Võlaõigus (lepinguvälised võlasuhted) II (2)

Tartu Ülikool
õigusteaduskond, eraõiguse instituut
Aine nimetus: Võlaõigus (lepinguvälised võlasuhted) II
Lektorid: Tambet Tampuu , Janno Lahe, Tanel Saar

Kordamisküsimused 2. kontrolltööks (teemad 6.)

Kontrolltöö toimumise aeg: 22. ja 23.04.2008, 10. seminari ajal (5 küsimust, vastamiseks aega kokku 45 minutit)

NB! Kõikide küsimuste juurde tuleb osata tuua näiteid (küsimustele lisatakse ülesanne tuua näide või näited)!
Deliktiõigus:
Deliktiõigus reguleerib õigusvastaselt ja lepinguvväliselt tekitatud kahju hüvitamist. VÕSis on reguleeritud kolm deliktilise vastutuse liiki:

deliktiline üldvastutus (vastutus delikti üldkoosseisu alusel) - §-d 1043-1055

riskivastutus §-d 1056-1060

tootja vastutus §-d 1061-1065
Lisaks võib deliktiõigus olla reguleeritud ka teistes seadustes . VÕSi 53. peatükis on reguleeritud vastutuse tekkimisega seonduvad küsimused. Vastutuse ulatus on reguleeritud VÕSi 7. peatükis § 127 jj. Vastutuse ulatuse sätted kehtivad nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse puhul.

Mis hetkest muutub sissenõutavaks lepinguvälise kahju hüvitamise nõue ja mis hetkest satub lepinguvälise kahju eest vastutav isik kahju hüvitamisega viivitusse?
Lepinguvälise kahjuhüvitamise nõue muutub sissenõutavaks alates sellest hetkest, millal on võimalik arvestada kahjuhüvitist. Kahju hüvitamiseks kohustatud isik ei pruugi kohe samal ajal ka viivitusse sattuda, sest viivitusse satub ta alates ajast, millal ta saab teada või pea saama teada ühelt poolt kahju tekkimisest ja teiselt poolt kannatanu isikust. VÕS § 113 lg 2.
Näide: A kaevab kraavi. B jalutab ja kukub sinna sisse, saab kehavigastuse. Kohe pärast kehavigastuse saamist on võimalik arvestada kahjuhüvitist, kuid kuni A ei tea midagi sellest tekkinud kahjust ega peagi teadma, seni ei ole ta ka oma kahjuhüvitamise kohustusega viivitusse sattunud.

Missugust õiguslikku tähtsust omab lepinguvälise kahju tekitamise koht?
Kahju tekitamise koht omab tähendust kohtualluvuse küsimuse otsustamise jaoks. Probleemsituatsioon võib tekkida olukorras, kus kahju tekitav tegu on pandud toime ühes kohas, aga kahjulik tagajärg tekib teises kohas. Kohtualluvuse sätted TsMS § 94: hagi võib esitada ka teo toimepanemise koha järgi. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 50 lõike 1 kohaselt kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele just selle riigi õigust, kus kahju tekkimise aluseks olev tegu toime pandi või sündmus toimus. § 50 lõike 2 kohaselt võib kannatanu igal juhul nõuda ka selle riigi õiguse kohaldamist, kus kahjus saabus.

Miks on oluline eristada lepingu rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid lepinguvälise kahju hüvitamise nõuetest?
Vajalik on neid eristada kolmel põhjusel:

on erisusi aegumise regulatsioonis:

vastutuse rangus, st. et kui deliktilise üldvastutuse tekkimise eelduseks on kahjutekitaja süü, siis lepinguõigusliku vastutuse puhul vabaneb kahjutekitaja vastutusest üksnes vääramatu jõu esinemise korral. Kui kahju on tekkinud vääramatu jõu tõttu, on välistatud ka kahju tekitaja süü olemasolu. Kuid kahju tekitaja süü puudumine ei tähenda seda, et samal ajal oleks esinenud ka vääramatu jõud. Lepinguõiguslik vastutus on rangem kui deliktiõiguslik üldvastutus.

Lepingulise ja lepinguvälise vastutuse puhul on ka nõude ulatus erinev. Lepingulise vastutuse puhul ei teki probleeme saamata jäänud tulu hüvitamisel, lepinguvälise vastutuse puhul võib saamata jäänud tulu hüvitamisele kuulumist pidada erandlikuks juhtumiks. Kui kannatanul on õigus valida, missugusel alusel ta nõude esitab, siis lepinguõiguse poolt on ta paremini kaitstud kui deliktiõiguse poolt. 3-2-1-123-05

Missugustel juhtudel tekib deliktiõiguse ja lepinguõiguse konkurents ning kuidas võlaõigusseaduses on see probleem lahendatud?
Kuigi ka lepingu rikkumist tuleb iseenesest pidada õigusvastaseks käitumiseks, ei kujuta lepingu rikkumine endast siiski õigusvastast tegu deliktiõiguse tähenduses. Kuid samas võib see tegu, millega lepingut rikuti vastata delikti tunnustele. Sellisel juhul võibki tekkida lepinguõiguslike ja deliktiõiguslike nõuete konkurentsi probleem. § 1044 lõikest 2 tuleneb üldine reegel: on välistatud deliktiõiguslikud nõuded juhul, kui kahju hüvitamist saab nõuda lepinguõiguse alusel. Selles regulatsioonis väljendub ka lepinguõiguse esimuse põhimõte deliktiõiguse ees.
§ 1044 lg 2 lause 2: lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu,, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse.
Tuleb hinnata lepingulist kohustust, mida rikuti ja kindlaks teha, kas selle eesmärk oli ära hoida kahju tekkimine, mis antud juhul tekkis või mitte.
Näide, kus deliktiõiguslik vastutus võimalik oleks: töötaja A ja tööandja B märgivad töölepingus, et pooled on üksteise vastu viisakas, aga töötaja A avaldab tema kohta laimavaid artikleid ajalehes . Tagajärjeks on see, et tööandja kaotab kliente, aktsia väärtus langeb jne. Lepingulise kohustuse eesmärk oli muu kui kahju tekitamine.
Erand § 1044 lg 3: kui lepingulise kohustuse rikkumisega põhjustatakse isiku surm, kehavigastus või tervise kahjustus, siis on kannatanul õigus valida, kas ta esitab oma nõude lepinguõiguse või deliktiõiguse alusel.
Näide: arst operatsiooni tehes paneb toime ravivea, siis patsient saab valida, kas ta esitab nõude lepinguõiguse või deliktiõiguse alusel.

Kuidas on võlaõigusseaduses reguleeritud puhtmajandusliku kahju deliktiõiguslikku hüvitamist?
Puhtmajanduslikku kahju on defineerida keeruline. Puhtmajandusliku kahjuga on tegemist juhul, kui kahju tekib väljaspool absoluutselt kaitstavate õigusobjektide kahjustumist. Kuid kui on kaitstud absoluutselt kaitstavat objekti, kuid sellest tekib kahju ka kolmandatele isikutele, siis nende jaoks on ka see kahju puhtmajanduslik.
Tüüpilised juhtumid :

• Kaablikaasused. A peab lehmafarmi. B teostab kaevetöid ja lõikab kaabli katki. A-l jäävad lehmad lüpsmata ja ta kannatab kahju, see ongi puhtmajanduslik kahju (ei ole kahjustatud A tervist, elu omandit ja muid õigusi). Puhtmajanduslikku kahju ei hüvitata võlaõigusseaduses.
  

Puhtmajandusliku kahju hüvitamine võib kõne alla tulla:

olukord, kus kahju tekitamise õigusvastasus tuleneb §-st 1045 punktist 7. rikutud on kaitsenorme. Sellisel juhul tuleb § 127 lg 2 järgi hinnata, kas selle kaitse eesmärgiks oli ka kannatanu kaitsmine puhtmajandusliku kahju eest või mitte. Näide: KarS - teise isiku tahtlik tapmine on keelatud. Kui A on B ära tapnud , siis A käitumine deliktiõiguse mõttes võib olla õigusvastane vastavalt § 1045 punkt 7 ja KarSi järgi. Kas KarSi eesmärk oli kaitsta B võlausaldajat C-d. Kui B on surnud, jääb C-l ju raha saamata.

Hüvitada tuleks siis, kui õigusvastasus tuleneb §-st 1045 punktist 8, kui kahju on tekitatud tahtlikult ja heade kommete vastaselt.

§ 1048 näeb ette puhtmajandusliku kahju hüvitamise, mis reguleerib asjatundja poolt ebaõige arvamusega tekitatud kahju hüvitamist. Näide: kui A avaldab mingisuguse arvamuse, et maja väärtus on 3. milj, isik B ostab maja ära, kuid siis tuleb välja, et väärtus oli hoopis 2.milj. Tekkinud kahju on puhtmajanduslik ja § 1048 näeb selle hüvitamist ette.
A põhjustab B surma. C kannab B matuse kulud. C jaoks on kahju puhtmajanduslik, sest tema enda elu ei ole kahjustatud. § 129 lg 2 näeb kahju hüvitamise ette.

Kellel ja missugused hüvitisnõuded on asja hävimise või kaotsimineku korral ja kuidas selliseid nõudeid arvestatakse?
§ 132 lg 1: asja hävimise või kaotsimineku korral tuleb kannatanule maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
§ 132 g 2: kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus.
§ 132 lg 1 lause 2: asja hävimise või kaotsimineku korral kahjuhüvitise suuruse määramisel mõistlikult arvestada seda, kas ja mul määral oli hävinenud või kaotsiläinud asja väärtus väiksem uue samaväärse asja väärtusest.
Ka kannatanu ei tohi kahju tekkimise faktist rikastuda.

Kellel ja missugused hüvitisnõuded on asja kahjustamise korral ja kuidas selliseid nõudeid arvestatakse?
§ 132 lg 3: kui asi on kahjustatud hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning väärtuse võimalikku vähenemist .
Kannatanu peaks saama valida, missuguse nõude ta asja kahjustamise korral ta esitab, kas ta nõuab parandamise kulusid või asja väärtuse vähenemise hüvitamist. Kuid välistatud ei ole ka variant, kus asja väärtus on ka pärast selle korda tegemist väiksem võrreldes kahju tekitamise eelse ajaga , sellisel juhul võiks kannatanul olla õigus nõuda kordategemise kulutuste hüvitamist kui ka väärtuse vähenemise hüvitamist.
Näide: sõiduauto kahjustamise juhtum. Avariilise sõiduki väärtus on sõltumata selle kordategemisest ikkagi väiksem kui mitteavariilise sõiduki väärtus. Sellisel juhul saab lisaks parandamise kulutustele nõuda ka vähenenud väärtuse hüvitamist.
§ 132 lg 3 lause 2: kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb hüvitada asja väärtus.
Asja parandamise korral tuleb arvesse võtta amortisatsiooni. Sõiduki puhul tuleb arvestada eelneva amortisatsiooniga.
3-2-1-115-04; 3-2-1-139-05 – kulude hüvitamist võib kannatanu nõuda ka enne asja korda tegemist.

Mida tähendab asja hävimise või kahjustamise korral samaväärse asja kasutamise kulude hüvitamine ja missugustel tingimustel saab seda nõuda?
§ 132 lg 4: asenduskasutuse hankimise kulude hüvitamise nõue, st. et kui taksojuht A satub avariisse liikleja B süül. Seni kuni tema auto on paranduses, on tal õigus samaväärne auto endale üürida ja nõuda nende kulude hüvitamist kahju tekitajalt.
Näide: kui isik kasutab sõiduautot tööl käimiseks, siis otseselt see ei ole vajalik kutsetegevuseks, aga kaudselt on. Ka sellisel juhul võiks nõuda asendusauto kulude hüvitamist.
Samas samaväärset asja ei tohi lugeda sõna-sõnalt. Bussi - ja trammipiletid peaks samuti saama hüvitatud.
Kui samaväärset asja ei kasuta, siis saab nõuda saamata jäänud kasutamiseelise hüvitamist.

Mida tähendab asja hävimise või kahjustamise korral kaotatud kasutuseeliste hüvitamine ja missugustel tingimustel saab seda nõuda?
§ 132 lg 4 lause 2.
Asenduskasutuse puhul isik kasutabki teist asja, siis kasutuseeliste puhul on tal võimalus asenduskasutust hankida, aga ta ei tee seda, hüvitiseks on ta samamoodi õigustatud. Näide: kui taksojuht ei võta selle aja jooksul üüriautot, siis kasutuseelisena tuleks siiski hüvitada.
Juhtumid, kus kasutuseelise kompenseerimine ei ole õigustatud. Näide: avariis saab kahjustada 14-aastase isiku sõiduauto. Sel juhul ta kasutuseeliste eest hüvitist ei saa.
Kuid kasutuseeliste hüvitamist peaks saama nõuda juhul, kui kannatanu sai õigusrikkumise tõttu tasuta kasutuse.

Missugustel juhtudel saab võlaõigusseaduse alusel nõuda rahalist hüvitist lepinguvälise mittevaralise kahju eest ja mis asjaolud tuleb sellise hüvitise saamiseks tõendada?
Mittevaralise kahju rahalist hüvitamist näeb ette VÕSi neli sätet.

• § 130 lg 2: kui isikule on tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus, siis on tal alati õigus nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest. Lg 2 alusel alati eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist. Kannatanu peab ainult tõendama vigastust, nt koerahammustus.
  
• § 134 lg 2: isiklike õiguste rikkumine, kohtupraktikas au teostamise kaasus. Au teostamise puhul on kannatanul suur tõendamiskoormis.
  
• § 134 lg 3: erandjuhtudel on võimalik nõuda kahju hüvitamist surma saanu või raske kehavigastuse saanud isiku lähedastel. Mis on erandlikud asjaolud? Üldiselt on nähtud erandlikkust, aga mida see tähendab, sõltub riigiti päris palju. Erandlikuks peetakse kui lähedane näeb lähedase isiku surma pealt.
  
