Järgib vanu jooni. · Sünkrooniline murdeogeograafiline (Saareste) isoglossidel põhinev. Millisel alal millist joont kasutatakse. · Dialektomeetriline jätk eelmisele liigendusele. Kasutatakse statistikat, selgitatakse välja kõige tüüpilisemad vormid + elektrooniline andmetöötlus. Keelejoonte valik murdeliigendusel · Häälikulised · Morfoloogilised · Sõnavaralised (hilisemad) Eesti kirjakeele ja murrete ühisosa: keskmurde alal on 60%, Lõuna-Eestil 20%. Oosu = lollakas (Häädemeeste) Keskmurre: · Eesti keskosa suurim murdeala · Mitu maakonda Harjumaa (v.a Jõelähtme ja Kuusalu rannikuala), Järvamaa, Virumaa lääneosa (v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa, Põhja-Tartumaa loodeosa. · Päris ühtset murret ei ole kujunenud, erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Väga suur pindala.
Keskmurre
Eesti keskosas suurim murdeala. Mitu maakonda: Harjumaa, Järvamaa, Virumaa lääneosa
(v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa ja Põhja Tartumaa loodeosa. Päris ühtset murret ei
ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on
levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele.
Keskmurde tähtsamad erijooned
· Hilisdiftongid: ea < hää, pia
Eesti kirjakeele ja murrete ühisosa 4 KESKMURRE Eesti keskosas suurim murdeala. Mitu maakonda: Harjumaa (v.a Jõelähtme ja Kuusalu rannikuala), Järvamaa, Virumaa lääneosa (v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa loodeosa. Päris ühtset murret ei ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni. Tähtsaimad erijooned hilisdiftongid: ea < hää, pia < pää, peastab, jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’; algupäraste diftongide osal. assimilatsioon: poeg < poig, laev, päev, sõitma : sõedab; morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi: a) de-mitmus (jalgadel, majade); b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d)); c) sse-illatiiv (jalasse);
RAHVUSLIKU LIIKUMISE KUJUNEMINE Eestikeelne kirjasõna: Ilmalik kirjandus- kalendrid, 1806.a. esimee eestikeelne ajaleht 1857.a. Perno Postimees (ilmus kord nädalas) Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu. Eduard Ahrens koostas uue eesti keele grammatika, võttes aluseks Põhja-Eesti keskmurde. Rahvusliku haritlaskonna kujunemine: Estofiilid- Baltisakslased, kes olid huvitatud eesti keelest ja kultuurist. FR.R.KREUTZWALD JA FR.R. FAELMANN, olid esimesed haritlased, kes liitusid estofiilide liikumisega, nad käisid ka ÕPETATUD EESTI SELTSIS. 1857-1861.a. anti välja rahvuseepos ''Kalevipoeg''. Arst Philipp Karell. Eesti haritlaskonna moodustasid rahvakoolide õpetajad. Rahvusliku Liikumise eeldused ja sihid:
Eestikeelses kirjasõnas muutus valitsevaks ilmalik kirjandus. Põhiliselt levitasid seda kalendrid 1806. a ilmus esimene Tarto maa rahwa Nädalli-Leht. Võimud sulgesid selle 1821-1823, 1825 ilmus lühikeseks ajaks Marahwa Näddala-Leht, ning 1848-1849 ,,Ma-ilm ja mõnda, mis seal see leida on" 1857 ilmus Johann Voldemar Jannseni toimetamisel Perno Postimees Kuusalu pastor Eduard Ahrens koostas uue eesti keele grammatika ning võttis aluseks eesti keskmurde Sakala ajaleht langes kolme jakkku: poliitika, kirjanduse ja põllutöö Tarto maa rahwa Näddali-Leht oli esimene eestikeelne ajaleht, mida 1806. aastal ilmus 39 numbrit kui mitte mõni number rohkem
