Kes hüvitab löökaugukahju? (0)

Kes hüvitab löökaugukahju?
Eesti Päevaleht 9.04.10
 
Juhtumi kirjeldus
Löökaugu ette asetatud liiklusmärk ei vabasta teeomanikku kohustusest hüvitada tee ebarahuldavast seisundist tekkinud kahju, kirjutab vandeadvokaat Indrek Sirk
Teeseaduse kohaselt peab tee seisund võimaldama ohutult liigelda. Tee omanik on kohustatud pidevalt jälgima tee seisundit , hoidma tee korras ja viivitamatult kõrvaldama liiklust ohustavad või segavad takistused. Tee kasutuskõlbmatuse tõttu või ettenähtud nõuetele mittevastavuse tõttu tekitatud kahju peab hüvitama tee omanik.
Eesti  teedel on mitu vaenlast . Esimesele kohale seaksin halva ehituskvaliteedi ja ebapiisava hoolduse. Näiteks soola abil libedusetõrje tegemine hävitab paekivikillustikule ehitatud teede aluskihid mõne talvega. Loomulikult lõhuvad meie teid ka naastrehvid , rasked liiklusvahendid ning ilmastik.
Need kahjulikud tegurid mõjuvad võrdselt igal pool, kuid millegipärast mõned teelõigud koosnevad vaid aukudest ning teised teelõigud on mitme talve järel endiselt siledad.
Kahjulike tegurite mõju kumuleerub kevaditi, ajal, mida juba vanarahvas kutsus teede lagunemise ajaks. Sugugi vähetähtis pole ka asjaolu, et tee-ehitus ja -remont on talvisel ajal sama hästi kui võimatu ja väheefektiivne. Auklikud teed kevadel ei ole seega midagi üllatavat ja uudset. Selleks on valmis ka teeomanik.
Kui lumi saabub igal aastal ootamatult ning teede puhastamine paneb igaühe meist kiruma, siis kevaditi teede tähistamine liiklusmärgiga 152 « Ebatasane tee» on jõudnud sellise professionaalse tasemeni, et teeomanikud annavad välja pressiteateid, mitu liiklusmärki juba välja on pandud. Selliste liiklusmärkidega püüab teeomanik välistada oma vastutuse, kuna juht, keda on hoiatatud teel olevast ohust, peab valima ohutu kiiruse.
Näiteks Tallinna ametnikud on seisukohal, et ehitise omanik peab katused suutma igal ajahetkel puhtad hoida ning ükski ohu eest hoiatav piire ei ole vabanduseks. Seevastu aastatega tänavatesse tekkinud augud tähistatakse liiklusmärgiga ning vastutus lükatakse kergekäeliselt autojuhtidele.
Liikluses nagu muudeski eluvaldkondades on kõigil pooltel lisaks õigustele ka kohustused. Olukorras, kus heitlike ilmastikuoludega ei ole võimalik auke hetkega remontida, on teeomaniku esmane kohustus hoiatada liiklejaid ohu eest ning vajadusel ka sulgeda ohtlik teelõik liikluseks. Selleks on kehtestatud kindlad reeglid.
Kui ohtlik teelõik on tähistatud, tekivad ka liiklejale kohustused. Nimelt on igal autojuhil kohustus valida ohutu sõidukiirus ning peatada oma sõiduk teel oleva etteaimatava takistuse ees. Selliseks takistuseks võib olla ka auk. Kui üldjuhul on liiklejal õigus eeldada, et teel ei tohi ohtlikke auke olla, siis hoiatusmärgi olemasolul tuleb sellise võimalusega arvestada.
Juristina olen seisukohal, et hoolimata löökaugu ette liiklusmärgi paigutamisest ei vabane teeomanik kohustusest hüvitada tee ebarahuldavast seisundist tekkinud kahju. Loomulikult vastutab hoiatusmärgiga tähistatud teelõigul auku sõitnud juht ka ise tekkinud kahju eest, kuid siiski on igal liiklejal õigus eeldada, et ka ebatasase tee märgiga tähistatud teel on ohutu liigelda.
