Kirjand Eestluse elujõu allikad (0)

Eestluse elujõu allikad
Eestluse elujõu allikad
Austatud Eesti  president  ja kirjanik  Lennart -Georg Meri on  öelnud  teoses „Eesti
rahva    elulood “   eessõnas:   „Eesti   ajaloo   kogemus   vajab   ka   küüditajate   ja   kvislingite
elulugusid – mitte kättemaksuks, vaid mõistmiseks. Võitja tunnus on suuremeelsus !“
Eestlased on  sitke  rahvas. Me oleme üle elanud varem  mainitud  küüditamise,
mitmed  sõjad , pärisorjuse ja riigireetmise. Eesti rahvas on  võitjad . Me oleme võidelnud
endale iseseisvuse, oma riigi, keele ja kultuuri.  Iseseisvus  ei tulnud lihtsalt. Selleks oli
vaja   kõvasti   tahtejõudu   ja    vapraid    mehi   ning   isegi    poisse ,   kes   olid   valmis   kasvõi
koolipingist   sõtta   minema.   Täpselt   nii   oli   Vabadussõjas,   mida   Eesti   Vabariigi   väed
pidasid  oma iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini
1920 Nõukogude Venemaa vägede vastu.  Elmo  Nüganen on lavastanud sellest väga
meeliköitva  filmi „Nimed  marmortahvlil “, mis annab meile edasi tolle aja koolipoiste
mõtted, tunded ja teod seoses Vabadussõjaga.  Film  annab väga hästi oma  tegevusega
tunnete  sasipuntra,  milles  on  segunenud   julgus ,  valmisolek  ja  võitlusjanu,  millest  ei
puudu ka hirm surma ja oma lähedaste kaotuse ees.
Venemaa on üks maailma suurimatest riikidest, aga ikkagi ei piisa talle sellest,
mis tal juba olemas on. Vana  tsaaririik  hoiab kogu aeg meele terava ja kasutab kohe
võimalust, kui on võimalik enda  piire  laiendada. Juba Peeter I oli kindel oma põhimõtetes
ja soovis Põhjasõjaga saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk „ raiuda   akent
Euroopasse“. Eesti  paistis  seal sõjas silma eduka Tartu kaitsmisega.
Selleks, et elus püsida, ei ole ainult vaja tugevat sõjalist valmisolekut. Üks väga
tähtis elujõu allikas on usk. Usk võib olla mingisse esemesse või olendisse, kuid usk
iseendasse   on   kõige   selle   alus.   Andrus    Kivirähk    on   tänapäeva   Eestis   austaud
arvamusliider  ja tema teosed on läbi  immutatud  erinevatest uskumustest. Mina kui  ateist
naudin seda, et muinaseestlased on uskunud Põhja-Konna, mitte Jumalat. Põhja-Konn oli
olend , kes aitas Eesti  sõjamehi  raudmeeste vastu. See on küll tühipaljas  muinasjutt , aga
juba usk sellesse, et eestlased olid tänu Põhja-Konnale  võitmatud , annab jõudu edasi
püüelda . Kõik eestlased olid veendunud selles, et ükskord võidame me niikuinii ja tänu
nendele sõnadele suutsime me tervele maailma näidata, et sõnad ei ole ainult ütlemiseks,
vaid nendes on ka nähtamatu, kuid äärmiselt tugev jõud.
Tüüpiline   arvamus   eestlasest   on,   et   me   oleme   väga   külmad,   tundetud   ja
kõvapäised.    Julgen    öelda,   et   sellel   stereotüüpsel   arvamusel   on   ka   alust.   Kalgiks   ja
enesessetõmbunuks on muutnud meid meie ajalugu.  Eduard   Vilde  on suutnud kõik need
emotsioonid  ja läbielamised köita väga  meisterlikult  oma raamatusse „ Mahtra  sõda“.
Kohati tekitab lausa õõvastavaid tundeid see salatsemine, noa  selga   löömine ,  teoorjus  ja
ihunuhtlus . See viha, mis kõige sellega kaasnes,  koguti  enda sisse. Lõpuks katkeb ka
kõige kannatlikuma eestlase mõõt. Sai alguse Mahtra sõda.  Võitu  sellest ei tulnud ja
talupojad said väga  raskelt   karistada , aga siiski oli enda arvamust avaldatud ja kõik olid
sellest teadlikud, et  malbe  meelega Eesti  talupoeg  võib vihastudes tuua endaga kaasa
sama kohutavaid tagajärgi nagu Haiti   maavärin .
Edasiviivaks jõuks võib lugeda la uudishimu. Uudishimu on eestlaste  loomuses
olnud aegade algusest peale.  Taaskord  saan ma tuua näiteks oma lemmikkirjaniku ühe
populaarseima raamatu „Mees, kes teadis  ussisõnu “, kus paljudel metsaelanikel on raske,
kui mitte võimatu vastu panna uudishimule külaelu vastu. Seda, mida ma ei ole varem
näinud, katsunud ega maitsnud tundub alati parem ja ilusam. Sellises olukorras ei nähta
asjade negatiivset ja rutiinset poolt. Külas pidi ise tööd tegema selle nimel, et katus pea
kohal oleks, riided  seljas  ja  kõht  täis. Metsas oli see vastu kõik palju lihtsam, kus enamus
elutoiminguid toimus ussisõnade abil ja nende teadmisel  jooksis  kõik peaaegu iseenesest
kätte.
Olenemata oma  lühikese  ea tõttu, võib iga eestlane uhkusega rinna ette  ajada  ja
öelda: „Eestlane olla on uhke ja hää!“ me oleme võidelnud, võitnud ja püsima jäänud.
Kui  Tammsaare   laseb Vargamäe   Pearul  öelda, et see on kange  sääl  Vargamäel , siis on see
öeldud  kõigi eestlaste kohta. Me oleme üks kange sugu Balti mere kaldasopis. Meie
võitleme seni, kuni oleme tagasi saanud vabaduse ja kaitseme seda seda  viimse   meheni .
Need oleme meie eestlased!