muudeti vene keelseks, ülikooli ametlikuks nimekas sai Jurjevi Ülikool. 6. Haridussüsteem Külades asutati vallakoolid Kihelkonnakeskustes kihelkonna kool Linnades anti algharidust elementaarkoolides Kubermangulinnades gümnaasium 7. Kes olid? Millega on tuntuks saanud? Parrot Ülikooli esimene rektor Cimze Juhtis saksakeelset kihelkonnakooliõpetajate seminari Ahrens Koostas 1843. Aastal uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhja-eesti keskmurde Faehlmann Ülikooli eesti keele lektor, estofiil, lõi Õpetatud Eesti Seltsi Kreutzwald Eesti haritlane, ajakirja ,,Ma-ilm ja mõnda, mis seal siis leida on" Köler maalikunstnik, Eesti haritlane 8. Millised olid rahvusliku liikumise eeldused? 1)Majanduslik arenemine 2)eesti haritlaste esimese põlvkonna teke 3)koolihariduse levik 4)kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerimine 5)kommunikatsioonivõrgu avardumine 9
liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega. Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi. Alates 20. sajandi algusest on seoses laiemate liikumisvõimaluste ning põhjaeesti keskmurde baasil loodud normeeritud kirjakeele kasutusega murdeerinevused tugevasti taandunud. Kirjakeelest kõige enam erinev on Võru murre, sh Setu murrakud. Alates 1990. aastatest on Võrumaalt pärit aktivistid levitanud seisukohta, et lõunaeesti murdeid tuleks nimetada lõunaeesti keeleks või vastavalt eraldi võru (võro), tartu (tarto), setu (seto) ja mulgi keelteks. Traditsiooniliselt on eesti murdeid liigitatud järgmiselt: 1) põhjaeesti murderühm: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre;
f. 1877 Vene linnaseadus g. 1802 Tartu ülikooli taasavamine h. 1806 Tarto maa rahwa Näddali-Leht hakkas ilmuma i. 1821-1823 ja 1825 ilmus Marahwa Näddala-Leht (toimetas O. W. Masing) j. 1848-1849 ajakiri ,,Ma-ilm ja mõnda, mis seal see leida on" (Fr. R. Kreutzwald) k. 1832 ülevenemaaline kirikuseadus l. 1843 ilmus E. Ahrensi eesti keele grammatika, mis võttis aluseks põhja-eesti keskmurde m. 1838 Õpetatud Eesti Seltsi loomine n. 1857 ilmus ,,Kalevipoeg" (saksa keeles) o. 1863 ilmus ,,Kalevipoeg" eesti keeles
1989. aasta andmeil oli Venemaa vepslaste emakeelsus 51,3% Vepsa keel jaotub kolmeks murdeks: *põhja- ehk äänisvepsa Karjala Vabariigi lõunaservas. *keskvepsa Leningradi oblasti kirde- ja Vologda oblasti loodeosas. *lõunavepsa Leningradi oblasti idaosas. Murdeerinevused pole kuigi suured. Vene laene on kõikides murretes palju. Kiri & Keel Kirjakeel loodi 1932. aastal Leningradi oblasti täitevkomitee vähemusrahvaste osakonna juures tegutsenud Uue Tähestiku Komitee poolt peamiselt keskmurde põhjal. Kasutati ladina tähestikku. 1937 vepsa kirjakeele edendamisest loobuti ning see lõpetas oma eksistentsi. Vepsa keel on jäänud enamasti vanemasse põlvkonda kuuluvate külainimeste omavahelise suhtlemise keeleks. Peaaegu kõik vepslased valdavad vene keelt ning igas vähegi ametlikumas suhtlussituatsioonis, näiteks poes, arsti juures või bussis, eelistatakse rääkida vene keelt. Allikad http://www.erm.ee/et/Avasta/Soome-ugri-rahvakultuur/Vepslased http://www.suri
