Universaalide tüli keskaja filosoofias (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Ametnikutöö osakond
Õigusteenistus
UNIVERSAALIDE TÜLI KESKAJA FILOSOOFIAS
Referaat
Juhendaja :
MA, Ahto Mülla
Tallinn 2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Universaalide tüli 4
Realism 6
Nominalism 8
Kontseptualism 10
Kokkuvõte 12
Kasutatud allikad 13

Sissejuhatus

Oma referaadi tegemisel toetusin põhiliselt kolmele allikale. Lisaks nendele kasutasin ka internetis leiduvat informatsiooni. Kasutasin Elmar Salumaa raamatut „Filosoofia ajalugu II“, Peter J. Kingi teost „Sada filosoofi“ ning 50 klassiku sarjas ilmunud „ Filosoofid “. Oma töö olen jaganud neljaks peatükiks. Esimeses peatükis iseloomustan universaale ja nende vaidlust üldiselt. Teises, kolmandas ja neljandas puudutan erinevaid seisukohti ning ühte tuntumat filosoofi, kes on vastavat seisukohta pooldanud.

Universaalide tüli

Universaalid on filosoofias üldised ideed. Universaalideks (ld universalis ’üleüldine’) nimetatakse abstraktsed objekte-omadusi, suhteid ja arve. Sõna "universaal" tähistab niisugust oletatavat identiteeti, mis on korduva iseloomuga: miski, mida paljud erinevad partikulaarid võivad kehastada ehk instantsieerida (instance tähendab inglise keeles esinemisjuhtu). Traditsiooniliselt jagatakse universaalid kahte laia klassi: omadused (properties) ja seosed (relations).
Neid vastandatakse konkreetsetele objektidele ehk partikulaaridele. Partikulaar on üksikmõiste, mis tähendab üksikasja. Universaalidest saame mõelda, konkreetseid objekte aga meeltega tajuda. Partikulaar on mistahes konkreetne objekt ("asi" kõige laiemas mõttes). Partikulaaridele osutavad niisugused fraasid nagu "see laud siin nurgas ", "too noormees seal", "planeet Marss", "Vanemuise tänava õppehoone" jne. Kõik need väljendid peavad silmas kindlaid esemeid ja olendeid . Partikulaar hõivab kindla ruumipiirkonna kindlas ajavahemikus . Ehk: iga kindel ja konkreetne ajalis-ruumiline ese on partikulaar. Heaks näiteks on see, et kui maja on universaal, siis savitellis on partikulaar. Samuti võime rääkida lauast klassis, mis on konkreetne objekt, kuid võime ju rääkida ka lauast üleüldse. Kui tool on üldmõisteks, siis taburet ja tumba on üksikmõisteteks.
Skolastilises filosoofias leidis aset universaalide olemasolu või siis selle viisi puudutav universaalide tüli (sama: universaalide probleem, universaalide vaidlus). Universaalide probleem seisnebki küsimuses, et kas universaalid on üldse olemas ning kui on, siis mis mõttes nad olemas on? Näiteks kas on olemas üldiselt õiglust, sest inimene võib ju olla õiglane. Tüli kujunes välja 11.-12.sajandil. Sellel ajajärgul kujunes väljas kolm eri seisukohta. Nendeks olid: realism, nominalism ja kontseptualism.
Realism – universaalid on reaalselt olemas, kas siis konkreetsetest asjadest eraldi ( Platonist lähtuv arusaam) või neis asjades endis ( Aristoteles ). Seda seisukohta pooldasid Anselm Canterbury ’st ja Thomas Aquinost.
Nominalism – reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Näiteks ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest. Nii arvasid William Ockham, hiljem ka George Berkley.
Kontseptualism – universaalid on vaid inimmõistuses üldmõistetena, mille inimene loob asju võrreldes. Püüe leida keskteed kahe äärmuse – realismi ja nominalismi – vahel. Seda seisukohta pooldasid Pierre Abélard, hiljem John Locke .