Kui kiirust ei ole piiratud või peab juht kiirusepiirangutest kinni, siis on tal ka õigus eeldada, et sellisel kiirusel liiklemine on ohutu. Sest teeomanik peab kasutuskõlbmatu tee sulgema.
Seega peab teeomanik üldjuhul kahju kinni maksma. Kõige tõsisemad vastuargumendid kahju hüvitamise nõudele põhinevad autojuhi enda õigusvastasel tegevusel – lubatud sõidukiiruse ületamine, teeoludele sobimatu kiirus, ohule reageerimata jätmine, vale sõidutrajektoor (näiteks auk asub teepeenral).
Tee seisundist tekkinud kahju eest hüvitist nõudes lähtutakse tsiviilkohtumenetluse üldistest põhimõtetest, mis kohustavad pooli tõendama oma argumente. Kahju saanud isik peab tõendama, millises konkreetses kohas ja ajal talle kahju tekkis. Samuti peab tõendama, et kahju tekkis just tee seisundist tulenevalt.
Kahju saades on autojuhi esmaseks kohuseks fikseerida olukord. Kõige kindlam on selleks kutsuda sündmuskohale politsei. Soovituslik on ka ise fotografeerida sündmuskohta. Politsei kutsumine on vajalik eelkõige mõõtmisteks – fikseerimaks, et teel olev auk oma mõõtmetelt ei vasta kehtestatud nõuetele ning et juhtum toimus just täpselt selles kohas.
Teeomanikeks Eesti Vabariigis on üldjuhul kohalikud omavalitsused (vallad ja linnad) ning riik. Paljudel kohalikel omavalitsustel on infotelefonid, millele on soovituslik teatada kohe ohtlikust kohast teel ning paluda tarvitusele võtta meetmed edaspidi selliste juhtumite vältimiseks. Riigimaanteel toimunud õnnetuse korral teavitatakse maanteeametit.
Kahjusaaja järgmine samm on kahju suuruse tõendamine. Selleks tuleb võtta kalkulatsioon või remondiarve. Asendamisele kuuluvad detailid ( rehv , velg vm) on mõistlik alles hoida.
Eesti õiguspraktika soosib kohtuväliste kokkulepete sõlmimist. Kahjusaaja peaks esimesel võimalusel esitama kirjaliku nõude teeomanikule koos oma nõuet tõendavate dokumentidega. Kahjuks näitab senine praktika, et kohtuotsuseta tavaliselt tekkinud kahju ei hüvitata. Üldjuhul püüab teeomanik leida võimaluse kahju hüvitamisest keelduda.
Riiki või kohalikku omavalitsust esindab vaidluses selles valdkonnas pädev jurist, mis tähendab, et pooled ei ole oma teadmistelt ja ettevalmistuselt võrdsed. Esmalt tundub katkise rehvi asendamise kulu mõni tuhat krooni suure summa, aga ainuüksi hagiavalduse esitamisel on minimaalne riigilõiv 1000 krooni.
Advokaadi palkamine võib selliste nõuete juures olla kulukam kui hiljem kohtuvõidu korral hüvitatav menetluskulu . Kohtuvaidlused võtavad aega vähemalt pool aastat, kuid tõenäolisemalt isegi aasta.
Arutelu sel teemal: Valisin antud teema, kuna see on hetkel väga päevakohane . Olen ka ise autoga liikleja ja mõistan probleemi hästi. Samas töötan ka DAS Õigusabikulude Kindlustuses ja olen kursis autoomanike muredega. Probleem on lai ja hõlmab palju inimesi.
Olulised faktid
Eesti kliimat arvestadas on teada tuntud tõde, et meie teede olukord on väga halb. Eriti katastroofiliseks muutub olukord kevadel. Kuna olukord Eesti teedel on aastaringselt halb, siis peaksid autojuhid sellega ka arvestama. Eestimaa teid ja tänavaid hooldavad linnad, vallad ja riik. Nende kohuseks on hoida liigeldavad teed korras. Löökaugukahju tõttu kannatada saanud auto parandamine maksab tuhandeid kroone. Selle parandamine ei kuulu aga ühegi kindlustusseltsi lepingusse . Kahju on tekkinud aga teevaldaja ebapädevusest tingituna . Sõiduki juht on süüdi vaid sel juhul, kui ta pole valinud teeoludele vastavat sõidukiirust. Kas on eetiline, et juht peab hakkama remoniarvet ise tasuma . Kui juht on kindel, et tema pole süüdi, siis kuidas nõuda raha teevaldajalt?