võimud siiski aasta lõpuks sulgesid , Otto Wilhelm Masin-gu toimetamisel lühemat aega ilmunud Maarahwa Näddala Leht'i ning Friedrich Reinhold Kreutz-waldi ajakirja Ma-ilm ja mõnda, mis seal see leida on väljaandmist. Eestikeelse kirjasõna levik soo-dustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19. saj teisel poolel, mille ühtlustamisel olid suured teened Kuusalu pastoril Eduard Ahrensil, kes koostas 1843. a uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhja-eesti keskmurde. Ühiskonna vaimuelu üheks oluliseks kujundajaks jäi ka 19. saj luteri usu kirik, mis säilitas esialgu oma varasema valitsemiskorralduse ja laialdase osalise iseseisvuse, kuid 1832. a vastu võe-tud ülevenemaaline kirikuseadus kaotas aga luterliku kiriku eesõigusliku seisundi. Ametlikuks riigiusuks oli kreeka-katoliku õigeusk, milles valitsusringkonnad hakkasid järjest enam nägema vahendit impeeriumi äärealade venestamiseks ja Balti erikorra
Nende ühingute toel anti välja rahvuseepos "Kalevipoeg". 19.sajandi esimesel poolel muutus eetikeelses kirjasõnas valitsevaks ilmalik kirjandus. Hakati välja andma eestikeelseid ajalehti. Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Johann Voldemar Jannses, kelle toimetamisel hakkas ilmuma Perno Postimees. Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu. Eduard Ahrens koostas 1843. Aastal uue eesti keele grammatika võttes aluseks põhja-eesti keskmurde. Rahvuslike ideede levikule aitas kaasa seltsiliikumine. Baltisakslaste eeskoste all olev selts oli Tartus asutatud Vanemuine ja Tallinnas tegutsema hakanud Estonia. Vanemuine korraldas mitu laulupidu, 1870. Aastal alustati harrastuslike teatrietenduste korraldamisega. 1870. aastal asutati Tartus Eesti Põllumeeste Selts ja 1872. Aastal rajati Eesti Kirjameeste Selts. Luteri usk oli endiselt vaimuelu kujundajaks, kuid tema seisund lõi kõikuma pärast 1832
•Õpetajaks oli enamasti kiriku köster. •Kool asus enamasti mõnes taluhoones ning tegutses vaid talvekuudel. •1765. aasta Liivimaa maapäev võttis vastu koolikorralduse kava, mis nägi ette koolide rajamise igasse kihelkonda ja suuremasse mõisasse. Kuna mõisnike arvates talupoegadel haridust vaja ei olnud, siis see nõue täit rakendamist ei leidnud. Kuusalu pastoril Eduard Ahrens, kes koostas 1843.aastal uuesti eesti keele grammatika. Kirjakeele aluseks võttist ta põhjaeesti keskmurde 2.Religioon • Vene aeg: Vaimuelu kandev osa jäi ka pärast Põhjasõda luteri kiriku hooleks. Kuna Põhjasõja käigus olid paljud õpetajad põgenenud või küüditatud, oli õppetöö unarusse jäänud. Ka Tartu ülikool oli tegevuse lõpetanud. Juba Põhjasõja aastatel hakkas Baltikumis levima uus usuvool – pietism. 1720-1730-ndatel aastatel omandas pietism siinse pastorkonna hulgas valitseva seisundi. Nad lähendasid ka luteri usku rahvale. 1739
A. W. Hupel tegi esimese eesti keelse ajakirja ja rääkis eestlaste ja lätlaste kommetest. Merkel kirjeldas eesti ja läti talupoegade elu, arvas et Venemaa võit Põhjasõjas oli eestlaste ja liivlaste jaoks päästmine. Parrot oli Tartu ülikooli esimene rektor, oli lähedane sõber keisrile. Masing: ,,Tarto maa rahwa Näddali-Lehe" toimetaja. E. Ahrens tänapäevase eesti keele ortograafia looja, koostas 1843. aastal uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhja-eesti keskmurde. Fr. R Faehlmann lõi Õpetatud Eesti seltsi, oli eesti keele lektor Tartu ülikoolis. Fr R Kreutzwald andis välja ajakirja ,,Ma-ilm ja mõnda, mis seal leida on," ta oli estofiil ja ,,Kalevipoja" autor.
