Klassitsismiajastu muusika (0)

KLASSITSISM . KLASSITSISMIAJASTU MUUSIKA .
18. sajandi II pool – 19. sajandi I veerand.
Klassitsism oli kunstisuund , mis levis 18. sajandi teisel poolel, vastandudes tugevalt eelmise ajastu toretsevale ja liialdustesse kalduvale barokkstiilile. Eeskujuks võeti antiikkultuuri, mille iluideaale – vormi lihtsus, tasakaal, harmoonia – hakati pidama klassikalisteks (classicus lad k tähendab esmaklassiline, eeskujulik).
Klassitsismile avaldasid tugevat mõju prantsuse valgustusfilosoofid (Voltaire, Rousseau ), kes kritiseerisid kuninga- ja kiriku ainuvõimu, seisusest tulenevaid pärilikke privileege, aina teravnevat vastuolu erinevate ühiskonnaklasside vahel, aadlike pillavat ja tühist elulaadi jne. Valgustajad ülistasid mõistust, haritust ja inimese loomupäraseid õigusi. Aina enam levisid vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed.
18. sajandi lõpul toimusid Euroopas suured muutused, mis said alguse Suurest Prantsuse revolutsioonist ja jätkusid Napoleoni sõdadega.
18. sajandit nimetatakse ka valgustus - ja mõistusesajandiks.
Klassitsismiajastu muusika üldiseloomustus.
Muusikas jätkus klassikaline stiil ka 19. sajandi I veerandil ja selget üleminekupiiri järgmisele stiilile (romantism) ei ole.
Klassitsismiajastul ei olnud õukond ja kirik kultuurielus enam määraval kohal. Haritud kodan- lus asutas muusikaühinguid, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte ja tellima heliloo- jatelt teoseid. Kuulajaskond, kelle varem moodustas peamiselt õukond, oli nüüd palju laiem. Helilooja sai luua muusikat vastavalt oma isikupärale ja ei olnud enam seotud kitsa publiku maitsega. Järjest enam trükiti noote ja anti välja muusikaõpikuid. Suur osa heliloojate loo- mingust oli mõeldud kodus või salongis musitseerimiseks.
Klassitsismiajastu tõi muusikasse mitmeid muutusi.
Esikohale tõusis instrumentaalmuusika.
Kujunes välja klassikaline orkestrikoosseis ehk sümfooniaorkester , mis on kasutuses täna- seni. Varem olid orkestikoosseisud üsna erinevad, lähtudes õukonna muusikutest, kuid klassikalises orkestris on kindlad, proportsionaalsed pillirühmad . Kõige suurema rühma moodustavad keelpillid: I ja II viiulid, vioolad ning bassihäälena tšellod ja kontrabassid. Oluliselt täienes puupuhkpillide rühm: flööt , oboe, klarnet ja fagott. Vaskpuhkpillidest on klassikalises orkestris ainult metsasarved ja trompetid ning löökpillidest timpanid . Barokile nii iseloomulikku klavessiini enam orkestrist ei leia.
Muudatused toimusi ka teistes instrumentaalkoosseisudes. Kujunes välja klassikaline keelpillikvartett, milles mängivad I ja II viiul , vioola ja tšello . Samuti olid levinud koosseisud, kus põhipilliks oli klaver . Näiteks klaveritrio, milles mängivad klaver, viiul ja tšello.
Kirikumuusika ei olnud enam nii olulisel kohal, ülekaalus oli ilmalik muusika.
Kõige enam muutus muusika helikeel . Klassitsismistiil tõi ka muusikasse lihtsuse, selguse, korrapärasuse ja jättis kõrvale barokile iseloomulikud liigsed kaunistused ja keerukuse. Muusikateoses oli esikohal lihtne, korrapärane meloodia ja seda saatis selge, mitte liiga keeruline harmoonia.
Selge ja korrapärane pidi olema ka muusikateose ülesehitus ehk vorm. Tekkisid kindlad vormiskeemid, mille järgi hakati muusikateoseid looma.
Muusikažanrid .
Klassitsismi ajal kujunesid välja mitmed klassikalised muusikažanrid ja nende nimetused, mis on kasutusel tänaseni.
Instrumentaalmuusikas toimus kõige suurem areng. Sümfooniaorkestri välja kujunemine tõi muusikasse väga olulise uue žanri – sümfoonilise muusika. (Sümfooniline muusika on süm- fooniaorkestri poolt esitatav muusika.)
Klassikaliste muusikateoste aluseks on kindel korrapärane vorm ehk teose ülesehitus. Sellega välditi muusika liigset keerukust ja järgiti klassitsismi selguse ja lihtsuse taotlust. Kõige täht- samaks vormiks sai sonaadivorm , mille aluseks on kaks erineva karakteriga muusikalist teemat: peateema ja kõrvalteema.
Uued žanrid, mis põhinesid sonaadivormil:
Sümfoonia
Sümfoonia on 4-osaline kindla ülesehitusega teos sümfooniaorkestrile.
(Sümfoonia I osa on kirjutatud sonaadivormis ja seal on kaks meeldejäävat korduvat teemat: peateema ja kõrvalteema. I osa on tavaliselt kiires tempos /Allegro/, II osa on reeglina aeglases tempos /Andante/ ja III osa tantsulises tempos / Menuett , Scherzo/. Viimane osa ehk finaal on tavaliselt hoogne ja kiire.)
Klassikaline instrumentaalkontsert
Kontsert on 3-osaline teos soolopillile ja sümfooniaorkestrile. Soolopilli järgi tuleb kontserdi nimetus, näiteks klaverikontsert , viiulikontsert, trompetikontsert jne. Teose II osa on tradit- siooniliselt aeglases tempos.
Kontserte kirjutati palju juba eelneval, barokiajastul. 18. sajandil sai teose aluseks sonaadi- vorm ja kujunes välja uus, klassikalise ülesehitusega kontsert.
Keelpillikvartett
Žanri nimetus näitab nii teose pealkirja kui esitajate koosseisu - neli keelpilli. Need on I ja II viiul, vioola ja tšello. Teos on tavaliselt sarnaselt sümfooniale 4-osaline.
Sonaat
Sonaat on 3-osaline teos soolopillile. (Ilma orkestrita.) Sonaadi osad on sarnaselt kontserdile tempodega kiire – aeglane – kiire.
Koomiline ooper ja laulumäng (singspiel)
18. sajandi keskel toimusid suured muutused ooperižanris. Senise toretseva ja antiikaines- tikuga tõsise ooperi vahetas suures osas välja koomiline ooper. Kui tõsise ooperi tegelased olid ajaloolised või mütoloogilised kangelased, siis koomilise ooperi tegevus ja tegelased olid võetud tolleaegsest linnaühiskonnast ja reaalsest elust. Tüüpilisteks tegelasteks olid nutikas teenija või teenijanna, kelle abil naerdi välja aadlike tühist eluviisi, ahne liiderlik aadlihärra, vana targutav ja rumal advokaat või doktor jne. Baroklik tõsine ooper oli õukondade lemmik, koomiline ooper sai populaarseks linnarahva ja kodanliku publiku seas. Saksamaal ja Austrias levisid saksakeelsed laulumängud ehk singspielid. Nii koomiline ooper kui laulumäng olid meelelahutusliku sisuga ja muusikaliselt lihtsamas stiilis. Austrias toetas singspiele`i žanrit keiser Joseph II, seetõttu sai etendusel kasutada ooperilauljaid, kes tagasid kõrge muusika- lise taseme. Kuulsad singspielid on Mozarti „ Võluflööt “ ja „Haaremirööv“.