Huvilised
Huvilisteks on kõik, keda antud juhtum puudutab otseselt või kaudselt. Antud juhtumi puhul on väga paljudeks huvilisteks ka kaudsed inimesed, kes sõidavad iga päev liikluses.
Antud juhtumi huvilised:
Kannataja (sõiduki juht, kellele löökauk tekitas kahju)
Tee valdaja (linn, omavalitsus , riik)
Teised liiklejad (samuti kannatajad ja potensiaalsed kannatajad)
Remondifirmad (huvitatud lisateenistusest)
Loetelus toodud huvilised on vastandlikud. Kannataja soovib, et tema ootamatud kulutused kaetakse. Tee valdaja ei soovi teha lisakulutusi. Ilmselt on neil niigi väga suured kulutused seoses teeolude parandamisega, kuid raha selleks napib. Teised liikleijad on kahte gruppi jagatud. Ühed, kes on olnud ka ise kannatajad, kuid teinud kulutused autoremondi eest ise. Teised on potensiaalsed kannataja, kes pole veel sattunud olukorda, mil nende auto oleks otseselt kannatada saanud.
Probleemi püstitus
Antud probleemi olemasolul on tekkinud ka mitmeid alaprobleeme lisaks põhiprobleemile. Nende hulk on seotud ka huviliste hulgaga .
Põhiprobleem: Kes maksab kinni sõidukijuhi autole põhjustatud löökaugukahju.
Alaprobleemid: Katkise auto turuväärtus langeb, esitatud kahjunõude hüvitamise vastus võtab aega, juhul, kui teevaldaja maksab kinni kahjud, hakkab laekuma tee valdajale hulgaliselt rohkem ka teisi sarnaseid kahjunõudeid, lootuses, et ka need tasutakse.
Juriidiline analüüs
Teeseaduse kohaselt peab tee seisund võimaldama ohutult liigelda. Tee omanik on kohustatud pidevalt jälgima tee seisundit, hoidma tee korras ja viivitamatult kõrvaldama liiklust ohustavad või segavad takistused. Tee kasutuskõlbmatuse tõttu või ettenähtud nõuetele mittevastavuse tõttu tekitatud kahju peab hüvitama tee omanik. Kui ohtlik teelõik on tähistatud, tekivad liiklejale kohustused, igal autojuhil on kohustus valida ohutu sõidukiirus. Kui üldjuhul on liiklejal õigus eeldada, et teel ei tohi ohtlikke auke olla, siis hoiatusmärgi olemasolul tuleb sellise võimalusega arvestada. Kui kiirust ei ole piiratud või peab juht kiirusepiirangutest kinni, siis on tal ka õigus eeldada, et sellisel kiirusel liiklemine on ohutu. Sest teeomanik peab kasutuskõlbmatu tee sulgema.
Seega peab teeomanik üldjuhul kahju kinni maksma. Kõige tõsisemad vastuargumendid kahju hüvitamise nõudele põhinevad autojuhi enda õigusvastasel tegevusel – lubatud sõidukiiruse ületamine, teeoludele sobimatu kiirus, ohule reageerimata jätmine, vale sõidutrajektoor (näiteks auk asub teepeenral).Tee seisundist tekkinud kahju eest hüvitist nõudes lähtutakse tsiviilkohtumenetluse üldistest põhimõtetest, mis kohustavad pooli tõendama oma argumente. Kahju saanud isik peab tõendama, millises konkreetses kohas ja ajal talle kahju tekkis. Samuti peab tõendama, et kahju tekkis just tee seisundist tulenevalt.
