Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kirjandus. Ilukirjandus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
žanr, ilukirjanduse, žanri, eepos, eepika, kunst, žanrid, novell, sonett, lüürika, haiku, dramaatika, draama, literatuur, ilukirjandust, ilukirjandusteos, luuletus, shakespeare, komöödia, tragöödia, ehkki, olukordi, kujundlik, kujundite, alaliik, laast, üldmõiste, suurvorm, eeposed, rahvuseepos, dumas, ilukirjanduslik, tšehhov, sinijärvVäärastunud tegelased - (sarimõrvarid, süütajad, vägistajad) Tegevuskohti, olukordi ja tegelasi psühholoogiat kirjeldatkse üksikasjalikult ja sügavuti. Õuduskirjanikuna saavutas kuulsuse ameeriklane Edgar Allan Poe. Vene kirjanikest on õudusjutte kirjutanud Nikolai Gogol, eesti autoritest Veiko Belials ja Urmas Alas. Teaduslik-fantastiline ehk ulmekirjandus Eesmärk on käsitleda võimalikke teadussaavutusi ilukirjanduse vormis Aluse pani Jules Verne Johann Wolfgang Goethe, Mery Shelley Utoopia Selline teos, mis räägib sellisest kohast ja korrast, mida pole olemas. Thomas More, Platon Eestis: Karl Ristikivi Eepika Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Jaotub zanriteks: eepos, romaan (suurvormid); jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt (väikevormid)
Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"] Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.] Eepos - lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos,
Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe.
ILUKIRJANDUS rahuldab inimese esteetilisi vajadusi, see pakub lugejale kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei esitata tõelist maailma, vaid pakutakse selle tõlgendust. Ilukirjandus aitab inimesel ennast paremini mõista. PUBLITSISTIKA ehk ajakirjanduse vahendab arvamusi, aateid ja ideoloogiaid. Arutletakse inimese ja ühiskonna üle. AJAKIRJANDUSZANRID on arvustus, intervjuu, uudis, reportaaz. TEADUSKIRJANDUS EHK AIMEKIRJANDUS talletab ja levitab teadmisi. 3. PROOSA EHK EEPIKA Proosateos on vabas vormis, jutustava sisuga tekst. Tunnusteks süzee ehk tegevustik, karakterid ehk tegelased ja miljöö ehk tegevuskoht. Jaguneb romaaniks, jutustuseks, novelliks, jutuks, eeposeks, valmiks, miniatuuriks jne EEPOS on pikk jutustava sisuga, enamasti värssides kirjutatud teos. Eepostes tegutsevad kangelased ja jumalad. Neis jutustatakse suurtest ja olulistest sündmustest rahva elus, võitluses ülekohtu vatsu. Kujutus on avar, üleva sõnastuse ja ühtse värsimõõduga
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane
ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda
Kommunikmatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid on autor, tekst ja lugeja. Kirjanduslikus kommunikatsioonis sünnib teos: autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani. Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Lüürika on sõnakunsti üks põhiliike eepika ja drammatika kõrval. Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine
Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda. Esteetika poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel. Kujundikeele mõistmine on loomise eelduseks, see lubab mõista ja vallata kunsti.
selga vesi; nagu kana takus; kops läheb üle maksa. 1.Mis on rahvaluule? 2. kuidas rahvaluule jaugneb?(skeem) 3. regivärsilise rahvaluule tunnused?(algriim jne) 4.Mainasjutt, selle tunnused?(8 tükki) 5.Muistend ja selle jagunemine?(aja jne) 6. Mis on naljand jam is pajatus? 7.Rahvaluule väikeliigid mõistend?(näide) Kirjandus Eepika Lüürika Dramaatika (jutustav kirjandus) (luulekirjandus) (näitekirjandus) Eepos ood tragöödia Romaan pastorad komöödia Jutustus sonett draama Novell ballaad Reisikiri poem Päevik haiku Miniatuur lüüriline luuletus
Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval ž anrid ünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane
etc) ning ootused. f. Autorikeskne analüüs uurib i. Mida on autor tahtnud oma teosega öelda ii. Millised olid teose loomistingimused iii. Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus g. Lugeja i. Isiklik elukogemus ii. Tõlgenduskogukond, kuhu ta kuulub iii. Oma põlvkonna ootushorisont 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. a. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused i. Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid ii. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine b. Eepika zanrid (eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt, laast) i