• § 134 lg 4: mittevaralise kahju hüvitamise nõue on isikul, kelle asja on kahjustatud. Ka siin peavad esinema erandlikud asjaolud, mis mittevaralise kahju nõuet õigustaks. Kohtupraktika selles asjas vaoshoitud. Kõne alla võib tulla perekonna reliikvia kahjustamine , võib olla ka lemmiklooma puhul.
  

Kui kaasus nendele sätetele ei kvalifitseeru, siis mittevaralise kahju hüvitamist ei saa olla!
Näide: A sõidab Tallinna poole, et lennujaama minna. B süül toimub avarii ja jääb lennust maha ning ei saa puhkust veeta. Mittevaralise kahju nõuet ei ole.

Kellel, mis liiki ning missuguse ulatusega varalise ja mittevaralise kahju deliktiõigusliku hüvitamise nõuded on võlaõigusseaduse järgi isiku surma põhjustamise korral?
§-s 129 on ammendavalt reguleeritud kes ja missuguseid nõudeid saavad esitada isiku vastu, kes surma põhjustamise eest vastutab.
§ 129 lg 1: võimaldab nõuda hüvitist surma saanud isiku ravikulude eest ja ka kahju eest, mis tekkis seoses tema töövõimetusega enne surma. Väga suurt tähtsust see ei oma, sest see kahju on hüvitatav ka § 130 lõike 1 alusel ja see nõue läheks surma saanud pärijatele üle.
§ 129 lõike 2 alusel on õigus nõuda matusekulusid.
§ 129 lõigetes 1-6 on reguleeritud seda, kellel on õigus nõuda kaotatud elatise hüvitamist. Vaata seadust!

Kellel, mis liiki ning missuguse ulatusega varalise kahju deliktiõigusliku hüvitamise nõuded on võlaõigusseaduse järgi isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamise korral?
Kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral tuleb selle õigusvastasus §-st 1045 lõikest 1 punktist 2. Nõude ulatus § 130 lg 1: kehavigastuse või tervisekahjustuse saanud isik saab nõuda vastutavalt isikult kahjustamisest tekkinud kulude hüvitamist ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamist, sealhulgas ka sissetulekute vähenemisest ning edasiste majanduslike olukordade halvenemisest tekkinud kahju hüvitamist.
Põhjusliku seose problemaatika . Kaasus: A töötas B juures 25 aastat traktoristina, haigestus kutsehaigusesse ja esitas kahju hüvitamise nõude. B juures sai palka nt 5000 kt aga kutsehaigena läks tööle C juurde ja sai 6000 kr. Kas sellises olukorras on A-l kahju hüvitamise nõue? Riigikohus leidis, et põhjusliku seose järgi ei saa me öelda, et juhul kui A ei oleks haigestunud, et tema palk oleks olnud suurem. Seega ei olnud A-l nõudeõigust, sest tema palga ja haigestumise vahel ei olnud seost, C juures sai suuremat palka.
Otsene kahju, mis tekib kehavigastusest – need kulutused, mis tehakse tervise taastamiseks.
Kohtupraktika: kahju tekitaja ei saa kannatanule ette heita, et kannatanu ei valinud kõige odavamat raviteenust.
Kohtupraktika: juhul, kui kannatanu nõuab, peab kahju tekitaja raviteenuse kulud talle ette hüvitama.
Ühele isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral, ei teki mingeid teisi nõudeid, kui need, mis on §-130 lõikes 1 kirja pandud.
Kellel, mis liiki, mis ulatusega mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on kehavigastuse tekitamise või tervisekahjustamise korral?
§ 130 lg 2.
3-2-1-111-96: vajalik on püsiv kahjustus, et mittevaralise kahju nõue saaks tekkida.
Mis asi on kehavigastus või tervisekahjustus? 3-2-1-54-07: isik parkis auto kaubanduskeskuse parklasse, jalutas tõkkepuu alt läbi ja see kukkus talle pähe. Vaidlesid Riigikohtuni. Isik sai kriimustuse. Kas see on kehavigastus? Hüvitist talle ei võimaldatud.

Kellel, mis liiki ning missuguse ulatusega varalise ja mittevaralise kahju deliktiõigusliku hüvitamise nõuded on võlaõigusseaduse järgi isiku vabaduse võtmise või muude isiklike õiguste (isikuõiguste) rikkumise korral?
Varaliste kahju hüvitamise juhtumeid reguleerib § 131, selle kohaselt tuleb kannatanule hüvitada talle põhjustatud kulutused ning tema sissetuleku vähenemisest või edasiste majanduslike võimaluste vähenemisest tekkinud kahju.
Praktikas: isikuõiguste rikkumiste korral varalist kahju ei nõutagi, vaid nõutakse mittevaralist kahju.
Mittevaralise kahju puhul § 134 lg 2: vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teostamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mittevaraline kahju üksnes siis, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. See tähendab seda, et § 134 lõike 2 alusel ei eeldata mittevaralise kahju tekkimist, vaid see tuleb eraldi ära tõendada.

Missugused deliktõiguslikud kaitsevahendid on võlaõigusseaduse alusel võimalikud au teotamise ja isiku kohta ebaõigete andmete avaldamise korral?
Au on võimalik teotada kahel viisil:

faktiväite esitamise teel (tegemist juhul, kui on võimalik ära tõendada selle tõe vastavus või ebaõigsus)

väärtushinnanguga
Nende eristamine on üks vaieldavamaid küsimusi.
Näide: A avaldab B kohta, et B on varas . See on keeruline küsimus. 3-2-1-53-07: kui üks isik avaldab mingi õigusliku hinnangu teise isiku kohta, siis seda tuleks pidada väärtushinnanguks. See toob kaasa selle, et kui ütleme, et vargaks nimetamine on väärtushinnang, siis ei saa see isik, kelle kohta seda öeldi, nõuda selle ümberlükkamist, sest väärtushinnangute puhul ei ole selle ümberlükkamine õiguskaitsevahendites.
Õiguskaitsevahendid:
Faktiväite puhul on võimalik nõuda:

• ebaõigete andmete parandamist või ümberlükkamist - § 1047 lg 4
  
• § 1055 lg 1: on võimalik nõuda kahju tekitamise kui kestva tegevuse lõpetamist ja sellega ähvardamisega hoidumist.
  
• Kahju hüvitamine
  

Väärtushinnangu puhul ümberlükkamist nõuda ei saa.

• § 1055 lg 1
  
• kahju hüvitamise nõue
  

Kas kannatanu või nõuda vabandamist? VÕSi üldosa kommentaaris on autor viidanud sellisele võimalusele, kuid Riigikohus on leidnud, et vabandamine kui õiguskaitsevahend ei ole.
Näide: A avaldab ajalehele B andmeid C kohta või esitab väärtushinnanguid. Kas C-l on nõueõigus A, B või mõlema vastu. Mõlema vastu. Kas ajaleht B saaks vabandada sellega, et tema ei ole midagi valesti teinud vaid avaldas A käest saadud teksti. B vastutust see ei piira.

Mida tähendab põhimõte, et kahju hüvitamine ei tohi tulla kasuks kannatanule ja kuidas see põhimõte kajastub võlaõigusseaduses?
Põhimõte väljendubki §-s 127 lõikes 5, mis ütleb, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik seoses kahju tekitamisega sai, eelkõige tema poolt säästetud kulutused, välja arvatud juhul kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
Näide: isikule kehavigastuse tekitanud isik väidab, et oled kodusel ravil, tööl ei käi ja see ongi sinu kasu, sa ei saa küll palka, aga tööd ka ei pea tegema. Ilmselt sellist kasu maha arvata hüvitisest ei tohiks.
Kahju ei tohi hüvitada suuremas summas, kui see tegelikult on!
Näide: A paneb B maja põlema, kuid selgub , et B oleks maja niikuinii ära lammutanud. Seda tuleks kahju määramisel arvesse võtta.
§ 127 lg 5 konkretiseerivad § 132 lg1 lause 2, § 132 lg 3 lause 2.

Mis õiguskaitsevahendeid näeb ette VÕS § 1055 ning mis eelduste olemasolul saab neid kaitsevahendeid kohaldada ?
Kannatanul on võimalik:

nõuda õigusvastase kahju tekitamise kui kestva tegevuse lõpetamist (tähendab sisuliselt ka kahjustava tegevuse hoidumise nõuet). Näide: kinnisasjalt kulgevad kahjulikud mõjutused teise kinnisasja suunas.

nõuda kahju õigusvastase tekitamisega ähvardamise korral kahju tekitamisega ähvardamisest hoidumist. Ähvardamisena ei tuleks käsitleda ainult verbaalset ähvardamist, vaid ka kahju tekitamist soodustava olukorra ehk siis ohu loomist ja selle kestmise võimaldamist. Näide: A viib krundile ohtliku kemikaali vaadid, siis on naabri B jaoks ohtlik olukord loodud. B-l on võimalik nõuda vaatide äraviimist § 1055 lg 1 alusel.
§ 1055 lg 1 lause 2 järgi on võimalik kehavigastuse tekitamise, tervisekahjustamise, eraelu puutumatuse või muude isikuõiguste rikkumise korral nõuda ka lähenemise keelamist, aga samuti ka eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist ja muude sarnaste abinõude rakendamist.

Missugused on võlaõigusseaduse järgi kahjuhüvitise vähendamise eeldused ja põhimõtted, mis tulenevad kannatanu tegevusest?
§ 139 lõiked 1 ja 2 sisaldavad nelja liiki aluseid varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamiseks:

Kahju tekkis osaliselt kannatanust tulenevatel asjaoludel kui ohu tagajärjel, mille eest kannatanu vastutab.

Kannatanu jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule.

Kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata.

Kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui temalt oleks võinud seda mõistlikult oodata.
Kahjuhüvitist vähendatakse selles ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist või selle suurendamist.
§ 139 lg 3 sätestab piirangu, mille kohaselt isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kannatanu tahtlus või raske hooletus . § 139 lg 4 kohaselt ei kohaldata seda piirangut sellisel ulatuses, milles kahjustatud isikule hüvitab kahju kindlustusandja .
Võimaldab vähendada ka kahjuhüvitist siis, kui kannatanu ei olnud süüdi kahju tekkimises, seega ei ole oluline kannatanu teo-, otsuse-, deliktivõime.
Oluline võib see olla § 139 lõike 3 kontekstis. Näide: 13-aastane isik, kelle pall veeres sõiduteele, jookseb pallile järele, põrkas kokku autoga ja saab kehavigastusi. Kui autojuhil ei olnud võimalust õnnetust vältida. Kas tuleks lapsele hüvitist vähendada § 139 alusel või mitte? § 139 lg 3 ei võimaldaks. Kui meil on deliktivõimetu isik, siis me ei saa rääkida otseselt rääkida ka tema süülisest käitumisest. Üks võimalus tõlgendada § 139 lg 3 selliselt , et arvestada saab ka deliktivõimetu isiku nn objektiivse süü.

Missugustel juhtudel saab inimloode kaitset deliktiõigusest?
Kaitse eelduseks on, et vastav loode sünnib elusana. Eristada võib kahte juhtumite gruppi:

kui kahjustatakse ajal, kui inimloode on ema ihus

kahjustatakse ema ja kahjustus kandub inimlootele üle

Miks peaks piiratud teovõimega isikuga lepingu sõlminud isik olema üldjuhul huvitatud lepingu heakskiitmisest piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja poolt juhul, kui piiratud teovõimega isik on selle lepinguga seoses põhjustanud kahju?
Kui leping heaks kiidetakse, muutub leping kehtivaks. Nõude ulatus on lepingulise vastutuse puhul rangem, sellisel juhul võiks ta olla huvitatud.

Missugused on need juriidilise isiku organid , kelle liikmete poolt toime pandud delikte loetakse juriidilise isiku deliktideks ning missuguses omavahelises seoses peavad olema juriidilise isiku organi liikme delikt ja kahjulik tagajärg selleks, et lugeda tegu juriidilise isiku teoks?
Juriidiline isik võib deliktiõiguslikult vastutada kolmel alusel:

juriidilise isiku kui teenuse kasutaja vastutus teenuse osutaja delikti ees § 1054

juriidilise isiku vastutus oma organi liikme delikti ees

juriidilise isiku vastutus organisatsiooni süü alusel (organisatsiooniliste puuduste ees)
Organid, kelle delikte loetakse juriidilise isiku deliktideks on juhtorganid. TsÜS § 31 lg 2 järgi on juhtorganiteks juhatus ja nõukogu, kui see on olemas. Nende juhtorganite tegevust loetakse TsÜS § 31 lg 5 kohaselt juriidilise isiku enda tegevuseks. Lisaks nimetatud võiks juriidilise isiku tegevuseks lugeda ka selliste isikute tegevust, kelle pädevust loetakse võrdseks juriidilise isiku juhatuse pädevusega (näiteks likvideerija ). Juhtorgani liikme teo seos juriidilise isiku eesmärkide vahel. Näiteks juhatuse liige sõidab kodust tööle.
Juriidilisile isikule on problemaatiline omistada juhtorgani liikme käitumist, mis on vastuolus seadusega. Nt juhatuse liige paneb toime õigusvastase teo, aga ta teeb seda juriidilise isiku huvides.

Mida tähendab juriidilise isiku deliktiõiguslik vastutus organisatsiooniliste puuduste eest ning mille poolest see erineb juriidilise isiku vastutusest oma juhtorganite liikmete deliktide eest?
Juriidiline isik võib vastutada ka organisatsiooni süü alusel. See tähendab oma olemuselt juriidilise isiku enda deliktiõiguslikku vastutust. Vastutuse aluseks on õigusvastasuse ja süü etteheide konkreetsele organisatsioonile, mitte aga füüsilise isikule, kes organisatsioonis tegev on. Selline vastutus on vajalik kannatanu kaitsmise eesmärgil. Paljudel juhtudel on kannatanul väga raske ära tõendada, kas keegi juriidilise isiku juhtorgani liikmetest või töötajatest on midagi valesti teinud või tegemata jätnud ja kas nad on selles ka süüdi olnud. Näide: juriidiline isik oma tegevuse käigus laseb järve kemikaale. Kalad surevad ära ja kalamehel jääb kala püüdmata ja tulu saamata. Kalamehel on keeruline tõendada seda, et juriidilise isiku juhtorgani liikmetest on delikti toime pannud , sest ta ei pääse organisatsiooni sisse ja ta ei tea, mis kohustused kellelgi seal olid. Kannatanul on sageli lihtsam esitada nõue organisatsiooni süü alusel. §-d 1043, 1045, 1050 lg 1.