Realism

Realismi järgi on üldine alati üksiku suhtes esmane, kusjuures üldine eksisteerib kogemusvälises maailmas ega allu harilikule tõestusele. Üldmõisted on muutumatud ja igavesed ning olelevad lahus esemeist ning seega tõelisemad kõigist neis kehastuvaist üksikesemeist. Igale üksikesemele peab eelnema üldmõiste (universalia ante res). Kui näiteks poleks ennem eksisteerinud üldmõistet inimene, siis ei oleks olnud ka Sokratest, Platonit, Aristotelest.
Üks realismi seisukoha pooldajatest oli Anselm Canteburyst ( 1033 -1109). Ta on rahvuselt prantslane, pärit Piemontist. Alates 1066.aastast kuulus benediktlaste vennaskonda ja pühendus vaimulikule elukutsele. Tegutses aastast 1093 kuni surmani Cantebury peapiiskopina. Tollal seoses Roscellinuse nominalistlikus vaimus tõlgendatud kolmainsusõpetusega laineid löövasse universaalide vaidlusesse sekkub ta otsustavalt nominalismi vastasena.
Tema teostest väärivad mainimist esmajoones kaks, „Proslogium“ ja „Monologium“, mis oma käsitlusega jumala olemasolu tõestuse kohta väärivad tähelepanu filosoofia ajaloo seisukohalt. Tema teoloogiaalane peateos „Cur Deus homo?“ kuulub aga teoloogilise kirjanduse raudvara hulka, mille väärtus mõnevõrra veel tänapäevani püsib.
Anselmi mõttemaailm koondub peamiselt kolme probleemideringi ümber, mille suhtes on tal öelda mõndagi uut ja originaalset. Selletõttu on ta oma nimi jäädvustanud mitte ainult kristliku teoloogia vaid ka filosoofilise mõtlemise ajalukku. Nendeks peaprobleemideks on: tunnetusprobleem, jumalaprobleem ja lunastusprobleem.
Tunnetusprobleem - oma käsitluses inimlikust tunnetusest kui niisugusest sõltub Anselm olulisel määral Augustinusest ja tema sellekohane loosung „usun, et mõistaksin“ ( credo ut intelligam) kõlab ehtsalt augustiinlikult. Realistliku seisukoha pooldajana peab ta õigeks, et meelelise tunnetuse varal me tabame vaid üksikesemeid ja tunnetame üksikasju, mitte aga üldist, milles kätkeb tõde.
Jumalaprobleem - kui usu läbi valgustatud mõistus on suuteline tunnetama kõige suuremaid tõdesid, siis peab ta olema suuteline neid ka loogilisel teel tõestama. Kõikekeskendav tõde ise on Jumal ja järelikult peab nüüd usus käsitletav mõistus olema suuteline säärast tõe olemasolu tõestama, näitlikustama loogiliselt säärase tõe vajadust, võimalikkust ning paratamatust.
Lunastusprobleem - see on probleem, mida Anselm taas mõistuslikult on lahendada püüdnud ja mille suhtes ta täiesti uuele arusaamisele on aluse rajanud. See puudutab inimese lunastust patust ja sellega kaasnevast süüst. Julge ning järjekindla loogikaga sukeldub ta selle ristiusu probleemi senisest parema lahenduse otsimisele ja esitab selle tulemused oma teoloogilises suurteoses „Cur Deus homo?“. Oma sellesisulises arutluses lähtub ta piibellikust mõttest, mille kohaselt inimese süü patulanguses teostunud Jumalast tagamise suhtes on nii suur, et inimene omapoolselt ei ole suuteline seda kuidagi heaks tegema.