R. Kreutzwald andis välja ajakirja „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“. Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Johann Voldemar Jannsen, kui 1857 hakkas Pärnus ilmuma Perno Postimees. Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19. saj. II poolel. Kirjakeele ühtlustamisel olid suured teened Kuusalu pastoril Eduard Ahrensil, kes koostas 1843. aastal uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhjaeesti keskmurde. 13. Estofiilid: millega tegelesid, kuulsamad estofiilid Rosenplänter ja Masing, Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing. lk. 150 Eelärkamisaeg on seotud baltisaksa haritlastega, kes leidsid, et igal rahval on õigus oma rahvuskultuurile. Eestis tekkisid estofiilid – balti-sakslased, kes olid huvitatud eesti keelest ja kultuurist ning püüdsid neid arendada. * Üks esimesi estofiile oli J. H. Rosenplänter: 1) Ta töötas üle 30 a Pärnus kirikuõpetajana.
protsendid kolmekümneni. Koolis käisid nii poisid kui ka tüdrukud. Poisid pidid õppima päevas vähemalt kaks tundi, tüdrukud ühe. Eestikeelne kirjasõna ·1806. ilmus esimene ajaleht ,,Tarto maa rahva Näddali Leht". See ilmus Tartu murdes. ·Otto Wilhelm Masin ,,Maarahva Nädala Leht". ·Kreutzwald ,,Maa- ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" (ajakiri/ajaleht). ·Eelmainitud teosed ei jäänud püsivalt ilmuma. ·Eduard Ahrens (1843) koostas eesti keele grammatika, võtteks aluseks keskmurde. ·Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing seltsid, kus tegeldi eesti keele edasiarendamisega. ·Masing kinkis eestlastele õ- tähe. ·1857. aastal ,,Perno Postimees" (J.V. Jannsen). Meest hakati kutsuma Postipapaks. ·Samal aastal hakkas Õpetatud Eesti Seltsi toimetuses ilmuma F. R. Kreutzwaldi regivärsiline eepos ,,Kalevipoeg". (oli eeskuju saanud soomlaste Kalevalalt). ·1860/1870 jõudis eepos rahva sekka. ·Kreutzwaldi hakati kutsuma Lauluisaks.
Alates 17. saj. (Rootsi aeg) moodustas põhjapoolne Eesti Eestimaa kubermangu (Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa) ja lõunapoolne kuulus Liivimaa kubermangu koosseisu, mis ühendas kogu lõunapoolse Eesti ala Tartumaaks ja Pärnumaaks. 18. sajandil eraldati Pärnumaast Viljandimaa ja Tartumaast Võrumaa. Sellina jaotus püsis 20. sajandini. Lõunaeesti murdealadega kuulusid administratiivselt kokku alad, kus kõneldakse südaeesti murdeid: idamurret, keskmurde Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa murrakuid ning läänemurde Pärnumaa lõunaosa murrakuid. · Tugevaks murdepiiride kinnistajaks oli eestlaste sajandeid kestnud piiratud liikumisvabadus. 14.-16. saj. jooksul kinnistati talupojad kindla mõisa külge ja piirati sellega oluliselt seda territootiumi, kus talupoeg suhelda sai. Liikumispiirangud kestsid kuni 19. saj. teise pooleni.