Missuguste eelduste olemasolu korral vastutab juriidilise isiku juhtorgani liige isiklikult lepinguvälise kahju eest, mida ta tekitab juriidilise isiku võlausaldajatele?
Juhtorgani liikme isiklik vastutus kolmandate isikute ees on keeruline küsimus ja see on leidnud palju käsitlemist ka kohtupraktikas.
Kõige üldisem põhimõte, millest peaks juhtorgani liikme vastutus peaks lähtuma on see, et üldjuhul juhtorgani liige ei vastuta. Juriidilise isiku kohustusi ja tema juhtorgani liikmete kohustusi ei tohi samastada ega kanda ka üle.
Tuleb eristada juhtorgani liikme kohustusi sisesuhtest ja välissuhtest.
Juhtorgani liikme kohustused sisesuhtes on üksnes need kohustused, mis tal on juriidilise isiku ees. Nende kohustuste rikkumine, kui nende tagajärjel kannatab kahju kolmas isik, ei too kaasa juhtorgani liikme isiklikku vastutust. Kui juhatuse liige on rikkunud kohustusi sisesuhtes ja põhjustanud nt juriidilise isiku pankroti, siis jääb võlausaldaja täieliku kaitseta. Sellisel juhul on oluline teada TsÜS §-s 37 lg 2 sätestatud skeemi, mille kohaselt on võlausaldajal õigus esitada nõue juhatuse liikme vastu, et see hüvitaks kahju juriidilise isikule. See peaks viima selleni , et juriidilisel isikul on jälle vara tekkinud ja võlausaldaja saab oma nõuded juriidilise isiku vastu maksma panna. Juhtorgani liige võib isiklikult vastutav olla:

• kui ta on tekitanud kahju tahtlikult ja heade kommete vastaselt
  
• VÕS § 14 järgi lepingut muul viisil ettevalmistava isiku, nt kui peetakse läbirääkimisi ja juhatuse liikmes kohustusi rikuvad, siis võivad nad isiklikult deliktiõiguse alusel vastutada
  

Juhtorgani liikme kohustused välissuhtes on need kohustused, mis on juhtorgani liikmel kolmandate isikute suhtes. Selliste kohustuste rikkumine võib tuua kaasa isikliku deliktiõigusliku vastutuse. Näiteks ÄS § 306 lg 31 – juhatuse kohustus esitada pankrotiavaldus . See kohustus on tal eelkõige juriidilise isiku võlausaldajate ees. 3-2-1-79-05.

Missugused deliktiõiguslikud nõuded ja kohustused lähevad üle pärimise teel ja mis ulatuses pärija vastutab pärandaja tekitatud lepinguvälise kahju eest?
Deliktiõiguslikud nõuded ei ole erinõuded, mis füüsilise isiku surma korral ei peaks pärijatele üle minema. Kui pärija tahab vältida kahju tekitamisest tulenevate kohustuste täitmist oma enda vara arvelt, peaks ta taotlema pärandvara inventuuri. Üle ei lähe pärimise korral need õigused ja kohutused, mis oma olemuselt või seadusest tulenevalt on lahutamatult pärandajaga seotud. Kas kahju hüvitamise nõue läheb üle pärijale? Ilmselt läheb küll.

Kes, mis eelduste olemasolu korral ja millises ulatuses vastutavad lepinguvälise kahju eest, mida ettevõtte võõrandanud isik oli põhjustanud enne ettevõtte võõrandamist või üleandmist ettevõtte tegutsemisega seoses?
§ 180 jj kohaselt lähevad ettevõtte üleminekul üle ka ettevõttega seotud kohustused, sealhulgas ka lepinguvälise kahju hüvitamise kohustus. Kohustuste üleminek toimub sõltumata sellest, kuidas ettevõtte võõrandaja ja omandaja omavahel kokku lepivad. Ettevõtte kasutusse andmisel kehtivad samad reeglid. Kohustuste üleminek tähendab seda, et ettevõtte omandanud isik ei vastuta kahju hüvitamise kohustuste eest mitte ainult ettevõtte väärtuses vaid kogu oma varaga. § 183 lg 1 järgi jääb ettevõtte võõrandanud isik koos ettevõtte omandanud isikuga solidaarselt kaasvastutavaks (nõuete eest, mis olid muutunud sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks 5 aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut).
Näide: juriidilisel isikul A on ettevõte, kus töötab traktorist C, A võõrandab ettevõtte B-le. C-l ilmneb kutsehaigus, siis vastutavad nii A kui B?

Missugused on lepingueelsetes läbirääkimistes osalejate kohustused?
Lepingueelset vastutust nimetatakse …..contrahendo.
Lepingueelsetes läbirääkimistes osalejate kohustused §-s 14:

• § 14 lg 1 sätestab teise poole huvidega mõistliku arvestamise kohustuse, sealhulgas tõeste andmete esitamise kohustuse
  
• lg 2 kohustab teatama kõikidest olulistest asjaoludest, mille vastu teisel isikul on lepingu eesmärki arvestades ja mõistlikult oodates äratuntav oluline huvi
  
• lg 3 lause 2 keelab pahauskselt eelkõige lepingu sõlmimise tahteta pidada lepingueelseid läbirääkimisi (samuti pahauskselt katkestada)
  
• lg 4 järgi ei tohi avaldada ega enda huvides ära kasutada läbirääkimiste käigus teatavaks saanud andmeid, mis ei kuulu avaldamisele
  

Kvalifikatsiooni küsimus – mis on vastutuse aluseks nende kohustuste rikkumise korral. Kaks varianti :

• kohustuse rikkumise üldregulatsioon § 100, 101 lg 1 p 3, 115;
  
• kohustuste rikkumine toob kaasa hoopis deliktiõigusliku vastutuse. Sellisel juhul §-s 14 sätestatud kohustused on kaitsenormid § 1045 lg 1 p 7 tähenduses.
  

Riigikohus otsus eellepingu rikkumise korral. RK: vastutus kvalifitseerub üldsätete järgi. 3-2-1-2-04
Juhul kui peetakse lepingueelseid läbirääkimisi, aga üks katkestab läbirääkimised. Kui oleme tuvastanud, et tegemist oli pahauskse isikuga. Missugust kahju on kannatanul õigus nõuda? Kas kaitsma peaks tema positiivset huvi või üksnes negatiivset huvi? Kas hüvitama peaks üksnes tehtud kulutused või asetama ta sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud kui teine isik ei oleks keeldunud lepingu sõlmimisest? Riigikohus asus seisukohale, et hüvitamisele kuuluvad ainult kulutused. 3-2-1-89-06.
3-2-1-111-07.

Missugustel alustel tekib vastutus lepingu tühisusest tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse järgi?
§ 15: kahju hüvitamise erikoosseis. Kui ühel sõlmitaval lepingupoolel oli kohustus lepingu ettevalmistamiseks,…..
Lõikes 3 on sätestatud lõike 2 välistavad asjaolud. Vt!
Näide: sõlmitakse leping, mille üheks pooleks on kinnisvarabüroo. Bürool on kohustus leping ette valmistada. Kui leping on vorminõude tõttu tühine, peaks pool hüvitama tekkinud kahju.

Missuguste eelduste olemasolul, kelle vastu ja mis ulatuses saab esitada deliktiõiguslikke kahjuhüvitisnõudeid kannatanu kahjukindlustuse andja, kes on hüvitanud kannatanule kahju?
Kindlustusvõtja A-l on leping sõlmitud kindlustusandjaga B. Kui on kahju tekitaja C, kelle käitumise tulemusena kindlustusesemele kahjustus tekib, siis B-l on pärast seda, kui ta on A-le hüvitise välja maksnud, õigus esitada nõue C ehk siis kahju tekitaja vastu. Temale läheb üle kannatanu nõue kahju tekitaja vastu § 492 alusel. Nõue saab üle minna ainult selles ulatuses, milles B poolt hüvitise maksmine oli õigustatud. C ei saa vastutada kindlustusandja eest midagi rohkem, kui ta vastutas kannatanu ehk A ees. § 171 lg 1.

Kelle vastu ja mis nõuded on juhul, kui kahju eest vastutav isik on oma vastutuse kindlustanud vabatahtlikult?
A kui arst kindlustab oma vastutuse kindlustusandja B juures. A teeb ravivea C suhtes. C võib esitada nõude üksnes A vastu. Vabatahtliku kindlustuse puhul ei ole kahju tekitamise nõuet kindlustusandja vastu.

Kelle vastu ja mis ulatuses on kannatanul deliktiõigusliku kahjuhüvitise nõuded juhul, kui kahju eest vastutav isik on oma vastutuse kindlustanud kohustuslikult?
A on advokaat , kellele laieneb kohustusliku vastutuskindlustuse sõlmimise kohustus. B on kindlustanud C on kannatanu. Advokaat on kannatanule kahju tekitanud. C-l on õigus esitada nõue nii A kui ka B vastu. Kohustusliku vastutuskindlustuse liigiks on liikluskindlustus .

Missugused on delikti üldkoosseisu elemendid ning kuidas on jaotatud nende tõendamise koormus?
Oluline küsimus!
Delikti üldkoosseis tähendab nende eelduste kogumit, mille esinemise korral tekib deliktiline üldvastutus.
Eeldused:

objektiivne teokoosseis:

• tegu (käitumine)
  
• kahju
  
• põhjuslik seos teo ja kahju vahel
  

õigusvastasus. Õigusvastasus tehakse kindlaks kahes etapis :

• kontrollitakse, kas kahju tekitamine oli õigusvastane § 1045 lg 1
  
• vaadatakse, kas ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid § 1045 lg 2
  

süü. Saab eristada isiku süüvõimelisust (deliktivõime) ja süü vorme.
Mida saab pidada teoks deliktiõiguse mõttes? Teoks saab olla inimtahtele allutatud liigutus. Kui A on uneskõndija ja tekitab käigu ajal kahju, kas tema on pannud toime teo deliktiõiguse mõttes. Ei, kuid samas on võimalik öelda, et ta on pannud toime teistsuguse teo, mis annab aluse deliktiõiguslikuks vastutuseks .
Lapseealised A ja B jalutavad. A lükkab B sõiduteele. See, et B sõiduteele satub, see tema teoks ei ole, sest teda lükati, aga tema teoks võib olla see, et ta teise lapsega hullas ja ei läinud ettevaatlikult ära koju.
Oluline on, et üldkoosseisu eelduste kontrollimine toimub samm- sammult .
Kannatanu kohustuseks on tõendada ära objektiivne teokoosseis ja õigusvastasuse esimene etapp. Kahju tekitaja kohustuseks on tõendada õigusvastasust välistavad asjaolud ja süü puudumine.

Mida tähendab conditio sine qua non test ja kuidas seda rakendatakse deliktiõiguses?
Põhjuslikku seost kontrollitakse kahe testi abil:

vajaliku põhjuse test. Conditio sine qua non testi kasutatakse vajaliku põhjuse kindlakstegemiseks. Test peaks andma vastuse küsimusele, kas vastav tegu oli kahju vajalikuks põhjuseks või mitte. Kas ajaliselt hilisem nähtus ehk siis kahju oleks saabunud ka ilma ajaliselt eelneva nähtuseta ehk siis teota. Kui vastus on jaatav, puudub teo ja kahju vahel põhjuslik seos. See ei välista iseenesest mitme isiku vastutust. Näide: A tulistab B-d. B sureb . Kas B oleks surnud siis, kui A ei oleks teda tulistanud. Kui oleks, ei pruugi olla põhjuslikku seost tulistamise ja surma vahel. Alati seda testi rakendada ei saa, nt A ja B tulistavad C-d. C sureb. A ja B võiks väita, et ilma nende teota oleks C surnud. Sellise tulemuseni jõuda ei saaks, sel juhul see test ei kohaldu.

õigusliku põhjuse test.
Conditio sine qua non põhimõttel on kaks meetodit:

elimineerimismeetod

asendamismeetod

Mida tähendab kahju vajaliku põhjuse kindlakstegemine nn "elimineerimismeetodi" alusel?
Elimineerimismeetodit kasutatakse siis, kui kahju põhjustamise teoks on aktiivne käitumine. Selle meetodi järgi kõrvaldatakse tegu sündmuste ahelast ja vaadatakse, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud. Kui kahju oleks tekkinud, siis järelikult ei ole vastav tegu kahju vajalikuks põhjuseks. Näide: A tulistab B-d. Kui kõrvaldada A tegu, kas B oleks siiski surnud. Kui B ei oleks surnud, siis on A tegu B surma vajalik põhjus.

Mida tähendab kahju vajaliku põhjuse kindlakstegemine nn "asendamismeetodi" alusel?
Asendamismeetodit kasutatakse tegevusetuse korral. Vaadatakse, kas juhul kui väidetav kahju tekitav isik oleks oma kohustust täitnud, kas siis oleks kahjulik tagajärg saabunud. Näide: laeval puudub päästevarustus. Sõitja A upub . Tuleb vaadata, kas juhul kui päästevarustus oleks olnud, kas A oleks ellu jäänud või mitte.

Missugustel juhtudel võib kahju vajalikuks põhjuseks olla isiku psüühika mõjutamine?
Psüühika mõjutamine võib olla kahju põhjustavaks teoks. Mõjutamine võib seisneda ähvarduses, pettuses jne. Kahju põhjuseks võib olla ka mitme isiku vastastikune mõjutamine delikti toimepanemiseks. §-s 1045 lõikes 4 on eraldi säte teole kihutaja ja kaasaaitaja kohta.
Näide: A ähvardab B-d, et B paneks põlema C maja. A on samamoodi C ees vastutavaks.
A ütleb B-le, et just C koer murdis B kassi maha. B vihastab ja laseb C koera maha. Pärast selgub, et ei olnud C koer. A oleks C-le tekitatud kahju eest vastutav.

