23 sätestab et "kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust."
sajand (Grotius ja loomuliku õiguse põhimõtted) loomuliku õiguse kontseptsioon ongi kajastatud kriminoloogia normativistlikus paradigmas, kusjuures idealistlikult meelestatud kriminoloogid käsitavad nn loomuliku kriminaalõiguse allikana inimese olemust või siis inimesest kõrgemal seisvat alget. Nad usuvad, et seadused on loomuliku kriminaalõiguse projektsioon. Normativistliku kriminoloogia teene: kurjategija isiksuse problemaatika esiletõstmine. See sunnib ka pidevalt tegelema kriminaalseaduse kvalitatiivse parandamisega sotsiaalse õigluse saavutamise nimel. Kuivõrd kriminaalseadus tuleneb inimese või tema ühiskondliku olemise olemusest, teenib 1 ta objektiivselt inimese huvisid. Järelikult need, kes rikuvad kriminaalseadust, toimivad oma huvide vastu ebanormaalsus tingib kuriteo toimepanemise. Tugev külg on eetiline suunitlus.
2. ilmneb kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse või määruse tegemisel teada. Õigus kohtuotsuste peale edasi kaevata on fikseeritud ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsioonis küll ainult kriminaalasjas süüdi mõistetud isiku suhtes (Konventsiooni 3.14. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine artikkel 14 paragrahv 5), kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 24 laiendab selle õiguse kõigile kohtuasjadele - põhiseaduse kohaselt on igaühel "õigus tema kohta PS § 23. tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks kohtule"
2. ilmneb kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse või määruse tegemisel teada. Õigus kohtuotsuste peale edasi kaevata on fikseeritud ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsioonis küll ainult kriminaalasjas süüdi mõistetud isiku suhtes (Konventsiooni 3.14. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine artikkel 14 paragrahv 5), kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 24 laiendab selle õiguse kõigile kohtuasjadele - põhiseaduse kohaselt on igaühel "õigus tema kohta PS § 23. tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks kohtule"
siiski ei ole või kui see ei ole piisavalt arusaadav ja mittetulundusühing on loodud ainult oma liikmete huvides, jaotatakse vara võrdselt liikmete vahel. Kui ka eelnevat nõuet ei saa kohaldada, läheb vara üle riigile, kes peab seda kasutama võimalikult otstarbekohaselt. Vara läheb riigile igal juhul siis, kui mittetulundusühingu tegevus lõpetatakse kohtuotsuse alusel põhjusel, et selle eesmärk või tegevus on vastuolus põhiseadusliku korra, kriminaalseaduse või heade kommetega. Sihtasutuse lõpetamise otsustamise õigus kuulub asutajatele, kui nad on omale sihtasutuse põhikirjas sellise õiguse jätnud, ja nõukogule, kuid viimasele ainult otse põhikirjas ette nähtud juhtudel. Piirangu eesmärgiks on loodud sihtasutuse eesmärgi täitmise tagamine. Likvideerimine on olemuselt sarnane mittetulundusühingu omaga. Vara jagamine toimub vastavalt põhikirjale, kus vastav regulatsioon peaks sisalduma. Kui põhikirjas
toime pannud. See aga oluliselt vähendas intervjuule kutsumise tõenäosust, mis oli siis 24 %. Järgmine pakk oli, et oli kohtus, aga mõistegi õigeks, juures ei olud kohtuniku kirja. Tõenäosus kukkus 12 % peale. Kõige negatiivsem toime oli, kui isik oli kohtu all ja kohtu all ta süüdi mõisteti. Siis tuli 4 %. Märgistamisteoorial pakutakse välja 9 põhiteesi: 1. Ükski tegu pole iseenesest kuritegu, vaid ta saab selleks kriminaalseaduse järgi. Kus on lubatud tapmise piir? Osad tapmised loeme õiguspärasteks. On kohti, kus võime öelda, et meie kultuur on teistsugune. Ajaloos on olnud selliseid kultuure, kus teatud east peale toidupuudusel pidid lapsed oma vanemad ära tapma. Õigustatud tapmist vaatame hädakaitse juures. Öelda, et piir on selge ja olemuslik, on keeruline. Selle piiri defineerivad erinevad õiguskorradki erinevalt. Mõnes riigis on hädakaitse piiratud, mõnedes kohtades lubatud rohkem.
