K.A.Hindrey, K.E.Sööt, E.Enno, J.Oengo (1)

Tallinna Ülikool - Kirjandus - Lastekirjandus

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Karl August Hindrey (1875-1947)
Karl August Hermann Hindrey (pseudonüüm Hoia Ronk; 15. august 1875 Abja – 9. jaanuar 1947 Tallinn) oli eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik.
Õppis aastatel 1894– 1904 Peterburi, Müncheni ja Pariisi erakunstikoolides. Töötas ajavahemikul 1904–1928 Postimehe ja Päevalehe toimetuses. Asutas pilkelehed Sädemed ja Kratt ning sai nende kaudu tuntuks karikaturistina.
Tegevus karikaturistina
Karikatuurilooming arvustab tsarismi, baltlust ja tõusiklust ning joonistuslaad kõneleb "Simplicissimuse" koolkonna juugendlikust mõjust. Algatas eesti lasteraamatute illustreerimise ("Pambu-Peedu", "Lõhkiläinud Kolumats ").
Tegevus kirjanikuna
Kirjutanud lasteraamatuid, mälestustesarja, reisiraamatuid, näidendeid, vesteid, teatri-, kirjandus- ja kunstikriitikat jm. Loomingu väärtuslikum osa on psühholoogilised novellid. Lisaks kirjutas ka ajaloolisi ja kaasajaainelisi romaane.
http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_August_Hindrey

Värsivormilised lasteraamatud:
- Piltvärsslood – “Pambu-Peedu”, “Seene- Mikk ”, “Piripill- Liisu ” (kõik 1906);
- “Nina- Jass ja Näpp-Mall”, “Lõhkiläinud Kolumats” (1918)
K. A. Hindrey värsslugudega, mille tegelaskujusid ning süžeejoont järgisid autori groteskses stiilis joonistused, tuli eesti lastekirjandusse huumor.

Kuigi lugude põhieesmärgiks on õpetlikkus, pakuti seda nüüd uuel kujul, lapselegi arusaadava nalja , aga ka pisut hirmu tekitava kunstilise liialdusega.
- Piripilli-Liisu upub oma pisaratesse, Seene-Mikk on nii must, et kasvab pärast vihma seeni täis jne.
- Tõsimeeli manitseva, õpetava ja hoiatava, tihti ka halemeelse lastekirjanduse taustal mõjus selline hüperbool lausa revolutsioonina, nagu aastaid hiljem neid piltlugusid kommenteeritakse.

Kasutatud kirjandus:

“Eesti lastekirjandus ”, Reet Krusten , Elmatar 1995

http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_August_Hindrey (04.04.2011, 14:00)
Karl Eduard Sööt ( 1862 -1950)
Eesti järelärkamisaja üks kõige huvitavam luuletaja sündis 26. dets 1862 Tartu vallas Lohkva küla Tuki tuulevesti rentniku pojana ja elas kogu oma pika elu väärika kultuuritegelasena Tartu linnas. Sööt käis Tartu Õpetajate seminari algkoolis, 1878-1881 Tartu kreiskoolis ning täiendas end hiljem vabakuulajana Tartu ülikoolis. Pärast sõjaväeteenistust Poolas leidis tegevust "Vanemuise" seltsis ja osales A. Wiera trupis näitlejana. 1886 -1893 töötas ajakirjanikuna "Oleviku" juures. 1895 aastal asutas oma trükikoja, kirjastuse ja raamatukaupluse.
Sööt on maetud Tartu Raadi kalmistule. Luunja vald annab välja K. E. Söödi nimelist lasteluule auhinda.
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=42&table=Persons

Esimesi eesti luuletajaid , keda ka laiem üldsus tunneb lastelaulude autorina.
Lastelaulude tihe seos rahvaluulega, olulisel kohal (väikese) lapse maailm.

NT: lastevärsikogu “Lapsepõlve Kungla” (1923) – sisaldab palju üldtuntuid laule,
värsid perioodist 1916-1923 – eriti viljakas ajajärk

Huvi lasteluule vastu ärkas õige varakult – 1887. aastal ilmunud A. Grenzsteini “Eesti lugemise raamatu” I osas on avaldatud mõned K. E. Söödi luuletused, mille seast “Laula, lapsuke” võiks kuuluda ka lastelaulude hulka.
Uue sajandi algusest peale avaldab lasteluuletusi ka “ Lastelehes”
30-ndatel ka “Taluperenaise” lisas “Laste Maailm”

Esimene, kes nii sügavalt huvitus folkloorsetest lastelauludest. Avastas folkloorse lastelaulu .
Rahvalaulule tuginedes algatas K. E. Sööt 20.saj esimestel kümnenditel eesti lasteluule klassikalise traditsiooni, mis on elujõuline tänapäevani.