Missugustel juhtudel on tegemist kahju ühise põhjustamisega?
Üks kahju võib olla põhjustatud mitme isiku poolt. Kahju ühisest põhjustamisest saame rääkida siis, kui kõigi nende isikute tegu oli vajalik, et kahju tekiks. Kahju ühise põhjustamise jaotamiseks ei ole tarvis, et kahju tekitajad oleksid käitunud kooskõlastatult või samaaegselt ( teod võivad olla toime pandud eri aegadel ja ilma et üks teise teost midagi teaks). Samamoodi ei ole määravaks vastutuse alus. Võib olla, et A vastutab kannatanu ees lepinguõiguse alusel; B üldkoosseisu alusel ja C hoopis riskivastutuse alusel – nad võivad olla kahju ühised põhjustajad. 3-2-1-149-05.
Kahju ühised põhjustavad vastutavad kahju tekitamise eest solidaarselt.
Näide: A ja B hoiavad kannatanut kinni, C peksab. Solidaarne vastutus.
Aga kui kolm kassapidajat varastavad kassast raha, siis ei ole kahju ühise põhjustamisega, sest igaüks varastas kassast oma osa.

Mida tähendab topeltkausaalsuse põhimõte ja miks see on oluline?
Topeltkausaalsuse põhimõte tähendab seda, et eristada tuleb vastutust tekitavat kausaalsust ja vastutust täitvat kausaalsust.
Vastutust tekitav kausaalsus on olemas juhul, kui eksisteerib põhjuslik seos kahju tekitaja teo ja kannatanu õigushüve rikkumise vahel.
Vastutust täitev kausaalsus eksisteerib juhul, kui esineb põhjuslik seos selle kahju tekitanud teo ja deliktiõiguslikult hüvitamisele kuuluva kahju vahel.
Näide: A lööb B-d, tekitades kehavigastuse. On olemas vastutust tekitav kausaalsus, sest on olemas seos A löömise ja B õigushüve rikkumise vahel. Kahjuhüvitise väljamõistmiseks selleks ei piisa. Tuleb küsida, kas A põhjustas oma käitumisega sellist kahju B-le, mida deliktiõiguslikult hüvitatakse? Võib olla, et A küll lõi B-d, kuid B-l ei tekkinud mingit kahju. Sellisel juhul puudub vastutust täitev kausaalsus ja sellisel juhul ka kahju hüvitamise kohustus.
Kahju tekitaja süü küsimust hinnatakse ainult vastutust tekitava kausaalsuse puhul. Kui A tekitab B-le kahju, siis kontrollime, kas ta tekitas tahtlikult või oli hooletu õigusrikkumise toimepanemisel.
Kui A varastab poest kaupu, siis ei saa ta väita, et saamata jäänud tulu eest ta vastutada ei saa.

Kuidas rakendatakse deliktiõiguses nn "olulise asjaolu" põhimõtet?
Conitio sine qua non põhimõtet ei kohaldata kahju vajalike põhjuste konkurentsi korral, juhul kui mitme isiku teost oleks piisanud , et tekiks samasugune kahju nagu tekkis. Sellisel juhtumil tuleb vaadata, kas vastava kostja teost piisas kahju tekkimiseks või mitte, kas see oli kahju oluline põhjus.
Problemaatilised võivad olla kaasused , kus ei ole päris selge, mis asi kahju tekitas. Nt. kaasus, kus patsient läks seljavalu tõttu haiglasse. Arst tegi süsti, aga tegi seda valesti ja kannatanu jäi osaliselt liikumisvõimetuks. Vaidlus oli selles, kas selle kahjuliku tagajärje oli tema enda halb tervislik seisund või siis arsti viga. Sageli on seda võimatu tõendada. Riigikohus leidis, et põhjuslikku seost ravivea ja kahju vahel tuleb eeldada. Kostja peab ise suutma tõendada, et tema raviviga kahjulikku tagajärge ei põhjustanud.

Kuidas lahendada põhjusliku seose küsimus juhul, kui kahju põhjustas üks kannatanu suhtes ohtlikult käitunud mitmest isikust, kuid kannatanu ei suuda tõendada, kes neist kahju põhjustas (nn "alternatiivne kausaalsus").
§ 138.
Näide: on kindlaks tehtud, et kannatanu tankis autot tanklates A, B ja C. Ühes tanklatest sai ebakvaliteetset kütust, mille tagajärjel mootor ütles üles, kuid ta ei suuda tõendada, kelle kütus see tegelikult oli. Kannatanu võib kahju hüvitamist nõuda kõigilt, nii A-lt, B-lt kui C-lt. Nendel isikutel jääb võimalus tõendada, et tema kindlasti ei olnud kahju tekitaja.
§ 138 lg 3 kohaselt võib igalt isikult nõuda kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral ta võis kahju tekkimise põhjustada. Kas see asetab kannatanule tõendamiskoormise või võib kannatanu nõuda kahju hüvitamist ükskõik kellelt ja omavahelises suhtes peavad isikud klaarima arved .
Alternatiivne kausaalsuse alla kuulub ka arsti näide, kus ei olnud selge, millest kahju tekkis. 3-2-1-53-06.

Mida tähendab kannatanu eriline vastuvõtlikkus kahju suhtes ja missugust mõju see avaldab kahju tekitaja vastutuse alustele ja ulatusele?
A-l oli peaajuoperatsioon. Kaks nädalat hiljem B lööb teda. A sureb ära. Kas B vastutab A surma põhjustamise eest? Kahju tekitaja peab võtma kannatanut sellisena, nagu ta on. Põhjuslik seos loetakse eksisteerivaks, kui kahju tekitajal oli vähemalt mingisugune kahjustus ette näha.
Kaotatud võimaluse kompenseerimine. Näide: A läheb haiglasse jalavalu tõttu, arst diagnoosib valu põhjuse valesti. A jalg tuleb amputeerida. Kui on kindlaks tehtud, et olid võimalused, et juhul kui oleks haigus diagnoositud õigesti, oleks A-l jalg alles jäänud. Kuidas kompenseerida?
Kompensatsiooni väljamõistmine tõenäosuse alusel. Kui haiguse õigeaegse diagnoosimise korral oleks jalg alles jäänud 50%-lise tõenäosusega. Peaks leidma kahjuhüvitise suuruse, mis oleks isikule välja mõistetud siis, kui ta oleks kellegi süülise käitumise tõttu jalast ilma jäänud, lahutama 50% ja saame summa, mille oleks pidanud haigla hüvitama. Eesti kohtupraktikas ei ole kompenseerimise väljamõistmist jaatatud.

Mis on kahju adekvaatse põhjuse ( adekvaatsuse ) teooria põhiseisukohad?
Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb läbida vajaliku põhjuse test ja õigusliku põhjuse test.
Õigusliku põhjuse testil on kaks meetodit: adekvaatsuse teooria ja normi eesmärgi teooria.
Õigusliku põhjuse test võimaldab mõistlikult piirata nende isikute ringi, kes võivad nõuda kahju hüvitamist.
Näide: A kõnnib ja viskab banaanikoore kõnniteele. B libastub ja põrkab kokku C-ga mille tagajärjel saab kahjustada hoopis D. Õigusliku põhjuse testi abil tuleks D nõue A vastu välistada.
Adekvaatsuse teooria järgi on oluline, kas kahju põhjustava teoga sarnane tegu suurendab tavaliselt ja märgatavalt kahju tekkimise objektiivset võimalust.

Missugused on normi eesmärgi teooria põhiseisukohad ja missugustel juhtudel seda teooriat kasutatakse deliktiõiguses?
Normi eesmärgi teooriat rakendatakse siis, kui kannatanu tugineb õigusnormile, mida kahju tekitaja rikkus. Normi eesmärgi teooria piirab nii kahju hüvitamiseks kohustatud isikute ringi kui ka kahju, mida on üldse võimalik kannatanul nõuda. Nimelt loetakse kahju normi rikkumise tagajärjeks üksnes siis, kui selle rikutud normi eesmärgiks oligi ära hoida seda kahju, mis antud juhul tekkis. § 127 lg 2, § 1045 lg 3. Rikutud normiks ei pea olema seadus, vaid selleks võib olla ka madalamal seisva akti norm, nt kohaliku omavalitsuse õigusaktist tulenev nõue.
Näide: normi eesmärgi teooria välistab vastutuse, A sõitis bussis jänest, kontrolör jooksis talle järele, komistas ja sai vigastusi. Kas A peaks vastutama. Kas normi eesmärgiks oli ära hoida kontrolöri kukkumine . Vastus on eitav ja bussijänesel kahju hüvitamise kohustust ei ole.

Mis juhtudel katkestab kausaalsuse ahela looduslik faktor?
Looduslik faktor katkestab põhjusliku seose juhul, kui ta muutub kahju ainukeseks põhjuseks. Tegemist peaks olema põhjuse täieliku ülevõtmisega.
Näide: A sõidab erakordselt tugeva vihmasaju tõttu otsa B-le, siis ei ole tegemist põhjusliku seose katkestamisega loodusliku faktori poolt.
Kui vihma asemel on tugev tuuleiil, mis kannab A auto vastu B-d, siis oleks tegemist põhjusliku seose katkemisega.

Mis juhtudel katkestab kausaalsuse ahela kolmanda isiku tegu ning kuidas lahendada kahju tekkimiseks nn "soodusolukorra" loomise juhtumid?
Kolmanda isiku tegu katkestab põhjusliku seose üksnes juhul, kui esialgse teo mõju välistub täielikult kolmanda isiku tegevuse tõttu.
Raamatupidaja A unustab šeifi lukustamata, B varastab selle tühjaks. Kas A peaks kahju eest vastutama, kuna lõi soodusolukorra? Tegemist võib olla kahju ühise põhjustamisega, kuid ei pruugi olla.
Kui A oleks kohustust täitnud, siis B ei oleks raha varastanud (ta ei oleks osanud seda lahti muukida), kui B oleks niikuinii avanud, siis kahju ühise põhjustamisega tegemist ei ole.

Mis juhtudel katkestab kausaalsuse ahela kannatanu tegu ning mis juhtudel see on eri õigussüsteemides vaieldav?
Kannatanu tegu peaks välistama põhjusliku seose juhul, kui kannatanu tegutses enesekahjustamise tahtel. Välistada ei tohiks põhjuslikku seost, kui kannatanu seab ennast teadlikult ohtlikku olukorda, kuid ilma et ta tahaks ennast kahjustada.
A asetab lauale pudeli mürgiga, B joob ja sureb. Kas tema käitumine on põhjusliku seose lõhkunud. Ilmselt jah, kui B teadis, et tegu on mürgiga. Kui ta aga ei teadnud , siis tuleks põhjusliku seose katkemist eitada.
On vaieldav, kas kausaalsus katkeb, kui kannatanu seab ennast teadlikult ohtlikku olukorda. A näeb, et B-d ründab suur koer. A läheb B-le appi???

Kuidas lahendada kausaalsuse probleem nn "dilemma olukorras".
Dilemma olukord on selline, kus kahju tekitaja käitumine asetab kannatanu sellisesse olukorda, kus ta peab otsustama, kuidas kõige mõistlikumalt käituda.
B paneb A maja põlema. A hüppab kolmandalt korruselt alla ja saab surma. Kas B peaks vastutama A surma põhjustamise eest, kui sisulist ohtu enne allahüppamist ei olnud, sest tuli oli väike ja tuletõrje oli juba teel. On asutud seisukohale, et kannatanule ei saa ette heita, et ta ei käitunud dilemma olukorras kõige mõistlikumalt. B peaks vastutama A surma põhjustamise eest.

Millal on tegemist nn kahju põhjuse "ülevõtmisega" ning missugused deliktiõigusliku vastutuse probleemid sellisel juhul tekivad?
Ülevõttev põhjus on kahjule järgnev selline tegu, mis olnuks võimeline tekitama sama kahju, mille põhjustas varasem tegu.
B paneb A maja põlema, lootes et A põleb sisse. Pärast selgub, et C oli eelnevalt A maha lasknud. Kas B peaks vastutama A surma põhjustamise eest? Siin on tegemist vajalike põhjuste paljususega, kus üks on realiseerunud enne teist. Kui rakendada ainult conditio sine qua non testi, siis ükskõik kumma teo eemaldame, A oleks siiski surnud, aga sellele tugineda ei tohiks. Nõue võiks olla mõlema isiku vastu, nii B kui ka C vastu.
Oletame, et 2005. a saab A B süül kahjustada liiklusõnnetuses. A saab kehavigastusi ja talle pannakse jalaprotees. 5 aastat hiljem vahetab A lambipirni, kukub ja saab peapõrutuse ja sureb ära. Kas B peaks ka selle kahjustuse eest vastutama? Kohtupraktikat ei ole. Kas on olemas põhjuslik seos? Isegi, kui B vastutust jaatada, tuleks kahjuhüvitist § 139 või 140 alusel vähendada.

Mida tähendab nn "järeljõudev kausaalsus?"
Järeljõudva kausaalsuse olukord: kannatanust lähtuvad asjaolud tekitavad samasugused tagajärjed nagu kahju tekitaja eelnev käitumine.
Näide: kannatanu A on 63. aastane, B tekitab kehavigastuse. A nõuab saamata jäänud töötasu hüvitamist. B saab tugineda sellele, et A kõrge ea tõttu ei oleks ta enam töötasu mingist ajahetkest saanud. Alates sellest ajahetkest B enam A-le tasu hüvitama ei pea.