PõhjaEesti murderühma moodustavad rannikumurre, keskmurre, idamurre, läänemurre ja saarte murre. LõunaEesti murderühma moodustavad Mulgi murre, Tartu murre ja Võru murre. Võru murde sees eristatakse setu alamurret. 33. Mitmeks kihelkondlikuks murrakuks jagunevad eesti murded? Peamurded jagunevad omakorda 107ks kihelkondlikkuks murrakuks. 34. Millise murde baasil on kujunenud eesti kirjakeel? Miks? Eesti kirjakeel on kujunenud keskmurde põhjal, kuna see on kõige laiema levialaga Eesti murre. 35. Mis murre on olnud tänapäevani kõige elujõulisem? Võru murre on kõige elujõulisem tänapäevani, kuna on saavutanud kohaliku kirjakeele staatuse. 36. Miks on inimesel raske varjata oma keelekasutuse murdelisi iseärasusi? Inimesel on raske varjata oma keele murdelisi iseärasusi, kuna need on enamasti sügavalt juurdunud ja lapsepõlves omandatud. 37
Põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeel. 32. Kuidas eesti murded murderühmadeks ja murreteks jagunevad? On 8 peamurret: Põhja-Eesti murderühma moodustavad rannikumurre, keskmurre, idamurre, läänemurre ja saartemurre; Lõuna-Eesti murderühma Mulgi murre, Tartu murre ja Võru murre. 33. Mitmeks kihelkondlikuks murrakuks jagunevad eesti murded? Peamurded omakorda jagunevad 107 kihelkondlikuks murrakuks. 34. Millise murde baasil on kujunenud eesti kirjakeel? Miks? Eesti kirjakeel on kujunenud keskmurde baasil, kuna see on kõige laiema levialaga eesti murre. 35. Mis murre on olnud tänapäevani kõige elujõulisem? Kõige elujõulisem on Võru murre, mis on saavutanud kohaliku kirjakeele staatuse. 36. Miks on inimesel raske varjata oma keelekasutuse murdelisi iseärasusi? Murdelised iseärasused omandab inimene tavaliselt varases lapsepõlves, seepärast on need enamasti sügavalt juurdunud. 37. Mis on iseloomulik Põhja- Eesti murderühmale: keskmurdele, idamurdele,
uurima on hakatud piirkondlike eesti keele aktsentide foneetilist olemust. Uusi andmeid eesti murrete foneetika kohta pakub ka Jaan Rossi ja Ilse Lehiste raamat eesti rahvalaulude temporaalsest struktuurist (2001). Murrete fonoloogiat on käsitletud EKI murdetekstide akadeemilise sarja köidete murdetutvustustes (vt raamatute andmeid eespool). Eraldi monograafiana on ilmunud Salme Nigoli häälikulooline ülevaade Hargla murrakust (Nigol 1994), keskmurde häälikujooni käsitleb Mari Musta ja Aili Univere keskmurde raamat (Must, Univere 2002). Üldistavalt on Võru murde häälikulist eripära vaadelnud Sulev Iva (2000a, 2000b). Karl Pajusalu on uurinud lõunaeesti hääliku-uuendusi (Pajusalu 1999b). Helmi Neetar on jälginud tk-ühendit eesti murretes (Neetar 2002b). Murrete fonoloogia teoreetilisemaid probleeme on käsitletud TÜs valminud foneetilisi mõõtmistulemusi
Gernhard Franz von Kügelgen- tunduim Tlnas tegutsenud maalikunstnik Janis Grimze- e ja lät mõeldud saksakeelse kihelkonnakooliõpetajate seminari rajaja Otto Wilhem Masing-"Marahwa Näddala Leht" Kreutzwald-"Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" Johann Voldemat Jannsen- Pani aluse püsivale eestikeelsele ajakirjandusele. " Perno Postimees" Eduard Ahrens- koostas 1843 uue eesti keele grammatika. Kirjakeele aluseks võttis põhjaeesti keskmurde. Fr. R Faelmann- tema eestvedamisel loodi 1838 Tartus Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing, rahvuseepos Kalevipoeg. Johann Köler- maalikunstnik Philip Karell- Nikolai I ja Aleksander II ihuarst. Juhan Leinberg- Maltsveti-liikumine
