Referaat Konstantin Päts (0)

ELULUGU
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomaniku Jakob Pätsi (1848–1909) teise lapsena. Tema ema oli Olga Tumanova, kes kasvas üles teda lapsendanud Valga linnapea Razumovski perekonnas, väidetud on ka, et Tumanova kasvatati üles parun Krüdeneri peres.
Konstantin Päts oli õigeusklik. Omas tsaariarmee reservohvitserina Vene impeeriumi personaalset, mittepärandatavat aadliseisust.
Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris . Riia vaimuliku seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 1894– 1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadiga. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga.
1900. aastal asus tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja . 1904 . aasta Tallinna linnavolikogu valmisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. 1905. aastal sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta sügisel ka linnapea kohusetäitja. Olgugi et ta korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud Päts 1905. aastal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Sellest hoolimata kuulus ta arreteeritavate nimekirja ning pidi Eestist põgenema (Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma). Mõnda aega peatus Päts Šveitsis, kust 1907 siirdus Soome, kus elas varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Samuti valmisid Soomes Ollilas tollal radikaalseid ideid kandvad käsikirjad omavalitsus - ning agraarküsimustes.
1909 tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi Krestõ (vangla)s 1910 –1911. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati.
1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Pääste Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina. Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil 1918 selle eest, et Lääne maakonnavalitsusest leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laialisaatmise puhul deklareerida, et saksa okupatsioonivõimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast. Juunist novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude vangilaagreis Lätis ja Poolas.
Pärast Saksamaa kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Pätsile omistatakse ka valitsuse otsus kommunistidega läbirääkimisi mitte pidada ning Eesti Vabadussõda alustada. Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8. maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja alustamise vastane.
Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. Jaanuarist 1921 novembrini 1922 (Konstantin Pätsi esimene valitsus), augustist 1923 märtsini 1924 (Konstantin Pätsi teine valitsus), veebruarist 1931 veebruarini 1932 (Konstantin Pätsi kolmas valitsus), novembrist 1932 maini1993 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem). Oli 1917–1921 Maaliidu ja 1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid.
Päts tegutses ka äris. 1920–21 ja 1925–31 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Tema majandustegevusest on põhjalikult kirjutanud Jaak Valge ning Magnus Ilmjärv. Viimane on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga. Hiljuti Jaak Valge poolt avaldatud andmetest selgub aga, et Ilmjärve poolt kasutatud allikatest ei selgu midagi, mis tema väiteid tõestaks.
Päts võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. 1927 osales ta " Fenno -Ugria" sihtasutuse rajamisel ning oli selle esimees.
Konstantin Päts korraldas 12. märtsil 1934 koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks ja oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks sõjaväelise riigipöörde, mis halvas parlamentliku riigikorralduse. Niinimetatud kaitseseisukorras valitses Päts 1934–1937 riiki peaministrina riigivanema ülesandeis, seejärel 1937–1938 riigihoidjana ja 1938. aastast kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni Vabariigi Presidendina. Seda perioodi tuntakse Eesti ajaloos "vaikiva ajastu" nime all. Riigikogu saadeti laiali, poliitilisi vabadusi kärbiti (1935 peatati kõigi parteide tegevus), valiti arvukalt uusi kutsealaseid omavalitsusi . Mõned propagandistid (nt. Rein Kordes alias Andrus Roolaht) on väitnud, et Pätsi lähikond kasutas presidendivõimu ära isiklike huvide läbisurumiseks.
Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939 Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele ning jättes kasutamata diplomaatilised võimalused Nõukogude Liidu tegevust ja hilisemat okupatsiooni hukka mõista. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti.
Rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti uue Andrei Ždanovi poolt kokku pandud valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellele käsitlusele põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine.
21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares -Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel.
Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baškiiria ANSV julgeolekuteenistuse vanglas . Alles 29.aprill 1952 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine ta sundravile, hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. Vaimuhaige Päts ei olnud. Psühhiaatriahaigla oli mugav vahend tülika riigipea kaelast ära saamiseks. Seal ta ka 18. jaanuaril 1956 suri.
Alates 1989. aastast tähistatakse igal aastal perekond Pätsi küüditamise päeva mälestustalitusega Metsakalmistul ja Kloostrimetsas.
22. juunil 1990 leidsid Valdur Timusi ja Henn Latt Konstantin Pätsi haua ja tema säilmed toimetati Buraševo erikalmistult Eestisse, ning maeti sama aasta 21. oktoobril ümber Tallinna Metsakalmistule.
Tahkurannas, tema sünnitalu asukohas on püstitatud Konstantin Pätsi mälestussammas.
Konstantin Pätsi vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts.
REFERAAT
Konstantin Päts
Koostas: Timo Kopli, 9.klass
Sihva 2009