Mida tähendab teo õigusvastasuse tuvastamise kaheetapilisus ?
Õigusvastasus tuleb tuvastada kahes etapis:
1.etapis kontrollitakse, kas esinevad õigusvastasuse eeldused (kas objektiivne teokoosseis vastab õigusvastasuse tunnustele). Selle, kas kostja käitumine on olnud õigusvastane, peab ära tõendama kannatanu hageja . Eelkõige § 1045 lõikes 1 sätestatud asjaolud omavad keskset tähendust õigusvastsuse tuvastamisel.
2. etapis kontrollitakse seda, kas ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Asjaolud on sätestatud §-s 1045 lõikes 2. Õigusvastsust välistavate asjaolude tõendamise koormis on kostjal ehk kahju tekitajal.
Näide: A tekitab B-le kehavigastuse. Kõigepealt kontrollime, kas selline käitumine on õigusvastane. Seejärel tuleb vaadata, kas A kehavigastust tekitades ei käitunud hädakaitse seisundis. Kui ta seda tegi on õigusvastasust välistav asjaolu olemas ja deliktiõigust ei järgne.
Kui arst teeb patsiendile operatsiooni, siis iseenesest on selline käitumine õigusvastane, sest see tekitab patsiendile kehavigastuse. Kuid kui seejuures esineb patsiendi nõusolek operatsiooni läbiviimiseks, siis on arsti käitumise õigusvastasus kannatanu nõusoleku tõttu välistatud.

Missugust mõju deliktilisele vastutusele avaldab asjaolu, et isik põhjustab teisele isikule kahju arvates ekslikult, et tal on selleks õigus mõne õigusvastasust välistava asjaolu tõttu?
Olukord, kus isik arvab , et tema käitumise õigusvastasus on välistatud mõne §-s 1045 sätestatud asjaolu tõttu, kuid tegelikult ei ole. Sellisel juhul loetakse, et ta on kahju põhjustanud mitte tahtlikult, aga hooletusest. Kusjuures selline hooletus võib olla ka väike või peaaegu puududa, et isik deliktilisest vastutusest vabaneb.
Näide: röövel A läheb kauplust röövima, ähvardab püstoliga müüjat ja laseb raha kotti panna. Poe turvamees laseb röövli maha, pärast selgub, et röövlil oli püstoli makett. Sellisel juhul on röövli maha laskmine iseenesest õigusvastane, kuid kui maha laskja ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et tegemist on maketiga, siis võib tema vastutuse välistada süü puudumisel.

Missugust mõju deliktilisele vastutusele avaldab asjaolu, et kannatanu põhjustas talle kahju põhjustanud isiku eksimuse mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise osas?
Eelmine näide: ilmselgelt röövel põhjustas ise teiste inimeste eksimuse õigusvastasust välistavate asjaolude suhtes. Kui kahju tekitaja vastutus siiski ei välistu (talle võib ette heita hooletust, kui mõistlik isik oleks aru saanud, et tegemist oli püstoli maketiga; kui mõistlik isik ei oleks pidanud aru saama, siis kahju tekitamine oleks küll õigusvastane, kuid süü puudumise tõttu ei vastuta), siis tuleks röövli kahju hüvitamise nõuet ikkagi vähendada § 139 alusel.

Missugused on tagajärje ebaõigsuse teooriate seisukohad ning missugust tähtsust nad omavad delikti üldkoosseisu puhul?
Ka Eesti kohtupraktikas ja õigusteaduses on juurdunud Saksa kohtupraktika poolt tunnustatud käsitlus, mille kohaselt saab õigusvastasuse tuvastamisel eristada tagajärje ebaõigsuse teooriat ja teo ebaõigsuse teooriat.
Tagajärje ebaõigsuse teooria seisukohtade järgi tuletatakse õigusvastasus üksnes saabunud tagajärjest. Kahju tekitaja käitumine on olnud õigusvastane seetõttu, et kannatanul on saabunud selline tagajärg. § 1045 lõike 1 järgi võib öelda, et tagajärje ebaõigsuse teooria väljenditeks on punktid 1-3 ja 5. Kui kahju tekitaja teo tagajärjeks on kannatanu surm, kehavigastus, tervisekahjustus, vabaduse võtmine.. ,siis me kahju tekitaja tegu enam ei hinda, sest tema käitumine on õigusvastane selle tagajärje tõttu.
Tagajärje ebaõigsuse teooria juurutamise aspektist omab suurt tähtsus 3-2-1-54-07.
Isik parkis auto parkimismajja, jalutas parklas ringi ja ka seal, kus jalutamisala ette nähtud ei olnud ja talle kukkus tõkkepuu pähe, sai kerge kehavigastuse ja nõudis mittevaralist kahju. Kohtud hakkasid arutama selle üle, kas parkla omanik on rikkunud mingisuguseid eeskirju. Riigikohus ütles, et see ei ole asjakohane , sest kui kahju on tekitatud, siis ongi see teokoosseis igal juhul juba õigusvastane.
Näide: A lõhub ära B jalgratta, me ei küsi miks ta seda tegi. A käitumine on õigusvastane, sest B omandit on kahjustatud.
Erand: leitakse, et tagajärje ebaõigsuse teooria tingimusteta rakendamine ei ole alati siiski põhjendatud. Olukord, kus on rikutud küll kannatanu õigushüve (elu, omandit), kuid kahju tekitaja on selle põhjustanud oma tegevusetusega. Sellisel juhul leitakse, et kahju tagajärjest ainult ei piisa, on vaja leida kohustus, mida kahju tekitaja on rikkunud.
Näide: A kaevab augu , B kukub sinna sisse. Tuleb hinnata, kas A on rikkunud ka mingisugust kohustust. Kohustus võib olla ka üldine käibekohustus.

Missugused on teo ebaõigsuse teooriate seisukohad ning missugust tähtsust nad omavad delikti üldkoosseisu puhul?
Teo ebaõigsuse teooria seisukohtade järgi ei ole alati õige pidada deliktiõigusega kaitstud hüvede kahjustamist piisavaks selleks, et lugeda kostja käitumine õigusvastaseks. Kui rakendada tingimusteta tagajärje ebaõigsuse teooriat, siis see toob kaasa väga laia vastutavate isikute ringi. Just tegevusetuse juhtudel ei piisa vaid põhjuslikust seosest tegevusetuse ja kahju vahel. Tegevusetusega on kahju põhjustamine õigusvastane üksnes siis, kui eksisteeris kohustus, mida kahju tekitaja rikkus.
VÕSi järgi teo ebaõigsuse teooria väljendiks on § 1045 lg 1 p 7 (õigusvastasus juhul, kui on rikutud seadusest tulenevaid kaitsenorme).
Olukord, kus kaitsenormi rikkumine on põhjustanud kannatanu omandi kahjustamine. Tagajärje ebaõigsuse teooria alusel on kahju tekitamine igal juhul õigusvastane, sest omandit on kahjustatud. Teo ebaõigsuse teooria puhul tuleb hinnata, kas kostja käitumine oli õigusvastane (kas kohustust rikuti). Tagajärje ebaõigsuse teooria puhul seda hinnangut vaja ei ole.
Koos § 1045 lg 1 p 7-ga tuleb rakendada ka § 1045 lg 3. Kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitse eesmärk sellise kahju tekkimise eest.
Kahju tekitaja teole tuleb anda hinnang ka § 1045 lg 1 p 4,6,8 alusel.
Õigusvastasust on reguleeritud ka §-s 1046-1049.
Näide: A ei puhasta kõnniteed, B kukub ja saab kehavigastuse. Tuleb rakendada teo ebaõigsuse teooriat, sest ei olnud aktiivset käitumist – tegevusetus .

Mida tähendab üldise käibekohustuse rikkumine, miks ning mis juhtudel on seda vaja kahju tekitajale omistada?
Üldised käibekohustused on sellised kohustused, mida seaduses kirjas ei ole. Üldiste käibekohustuste väljatöötamise ülesanne lasub kohtunikel . Kohtupraktika käigus tuleb need kohustused välja töötada.
Käibekohustuse selgitamisel tuleb lähtuda eelkõige hea usu põhimõttest. Et oma käitumisega ei kahjustataks teisi isikuid.
Üldiste käibekohustuste kontseptsioon lähtub põhimõttest, et keelatud on jääda passiivseks olukorras, kui on tekitatud oht teiste isiku õigustele. Ohu loonud isik peab tegema kõik mõistliku, et see oht ei realiseeruks.
Õigusdogmaatiliselt on üsna keeruline üldiste käibekohustuste ja hooletuse eristamise problemaatika. Kui isik on ära tõendanud, et teine isik rikkus üldist käibekohustus, siis kas midagi on veel tõendada ka süü tasandil või pannakse paika kõik üldiste käibekohustuste kohapealt .
Üldisi käibekohustusi tuleb käsitleda siiski rohkem objektiivse kategooriaga, kui hooletust süü tasandil.
Näide: kinnisasja omanik A, A-l on üldine kohustus hoolitseda selle eest, et teised isikud tema kinnisasjal viga ei saaks. Kui B tuleb kinnisasjale õigustatult ja B kukub libeduse tõttu. Objektiivselt võttes on A rikkunud üldist käibekohustust ja tema käitumine on õigusvastane. Kas käibekohustuse rikkumises sisaldub ka A hooletus või mitte. Kas sellega, et ta rikkus üldist käibekohustust oli ta ka hooletu või tuleb hooletuse juures siiski ka midagi muud hinnata. Selle üle vaieldakse õigusteoorias. Probleeme ei teki, kui A suhtes on kohaldatav § 1050 lg 2 (subjektiivse süü säte). Sellisel juhul saame me teda süü küsimust hinnata ka subjektiivsetest asjaoludest lähtudes. Võib-olla oli A väga vaja ja ei jõudnud enam oma kohustust täita jne. Objektiivne hooletus tuleneb §-st 104. Keeruline on eristada omavahel üldisi käibekohustusi ja hooletust.

Mis eelduste olemasolu korral on õigusvastane isiklike õiguste rikkumine (välja arvatud isiku kohta ebaõigete andmete avaldamine)?
§ 1045 lg 1 p 4 järgi kahju tekitamine isiklike õiguste rikkumisega on eelduslikult õigusvastane. Seda täpsustab § 1046. Isiklikud õigused, mida kaitseb deliktiõigus, võivad olla õigus inimväärikusele ja aule, õigus eraelu puutumatusele, isiku õigus otsustada oma nime kujutise üle jne. §-s 1046 on sätestatud isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse välistavad asjaolud:

• lg 1 järgi tuleb isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust, ajendit, suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Riigikohus on leidnud, et korteri ühistu esimees peabki taluma mingis ulatuses sõimu.
  
• lg 2 järgi on isikliku õiguse rikkumine õigustatud arvestades muid hüvesid ning kolmandate isikute ja avalikkuse hüvesid.
  

Mis tuleb välja selgitada kaitsenormi tõlgendamisega selleks, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel võtta ühte isikut vastutusele teisele isikule kahju põhjustamise eest?
Punkti 7 rakendamiseks tuleb igal üksikjuhtumil teha selgeks rikutud normi kaitseulatus ja selgitada, kas norm pidi kaitsma kannatanut just sellise kahju eest mis tekkis ja kas see kohustus kohustas kostjat normi järgima. On vaja selgitada, missugune peab olema normi rikkumise subjektiivne külg. Kas kaitsenormi saab rikkuda ainult tahtlikult või ka hooletusest?
Kui kannatanu tugineb kaitsenormile, mille rikkumine eeldab hooletust ja tõendab selle ära, siis on oluline teada, et vaidlus süü küsimuse üle peaks sellisel juhul ära jääma, sest kahju tekitaja süü on kindlaks tehtud kaitsenormi rikkumise juures.
Näide: A näeb pealt liiklusõnnetust ja saab närvivapustuse. Kas vastava liikluseeskirja sätte eesmärgiks, mida pooled rikkusid tehes liiklusõnnetuse, oli ka A närvivapustuse ärahoidmine. Kui vastus on eitav, ei peaks A hüvitist saama.

Mida tähendab tahtlik heade kommete vastane käitumine kui delikt VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes ja mida peab kannatanu tõendama ja põhjendama selle sätte kohaldamiseks?
Kahju põhjustamine on tahtlikult ja heade kommete vastaselt õigusvastane (§ 1045 lg 1 p 8). Selle sätte kohaldamisel tuleb anda hinnang sellele, missugune tegu on vastuolus heade kommetega ja missugune mitte. Üldiselt on tegemist ühiskonna hinnangu välja selgitamisega.
Heade kommetega vastuolus peaks olema nt valetamine .
Näide: A kiirustab lennujaama, küsib B-lt teed. B valetab, A ei jõua lennukile ja jääb soodsast äritehingust ilma. B tegi seda nimelt, sellisel juhul võiks öelda, et B käitumine on tahtlik ja heade kommete vastane.

Mis eelduste olemasolu korral saab kohaldada VÕS §-i 1048?
Selle §-ga on kehtestatud varalises küsimuses ebaõige teabe andmine loetakse õigusvastaseks. Neid juhtumeid tule eristada kolmanda isikut kaitsva lepingu rikkumise juhtumitest.
Näide: kinnisvara hindaja A esitab ekspertarvamuse, mille kohaselt kinnisvara väärtus on 1. milj. B tugineb sellele arvamusele, ostab asja ära, kuid hiljem selgub et selle väärtus oli hoopis 800 000 kr. A vastu on võimalik esitada nõue § 1048 alusel.
§ 1048 on keeruline eristada sellest, millal on tegemist kolmandat isikut kaitsva lepinguga. Kui B ja C peavad lepingulisi läbirääkimisi ning C tellib eksperthinnangu siis peaks nõude esitama lepinguõiguse alusel.
Hüvitiste väljamõistmine ei tohiks võimalik ajaleheartiklites ja muudes sellistes kanalites esitatud arvamuste korral. Kui finantsanalüütik avaldab artikli, et selle firma aktsiad võivad hakata tõusma. Kui B ostab aktsiaid kokku aga nende väärtus ei tõuse, siis ei tohiks tal olla nõuet § 1048 alusel.

Mis eelduste olemasolu korral on õigusvastane isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine ja miks on sellist liiki delikti sätestamine oluline?
§ 1045 lg 1 p 6: õigusvastane on kahju tekitamine isiku majandus-või kutsetegevusse sekkumisega. Täpsustav säte on § 1049, mille kohaselt teise isiku majandus-või kutsetegevuse täielik või osaline seiskamine kui see toimus õigusvastase ähvarduse, boikoti või muul viisil.
Isiku majandus-või kutsetegevusse sekkumiseks § 1045 lg 1 p 6 tähenduses on lisaks seiskamisele ka isiku majandus-või kutsetegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamine. Miks tuleb siia ebaõigete andmete avaldamine sisse tuua? Selleks, et võimaldada kaitset ka juriidilistele isikutele.
Juriidilistel isikutel au kui sellist ei ole, seda ei saa teotada. Neil puuduksid õiguskaitsevahendid olukorras, kus keegi avaldab midagi ebaõiget nende majandustegevuse kohta.
Näide: A kirjutab artikli, et ettevõtte B toodetud kompotid tekitavad terviserikkeid. Ettevõtja B (au teostamisest rääkida ei saa) omab õigust tugineda §-le 1045 lg 1 p 6.