Juhkamson, Võsoberg, Laanenbek, Lahemann, Poissmann, Sõrasson (Saareste II: 9). Eestikeelsete nimede seas võib nende murdelise ilme põhjal eristada põhjaeestilisi ja lõunaeestilisi nimesid. Lõunaeestilisi nimesid on nt Hain, Hüdsi, Kahro, Naaris, Põvvat, Sannamees, Sõgel. Põhjaeestiliste nimede hulgas saab eristada saartelt (Leas=lääs, Loob=loib, Kaju, Pihl, Kadarik, Tuulik, Meiusi, Kibuspuu, Koost), läänemurde alalt (Paart=part, Täras=teras, Lasn) ja keskmurde alalt (Oamer, Pearu, Preast, Sõerd) pärit nimesid. Mõnele maa-alale on iseloomulikud kindlad sufiksid. Räpinas on näiteks sagedased sk, -nd, -ng: Häidesk, Kliimask, Lepisk, Lepind, Kisand, Nagland, Ritsing, Saksing, Tanning. (Saareste II: 9-10.) Priinimede grammatiline liigitus A. Saareste on jaganud nimesid sõnaliigiti ja käändeti (Saareste I: 145, II: 11). Sõnaliikidest on enim esindatud nimisõnad. Teisel kohal on omadussõnad. Põhja-
Jutukirjanduses sajandi algul valitsenud vagakirjandus asendus seiklusjuttude ja sentimentaalse lektüüriga. Populaarseks osutus Kreutzwaldi tõlgitud „Wagga Jenowewa“ Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19.sajandi teisel poolel. Suured teened selles vallas olid Kuusalu pastoril Eduard Ahrensil, kes koostas 1843.aastal uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhja-eesti keskmurde. 13. Estofiilid: millega tegelesid, kuulsamad estofiilid Rosenplänter ja Masing, Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Eelärkamisaeg – seotud balti-saksa haritlastega, kes uskusid, et igal rahval on õigus oma rahvuskultuurile. Estofiilid – baltisakslased, kes olid huvitatud eesti keelest ja kultuurist ning püüdsid neid arendada. Kuulsaimateks estofiilideks on: 1. Rosenplänter – töötas üle 30 aasta Pärnus kirikuõpetajana; õhutas Pärnu raadi
*1848-49 Friedrich Reinhold Kreutzwald ajakiri "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" *1857 Johann Voldemar Jannsen nädalaleht "Perno Postimees", sellega pani aluse püsivale eestikeelsele ajakirjandusele Eestikeelses jutukirjanduses asendus vagakirjandus peagu seiklusjuttude ja sentimentaalse lektüüriga. Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19.sajandi teisel poolel. Eduard Ahrens 1843 uus eesti keele grammatika võttis aluseks põhjaeesti keskmurde Estofiilid Estofiilid ehk baltisakslastest eesti huvilised. Nad uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmesuguseid teaduslikke tekste. Baltisakslaste estofiilse tegevusega liitusid ka esimesed eesti haritlased, Kreutzwald, Faehlmann(temast sai hiljem ülikooli eesti keele lektor, tema eestvedamisel loodi 1838 aastal Õpetatud Eesti Selts, mille eesmärk oli edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele
enamasti saksakeelne. Järgmiseks maakonnakeskustes kreiskoolid, gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas, kõige kõrgem ülikool. Kreiskoolitasandilt alates õppetöö kindlalt saksakeelne. Kihelkonnakoolide õpetajate saamiseks rajati seminarid. Cimze seminar (nimi rajaja järgi) tegutses Valgas. Vallakoolide õpetajatele ka seminarid, Alaste ja Jädivere omad. Toimus teoste välja andmine mõlemas kirjakeeles. 1843.a ilmus E.Ahrensi grammatika, mis võttis kirjakeele aluseks P-Eesti keskmurde, pani aluse uuele kirjaviisile. Tehti ka esimesed katsetused ajalehtede välja andmiseks. 1806.a ilmus esimene ajaleht Tarto maa rahwa Näddali-Leht. Välja andsid baltisakslased. Ilmus ainult ühel aastal, tsaarivalitsuse käsul see lõpetati, sest võib põhjustada talurahvarahutusi, tegelt polnud sellel tõenäoliselt väga lugejaidki. Säilinud eksemplarid hävitati, alles 1994.a leiti Venemaa ajalooarhiivist seda.