Nominalism

Nominalismi arvates ei eksisteeri üldmõisted kui niisugused reaalsetena, neil pole mingit tähendust. Nad on ainult keelemärgid, millel ei ole tegelikkuses vastet. Reaalselt eksisteerivad ainult üksikesemed (ld. k. res singulares), üldine on lihtsalt “hääleväljend”, millele on asjaga kaudne suhe. Keeles võime luua mõiste “valge”, kuid see ei väljenda midagi, sest tegelikkuses on olemas valged üksikesemed, aga mitte valge kui niisugune. Ka näiteks mõiste “inimene” eksisteerib ainult keeles, reaalsuses on Sokrates , Platon, Aristoteles jt üksikisikud. Esemed on ürgsed, üldmõisted on tekkinud alles pärast neid (universalia post res).
Nominalismi teooriat pooldas William Ockham (u 1285-1349). Ta on sündinud Occami (Ockhami) külas umbes 1285 (erinevad autorid pakuvad daatumeid 1280 ja 1289 vahel) aastal. William astus frantsiskaani ordusse juba enne õpingute alustamist Oxfordis ja seejärel Pariisis. On põhjust uskuda , et Pariisis oli ta Duns Scotuse õpilane ja kindlasti oli kaasfrantsiskaanil talle tugev mõju.
Naasnud Oxfordi, asus ta õpinguid lõpetama, kuid tal ei õnnestunud magistrikraadi ( doktorikraad ehk õpetamislitsentsi). Nimelt 1323.aastal süüdistas ülikooli kantsler , üliinnukas tomist Johannes Lutterell teda „eksiõpetuses“ ning ta kutsuti paavsti õukonda Avignosis oma kirjutiste eest vastust andma. Tegelikult ei mõistetud teda hukka, sest uurimine jäi pooleli . Ta sai liitlaseks Cesena Michaeliga ja nad põgenesid 1328.aastal koos.
Nagu ka Duns Scotusel, on Ockhami peatööks tema kommentaarium Petrus Lombarduse „Sententsidele“. Sellest on mitmeid erinevaid versioone. Ta kirjutas ka Aristotelesest ja Porphyriosest, füüsikast ja loogikast.
William Ockham'i suurimaks teeneks teaduses on kasinuse põhimõtte tunnustamine, mida on hiljem hakatud kutsuma ka Ockhami habemenoaks. Ockhami habemenuga tähendab, et kui nähtuse selgitamisel ei tohi lähtuda enamatest teguritest, kui on vajalik. Seda on tõlgendatud ka viisil – kui on kaks võrdse usaldusväärsusega põhjendust, tuleb eelistada lihtsamat.
Oma poliitilistes seisukohtades võib Ockhami pidada varajaseks konstitutsionalistiks. Ta pooldas riigi ja kiriku lahutamist, omandiõiguse väljakujundamist ning absoluutse monarhia vastutust. Ockham arvas , et "ühiskondlik ei ole midagi reaalset, millel on subjektiivne olemasolu nii sees, kui väljaspool vaimu. See on ainult fiktsioon, intellekti poolt abstraktsiooniga loodud mõiste."
Omandiõiguse tekkimist selgitas Ockham sellega, et paradiisis elasid inimesed võrdsetena. Kellelgi ei olnud midagi peale ühise õiguse loodusandide kasutamisele. Peale pattulangemist said inimesed õiguse enda tarbeks asju omandada. Selles jaotamisprotsessist kujunes välja seadustega reguleeritud omandiõigus.
Ockham oli üks Aquinase filosoofile ja religioonile lähenemise peamisi oponente. Tema väitel pole võimalik demonstreerida mõistuse abil selliseid usudoktriine nagu jumalike atribuutide loomus, loomine ja eriti hinge surematus . Sellised uskumused toetusid üksnes ilmutusele. Ta oli üks peamisi ja võib-olla suurim nominalismi kaitsja, eitades universaale - s.t omaduste eksistentsi sõltumatust neid omavatest asjadest.
Me ei vaja selliseid asju, seletamaks maailma ja meie aistinguid sellest, järelikult (Ockhami habemenoa järgi) ei peaks me neid oma teooriatesse hõlmama. Nagu enamiku taoliste vastuolude puhul, ei eitanud Ockhami realistidest vastased loomulikult Ockhami habemenuga, nende arvates lihtsalt on sellised asjad nagu universaalid maailma mõistmiseks vajalikud.