Esimene, kes loob tugeva emotsionaalse kontakti väikese lugejaga.
- Kui varasem lasteluule (ja lastekirjandus üldse) oli olnud valdavalt ratsionaalne ja õpetlik, selle kõrval ka lõbustav, siis K. E. Sööt lähtub tunnetest, eelkõige armastusest lapse vastu, olles selleski suhtes lähedane rahvaluulele.
- Lastelaulud on sisult vaheldusrikkad ning pingsad, neis on väikese lapse psüühilisi iseärasusi arvestavat liikumist ja tegevust. Luuletaja kõneleb lapsega hellalt ja sõbralikult, otseselt noomimata või õpetamata: juhib tähelepanu loodusnähtustele, loomadele-lindudele ning last ümbritsevale muule maailmale, luues oma kunstipärase maailma, kus valitseb ilumeel.
- Luules esile tõstetud kola- ja lausekujundite kasutamine (onomatopöa, glossolaalia, kordused, alliteratsioon ja assonants ).

hällilaulud – “Uni tuleb”, “Äiu, lahke lapsuke”;
hüpituslaulud – “Oad sulle, kaerad mulle”, “Sõidulaul”;
mängulaulud – “Piitsavarrel ratsutamas”, “Ratas tahab rautada”;
töö- ja tööd jäljendavad laulud – “Palju tööd”;
loodusluuletused – “Lõokese laul”, “Vihma tulekul”;
humoristliku sisuga laulud – “Pimesikk”
sõnamängulised luuletused – “1, 2, 3, 4, 5, 6”, “Pöörane ilm”;
luuletused kõlbelistel motiividel – “Pahad lapsed”,
mõttekordus –
alliteratsioon –
assonants –
kõlakujundid –
Kasutatud kirjandus: “Eesti lastekirjandus”, Reet Krusten, Elmatar 1995
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=42&table=Persons (30.03.2011, 11:00)
Ernst Enno (1875-1934)
Luuletaja Ernst Enno sündis Tartumaal Valguta mõisas kutsari, pärastise taluomaniku pojana. Tema vanemate talu Soosaare oli Enno intensiivseima luuletamise koht, selle loodus inspireeris tema müstilis-igatsuslikke luuletusi. Enno on õppinud Tartus Treffneri gümnaasiumis ja Riia Polütehnilises Instituudis, mille kaubandusteaduste osakonna ta lõpetas 1904. Aastatel 1902 -1903 töötas Enno "Postimehe" toimetuses, 1904-1905 oli ajakirja "Linda" tegevtoimetaja. Nendes väljaannetes avaldas ta oma esimesed luuletused, saades niimoodi eesti luule uuendajaks Juhan Liivi ja G. Suitsu kõrval. Enno on töötanud Valgas ametniku ja emakeele õpetajana, 1919 kuni surmani 1934, 7. märtsil oli ta Läänemaal koolinõunikuks. Enno on maetud Haapsal kalmistule.
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=52&table=Persons

Lastekirjandusse tuli üheaegselt E.Söödiga, mõlemad tegid kaastööd „Lastelehe“ esimestele aastakäikudele.
Pani aluse koos M. Nurmiku ja J. Oroga lasteajakirjale „Laste Rõõm“ ning oli pikemat aega selle toimetajaks.
E. Enno luulet nimetati hämarasõnaliseks ja raskeks, aga ka pehmeks ja unistavaks.
- Reserveeritud suhtumist on põhjustanud luuletaja huvi müstika ja teosoofiliste õpetuste vastu. Kuid siit algabki E. Enno omapära ja kordumatus , süvendatud pilk inimelu ning olemise ja mitteolemise probleemidele, mis andis mõjurikkaid, omas ajas ainulaadseid luuleelamusi.
E. Enno luuleloomingu üheks tunnusjooneks on peetud kujundi paljutähenduslikkust.