Mis on au teotamine, selle viisid ja vormid ning missuguseid asjaolusid tuleb au teotamise õigusvastasuse kindlakstegemisel arvestada VÕS § 1046 järgi?
Au teotamine on võimalik kahel viisil:

fakti väitega

väärtushinnang
Fakti väite puhul on võimalik tõendada selle tõelevastavust, väärtushinnangu puhul selle tõendamine võimalik ei ole.
Vahetegu on oluline seetõttu, et sõltuvalt sellest, millega on au teotatud, sõltuvad õiguskaitsevahendid.
Väärtushinnangute puhul ei saa nõuda selle ümberlükkamist ega parandamist.
Au teotamine on võimalik erinevates vormides :

• suuliselt
  
• kirjalikult
  
• karikatuurina
  

Teise isiku maine kahjustamine ei ole iseenesest keelatud. § 1045 lg 1 p 4 on üksnes lähtekohaks õigusvastasuse tuvastamisel. Nimelt tuleb kõikide au teotamise juhtumite puhul õigusvastasuse kindlaks tegemisel kohaldada ka § 1046. Kui on au teotatud fakti väitega, siis ka § 1047.
Avaliku elu tegelased peavad teatud piirini oma au teotamist taluma. Seda on kinnitanud ka Riigikohus. Keda tuleb pidada avaliku elu tegelaseks, kelle kohta võib öelda rohkem kui kõigi teiste isikute kohta? Juhul kui avaliku tegevuse au on teotatud väärtushinnanguga, siis tal sisuliselt õiguskaitsevahendeid ei olegi, sest väärtushinnangu puhul ei saa nõuda selle ümberlükkamist.

Keda loetakse au teotavate andmete avaldajaks ning missuguseid asjaolusid tuleb au teotamise õigusvastasuse kindlakstegemisel arvestada VÕS § 1047 järgi?
Andmete avaldajaks saab lugeda isikut, kes need avalikkusele teatavaks teeb. Eelkõige massiteabevahendite omanikud . Andmete avaldajaks tuleks lugeda ka isikut, kes need andmed kolmandale isikule teatavaks teeb.
Kui au on teotatud fakti väitega, siis kohaldub § 1047. § 1047 lõike 1 järgi ebaõigete andmete avaldamise korral vabaneb nende andmete avaldaja vastutusest sellisel juhul, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma andmete ebaõigsusest või ebatäielikkusest. Tõendamiskoormis on andmete avaldajal.
§ 1047 puhul on oluline see, et see sisaldab kahte liiki õigusvastasust. § 1047 lõikes 4 mõeldakse kergemat õigusvastasust: andmete ümberlükkamist või parandamist on õigus nõuda siis, kui andmed on ebaõiged, sõltumata sama §-i eelnevatest lõigetest. Teine õigusvastasus omab tähtsust kahju hüvitamise nõude puhul. § 1047 lg 2. Kui avaldaja suudab tõendada, et andmed vastasid tegelikkusele, siis tema käitumine õigusvastane ei ole ja kannatanul nõudeid ei teki.
§ 1047 lg 3 järgi ei loeta ebaõige faktiväite avaldamist õigusvastaseks juhul, kui avaldajal kui isikul, kellele faktiväide avaldati, oli õigustatud huvi avaldamise suhtes ja avaldaja kontrollis neid andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Sisuliselt on sätestatud avaldaja hoolsuskohustus ja tõendamiskohustus lasub avaldajal endal.
Näide: avaliku elu tegevuse kohaldatakse mingisugused faktiväited, neid on kontrollitud, kuid ometi ei vasta need tõele. Õiguslikuks tagajärjeks on see, et § 1047 lg 3 järgi ei loeta avaldamist küll õigusvastaseks ja avaliku elu tegelane ei saa nõuda kahju hüvitamist, kuid §-s 1047 lg 4 sätestatud õiguskaitsevahend on tal olemas (ümberlükkamine, parandamine).
Nn kordusreegel. A ütleb B-le, et C on varas. B kui ajakirja omanik avaldabki sellise teksti: A ütles, et C on varas. Kas B peaks vastutusest vabanema või mitte (A ütleski ju niimoodi C kohta)? Kordusreegli alusel leitakse, et B ennast sellise asjaoluga vabandada ei saa ning B ise avaldas, et C on varas.

Missugustele tingimustele peab vastama kannatanu nõusolek kahju tekitamiseks kui õigusvastasust välistav asjaolu?
Õigusvastasust välistavad asjaolud § 1045 lg 2:

• kahju tekitamine ei ole õigusvastane kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest. Näide: avaliku võimu kandjate poolt kahju tekitamine, võetakse vabadus, vabaduse võtmise õigus tuleneb seadusest; hädaseisundi puhul tuleb samuti kahju tekitamise õigus seadusest
  

Kannatanu nõusoleku puhul on oluline, et seda nõusolekut ei käsitleta tehinguna. Iseenesest ei oma nõusoleku kehtivuse juures tähtsust ka kannatanu teo-või otsusevõime. Nõusolekut ei saa ka tühistada ega olla tühine.
Oluline on nõusoleku kooskõla seaduse ja heade kommetega. Näide: lubamatu on nõusolek, kus isik lubab loogilise põhjenduseta teisele isikule kehavigastusi tekitada – ei vasta headele kommetele.
Tüüpilised juhtumid, millal nõusolek õigusvastasuse välistab:

• arstlik sekkumine. Operatsiooni puhul on oluline nõusoleku kehtivuse otsustamisel see, et tegemist peab olema teavitatud nõusolekuga. Kui arst rikub oma teavitamiskohustust ja patsient annab nõusoleku, siis võib lugeda, et nõusolekut ei ole antud.
  
• sportmängud. Enne jalgpalli mängu annavad mängijad vastastikku nõusoleku, et juhul kui tekitatakse kahju järgides mängureegleid, siis see ei ole õigusvastane.
  

Kuigi nõusolek ei ole tehing, tuleb selle puhul arvestada, kas kannatanu vaimne seisund võimaldas tal hinnata oma nõusoleku tagajärgesid. Õigusvastasust ei tohiks välistada selline nõusolek, mille kannatanu on andnud pettuse, sunni või ähvarduse mõjul. Kui isik on nõusoleku andnud eksimuse tõttu, tuleks vaadata kuivõrd eksimust põhjustanud asjaolud lähtusid kahju tekitajast. Näide: loomaarst ütleb A-le, et koer tuleb magama panna. Tegelikult selgub, et koera oli võimalik ravida.
Kui isik on teadvuseta seisundis ja vajab arstiabi , siis on kaks võimalust, kas küsitakse nõusolekut tema lähedastelt või siis nõusolekut eeldatakse. Kuid ka siin võivad olla tõlgendamisprobleemid.

Mis on hädakaitse ja hädakaitse piiride ületamine?
TsÜS § 140 järgi on hädakaitse selline kaitse, mis on vajalik iseenda või teise isiku vastu suunatud olemasoleva õigusvastase ründe tõrjumiseks, juhul kui ei ületata hädakaitse piire .
Oht peab reaalselt esinema, isik ei saa arvata, et tegemist võib olla ohuga. Ründaja süü ei ole iseenesest oluline, s.t et ründaja võib olla ka deliktivõimetu isik. Näide: 5.aastane A sihib püstoliga mängult sõpra 6.aastast B-d.
Hädakaitse piiride ületamine KarS § 28 lg 2.
Isik ületab hädakaitse piiri kui ta kavatsetult või otsese tahtlikkusega kasutab vahendeid, mis ei vasta ründe ohtlikkusele. Näide: A ründab B-d paljaste kätega, kuid B laseb A maha.
KarS § 28 lg 3: vaata!
Kui A haarab B käekoti, siis B ei pea politseisse teatama, vaid võib koti tagasi võtta.

Mis on hädaseisund ja mille poolest see erineb hädakaitseseisundist?
Kui A-d ründab B pull ja A pulli osas midagi ette võtab, siis ta on tegutsenud hädakaitseseisundis ?
Eristamise aluseks on see, et ühel juhul on inimesest lähtunud rünne, teisel juhul ei ole.
Kui A ässitab koera B-le kallale, kas B võib A-le kahju tekitada või võib ta neutraliseerida üksnes koerast tuleneva ohu. Ei ole välistatud B õigus A-d sundida koer tagasi kutsuma.
Hädaseisund TsÜS § 141 lg 1: õigusvastaselt ei tegutse isik, kes tekitab kahju teda ennast või teist isikut või nende vara ähvardava ohu tõrjumiseks. Lisatingimuseks: kahju tekitamine oli vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.
Kahju tekitamine hädaseisundis võib seisneda kahel viisil:

kahjustatakse ründe allikat. Koera juhtum.

Hädaseisundis tegutseja ründab ise teise isiku õigust selleks, et ohtu neutraliseerida. Sellisel juhul ei lähtu oht asjast (loomast). Näide: A vajab arstiabi, B ärandab selleks C auto ja viib A haiglasse.
Kui hädakaitseseisundis kahju tekitamine välistab isiku vastutuse, siis hädaseisundis isik vastutusest siiski ei vabane. Kahju hüvitamiseks kohustatud isikuks võib olla hädaseisundis kahju tekitanu ise, kui ka kolmas isik, kelle huvides kahju tekitati.

Missugustel juhtudel peab hädaseisundis kahju põhjustanud isik kahju hüvitama ja missugustel juhtudel saab kahju hüvitamise kohustuse panna kolmandale isikule?
Kui hädakaitseseisundis kahju tekitamine välistab isiku vastutuse, siis hädaseisundis isik vastutusest siiski ei vabane. Kahju hüvitamiseks kohustatud isikuks võib olla hädaseisundis kahju tekitanu ise, kui ka kolmas isik, kelle huvides kahju tekitati.
Kui kahju tekitaja tegutses kolmanda isiku huvides, siis võiks kahju tekkimise kohustuse panna kolmandale isikule, kuid kui kolmas isik on nt maksejõuetu, siis võib kahju hüvitamise kohustus olla kahju tekitajal endal.

Missuguste eelduste esinemisel, missugust kahju ja kellele võib tekitada, kasutades omaabi vallasasja valduse kaitseks?
Neljas õigusvastasust välistav asjaolu.
Omaabi eeldused AÕS §-s 41:

• § 41 lg 1: valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta ületamata seejuures hädakaitse piire
  
• § 41 lg 2: kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt, salaja või vägivallaga, on valdajal õigus vallasasi kohe ära võtta.
  
• § 41 lg 3: kui kinnisasja valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt, salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavolitseja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi tagasi oma valdusesse võtta
  

Õigustatud omavoli võib olla suunatud ka isiku vastu, kes pole küll omavoli tarvitanud, kuid kes on omavoli rakendaja pahauskne valdusjärglane. Omaabi rakendaja ei tohi eksida rünnatava isiku tegevuse omavolilikkuses või valduse pahausksuses. Kui omaabi rakendaja selles eksib, on tema käitumine siiski õigusvastane.
AÕS §-s 41 sätestatud omaabi on samal ajal tegutsemine hädakaitseseisundis ja seetõttu ei tohi ületada hädakaitse piire.
Hilinenud omaabi on samuti õigusvastane.
Näide: A varastab B-lt jalgratta. B näeb ratast kahe nädala jooksul. Kui ta nüüd selle ratta A valdusest ära võtab, siis teda ähvardab see, et A võib esitada hagi valduse kaitseks. Võimalik omandiõiguse tuvastamise hagi ja kokkuvõttes peaks ratas B valdusesse jääma.

Mida tähendab deliktiõigusliku süü kahetasandilisus ja kaheetapilisus?
Süü on viimane delikti üldkoosseisu element, mis on vastutuse tekkimise obligatoorseks eelduseks.
Kahetasandilisus tähendab seda, et süü puhul saab eristada:

süüvõimet ehk deliktivõimet

süü vorme (tahtlus, hooletus ja raske hooletus)
Süü puhul tuleb kindlaks teha isiku deliktivõime ja siis kontrollida, missuguses vormis tema süü esines. Deliktivõimetu isik ei saa käituda süüliselt.
Kaheetapilisus tähendab seda, et eristatakse välist ja sisemist hoolsust.
Välise hoolsuse puhul tuleb hinnata, kas objektiivselt vaadatuna on isik olnu hooletu. Kas isik on rikkunud käibes nõutavad hoolsust.
Sisemise hoolsuse puhul hinnatakse seda, kas isik oli subjektiivselt võimeline välise hoolsuse järgimiseks või mitte.
Näide: A on tee puhastama , ta on olnud väliselt hooletu. Kuid kui A on 90-aastane, siis sisemiselt võttes ta hoolsust rikkunud ei ole.
Olukord, kus isik järgib välist hoolsust, kuid rikub sisemist hoolsust. A sõidab autoga, kus on koolimajad ja lasteaiad. Ta sõidab seal 30-ga, ta on järginud välimist hoolsust, kuid kui ta sõitis sellepärast 30-ga, et auto oli katki, siis ta sisemist hoolsust järginud ei ole.

