Keskaja filosoofia seotus religiooniga (2)

Keskaja filosoofia seotus religiooniga

Esimesed katsed kasutada filosoofiat religiooni teenistuses tegi juudi filosoof Philon Aleksandriast (u 25 e.m.a – 50 m.a.j), kes püüdis järjekindlalt kasutada kreeka filosoofiat – platonismi, pütagoreismi ning stoitsismi – juudi usundi ja teoloogia alusena ning tõestusena.
Viimased löögid filosoofia ja teoloogia ebavõrdsele liidule andis inglise filosoof William Ockham (u 1285–1349), kelle nimega seostatakse kahe tõe teooria lõplikku mõjulepääsu. Selle õpetuse järgi on teoloogia ja filosoofia (teaduse) tõed teineteisest sõltumatud: filosoofia tegeleb loomulike sündmuste ja asjadega ning tugineb mõistusele, teoloogia aga üleloomulike sündmuste ja asjadega ning tugineb ilmutusele.

Keskaja filosoofia retrospektiivsus

Keskajal hinnati iidset ja algupärast. See, mis oli enne, näis õigem ja tõesem. Inimeste mõttemaailma üle valitsesid ajast pühitsetud autoriteedid. Piiblit peeti ainukeseks ja täielikuks kõikvõimalike tõdede kogumiks. Piibli tekstide tõelist mõtet pole aga lihtne selgitada, selleks peab olema asjatundja, eksegeet (kr ‘juhataja, tõlgendaja’). Iga eksegeet seletab autoriteedi mõtteid enda arvates loomulikult kõige täpsemini. Et aga autoriteetide kommentaaridest oli sageli üpris raske aru saada, siis tuli neid omakorda kommenteerida ja seletada. Nii kujunesid välja kommentaaride kommentaarid.
Selgitades Piibli tekstide tõelise mõtte, peaksime saama eksimatud vastused kõigile küsimustele. Iga keskaja õpetlane tsiteeris Piiblit ja kirikuisasid ning suurem osa filosoofilis -teoloogilistest teostest ongi kirjutatud kommentaaride vormis. Keskaja õpetlast hinnati eruditsiooni, mitte aga loomingulisuse eest.

Keskaja filosoofia õpetlikkus ja kasvatuslikkus

Peaaegu kõik keskaja filosoofid olid kas jutlustajad või ristiusuõpetajad koolides ja ülikoolides (alates 12. sajandist). Paljud teosed on kirjutatud õpetlikus toonis. Keskaja õpetane pidas oluliseks teha midagi selgeks õpilastele ja tulevastele põlvedele. Õpetlane oli eelkõige õpetaja ning see tingis ka suure tähelepanu loogika probleemidele.
Keskaja filosoofia õpetajalik iseloom tingis selle, et tervete sajandite vältel peaaegu ei tuntudki huvi selle vastu, kust ja kuidas saada uusi teadmisi. Keskaja filosoofia oli sõna otseses mõttes skolastiline (kr schole ‘jõudeolek, kool’), koolifilosoofia. Õpetajat austati tema eruditsiooni ja pedagoogimeisterlikkuse, õpilast aga hoolsuse ja vastuvõtlikkuse pärast. Põlvkonnalt põlvkonnale anti edasi ikka ühtesid ja neidsamu teadmisi. Sellest tulenes teiste ajastute seisukohalt äärmine konservatiivsus .

Usk ja mõistus

Küsimuses, kas usk ja mõistus on ühitamatud või mitte ning kumb on olulisem, kujunes keskaja filosoofias välja kolm seisukohta.
Esimene seisukoht: usun, sest see on absurd (ld credo quia absurdum). Kristliku kirjaniku Tertullianuse (u 160–220) arvates on inimmõistus oma võimete poolest piiratud ning n-ö kõrgemad usutõed jäävad paratamatult arusaamatuks. Neid tõdesid ei saagi mõistusega võtta. Mida absurdsemana nad piiratud inimmõistusele näivad, seda enam nad selle arusaamisvõimet ületavad ning seda enam usku väärivad.
Teine seisukoht: usun, selleks et mõista (ld credo ut intellegam). Anselm Canterburyst ( 1033 –1109) oli arvamusel, et ainult usu läbi valgustatud inimmõistus on suuteline mõistma jumalikke tõdesid. Kui inimene on sellise ususeisundi saavutanud, siis ei räägi need tõed ka tema mõistusele enam vastu. Analoogne on Thomase Aquinost (1225–1274) arusaam: meie mõistus käib õiget teed ainult siis, kui usk on ta selleks ette valmistanud. Sellisel juhul valitseb usu ja mõistuse vahel harmoonia . Ainult mõni usutõde käib inimlikule arusaamisvõimele üle jõu - näiteks Jumala kolmainsus, liha ülestõusmine ja Kristuse ihuline ligiolemine altarisakramendis. Neid tõdesid saavat Thomase Aquinost arvates vaid kaudselt selgitada, kuid mitte mõistusele arusaadavaks teha.
Kolmas seisukoht: mõistan, selleks et uskuda (ld intellego ut credam). Pierre Abelard (1079–1142) oli arvatavasti esimene keskaja filosoof, kelle arvates inimmõistusel on otsustav roll ka usuküsimustes.