mahukas ja keeruline. Tuleb koostada uuringuprogramm, kus fikseeritakse kõik asjaolud, mis konkreetse uuringuga seotud on. See koosneb kahest osast · metodoloogilises osas seal fikseeritakse: 1. probleemiasetus miks see uuring üldse vajalik on 2. uurimise objekt probleemsituatsioon, vastuolu ühiskonnas, mida on tarvis uurima hakata 3. uurimise ese objekti konkreetsed küljed, mida uuritakse. Näiteks on probleem kriminaalseaduse mitteefektiivsus ühiskonnas, uurimise esemeks on aga näiteks isikuvastaste kuritegude suur osakaal ühiskonnas. 4. ülesanded tulenevad probleemist enesest, mida soovitakse saavutada uurimisea. 5. põhimõistete interpreteerimine eristatakse mõistete teoreetilist (tuleneb olemasolevatest teooriatest, olemasolevast erialasest kirjandusest ja uuringu
inimkollektiive. Märgistamise ehk stigmatiseerimise teooria esindajaks on Lemert. Teooria väidab, et kuritegelik käitumine pole kuritegelik iseenesest, vaid saab selleks märgistamise kaudu riigi sunniaparaadi poolt. Samas on kuritegelik käitumine kui mõiste suhteline. Erinevad ühiskonnad kriminaliseerivad erinevaid käitumisi. Antud teooria absolutiseerib suhtelist aspekti kuritegevuse juures. Teesid: 1. ükski tegu pole iseenesest kuritegu, vaid ta saab selleks kriminaalseaduse järgi; 2. kuritegelikuks käitumiseks tunnistatavate tegude piirid määratakse politsei poolt, selle aktiivse tegevuse läbi; 3. inimene saab kurjategijaks mitte sellega, et ta rikub seadust, vaid stigmatiseerimise protsessis, mille kaudu võimud annavad talle sellise staatuse; 4. inimeste jagunemine kahte kategooriasse - · kurjategija; · mittekurjategija, on vastuolus terve mõistuse ja silmnähtavate faktidega.
Märgistamise ehk stigmatiseerimise teooria esindajaks on Lemert. Teooria väidab, et kuritegelik käitumine pole kuritegelik iseenesest, vaid saab selleks märgistamise kaudu riigi sunniaparaadi poolt. Samas on kuritegelik käitumine kui mõiste suhteline. Erinevad ühiskonnad kriminaliseerivad erinevaid käitumisi. Antud teooria absolutiseerib suhtelist aspekti kuritegevuse juures. Teesid: 1. ükski tegu pole iseenesest kuritegu, vaid ta saab selleks kriminaalseaduse järgi; 2. kuritegelikuks käitumiseks tunnistatavate tegude piirid määratakse politsei poolt, selle aktiivse tegevuse läbi; 3. inimene saab kurjategijaks mitte sellega, et ta rikub seadust, vaid stigmatiseerimise protsessis, mille kaudu võimud annavad talle sellise staatuse; 4. inimeste jagunemine kahte kategooriasse - · kurjategija; · mittekurjategija, on vastuolus terve mõistuse ja silmnähtavate faktidega. Kõik katsed moodustada teist gruppi on tulutud
samuti karistuse ja muude karistusõiguslike mõjutusvahendite karmistamisel. Seega juhtudel, mil kohus süüteoasja arutamise tulemina sedastab lünga karistusõiguses, peab ta kohtualuse õigeks mõistma. Samal ajal ei välista põhimõttest tulenev karistusseaduse tõlgendamise põhireegel kohtualuse olukorda kergendava analoogia (s.o analoogia in bonem partem) kohaldamist. Riigikohus on märkinud, et tulenevalt PS 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest ei tule kriminaalseaduse kergendavat analoogiat kohaldades arvestada eelvangistuses viibitud aega mitte üksnes kohtu poolt karistusena mõistetava vabadusekaotuse hulka, vaid ka mis tahes muu karistuse hulka. Nulla poena sine lege esemelise kaitseala viimane ja olulisim element on raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keels: uut raskendavat karistusseaduse sätet ei kohaldata teo suhtes, mille toimepanemise ajal raskendav säte veel ei kehtinud.
annaabi.ee 