Juhised löökaugu poolt tekitatud kahju korral käitumiseks
Kahju saades on autojuhi esmaseks kohuseks fikseerida olukord. Kutsuda sündmuskohale politsei. Fotografeerida sündmuskohta. Teatada tuleb vastavale infotelefonile ohtlikust kohast teel. Riigimaanteel toimunud õnnetuse korral teavitatakse maanteeametit. Kahjusaaja järgmine samm on kahju suuruse tõendamine. Selleks tuleb võtta kalkulatsioon või remondiarve. Asendamisele kuuluvad detailid alles hoida. Eelistatud on poolte omavaheline kokkulepe, kuid kohtuotsuseta tavaliselt tekkinud kahju ei hüvitata. Palgata endale advokaat.
Võimalikud abijuhised
Kanti õiguste ja kohustuste toeooria järgi peaksid inimese moraalseks tegutsemiseks nii õigused kui ka kohustused tasakaalus olema. Antud konflikti puhul võib tähendada see seda, et õigus nõuda kahju hüvitamist saab olla võimalik ainult sel juhul, kui olla ise hoolikas, tähelepanelik ja eeskujulik liikleja.
Egoismi seisukohalt võttes maksimeerib inimene enda hüve. Antud konflikti puhul võib täheldada seda, et kõik on enda hüvede eest väljas. Kahjusaaja soovib raha, et kahju korvata. Tee omanik ei taha teha kulutusi. Need on ka mõlema poole eesmärgid. Ühtseks on siin raha, mida kumbki ei soostu maksma kuigi kergekäeliselt.
Juhtum on Ebaeetiline , kuid seaduslik.
Juhtumist võime selgelt välja tuua selle, et tee valdaja on küll paigaldanud märke, hoiatamaks liiklejaid ohtlike aukude eest. Esiteks pole neid piisavalt ja teiseks üritab ta sellega enda vastutust vähendada. Praegusel eriti raskel majanduslikul ajal on küll väga kulukas remontida kõiki auke, kuid selleks on eelarvetes ettenähtud summad , mida kulutada kevadiste teeolude parandamiseks. Siiski ei ole see piisav araldis, et muuta teed ja tänavad sõidetavaks. Kõikjal on teed ja tänavad täis konarlusi ja ebaühtlast asfalti. Sõidukijuhid on sellega küll harjunud , kuid suuremaid auke on tekkinud nüüdseks juba niivõrd palju, et liiklemine on raskendatud. Kevad on soodne aeg remonditöökodadele- tööd jätkub. Paljud autod vajavad üsnagi kapitaalset ja ka väga kallist remonti, mille on põhjustanud teeolud. Kahju saamine löökaugu tõttu on aga selline, mida ei maksa kinni ka kohustuslik kindlustusfirma. Seega jääbki juht oma probleemiga üksi. Seista tuleb tal oma õiguste eest tunduvalt suuremate ja võimukamate organisatsioonidega. Esitatud kahjunõuetest rahuldatakse vaid väga väike protsent. Juurdlus ise võtab aga pikalt aega. Sõiduki juht peab tõestama esmalt, et auto kahjustus ei ole tekkinud tema süü läbi. Selle väljaselgitamine ja menetlus võtab aga aega. Nähtavasti peab juht kandma esmalt kõik kulutused ise ja ootama, kas need kulud tagant järele üldse kaetakse. Teede omanikud on aga väga kavalad ja püstitavad üles märgid, mis vitavad ohtlikele aukudele . See vabastab nad ka kompensatsiooni maksmisest. See pole aga kuigi eetiline käitumine. Juhul, kui löökaugukahju on tõesti teeomaniku süü ja kannatanule hüvitatakse remondiks vajalikud vahendid, siis hakkavad ka teised sama murega pöörduma tee haldaja poole. Seega- ühe kahju kinnimaksmine toob kaasa hulgaliselt teisi sõidukijuhte, kelle auto on löökaugust tekitatud kahjustusega.
Olen jõudnud arvamusele, et antud konflikti puhul on kannatajapooleks kõik liikleijad. Teine pool on teede, tänavate valdaja, kel pole raha, et korrastada teelõike. Samas on see nende kohus ja kui kahju on tekkinud, tuleb need ka korvata.
Heleen Välba
VE099