Lastelaulud – loomingu päikesepaisteline pool („lillelallerad“).
M. Kampmaa tõdes, et E. Enno pääses „lastele hingeliselt lähemale kui ükski teine eesti luuletaja“.
- Rõhutati kiindumust ja hellust laste suhtes, võimet olla laps täiskasvanunagi, mõista ja sisse elada lapse hingeellu. See on lasteluule kirjutamise üheks eeltingimuseks.
- E. Enno oskab puudutada lapsele, eriti väikesele lapsele oluliste elunähtuste ringi, milles suurt osa etendab loodus oma mitmekesiste eluavalduste ja meeleoludega. Loomad, putukad ning linnud , mahlakannid, tuul ja vulisev läte saavad värssides elavaks ja hingestatuks, on lapsele lähedased ja mõistetavad, kuid samal ajal poeetiliselt kõrgemal tegelikkuse lihtsast reprodutseerimisest.

E. Enno esimene lastevärss, religioosse hoiakuga „Andi unenägu“, avaldati „Lastelehes“ 1902.a.
E. Enno lastelaulude pealkirjad peaksid lausa üldrahvalikus mastaabis ellu äratama ja meelde tuletama ka vastava luuletuse – niivõrd hingeomased ja kodutraditsioonilised on luuletaja värsid. Paljud neist on viisistatud (nt A. Kapp, G. Ernesaks jt).
1957. aastal on Ellen Niit Ernst Enno lastelauludest parema osa koondanud kogusse „Üks rohutirts läks kõndima“
E. Enno toetub nagu K. E. Söötki rahvaluuletraditsioonile ning kasutab kõlakujundeid, mis tema värssides on alati funktsionaalsed.

Paremad lasteluuletused:
„ Tikk -takk“, „ Juss oli väike peremees “, „Tibukese unenägu“, „Kurekesed“, „ Notsu laul“, „ Miilu ja Kiisu“, „Tibukesed“, „Notsukesed“, „Vaene mees“, „Hällilaul“ jt.
Kasutatud kirjandus:

“Eesti lastekirjandus”, Reet Krusten, Elmatar 1995

http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=52&table=Persons (31.03.2011, 11:30)
Julius Oengo (1901 – 1941)
Julius Oengo õppis Haapsalu algkoolis, Tallinna kõrgemas algkoolis ja Tallinna õhtureaalkoolis.
Ta naasis Hiiumaale ja oli Ara algkoolis õpetaja, samal ajal sooritas eksternina kooliõpetaja kutseeksamid . Hiljem oli ta õpetaja Tartus ja astus õppima kunstikooli "Pallas", mis jäi lõpetamata kopsuhaiguse tõttu.
Julius Oro esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Laste Rõõm, mille tegevtoimetaja ta 1923–1934 oli. Hiljem töötas ta Vasalemmas õpetajana. Ta arreteeriti 23. augustil 1941 punaarmeelaste poolt ja ilmselt hukati mõne päeva pärast Paldiskis. Vasalemma mõisa peahoone juures, kus asub kool, kus Julius Oengo õpetas, on tema mälestuskivi.
http://et.wikipedia.org/wiki/Julius_Oengo

J. Oro pärines Hiiumaalt laevakapteni perest. Teda kasvatas vanaisa, kellele meeldis jutustada ning fantaseerida. Siit sai ergutust ka J. Oro kujutlusvõime ja sõnaseadmistung.

Esimesed lasteluuletused (esialgu veel J.Oengo nime all) ilmusid “Laste Rõõmu” jõulualbumis 1921. Albumi avaluuletus on nüüdseks ülstuntud “ Tiliseb aisakell ”, mis algselt kandis pealkirja “Jõuluteel”.
1923. sai “Laste Rõõmu” toimetajaks, õpetajatöö kõrvalt tegeles sellega üle 10 aasta.
Peamiselt “Laste Rõõmu”, aga hiljem ka “Lastelehe”, “Laste Maailma” ja “Lugemist Lastele” veergudel on ilmunud J. Oro lasteluule paremik, millest osa jõudis juba 20-30-ndatel aastatel aabitsatesse ja lugemikesse.
J. Oro lasteluuletuste populaarsust suurendas tugevasti viisistamine (R.Päts jt).
- Üldtuntud on jõululaulud, aastaaegade ootusele ja vaheldumisele osundavad meeleolukad värsid, spordi- ja mängulaulud, humoorikad lastest ja loomadest- lindudest kõnelevad luuletused.
- “Nääritaadi ootel ”, “Tiliseb aisakell”, “Korstnapühkija”, “Varblane”, “ Linnuke ”, “Talispordilaul”, “Poiste laul”.