Mida tähendavad deliktiõigusliku süü presumptsioon ja nn res ipsa loguitur põhimõte?
§ 1050 lg 1 sätestab süü presumptsiooni , mis tähendab kahju tekitanud isiku hooletuse eeldamist. Eeldatakse siiski hooletust, mitte rasket hooletust. § 1050 lg 2: kahju tekitaja peab ise tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi, kuid ta saab seda teha ka tuginedes subjektiivsetele asjaoludele.
Olukord, kus kannatanul on raske tõendada, mida kostja valesti tegi.
Res ipsa loguitur põhimõtte kohaselt loetakse kahju põhjustaja hooletult käitunuks, kui kahju tekkis tema kontrolli all olnud tegevuse käigus ja tavaliselt on sarnastel juhtudel kahju põhjuseks hooletus.
Näide: A ja B on naabrid . A korterist tilgub vesi B korterisse. B ei suuda tõendada, mida A täpselt valesti tegi, sest tal ei ole sinna ligipääsu. Kui ütleme, et tavaliselt ei juhtu veeavariid ilma, et keegi oleks hooletu, saame me panna A vastutama ilma, et B tõendaks ära, mida A seal täpselt tegi. A peab ise tõendama, et tegemist oli eriolukorraga ja tema selles süüdi ei olnud.

Missugused on deliktiõigusliku süü vormid ja mis juhtudel on deliktiõiguse jaoks oluline süü vormide eristamine?
§ 104: süü vormid on tahtlus, hooletus ja raske hooletus.
Üldise reegli kohaselt ei ole deliktiõiguses kahju tekitaja süü vormil mingit tähendust, kuid on erandid:

hüvitiskohustuse jagamine mitme solidaarvõlgniku vahel. Näide: kahju põhjustajaks A, B ja C, kannatanu D. D nõuab kahju hüvitamist A-lt, A tasub ära ning A-l on tagasinõue teiste kahju põhjustajate vastu. Need teised ei ole A suhtes enam solidaarvõlgnikud, kuid tuleb arvestada ka nende osa süü kahju tekkimisel. (kui C oli tahtluse vormis ja B ning A hooletuse vormis, siis võiks kahju lõppkandjaks jääda C, s.t et A saaks nõuda peaaegu kogu summat C-lt tervikuna tagasi)

hüvitise vähendamine § 139 või § 140 alusel.

hüvitise suuruse kindlaksmääramine mittevaralise kahju puhul. Kahju tekitaja süü vorm võib olla üheks asjaoluks, mida tuleks arvesse võtta mittevaralise kahju kindlaksmääramise puhul.

kui õigusvastasus tuleneb §-st 1045 lg 1 p 7. Rikutud kaitsenorm võib eeldada konkreetset süü vormi. Tuleb hinnata, kas kannatanul on see süü vorm olemas või ei ole.

§ 1045 lg 1 p 8 kohaldamine. See koosseis nõuab tahtlust, järelikult ei too deliktilist vastutust kaasa hooletu käitumine.

Missugused on tahtluse liigid ning mis on "süüteooria" ja tahtlusteooria" seisukohad ja tähtsus deliktiõiguse jaoks?
Tahtlus on isiku psüühiline suhtumine oma teosse. Tahtlusega väljendub isiku teadlik soov rikkuda mingisugust kohustust. Tahtluse puhul võib olla tegemist kas otsese või kaudse tahtlusega.
Otsese tahtluse korral isik tahab, et tema tegu põhjustaks õigusvastase tagajärje. Kaudse tahtluse korral õigusvastase tagajärje saabumist otseselt ei soovita, kuid isik on sellega nõus, kui see saabub.
§ 104 lg 5 järgi ei ole tahtlust sellisel juhul, kui kahju põhjustanud teo toime pannud isik, ei saanud aru oma teo õigusvastasusest. See on tahtluseteooria väljenduseks. Näide: isik ei teadnud mingisugusest tegutsemise keelust, sellisel juhul ei saa öelda, et ta tegutses tahtlikult, kuid võimalik on ette heita hooletust.
Süüteooria korral ei sisalda tahtlus seaduses sätestatud kohustuse teadlikku rikkumist, küll aga õiget ettekujutust õigusrikkumise faktilistest asjaoludest. Isik peab aru saama oma faktilisest käitumisest.

Mida tähendavad hooletus, missugused on hooletuse liigid ja mida tähendab kutsealane hooletus?
§ 104 lg 3 järgi on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Tuleb tuvastada, kuidas mõistlik isik oleks antud olukorras käitunud.
§ 104 lg 4 kohaselt on hooletuse raskemaks vormiks raske hooletus. Raske hooletus . käibes olevat hoolsust rikutakse oluliselt.
Kutsealane (professionaalne) hooletus – kui isik kuulub mingisugusesse kutsealasesse gruppi, siis temalt nõutava hoolsuse standardiks on sellise grupi keskmise liikme hoolsus . See hoolsus peaks olema kõrgem kui nendel isikutel, kes sellesse gruppi ei kuulu.
Professionaalse hoolsuse põhimõtet tuleks laiendada siiski ka teistele inimgruppidele, kellele on võimalik professionaalsust omistada. Näiteks matkajad. Kas keskmine mõistlik matkaja oleks teinud sellisesse kohta lõkke ja seda nõnda kustutanud või mitte jne.
Kui arst on toime pannud ravivea, siis peame hindama tema käitumist lähtudes sama eriala arsti standardkäitumisest. Kas see konkreetne arst on teine oma tööd sama kvaliteetselt, nagu sama eriala arst. Vastutuse välistamise juures ei saa arst tugineda sellele, et tema ülikooli ajal ei käinud loengutes ja ta ei teadnud seda asja. 3-2-1-78-06

Mida tähendab väline hooletus ja mis asjaolusid võetakse arvesse selle tuvastamisel?

Mida tähendab sisemine hooletus, kelle suhtes seda tuvastatakse ja mis asjaolusid seejuures arvestatakse?

Mida tähendab deliktivõime ja missugustel juhtudel on tegemist deliktivõimetu isikuga?

Millistel juhtudel vastutab deliktivõimetu isik lepinguvälise kahju põhjustamise eest?

Missugused on riskivastutuse kohaldamise eeldused?

Mis on suurema ohu allikas VÕS § 1056 järgi ja mida kohtupraktikas ei ole selleks loetud?

Mida tähendab riskivastutuse kohaldamise eeldus – suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine suurema ohu allika valitsemise käigus ja sellega kahju põhjustamine?

Mis asjaolud välistavad mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse?

Mis on mootorsõiduk VÕS § 1057 järgi ja missugustel juhul loetakse mootorsõidukit suurema ohu allikaks?

Mis on loom ja kes on loomapidaja VÕS § 1060 järgi?

Missugused on tootja vastutuse eeldused ja kuidas on jaotatud nende eelduste tõendamise koormus?

Mis on toode ja kes on tootja võlaõigusseaduse järgi?

Missugused on toote puuduse liigid, millega seoses võib tekkida tootja vastutus?

Missugused on tootjat vastutusest vabastavad asjaolud?

Mis eelduste olemasolul vastutab teist isikut pidevalt oma majandus-või kutsetegevuses kasutav isik kahju eest, mida esimene põhjustab lepinguväliselt?

Mis eelduste olemasolul vastutab käsundiandja või tellija tema ülesannet täitva käsundisaaja või töövõtja põhjustatud lepinguvälise kahju eest võlaõigusseaduse järgi?

Kes ja mis eelduste olemasolul vastutavad alla 14 aasta vanuse füüsilise isiku põhjustatud lepinguvälise kahju eest?

Kes ja mis eelduste olemasolul vastutavad 14-18 aasta vanuse füüsilise isiku põhjustatud lepinguvälise kahju eest?

Kes ja mis eelduste olemasolul vastutavad vaimse puuduse tõttu eestkoste alla antud deliktivõimetu isiku põhjustatud lepinguvälise kahju eest?

Missuguse aja jooksul ja millest alates aeguvad deliktiõiguslikud hüvitisnõuded?

Missugused on riskivastutuse kohaldamise eeldused?
RV kohaldamise eeldused on järgmised:
1) isiku surm, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine või tema asja hävitamine või
kahjustamine, kui seadusest ei tulene teisiti (vt VÕS § 1056 lg 1 lause 2);
2) SOA valitsemine;
3) SOA-le iseloomuliku riski realiseerumine SOA valitsemise käigus;
4) põhjuslik seos SOA-le iseloomuliku riski realiseerumise ning kahju vahel;
5) vastutust välistavate asjaolude puudumine.
76. Mis on suurema ohu allikas VÕS § 1056 järgi ja mida kohtupraktikas ei ole selleks loetud?
Suurema ohu allika mõistet käsitletakse täpsemalt VÕS § 1056 lg 2 lauses 1, kus öeldakse: „Asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli”. Järelikult on SOA-ks kas mingi asi või tegevus, mis teatud tunnuse tõttu kätkeb endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale. Ohu kõrgendatus väljendub objektiivses võimetuses selle realiseerumist täielikult ära hoida ning kahjulike tagajärgede saabumise suures tõenäosuses ja/või raskuses. Mingi asi võib olla eriti ohtlik nii siis, kui teda kasutatakse teatud viisil, kui ka siis, kui see lihtsalt kusagil paikneb. Eriti ohtlik tegevus võib seisneda kas aktiivses või passiivses tegutsemises.
VÕS § 1056 lg 1 alusel tuleb SOA-ks kindlasti lugeda näiteks elava tule süütamist looduses või ruumis (kuid mitte ahjus), mürkainete pritsimist põllule, kergesti süttiva vedeliku hoidmist oma kinnistul jne. Kohtupraktikas ei ole SOA-ks peetud näiteks majasisestes torudes seisvat või väljavoolavat tarbevett (veetoru lõhkes ja vesi rikkus hageja korteris tapeedi) ja töö käigus maanteele maha pandud telefoniposti (hageja sõitis sellele sõiduautoga otsa). VÕS § 1059 on keeldutud kohaldamast juhul, kus tasulises parklas sai inimene löögi pähe allalangeva tõkkepuuga. Ilmselt ei vasta SOA mõistele käivitamata mootoriga mootorsõiduk, käivitatult seisev mootorsõiduk või mootorsõiduk, mis hakkab liikuma muul põhjusel, kui mootori käivitamine.

Mida tähendab riskivastutuse kohaldamise eeldus – suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine suurema ohu allika valitsemise käigus ja sellega kahju põhjustamine?

Mis asjaolud välistavad mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse?

Mis on mootorsõiduk VÕS § 1057 järgi ja missugustel juhul loetakse mootorsõidukit suurema ohu allikaks?
VÕS § 1057 nimetatud mootorsõiduki mõiste määratlemisel võiks juhinduda liiklusseaduse (LS) § 12 lg-st 2, mille järgi on mootorsõidukiks mootori jõul liikuv sõiduk, välja arvatud mootoriga jalgratas, mopeed ja mootori jõul liikuv rööbassõiduk. Samas aga ei saa VÕS § 1057 puhul kohaldada LS § 12 lg 1, mille järgi mootorsõidukiks loetakse vaid teel liiklemiseks ette nähtud või teel mootori või muul jõul liiklevat liiklusvahendit. Nimelt võib mootorsõidukiks VÕS § 1057 p 3 järgi olla ka õhusõiduk.

Mis on loom ja kes on loomapidaja VÕS § 1060 järgi?
VÕS §-s 1060 ei selgitata loomapidaja mõistet. Loomapidaja mõiste sisustamisel saab kasutada loomakaitse seaduse § 3 lg-t 1, mille kohaselt peetakse loomapidajaks (selle seaduse tähenduses) isikut, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga. Samas tuleks lugeda loomapidajaks VÕS § 1060 tähenduses ka looma ebaseaduslikku valdajat. Loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning tema järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust. Loomapidajateks võivad olla mitu isikut, sh looma otsene ja kaudne valdaja, samuti looma kaasvaldajad (vt AÕS § 50). Looma kaotsimineku või hülgamise korral jääb looma senine pidaja looma ees vastutavaks VÕS § 1060 järgi seniks kuni keegi võtab loomapidamise üle.

Missugused on tootja vastutuse eeldused ja kuidas on jaotatud nende eelduste tõendamise koormus?
TV eeldused on järgmised:
1) isiku surm, temale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine (VÕS § 1061 lg 1) või asja hävimine või kahjustamine (VÕS § 1061 lg- tega 2 ja 3 piiratud eelduste olemasolul);
2) puudusega toote käibesse laskmine (müük, üürimine, liisimine või muul viisil turustamine);
3) põhjuslik seos toote puuduse ja kahju vahel;
4) seaduses sätestatud vastutust välistavate asjaolude puudumine.
TV alusel hüvitist nõudev isik peab lisaks kahjule tõendama toote puuduse olemasolu ning põhjusliku seose (vastutust tekitava ja täitva kausaalsuse) toote puuduse ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 1065). Ta ei pea tõendama tootja hooletust. Vastutust välistavad asjaolud peab tõendama tootja (VÕS § 1064 ).

Mis on toode ja kes on tootja võlaõigusseaduse järgi?
Tooteks loetakse vallasasja, isegi kui see on teise vallasasja osaks või kui see on saanud kinnisasja osaks, samuti elektrit ja arvutitarkvara (VÕS § 1063 lg 1). Tooraine või toote osa valmistaja vastutab TV alusel üksnes siis, kui tooraine või toote osa puudus kandub üle kogu tootele. Toote valmistaja vastutab toote puuduse eest sõltumata sellest, kas ta valmistas tooteks kasutatud tooraine või toote osad ise või hankis need mujalt. Tooteks TV tähenduses ei ole teenus.
Tootja on vastavalt VÕS § 1062 lg-le 1:
1) valmistoote, tooraine või toote osa valmistanud isik (p 1);
2) ennast tootjana avaldanud isik, kes näitab tootel oma nime, kaubamärgi või muu eraldustähise (p 2);
3) toote oma majandustegevuses Eestisse või Euroopa Liidu liikmesriiki müügi, üürimise, liisimise või muul viisil turustamise eesmärgil toonud isik (p 3).
Olukorras, kus ennast tootjana avaldanud isik ja tegelik tootja ei ole üks ja sama isik, peaks kannatanul olema siiski kahju hüvitamise nõue ka tegeliku tootja vastu. Sama peaks kehtima siis, kui toote maaletooja ja tootja ei ole üks ja sama isik. Tootja kindlakstegemise võimatuse korral loetakse tootjaga võrdseks (TV seisukohalt) iga isikut, kes on toote kannatanule üle andnud, kui ta ei nimeta kannatanule tootjat või talle toote üle andnud isikut mõistliku aja jooksul pärast kannatanu poolt vastava ettepaneku tegemist (VÕS § 1062 lg 2). Viimati nimetatud isikut loetakse tootjaks muu hulgas siis, kui Eestisse või Euroopa Liidu liikmesriiki toodud toote tootja on teada, kuid sissetoojat pole võimalik kindlaks teha (VÕS § 1062 lg 3).