Jumalatõestused

Kes või mis üldse on Jumal ning kas on võimalik ja vaja tõestada, et ta on olemas?
Nii judaismis , kristluses kui ka islamis vaadeldakse Jumalat kehatu, ajatu , kõikvõimsa, targa ja hea olevusena, kes on loonud maailma eimillestki. Inimmõistus ei küündi siiski mõistma Jumala olemust.
Kas sellisel juhul on üldse võimalik ja vaja tõestada Jumala olemasolu, kui me teda vaid nii vähe mõista suudame? Mille alusel siis üldse võiksime väita, et ta olemas on? Aluseks võivad olla kas mõistuslikud argumendid või ilmutus, st eeldatavasti Jumala enda ilmutus.
Tertullianuse silmis ei olnud mõistuslikel arutlustes usuküsimustes mingit kaalu; ta väitis ju koguni, et uskumist väärib see, mis ületab arusaamisvõimet. Thomas Aquinost oli aga veendunud usu ja mõistuse harmoonia võimalikkuses ning arvas , et Jumala olemasolu saab tõestada viit moodi. Enne Thomast oli oma jumalatõestused välja pakkunud veel Anselm Canterburyst, kelle nimega seostubki eelkõige termin ontoloogiline jumalatõestus (kr ontos ‘tõeliselt olev’).

Anselmi ontoloogiline jumalatõestus

Anselm püüdis Jumala mõiste analüüsi alusel teha järeldust Jumala tegeliku (mitte ainult mõttelise) olemasolu kohta. Tegelik olemasolu on midagi enamat kui vaid mõeldav olemasolu; et aga Jumal on "midagi, millest enamat pole võimalik mõelda", siis peabki ta olemas olema ka tegelikult, mitte ainult mõtteliselt. Vastasel juhul ta ju poleks "midagi, millest enamat pole võimalik mõelda".

Algpõhjuse argument

Kõik maailmas toimuv on omavahel põhjuslikult seotud. Miski, mille põhjustab miski muu, saab omakorda põhjuseks millelegi muule. Miski ei saa olla iseenese põhjus, sest siis eelneks ta iseendale , mis oleks aga absurdne. Selline põhjuslik ahel ei saa olla ka lõpmatu, sest kui ei oleks esimest põhjust, siis ei oleks ka järgnevaid põhjusi. Seega peab olema esimene põhjus, millel ei ole enam põhjust, ning see ongi Jumal.

Otstarbekohasuse argument

Kõik maailmas toimuv näib olevat korrapärane ja otstarbekas. Inimese loodud asjad on otstarbekohased inimese sihipärase tegevuse tõttu. Kuid otstarbekohased on ka looduslikud kehad, mille otstarbekus olema tingitud kellegi teise poolt. See keegi ongi Jumal.

Universaalide probleem

Universaalideks (ld universalis ‘üleüldine’) nimetatakse abstraktseid objekte – omadusi, suhteid ja arve. Universaale vastandatakse konkreetsetele objektidele ehk partikulaaridele (ld particula ‘osake, tükike’). Universaalidest saame mõtelda, konkreetseid objekte aga meeltega tajuda. Näiteks on laud klassis konkreetne objekt, mida saame näha ja käega katsuda , kuid samas võime ju rääkida lauast ka üleüldse. Inimene, keda näeme, on konkreetne objekt, kuid me võime rääkida ka inimesest üleüldse (nt inimese mõistet defineerides).
Universaalide probleem, seisneb küsimuses, kas universaalid on olemas ja kui on, siis mis mõttes nad on olemas. Näiteks võib inimene olla õiglane, kuid kas on olemas ka miski, mida võime nimetada õigluseks? Universaalide probleemi puhul kujunes 11.–12. sajandil välja kolm seisukohta: realism , nominalism ja kontseptualism .
Realism (ld realis ‘aineline, tegelik’): universaalid on olemas reaalselt kas konkreetsetest asjadest eraldi (Platonist lähtuv arusaam) või neis asjades endis (Aristotelesest lähtuv arusaam). Viimast arusaama pooldasid näiteks Anselm Canterburyst ja Thomas Aquinost.
Nominalism (ld nominalis ‘nimeline’): reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Näiteks ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest, õiglust eraldi õiglastest tegudest jne. Nii arvas inglise filosoof William Ockham (1285–1349) ning hiljem iiri filosoof George Berkeley ( 1685 –1753).
Kontseptualism (ld conceptus ‘mõte, kujutlus’): universaalid on vaid inimmõistuses üldmõistetena, mille inimene loob asju võrreldes. See on püüe leida keskteed kahe äärmuse – realismi ja nominalismi – vahel. Sellisel seisukohal olid näiteks prantsuse filosoof Pierre Abelard (1079–1142) ning hiljem inglise filosoof John Locke (1632–1704).