J. Oro luuletustes on lapsi köitev joon on dünaamilisus, ka värsside pildilisus – neid lugedes saab manada silme ette teemakohase pildi, õigemini tekib see iseenesest.
J. Oro jõululaulud on saanud rahvaliku traditsionaali tähenduse.
Raamatukaante vahele jõudis lastelüürika alles 1967.a. pealkirjaga “Hiir rätsepaks”.

Luuletuste kõrval on J. Oro kirjutanud palju värsslugusid, nt “Väikese Jässi imelik õhusõit” (1925), “Hiirepere” (1928), “Jahimees Juss” (1937).
- Kunstilist taset ei saa pidada kõrgeks, pigem kergekaalulised, mõnikord ka sisuliselt vähe läbi mõeldud, nagu näiteks Jussi lugu, kes tahab metsas kõik loomad maha põmmutada.
Tähelepanuväärne on lasteproosa. Seda on ilmunud eriraamatuina – “Taeva-Kääbus” (1922), “Must kukk ja kirju kana ” (1935), “Muna” (1938) jt, kuid suurem osa on jäänud perioodikasse.
- Proosa ainestik on mitmekesine , sageli on tegemist rahvamuinasjutu laadi ja motive kasutavate muinasjuttudega, kus kõneldakse loomadest.
- Kõige rohkem on reaalelust lähtuvaid, kuid fantastikaga põimitud lugusid , kus linnud, loomad või seemed on personifitseeritud.
- Enamasti on jutukestel õpetlik iva. Lood panevad lapse mõtlema ja järeldama, küsima ja kaaluma , mis on hea ja mis halb.
- Lood kuuluvad klassikalise aabitsajutu kategooriasse. Neid on lugemikes arvukalt kasutatud ning kasutatakse tänapäevalgi.
J. Oro lastenäidendite temaatika on mitmekesine.
- Nt. Karskusnäidendis “Täismehed” (1925) esinevad personifitseeritud pahedena Tubakatädi ja Viina -vana koos rohkete kaaslastega (Nälg, Kollaste hammaste vaim, Köha, Kakluste vaim jne). Kogu see eemaletõukav seltskond on pandud hoiatama poisikesi, kes kipuvad suitsu tegema.
- Jõulunäidendites “Jõuluvana kodu” (1924, 1929) ja “Jõulu ootel” (1925) äratab tähelepanu huumor, eriti situatsiooni- ja kõnekoomika, mis põhineb rahvalikult loomulikul keelel.
- Näidendid on määratud noorematele koolilastele etendamiseks ning on oma laadilt õpetlik-lõbustavad, omamata tõsisemat kunstitaotlust.
- Omaaegse lastenäidendi üldpildis mõjus J. Oro eriti laste omavaheliste suhete kujutajana elavalt ning tõetruult.

J. Oro mitmekesine ja mahukas looming ootab veel uusväljaandeid ning detailsemat uurimist…..

Kasutatud kirjandus:

“Eesti lastekirjandus”, Reet Krusten, Elmatar 1995

http://et.wikipedia.org/wiki/Julius_Oengo (04.04.2011, 11:00)

.DOC Laadi alla originaalfail 6 lk · .doc · 51 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-04-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

51 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ditafora Õppematerjali autor

Lasteluule. Luuletajate looming, kompaktne ja hea, arusaadava ülesehitusega konspekt. Aluseks "Eesli lastekirjandus", R.Krusten, Elmatar 1995

lasteluule julius oengo ernst enno karl august hindrey karl eduard sööt

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

E.Enno, K.A.Hindrey, K-E.Sööt ja J.Oro

o Sügisel o Varblaste pidu o Tuul käib tühjal rannal ringi o Sügisel o Kus mu väike linnukene... o Hiiresõit o Kus on põrnik? · Väljas talv ja tore jää o Väljas o Tikk, takk! o Sula o Kaks jänest o Vastlasõidul o Uisutajad o Hällilaul - rahvuslik, kus lapselt soovitakse kasvamist Eesti kodule. KARL AUGUST HINDREY (1875 1947) · Teatri- ja kirjanduskriitik · Ajakirjanik · Illustraator, karikaturist · Lastekirjanik, novellist, följetonist · Populaarne oma päh-laps kangelastega. · Väldib moraalilugemist, rõhutab mängulisust, jättes nii vajalikud järeldused väikeste lugejate enese teha. · Ümberjutustused tuginevad rahvaluulel. · Keskmise kooliea poistele määratud raamatutes käsitleb ta tõe ja vale vahekordi, sellest