Missugused on toote puuduse liigid, millega seoses võib tekkida tootja vastutus?
Eristatakse kolme liiki (liigitusi on ka teisi) TV seisukohalt tähtsust omavaid toote puudusi:
1) tootmisviga (defekt), s.o hoolika tootmise nõude rikkumine;
2) konstruktsiooniviga (disaini puudulikkus);
3) turustamisviga (eelkõige tarbija ebapiisav teavitamine toote ohutu kasutamise viisidest ja toote ohtlikkusest).
Toode on defektne , kui see ei vasta teistele samasugustele toodetele, st et tootel ei ole niisuguseid omadusi, nagu neil tavaliselt on tootja väljatöötatud ja ohutu kontseptsiooni järgi. Tootmisvead võivad olla põhjustatud ebasobiva materjali või defektsete osade kasutamisest, mustuse või võõrkehade lisandumisest, hooletust pakkimisest ja märgistamisest, toote osade lohakast ühendamisest jne. Konstruktsioonivea korral on kahju tekkinud sellest, et puudusega ei ole mitte üks konkreetne toode, vaid et tootja kogu kontseptsioon on puudulik (ohtlik). Selline puudus ei hõlma mitte üksikuid tooteid, vaid kõiki ühest seeriast pärit tooteid. Erinevalt tootmisveast on konstruktsioonivea korral toode täpselt selline, nagu tootja seda ette nägi. Konstruktsioonivea tõendamisel võib kannatanu leida tuge õigusaktidest, eelkõige toote ja teenuse ohutuse seadusest ( TTOS ).
Turustamisvea korral ei ole toode defektne ning tema konstruktsioon ei ole iseenesest puudulik. Toote puudus seisneb kasutaja ebapiisavas teavitamises selles osas, kuidas toodet ohutult kasutada (tarbida). Teavitamise kohustus hõlmab muu hulgas tarbija hoiatamist riskidest, mis toote kasutamisega võivad kaasneda. Kergesti äratuntavatest riskidest siiski hoiatama ei pea. Näiteks on vaieldav, kas maiustuste tootja on kohustatud tarbijaid hoiatama suhkru tarvitamisega kaasnevate riskide eest.
Tootja vastutus tekib, kui toode on puudusega - toode ei ole ohutu määral, mida isik on õigustatud ootama, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige: 1) toote avalikkusele esitlemise viisi ja tingimusi; 2) toote kasutusviisi, mida kannatanu võis mõistlikult eeldada; 3) sellise toote turule laskmise aega.

Missugused on tootjat vastutusest vabastavad asjaolud?
Vastavalt VÕS § 1064 lg 1 ei vastuta tootja tootest tuleneva kahju eest, kui ta tõendab, et:
1) ta ei ole toodet turule lasknud;
2) esinevad asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et tootja poolt toote turule laskmise ajal ei olnud
tootel kahju põhjustanud puudust;
3) ta ei valmistanud toodet müügiks ega muul viisil turustamiseks ega valmistanud ega turustanud
seda oma majandus- või kutsetegevuses;
4) puudus on tingitud sellest, et toode vastas turule laskmise ajal kehtinud kohustuslikele nõuetele;
5) puudust ei saanud avastada toote turule laskmise ajal tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste
taseme järgi.
VÕS § 1064 lg 1 p 1 järgi võib tootja vabaneda vastutusest, kui ta tootis küll puudusega toote, kuid toode sattus käibesse tema tahte vastaselt. Puudusega toote hooletuse tõttu käibesse laskmise eest peaks tootja siiski TV alusel vastutama.
VÕS § 1064 lg 1 p 2 alusel on tootjal võimalik vabaneda vastutusest võimaliku tootmisvea eest. See säte ei aita tootjat seega konstruktsioonivea korral. Tootja ei vastuta juhul, kui toode sai kahjustada ja muutus ohtlikuks pärast turule laskmist (näiteks toote müüja poolse käitlemise käigus). Kui toote kahjustamise aega on võimatu kindlaks teha, vabastab tootja vastutusest see, kui tal on toote puuduse avastamiseks kontrollsüsteem, mis eeldatavasti ei lase läbi puudusega toodet.
VÕS § 1064 lg 1 p 3 rakendusala ei ole lai. Kõne alla võib tulla näiteks juhtum, kus tootja kasutab ise enda toodetud sõiduautot, mis osutub defektseks ja põhjustab jalakäijale kehavigastuse. See säte kaitseb muu hulgas isikuid, kelle jaoks tootmine ei ole majandus- või kutsetegevuseks (näiteks turustab mittetulundusühing heategevuslikel eesmärkidel oma liikmete poolt toodetud meeneid).
VÕS § 1064 lg 1 p 4 kohaldamisel on vaieldav küsimus, kas selle sätte alusel vabaneb tootja vastutusest üksnes siis, kui kohustuslikud nõuded ei võimaldanud tal toodet ohutumalt toota või saab tootja tugineda ka puudulikele, toote ohutust mittetagavatele kohustuslikele miinimumnõuetele.
VÕS § 1064 lg 1 p 5 puudutab konstruktsiooniviga ja võib-olla ka turustamisviga. Nimetatud asjaolu mõtteks on mitte muuta tootjaid liigselt ettevaatlikuks uute toodete turule toomisel. Tarbijad peavad taluma teatud arenguriske. Näiteks uue ravimi kahjulike kõrvalnähtude ilmnemise korral aastaid pärast ravimi turule toomist võib ravimitootja tõendada, et ravimi turule toomise ajal ei olnud võimalik kõrvalnähtude esinemist kindlaks teha.

Mis eelduste olemasolul vastutab teist isikut pidevalt oma majandus-või kutsetegevuses kasutav isik kahju eest, mida esimene põhjustab lepinguväliselt?
VÕS § 1054 lg 1 kohaldatakse juhul, kui üks isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ning see teine isik tekitab sellise tegevusega seoses kolmandale isikule õigusvastaselt kahju. Töötaja poolt tööülesannete täitmise ajal teenistushuvide vastane või tööandja korraldusi rikkuv tegevus ei välista tööandja vastutust töötaja õigusvastase ja süülise teoga põhjustatud kahju eest.
VÕS § 1054 lg 1 rakendamisel on probleemiks, missuguses seoses peavad olema kahju põhjustanud tegu ja kahju tekitaja poolt oma lepinguliste kohustuste täitmine. Samas ei pea VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks olema tõendatud, et kahju tekitaja tegi kostjale tööd töölepingu alusel. Piisab sellest, kui kannatanu tõendab, et kostja kasutas kahju tekitajat pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 1054 lg-s 1 mõeldakse „kasutamise” all soorituste saamist lepingulisel alusel, mitte aga üksnes koostööd mingi teenuse osutamisega seoses.

Mis eelduste olemasolul vastutab käsundiandja või tellija tema ülesannet täitva käsundisaaja või töövõtja põhjustatud lepinguvälise kahju eest võlaõigusseaduse järgi?
VÕS § 1054 lg-s 2 reguleeritakse käsundiandja (VÕS § 619) ja tellija (VÕS § 635 lg 1) vastutust kolmandale isikule õigusvastaselt põhjustatud kahju eest, mis tekkis seoses käsundiandja või tellija kohustuse täitmiseks sõlmitud ühekordse lepingu täitmisega. Teise isiku kohustuse täitmisega ei ole VÕS § 1054 lg 2 mõttes tegemist juhul, kui tütarettevõte kasutab ja valdab emaettevõttele kuuluvat mootorsõidukit.

Kes ja mis eelduste olemasolul vastutavad alla 14 aasta vanuse füüsilise isiku põhjustatud lepinguvälise kahju eest?
VÕS § 1053 lg 1 järgi vastutavad alla 14 aasta vanuse (seega VÕS § 1052 lg-st 1 tulenevalt ea tõttu deliktivõimetu) füüsilise isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest tema vanemad (nendega võrdsustatakse lapsendajad) või eestkostja . VÕS § 1053 lg 3 järgi vastutab sama paragrahvi lg-s 1sätestatud juhul alla 14 aasta vanuse isiku tekitatud kahju eest veel isik, kes kohustus lepinguga tema üle järelevalvet teostama . Oluline pole see, kas VÕS § 1053 lg-tes 1 ja 3 nimetatud isikud tegelikult rikkusid oma kohustusi või kas nad olid oma kohustuste rikkumises süüdi. VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 kohaldamisel tuleb järgida lihtsat reeglit: vastutus nende sätete alusel eeldab alla 14 aasta vanuse isiku õigusvastast tegu, mis on kahju põhjuseks (OTK ja õigusvastasus). Seepärast ei saa VÕS § 1053 lg-id 1 ja 3 kohaldada näiteks juhul, kui alla 14 aasta vanune isik on (objektiivselt võttes) rikkunud mingit sellist seadusest tulenevat kohustust (vt VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille rikkumise koosseis eeldab isiku täielikku teovõimet. Juhul kui delikti koosseisu kuulub tahtlus (näiteks VÕS § 1045 lg 1 p 8), tuleb VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 rakendamisel otsustada, mis vanuses isikule saab omistada tahtlust kui teo õigusvastasuse tunnust. Samas aga peaks VÕS § 1053 lg-tes 1 ja 3 ette nähtud vastutuse kohaldamise eelduseks olema alla 14 aasta vanuse isiku kui deliktivõimetu isiku objektiivne hooletus.
Võib väita, et VÕS § 1053 lg-id 1 ja 3 saab rakendada üksnes delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse juhtudel, mitte aga RV või kahju hüvitamise erikoosseisude puhul. Seda väidet saab põhjendada sellega, et RV ja kahju hüvitamise erikoosseisude puhul ei hinnata, kas esineb tegu ja õigusvastasus.
Lepingulise järelevalvaja olemasolu (nt laste suvelaagri korraldaja, erakooli omanik, eralasteaia pidaja) ei vabasta lapsevanemaid või eestkostjaid vastutusest VÕS § 1053 lg 1 alusel.
VÕS § 1053 lg 3 kohaldamiseks peavad kahju tekkimine ja alla 14 aasta vanuse isiku üle lepingu alusel järelevalve teostamine olema omavahelises seoses. Lepingulise järelevalve teostaja vastutus algab lapse enda järelevalve alla võtmise hetkest ja kestab kuni lapse tema vanematele või eestkostjale üleandmise hetkeni. Lepingulise järelevalve teostaja ei vastuta lapse tegude eest, mida viimane pani toime enne lepingulise järelevalve algust või pärast selle lõppemist.
Eestkoste või lepingulise järelevalve lõppemine ei lõpeta VÕS § 1053 lg 1 või lg 3 alusel tekkinud kohustust.

Kes ja mis eelduste olemasolul vastutavad 14-18 aasta vanuse füüsilise isiku põhjustatud lepinguvälise kahju eest?
VÕS § 1053 lg 2 järgi vastutavad 14–18 aasta vanuse füüsilise isiku (kes on üldjuhul deliktivõimelised ja kannavad ise vastutust oma õigusvastaste ja süüliste tegude eest) vanemad (nendega on võrdsustatud lapsendajad) ja/või eestkostjad sellise isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult võttes oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Sellise vastutuse eelduseks on vanema või eestkostja poolt oma kohustuste mittevabandatav rikkumine, mis on põhjuslikus seoses 14–18 aasta vanuse isiku tekitatud kahjuga. Sarnaselt vanemate ja eestkostjaga vastutab 14–18 aasta vanuse isiku tegude eest ka tema lepinguline järelevalvaja, kes on rikkunud lepinguga võetud kohustusi (vt VÕS § 1053 lg 3).

Kes ja mis eelduste olemasolul vastutavad vaimse puuduse tõttu eestkoste alla antud deliktivõimetu isiku põhjustatud lepinguvälise kahju eest?
VÕS § 1053 lg 5 sätestab piiratud teovõimega (ja seega ka VÕS § 1052 lg 2 järgi vaimse puude tõttu deliktivõimetu) täisealisele isikule kohtu poolt määratud eestkostja vastutuse eestkostetava poolt toimepandud õigusvastaste tegude eest. Kõnealuse vastutuse üheks eelduseks peaks olema eestkostja poolt nende kohustuste rikkumine, mis tal olid eestkostetava suhtes. Selline rikkumine ei tohi olla vabandatav ning peab olema põhjuslikus seoses eestkostealuse isiku õigusvastase teoga ning sealtkaudu kahjuga. Eestkostja õigusvastast tegu ja süüd eeldatakse (sarnaselt VÕS § 1053 lg-tes 2 ja 3 sätestatule) – ta peab tõendama, et on teinud kõik, mida temalt saab mõistlikult oodata, et ära hoida eestkostetava poolt kahju tekitamine. VÕS § 1053 lg 5 kohaldamiseks peab eestkostetava tegu olema õigusvastane. VÕS § 1053 lg 5 kohaldamise üheks eelduseks (nagu VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 puhulgi) peaks olema eestkostealuse kui deliktivõimetu isiku objektiivne süü.

Missuguse aja jooksul ja millest alates aeguvad deliktiõiguslikud hüvitisnõuded?
TsÜS § 150 sätestab lepinguvälise (õigusvastase) kahju hüvitamise nõuete aegumise üldised reeglid. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt aegub nimetatud liiki nõue kolme aasta jooksul pärast seda, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust. TsÜS § 150 lg 3 järgi aegub lepinguvälise kahju hüvitamise nõue igal juhul kümne aasta jooksul pärast kahju põhjustanud teo toimepanemist või riski realiseerumist. Seega pole aegumise seisukohalt oluline lepinguvälise kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Lisaks TsÜS §-le 150 tuleb arvestada aegumise erisätetega teatud liiki kahju hüvitamise nõuete jaoks.
35