Tartu murde põhjarühm (KodKav, TMr) on keeleldasa võrdlemisi ühtlane, selle peamiseks tundemärgiks võib pidada põhjaeestiliste joonte rohkust. Erinevalt lõunapoolsest tartu murde alast on siin koolikeeleks olnud põhja-eesti kirjakeel. Emajõe lõunakaldale jäänud Vorbuse valla elanikud, kelle kontakt lõunatartumaalastega tihedam, on keeleliselt tublisti lõunaeestilisemad. Mida enam põhja poole, seda enam kohtame põhja-eesti keskmurde ja idamurde jooni. Häälduses torkab kõrva Peipsi ääres levinud järgsilpide kõrgete vokaalide madaldumine (kohos `kohus` tohtno `tohtinud`). Levinud on ka nõrgaastmeline de- mitmus (siadele ). Tartu murde läänerühm (Ran, Puh, Nõo) paistab silma oma keerukate kvantiteedi- ja kvaliteedisuhetega. Kvantiteedimuutustest on haaratud nii konsonantism kui vokalism
süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6. Ferdinand Johann Wiedemann. Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" - Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" - Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, morfoloogia, süntaks. Käändkondadesse jagunemine põhineb ainsuse N, G, P ja mitmuse P vormidel. Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutatud põhivorme. 6 pöördkonda + ebareeglipärased verbid. 7. Mihkel Veske. Esimene eestlasest keeleteaduse doktor, fennougrist. 1872 ,,Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes"
Soomest, Wiedemann Eestist) Keeleuurijana kavandas sarja : 1) Sõnaraamat 2) Grammatika (põhjaeesti) 3) Etnograafilis folkloristlik ülevaade. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann". Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt) 1875 "Grammatik der ehstnischen Sprache" Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Wiedemanni grammatikast : 1) Häälikustruktuur. Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia (võru murdes). Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada. Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja mutatsiooni (astmevaheldust). 2) Sõnamoodustus
aga mitteterminoloogiliselt tema naissugu (nt emakaru). (Ibid) 4 1.3. Sõna ema levik Eesti murretes „Väikese murdesõnastiku“ järgi on sõna ema levinud üle Eesti kõikides murretes ja üpris ulatuslikult. Lisaks tavapärasele lapsevanema tähenduses, kasutatakse seda ka esemete osa tähenduses. Puutumata on jäänud osa kihelkondi Keskmurde alalt, üksikud kihelkonnad Mulgi ja Rannikumurde alalt. Ka Pärnu ümbruses ei tundu see sõna levinud olevat. Tegelikult võib oletada, et sõna on siiski üle Eesti levinud ning tegu on veaga (vt kaarti 1). Kaart 1. Sõna ema levik murdekeeltes kihelkonniti „Väikese Eesti murdesõnastiku“ järgi. 5 2. SÕNA EMA LEVIK KORPUSTES
Ehitati tähetorn ja ka anatoomikum. Rajati ka kliinik, mida tarvitati ka õppetööks. Osad ruumid kasutusel veel 2008. 1803 hakati õpetama ka eesti keelt. Koolikorralduse alused: 1. kihelkonnakooli vallakool 2. kreiskool (maakonna kool) õppetöö kas saksa keelne või vähesel määral vene keelne 3. gümnaasium 4. ülikool Cimze seminar valmistas ette kihelkonnakooli õpetajaid. 1843 anti välja grammatika Ahrens. Võttis aluseks PõhjaEesti keskmurde. Tuli kirjutada, nagu kuulsid. Estofiilid baltisakslastest eesti keele ja kultuuri huvilised. ÕES 1838 I põlvkond: F. R. Kreutzwald ja F. R. Faehlmann. Koler lahkus, tööd polnud. J. V. Jannsen (tänav) 1864 kolis Tartu Eesti Postimees 1865 laulu ja mänguselts Vanemuine. Tartu põllumeste seltsi esimees. Ise polnud tegev põllumees. Aga ikkagi. Kasvas Vanemuisest välja laulupeo idee. Kogu Eestit hõlmava laulupeoni.