Kontseptualism

Nominalistide ja realistide vahele kujunes ka nn vahendusvool, mis püüdis siduda mõlemat äärmust. Nad tunnustasid koos realistidega, et üldmõiste moodustab iga eseme tõelise olemuse, kuid tunnustasid nominalistide seisukohta selles osas, et üldmõisted on paratamatult seotud esemega. Nad leidsid , et üldmõisted peavad asuma asjas (universalia in rebus).
Üheks sellise voolu esindajaks võib pidada Pierre Abélardi (1079-1142). Ta on üks eelskolastilise erioodi silmapaistvamaid mõtlejaid. Kuna ta isa oli väikeaadlik, siis oli tale määratud sõjaväekarjäär. Ta siiski loobus sellest ja lahkust kodust õppima. Tema mõtteviis on mõjutanud õpinguist nii äärmusliku nominalisti Roscellinuse kui ka äärmusliku realisti Champeaux Wilhelmi juures. Umbes 1105.aastaks oli ta rajanud oma kooli Melunis Seine -et-Marne’is, liikudes hiljem piki Seine’i Corbeil’sse ja naastes lõpuks 1108.aastaks Pariisi. 1113.aastal sai ta õppetooli katedraalikoolis, kus ta luges retoorikat ja dialektikat. Abélard oli kena, karismaatiline ning tuntud oma vaimukuse ja mõistuse, kuid ka kõrkuse, poolest. Ta leidis hulgaliselt sõpru ja imetlejaid, ent samuti ka vaenlaseid.
1117.aastal sai Abélard ühe Notre-Dame’i kanooniku vennatütre koduõpetajaks. Tema nimi oli  Héloïse. Peagi said neist armastajad ja Héloïse jäi rasedaks. Nad abiellusid salaja, kuna see suhe oleks kahjustanud tema karjääri – sellegi tõttu, et ta oli oma õpilasele sisuliselt in loco parentis. Järgnes rida arusaamatusi Héloïse’i onuga, mis lõppesid Abélardi ründamise ja kastreerimisega. Héloïse’ist sai Abélardi pealekäimisel nunn ja temast endast benediktiini munk , nende poeg Astralabius saadeti üleskasvatamiseks Abélardi õe juurde. Armunud suhtlesid elulõpuni vaid kirjavahetuse teel. Tema eluloo tähtsamateks allikateks olidki kirjavahetus Héloïse’ga ja tema autobiograafiline kiri Historia calamitatum.
Abélard eristas  sõna  (vox) sõna  tähendusest  ( sermo   ('kõne')), mida ta seostas universaalidega: inimtunnetuses vastab universaalile ainult  sermo. Vox  väljendab üldist ja abstraktset mõistet ning niiviisi saab temast nomen   (nimetus) ja  sermo, mis oma sisus väljendab mõeldud tegelikkust. Nomen võib käia paljude konkreetsete asjade kohta. Universaalid  ei ole  asjad, sest viimased on  singulaarid. Asjad ei saa olla üldised; reaalselt on olemas ainult üksikud, konkreetsed asjad. Üldisus  on omane ainult  sõnadele. Mõisted tekivad  abstraheerimise  teel, abstraheerimine põhineb asjadel . Mingit kindlat liiki üksikutel asjadel on alati ühine vorm, mille alusel neid saab nimetada ühise nimetusega.  Propositsioon ei tähista asja, vaid asja olemise viisi.
Prantslastele omase teravmeelse vaimukuse ja innuga lülitub Abélard juba varakult oma kaasajal jätkuvusse universaalide vaidlusesse. Olles oma õpingute ajal ammutanud mõlema vaidleva poole allikaist, pöörab ta küpsemas loovas eas oma mõtterelvad mõlema vastu. Selgemini oma kaasaegseist mõistis ta realismi paindlikkust, millest peitus oht suubuda panteismi, kuid sama ebasümpaatsena avaldusid talle nominalismi kaduvused pinnapealsesse sensualismi.

Kokkuvõte

Universaalideks (ld universalis ’üleüldine’) nimetatakse abstraktsed objekte-omadusi, suhteid ja arve. Neile vastandusid konkreetsed objektid ehk partikulaarid. Partikulaar on üksikmõiste, mis tähendab üksikasja. 11-12.sajandil leidis aset universaalide olemasolu puudutav universaalide tüli. Universaalide probleem seisnebki küsimuses, et kas universaalid on üldse olemas ning kui on, siis mis mõttes nad olemas on? Seisukohad jagunesid kolmeks: realism, nominalism ja nende kahe vahel tasakaalu leida püüdev kontseptualism. Realismi kohaselt on universaalid olemas kas konkreetsetest asjadest eraldi või siis neis asjades endis. Nominalistide arvates on universaalid ainult sõnad.

Kasutatud allikad

Braun , U, Jacoby, E. Filosoofid. Mõtlejaid antiigist tänapäevani. Eesti keelne tõlge Reiksaar, T. Tallinn: Tea, 2003.

King, P.J. Sada filosoofi. Maailma suurimate mõtlejate elu ja töö. Eesti keelne tõlge Veede, R. Tallinn: Sinisukk , 2005.

Partikulaar. http://wiki.zzz.ee/index.php/Partikulaar

Salumaa, E. Filosoofia ajalugu II. Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjastus-ja infoosakond, 1993.

Universaalide probleem. http://wiki.zzz.ee/index.php/Universaalide_problee m
13