Vaimuelu 19. sajandi esimesel poolel (0)

Vaimuelu 19. sajandi esimesel poolel
Aastatel 1700-1721 toimunud Põhjasõja tõttu katkes ligi sajandiks võimalus saada Eestis kõrgharidust, kuid õnneks avati 1802. a Tartus taas ülikool, ent seda hoopis pärast mõtteid rajada uusi ülikoole Venemaal. Õppetöö toimus Tartu ülikoolis (Universitas Dorpatensis) saksa ja ladina keeles ning valida võis kas usu-, arsti-, õiguse- või filosoofiateaduskonna vahel; neist viimane jagati 1850. a veel kaheks: ajaloo-keele- ja matemaatika -loodusteaduskonnaks. Kui rajati ülikoolile pea-hoone, Toomemäele tähetorn, anatoomikum, raamatukogu ja kliinik ning korrastati tollaseni kasu-tuna seisnud Toomemägi kujunes Tartust kiiresti üks Venemaa, osaliselt ka Euroopa tuntumaid õppe- ja teaduskeskusi, mida kinnitas asjaolu, et siin tegutsesid teadusmaailmas tunnustatud astro -noom Wilhelm Struve, füüsik Moritz Hermann Jacobi , embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer .
19. sajandi algul Venemaal toimunud ümberkorraldustega sätestati kogu impeeriumis nelja-astmeline ühtluskool: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool; Läänemere kubermangud moodustasid omaette õpperingkonna, mille keskuseks sai Tartu ülikool.
Sajandi keskel hakati üle minema kohustuslikule koolisundusele; tänu rahvakoolidele saa-vutati maarahva seas 1880. aastateks peaaegu täielik lugemis- ja vähemalt 30-40%-ne kirjutamis-oskus.
Aastasaja esimesel poolel muutus eestikeelses kirjasõnas valitsevaks ilmalik kirjandus, mil-le peamisteks levitajateks olid kalendrid.
Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Johann Voldemar Jannsen, kelle toimeta-misel hakkas 1857. a Pärnus ilmuma Perno Postimees pärast 1806. a kevadel trükimusta näinud Tarto maa rahwa Näddali-Leht’i – mille võimud siiski aasta lõpuks sulgesid –, Otto Wilhelm Masin-gu toimetamisel lühemat aega ilmunud Maarahwa Näddala Leht’i ning Friedrich Reinhold Kreutz -waldi ajakirja Ma-ilm ja mõnda, mis seal see leida on väljaandmist. Eestikeelse kirjasõna levik soo-dustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19. saj teisel poolel, mille ühtlustamisel olid suured teened Kuusalu pastoril Eduard Ahrensil, kes koostas 1843. a uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhja-eesti keskmurde.
Ühiskonna vaimuelu üheks oluliseks kujundajaks jäi ka 19. saj luteri usu kirik , mis säilitas esialgu oma varasema valitsemiskorralduse ja laialdase osalise iseseisvuse, kuid 1832 . a vastu võe-tud ülevenemaaline kirikuseadus kaotas aga luterliku kiriku eesõigusliku seisundi. Ametlikuks riigiusuks oli kreeka-katoliku õigeusk, milles valitsusringkonnad hakkasid järjest enam nägema vahendit impeeriumi äärealade venestamiseks ja Balti erikorra murendamiseks, kuid ei saanud ka „keisri usk“ Eesti- ja Liivimaa kubermangus kaugeltki mitte valitsevaks.
Baltisaksa arhitektuuris valitses 19. saj esimesel poolel klassitsism , mis avaldus eelkõige mõisaarhitektuuris (Saku, Aaspere, Raikküla), kuid stiili järgiti isegi postijaamade ja kõrtsihoonete ehitamisel .
Baltisakslaste kultuurielu keskuseks kujunes Tartu, mis oli seotud otseselt ülikooli taasava-misega; ülikooli kõrval sai kunstielu südameks Raadi mõis, kus käis koos tollane Tartu vaimueliit; Tallinnas edendasid baltisakslaste kunstielu Tallinna Muinsuskaitseühing ja Provintsiaalmuuseum.
19. aastasaja esimesel poolel tõusulainet kogenud nind eelmisel sajandil alanud vennaste-liikumine, mis oma demokraatliku õhkkonnaga ei teinud vahet seisustel ega rahvustel, leidis talu-rahva seas laialdase toetuspinna, kuid hääbus sajandi teisel poolel.
19. saj kultuurielus oli tähtsal kohal seltsiliikumine , mis hõlmas nii soliidseid teadusseltse kui ka üliõpilaskorporatsioone, laulukoore, klubisid, heategevusorganisatsioone ja abistamiskassa-sid.
Tuginedes estofiilsele liikumisele (estofiilid olid baltisakslasest eestihuvilised, kes uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamtuid) loodi Fried- rich Reinhold Faehlmanni eestvedamisel 1838. a Tartu ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts, mis sea-dis eesmärgiks edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist. Teise olulise estofiilse suurorganisatsioonina sepistati 1842. a Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende kahe organisatsiooni ainelisel ja aatelisel toel hakati koostama rahvuseepost „Kalevipoeg“, mis rahvaväljaandena ilmus 1863. a.
Siim Krull