Kavandas sarja: 1) Sõnaraamat 2) Grammatika (põhjaeesti) 3) Etnograafilis-folkloristlik ülevaade. 1869 sõnaraamat: · Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W enda kogutud materjal · Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Püüdis võimalikult täpselt kõik üles märkida. · Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt: lisanud W hiljem kogutud materjali, teinud parandusi) 1923, 1973 1875 grammatika: · Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus · Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Häälikustruktuur: · Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia · Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada · Raske rõhuga silp vastab kahele lühikesele · Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja astmevaheldust.
kirjaviisi. Uuendusmeelsed kirjamehed tegid tolle aja kohta radikaalseid ettepanekuid (Fischer toetas), mis kutsus esile Põ- Eesti vaimulikkonna vastuseisu. Uuendatud kirjaviisis kirikuraamatutest kaevati Rootsi kuningale, misjärel osa selliseid raamatuid keelati. Hornung 1693 III põhjaeesti k grammatika "Grammatica Esthonica", kirjutatud ladina ja saksa k, sõnastikuosa puudub. Pole tegemist üksnes Hornungi kirjutatuga. Murdeliselt esindab Põ-Eesti keskmurde idamurrakuid. Grammatika on käsitluslaadilt deskriptiivne, sisaldab rööpvorme. Hornungi keelekasutus: mainib, et eestlased ei tarvita f-i; h-d sõna algul mõnes paigas hääldatakse, mõnes mitte; sõna keskel hääldatakse h-d; konsonandi kao tulemusel võib sõnas esineda silbivahe; esmakordselt konstateerib vältevaheldust. Järgib Forseliuse kirjaviisi. Hornungi grammatika kandvaim osa on morfoloogiakäsitlus, sõnade käänamise ptk eelkäijate omast parem
vahe suur: mineviku kesksõnana kasutas ta seda 23 korral (nt olen kuulnud ja ei olnud), omadussõnana samuti ühel korral (tekkinud). Sellest võib järeldada, et tema nd-lõpud olid tegelikult juhuslikud eksimused. 14 Keevallik (1994: 21–22) leidis, et lühenenud nud-partitsiibi lõpp -nd iseloomustab Saarte, Lääne-, Kirderanniku- ja Keskmurret. Kuna Jüri Muttika on pärit Rakvere linnast, mis asub Keskmurde alal, võib tema nd-lõpu kasutust osalt sellega põhjendada, sest ta võis sellega kokku puutuda lapsepõlves. Samas ei usu Keevallik (1994: 47), et pelgalt nd-lõpu kasutamise tõttu peetaks kedagi murdekõnelejaks. Jüri Muttika nd-lõpu kasutamine võib olla tingitud suhtlussituatsioonist: see oli „Ringvaate“ saadetes piisavalt argine ning vaba, et lubada endale mittekirjakeelsete vormide kasutust. Teine mõjur võis olla ka kõnetempo: kuna Jüri Muttika kõnetempo on
aasta andmeil oli Venemaa vepslaste emakeelsus 51,3% (Narodõ 1994: 441.) Vepsa keel jaotub kolmeks murdeks - põhja- ehk äänisvepsa Karjala Vabariigi lõunaservas, keskvepsa Leningradi oblasti kirde- ja Vologda oblasti loodeosas ning lõunavepsa Leningradi oblasti idaosas. Murdeerinevused pole kuigi suured. Vene laene on kõikides murretes palju. Kirjakeel loodi 1932. aastal Leningradi oblasti täitevkomitee vähemusrahvaste osakonna juures tegutsenud Uue Tähestiku Komitee poolt peamiselt keskmurde põhjal. Kasutati ladina tähestikku. Ilmus "Ezmäne vepside azbuk i lugendknig" (Leningrad, 1932) ning seejärel veel umbes 30 algkooliõpikut, koostajaiks ja tõlkijaiks vepsa pedagoogid M. M. Hämäläinen, F. A. Andrejev jt. Ilmus ka vepsa-vene sõnaraamat (1936). 1937 vepsa kirjakeele edendamisest loobuti ning see lõpetas oma eksistentsi. Äsjavalminud õpikud osutusid tarbetuiks ja hävitati.
annaabi.ee 
