Keskaja muusika 10.klass (3)

KESKAJA MUUSIKA
( Muusikalugu 10.klassile)
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse Püha Ambrosiusega. Esimeseks muusikat käsitlenud filisoofiks võib pidada Püha Augustinust. Kristlus legaliseeriti 313.aastal. Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma . Keskaegse muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid kloostrikontorid, näiteks Tours, St. Gallin, Mitz.
Liturgia – poeetiliselt töödeldud piiblilõik
missa – igapäevane peamine jumalateenistus katoliku kirikus
ordinarium – muutumatu missa osa
proprium – vastavalt kiriku kalendrile muutuv missa osa.
Missa muusikalised osad:
I Kyrie Eleison – Issand halasta
II Gloria – Au olgu Jumalale kõrges
III Credo – Usun ainsasse Jumalasse
IV Sanctus /Benetictus – Püha/ Kiidetud olgu
V Agnus Dei – Jumala Tall
Eesti heliloojatest on kirjutanud missasid Urmas Sisask (nt. Missa nr 3) ja Arvo Pärt.
Gregooriuse koraal
Rooma paavst Gregorius I (590.a) ühtlustas ja uuendas liturgilised tekstid ning need said lääne kirikumuusika aluseks.
Gregooriuse laul on ladina keeles. Tekstid on proosalaadsed, vabavärsilised, esitab koor. Rütmika on tekstist lähtuv ning muutuv. Meloodika on ühehäälne, laulul saadet ei ole – laused algavad tõusva algusvormeliga ja lõpevad laskuvaga.
Retsiteerimine – vaimulik laulab proosatekste peamiselt ühel noodil
Psalmoodia – peamiselt ühel noodil lauldavad värsstekstid
Antifoon – refrääniliselt korduv vastulaul psalmi retsiteerimisele
Hümn – on stroofilise värsstekstiga
Responsoorium – algselt koorirefrääniga ekstaatilised soololaulud kaunistatud stiilis.
Sekvents – värsilise tekstiga vaimuliku luule vorm, ülesehitusele olid eeskujuks rahvalikud tantsulaulud, oli keskajal väga levinud. Tänapäeval kasutusel olev sekvents on “ Dies irae ” T. Alanost.
Keskaegsed põhihelilaadid:
a) Dooria – mehelik , julge
b) Früügia – metsik, kirglik
c) Lüüdia – kaeblik, õrn, intiimne
d) Miksolüüdia
Tänapäeval kasutusel olevad mažoor ja minoor helilaadid kujunesid välja rahvalikus muusikas ja vararenessansi mitmehäälsuses 16.sajandil.
Gregooriuse koraale hakati üles kirjutama Karl Suure ajal 8.sajandil. Tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu Frangi suurriigi territooriumil, kuna tekste ja meloodiaid oli määratu hulk. Kirjutati neumade abil.
Noodikirja areng:
8.-9.saj – kasutusel neumad (märgiti punktidena teksti kohale)

saj – kasutusel 1. noodijoon (määras FA noodi , oli punane)

saj – jõuti 4 noodijooneni (värvilised). Guido Arrezzost

saj – neumadele ilmusid kandilised noodipead

saj – esineb juba 5- jooneline noodijoonestik
Liturgiline draama – jumalateenistuse osana kirikus esitatud etendus, kus kogu tekst esitati lauldes
Müsteerium – piiblianeline etendus, kus kõnelised osad vahelduvad lauludega
Keskaegne ilmalik laul
Goljaarid ehk vagandid olid rändavad üliõpilased. Nende tuntuid luulekogumik on “Carmina Burana ”, mis koondab armu- ja joogilaule, mis parodeerivad tolleaegseid kiriklikke hümne. Samanimelise vokaal-instrumenaalse suurteose on loonud 20.sajandi helilooja Carl Orff .
Kangelaslaulud on pikad, eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest. Lauldi lihtsate, korduvate meloodiaormelitega. Tuntuid kangelaslaul pn “ Rolandi laul” 11.sajandist.
Rüütlilaulud said alguse 11.sajandil Provenc´ist. Lõuna-Prantsusmaal nim. Rüütlilaulikuid trubaduurideks, Põhja-Prantsusmaal truväärideks, Saksamaal minnesingeriteks. Ringirändavaid alamast seisusest pärit muusikuid nimetati huglaanideks, žonglöörideks, menestrelideks, Spielmannideks. Parimad rändmuusikud jõudsid rüütlite kaaskonda, kus nad pidid laulikut pillil saatma . Kuulsad laulikud olid koondunud aadlidaamide ümber ja armastuslaule lauldi südamedaamidele.
Kuulsamad rüütlilaulikud:
Lõuna- Prantsusmaal – Bernort de Ventadorn
Põhja- Prantsusmaal - Adam de la Halle
Saksamaal – Walther von der Vogelweide
Mitmehäälne muusika keskajal:
Mitmehäälsuse tüüpe:
a) burdoon – liikumatu või lühikestes korduvates motiivides liikuv saatehääl
b) parafoonia – sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt või madalamalt
c) heterofoonia – ühe meloodia pisut erinevate variatsioonide kooskõla
Gooti ajastu (1150- 1250 )
Gooti silmapaistvam koolkond oli Pariisi Notre Dame koolkond. Sel ajal oli kirikulaul tihedalt seotud Notre Dame katedraali kooli ja ülikooliga.
Koolikonna silmapaistvamad heliloojad : Leoninus (12.saj) kirjutas kahehäälseid organume, millel ülemine hääl oli erakordselt liikuv ja elavalt rütmiseeritud, mistõttu jäätis põhihääle varju.; Perotinus (12.saj lõpp) – 3-4 häälsed organumid, gregooriuse koraalidest said pikad tugihelid.
Motett
Motette hakati kirjutama 13.sajandil. Selle aluseks on laenatud põhimeloodia alumises hääles ja uusi hääli lisati uute tekstidega. Tüüpilises gooti motetis on 3 häält.
I hääl - tenor – vähe teksti, võis mängida pill
II hääl – duplum – ladinakeelse vaimuliku tekstiga
III hääl – trimplum – meeleline armastuslaul
Kuna motett muutus liiga keerukaks ja kuulajad ei saanud enam sisust aru, ei kandnud see enam liturgilise laulu põhiülesannet – vaimuliku teksti laulmist . Seetõttu keelustati motett kirikulauluna 13.sajandil.
Muusikateooria keskajal
Keskaegses koolisüsteemis oli muusikaõpetus 7 vaba kunsti seas kõrgeim ja suurima ülistusastmega teadus. Muusikat seostati suuresti matemaatika ja muude täppisteadustega.
Muusika kolm kategooriat:
a) Musica mundana – universumi muusika, kõiksuse, taevakehade, looduse, aastaaegade harmoonia .
b) Musica humana – inimmuusika, inimese ja mikrokosmose harmoonia
c) Musica instrumentalis – kõlav muusika, toovad kuuldale pillid ja inimhääl