1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlemise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri.(kus printsiibid on ette antud ll haiku, kuldlõige; printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena ll vabavärss, piltluule) 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? Kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamaid komponendid on AUTOR -- TEKST -- LUGEJA; tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest)
Eepika Kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi enamasti vabas jutustavas vormis proosas. Eepilises teoses on esikohal .jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega : Zanrid Eepos Lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest, looduskatastroofidest. Eepose stiil on ülev. Sel võib olla autor, kuid alati ,pole see teada Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros, kangelane, rahva suurkuju, keda juhivad ürgjõulised tunded. Ta .saadab oma teekonnal korda palju kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused
Teadus artikkel,uurimus muljeid ja tõlgendusi Arvamusartikkel(arvamus), maailmast,aitab elu Uudis(fakt),reportaaz,intervjuu,retsensioon paremini mõista on ehk arvustus kujundlik ja kunstiline EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA Proosa vormis jutustav Lüürika ehk. Luulekirjandus Ehk näitekirjandus kirjandus kus kujutratakse Annab edasi autori tõepäraseid sündumi,rahulik tundeid,meeleolusid ja ja üksikasjalik mõtteid *Süzee-sündmustik Loodus-,armastus-,isamaa- ja *dialoogivorm *Miljöö-aeg,koht mõtteluule *remargid *Karakterid-tegelased *Riim *lavale sobivus
sait, comme on lire) ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab ,,tõlgenduskogukonda" (kooslus, keda ühendab maailmavaade sõbrad, pere etc) ning ootused (põlvkonna ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse; nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter jällegi nt neile, kes massi ei sobitu). 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Tunnus Lüürika Eepika Draama Loo olemasolu - + + Jutustus - + - Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". Dramaatika- näitekirjandus, üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Ekspressionism- Kunstivool, mis sündis XX sajandi algul Saksamaal. Ideede ja elamuste kujundirikas väljendamine. NT, Marie Under Eleegia- lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust. 1 Eepika - üks kirjanduse põhiliik
lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas
On normatiivne ehk reegleid ette kirjutav poeetika ning deskriptiivne poeetika, mis kirjeldab olemasolevat ning tuletab sellest seaduspärasusi. On veel immanentne (sisemuses olev/sisule keskenduv) poeetika. 18.Iseloomustage Aristotelese poeetikat. Mis tüüpi poeetikaga on tegemist? Normatiivne poeetika. Käsitleb süstemaatiliselt poeesia probleeme. Käsitleb kolme teemat: luuleteoreetilised mõisted poeisis ja mimesis, tragöödia, eepos. Vahele pikitud märkused komöödiast. 19.Mis on Aristotelese arvates kõige olulisemad zanrid? Tragöödia on kõige kõrgem zanr, eepos. 20.Kuidas ja miks käsitleb Aristoteles oma poeetikas mõistet mimesis? Mimêsis tähendab Aristotelesel loomingulist tegevust, mis taotleb küll sarnasust jäljendusobjektiga, kusjuures viimane reprodutseeritakse nii, nagu ta meie meeltele ilmub, kuid samal ajal on eesmärgiks ka
I Kirjanduse olemus ja tekkimine 1. Millised ja kui vanad olid maailma esimesed ,,raamatud"? Vanimad raamatud olid savisse, kivisse, puusse või muusse materjali vajutatud, raiutud või kraabitud tekst. Vanimad kiilkirjaga savitahvlid on Sumeri riigi ajast. Vanimad säilinud raamatud on 7000 aasta vanused: Egiptuse papüüruse rullid, Babüloonia savitahvlid. 2. Nimeta kaunid kunstid (6). Kirjandus, teater, tants, muusika, arhitektuur, kujutav kunst neil kõigil on oma väljendusvahend. 3. Mida tähendab maagilis-rituaalne maailmataju? Too mõni näide. Sõnastatud kujutluste abil saab välja mõelda uusi tegelikkusi. Maagia lähtub arusaamale, et inimene võib valitseda sündmuste käiku, ta peab selleks teadma ainult õigeid vahendeid (maagilised sõnad ja toimingud), mille abil loodusnähtusi või inimsaatusi mõjutada. Korstnapühkijal nööbist kinni võtmine toob head. 4. Kirjelda mõnda tänapäeva rituaali.
KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU (diakroonia) (sünkroonia) (meta) süntaktika pragmaatika semantika ÜLDINE VÕRDLEV RAHVUSLIK 2. SLAIDISHOW Põhiliigid ja zanrid a) mitteilukirjanduslikud tekstid b) ilukirjanduslikud tekstid 1. 2. 3. LÜÜRIKA - EEPIKA - DRAMAATIKA E DRAAMA SÜZEELINE / MITTE SÜZEELINE (sündmused) / (sündmuste puudumine) NARRATIIVNE / MITTENARRATIIVNE (sündmus(ed) ja jutustamine / sündmuste ja jutustamise puudumine) Lüürika (lüroeepika) Eepika Dramaatika(e draama)
Uni mõtsa hundi selga,laiskuskarjalaste pääle! ), uus e. Riimiline rahvalaul- Riimiline rahvalaul hakkab kujunema 18. sajandil. Riimilise rahvalaulu olulisemaks tunnuseks on lõppriim. Värsid ei koondu enam paralleelrühmadesse, vaid lõppriimi alusel stroofiks. Ka keelelisi arhaisme esineb vähe.(KAS ON MEIE HÄRRAL MURET?Kas on meie härral muret,kust ta saab, mis ta süöb,kas täma nälga sureb?Täma luodab tüöliste pääle,prassib sääl, balli pääl,tõstab rõemsast hääle!) 2. Ilukirjanduse põhiliigid klassikalise jaotuse järgi on eepika, dramaatika, lüürika. Põhiliigid jagunevad zanriteks ehk ajalooliselt väljakujunenud traditsioonilisteks kirjandusvormideks. EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. 4. Mis on žanr? Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval žanridünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli
Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor. Kirjandus ei ole ainult ilukirjandus – ajalooliselt on kirjanduses olnud olulised erinevad väärtused, kirjandus on nii ajalugu, õpetused, märkmed, teatmeteosed jne. Kirjandus ise on omanud erinevaid väärtusi ja rolli ühiskonnas, teadlik suund ilukirjanduse uurimisse/tõlgendamisesse ja kirjutamisesse on üsna uus nähtus, nimelt on kirjandus kui fiktsioon kujunenud alles 18. Sajandi lõpus. Enne 19. Sajandit on kirjanduseks olnud igasugused kirjutised, kirja pandud teadmised, maailmapilt, uskumused (müüdid) 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest
tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ). Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu. Jutustaja vahendab kuulajale või lugejale toimuvaid, enamasti juba minevikus toimunud sündmusi. Teose aluseks
sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tsehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". 10. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja
sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tsehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". 10. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja
loomade keskel. Teine dzunglilugude kangelane on Tarzan. E eepika üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. eepos lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Eeposte tegelasteks on vägilased või muinasjumalad. Eeposed väljendavad rahva hingelaadi parimaid omadusi, kujutavad võitlust ülekohtu vastu. Eristatakse rahva- ja kunsteeposi. Rahvaeeposed põhinevad kangelaslugudel, mis laulik on üheks
(Andmebaas www.folklore.ee) Mütoloogia rahva muistendite, usundi ja müütide kogum. Müüt pärimuslik lugu, mis jutustab maailma loomisest, jumalatest, muinaskangelastest jne. Legend sarnaneb müüdiga, aga legend võib pajatada tegelikult toimunud sündmustest või päriselt elanud inimestest. 10 LÜÜRIKA üks kolmest kirjanduse põhiliigist eepika ja dramaatika kõrval. Kujutatakse lüürilise minaisiku sisemisi elamusi, tema hinge- ja mõtteliikumisi tundelises vormis. Iseloomustab rütm, riim ja kujundlikkus. Luuletused jagunevad: lüürilisteks (tundelised, emotsionaalsed), eepilisteks (jutustavad, nt eepos) ja lüroeepilisteks (eelmise kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan). Riim sarnasekõlaliste sõnade kordumine
Maailmakirjanduse kordamisküsimused 1. Antiikkirjanduse põhiperioodid ja mis neid iseloomustab. Kuidas on antiikkirjandus erinevatel aegadel mõjutanud hilisemat Euroopa kirjandust? a) arhailine ajajärk 4 saj ekr eepika ja lüürika b) klassikaline periood e atika 5-4 saj ekr draama. Domineeris atika dialekt ning kirjanduslikuks pealinnnaks oli Ateena c) hellenismi ajajärk 4-1 saj ekr komöödia. Sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedega ja mida iseloomustab kreeklastele tollal tuntud oikumeeni helleniseerumine e. kreekastumine, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
Eesti keel ja kirjandus 1. Üldalused 1.1. Keele- ja kirjanduspädevus Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpetamise eesmärgiks põhikoolis on kujundada õpilastes eakohane keele- ja kirjanduspädevus, see tähendab suutlikkus mõista eakohaseid ilukirjandustekste ja nende osatähtsust Eesti ja maailma kultuuriloos ning tajuda keelt ja kirjandust kui rahvusliku ja iseenda identiteedi alust; keeleteadlikkus ja oskus end vastavalt suhtlussituatsioonile ja keelekasutuseesmärkidele nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendada; arusaamine, et lugemine teeb vaimselt rikkamaks. Keele ja kirjanduse õpetamisega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) väärtustab keelt kui rahvuskultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit; 2) teadvustab keeleoskust õpioskuste alusena ning identiteedi osana; 3) omandab põhiteadmised keelest ja saavutab õigekirjaoskuse; 4) väljendab end selgelt ja asjakohaselt nii suuliseltkui ka kirjalikult, arvestades kultuuris välja kujune
annaabi.ee 