Kirjandus

docx

Lastekirjanduse autorid

ERNST ENNO Elukäik Aastatel 1923-1925 oli ta ajakirja "Laste Rõõm" toimetaja. Enno oli hea luuletaja. 1909. aastal avaldas ta luulekogu ,,Uued luuletused", 1910. aastal väikese jutukogu ,,Minu sõbrad". 1909. aastal avaldatud kogu oli ta naise kujundatud. Kui Ernst tööl oli, siis igal vabal võimalusel kirjutas ta luuletusi. Kogu ,,Üks rohutirts läks kõndima" oli Ernst Enno üks tähtsamaid lasteluule töid. Peale 50. sünnipäeva ei luuletanud Ernst enam üldse. Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast. See on lihtsustatult kõneldes kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Ennot on aina kannustanud igatsus absoluudi järele, mille sümboliteks on valgus ja päike. Inimene, Enno isegi, on igavene rändur, N

Kirjandus

docx

Lastekirjanikud kontrolltööks

Karl Eduard Sööt (1862-1950) Eesti järelärkamisaja üks kõige huvitavam luuletaja sündis 26. dets 1862 Tartu vallas Lohkva küla Tuki tuulevesti rentniku pojana ja elas kogu oma pika elu väärika kultuuritegelasena Tartu linnas. Sööt käis Tartu Õpetajate seminari algkoolis, 1878-1881 Tartu kreiskoolis ning täiendas end hiljem vabakuulajana Tartu ülikoolis. Pärast sõjaväeteenistust Poolas leidis tegevust "Vanemuise" seltsis ja osales A. Wiera trupis näitlejana. 1886-1893 töötas ajakirjanikuna "Oleviku" juures. 1895 aastal asutas oma trükikoja, kirjastuse ja raamatukaupluse. Sööt võttis osa paljude rahvuslike organisatsioonide tööst: nii kuulus ta "Vanemuise" seltsi juhatusse, oli Eesti

Lastekirjandus

xlsx

Eesti lastekirjanikud

August Kitzberg Näitekirjanik ja prosaist. Põhiliselt täiskasvanutele kirjutatud näidendite kõrval 1855-1927 ilmusid ka mõnad lastenäidendid. Lastejuttudes vahel- duvad romantilised elemendid realistlik-humoorikatega. Lastenäidendid avaldati kogumikus "Lastenäidendid! Karl Eduard Sööt Luuletaja, lastelaulude autor, Eesti esimesed lasteluule arvestatavad hälli-, hüpitus- 1862-1950 väikelastekirjanik. ja mängulaulud, milles on kasutatud ohtralt kõlakujun- deid, alliteratsioone, kõlajäljendusi ja kordusi. Rõhutas kõlamulje olulisust lapse kõne arendamisel.

Lastekirjandus

docx

Laste- ja noortekirjanduse konspekt

Adresseeritud 6-14 aastastele, ilmus korra kuus. Põhitoimetaja – Jaan Bergmann. Avaldas algupärast luulet, proosat, hiljem tõlkekirjandust. Palju loomalugusid, loodus+laps, laps+suhted vanematega. Rubriigid + kodumaa ajalugu, loodus, muinasjutud, mõistatused jne. 1912 – nõutavus langes, sest tekstides oli palju saksa ja vene ''pahna,'' 20.aastatel nõutavus tõusis. 1906-1907 – ajakiri ''Lasterõõm'' – Ernst Enno 1909-1910 – ''Noorsooleht'' – toimetaja Jaan Tõnisson 1909 – ''Noorsoo kirjakava'' – raamatute sarjad Karl August Hindrey – pseudonüüm Hoia Ronk, kirjanik, karikaturist, ajakirjanik. Postimehe ja päevalehe toimetuses kirjutas arvustusi, pilkamisi, koomikseid. Piltvärsilood – sõna ja pildi koomiline ühendus, kunstilised liialdused, hüpreboolid, pole positiivseid tegelasi, vaid pahad lapsed, näiteks ''Pambu-Peedu,'' ''Seene-Mikk.''

Laste- ja noortekirjandus

doc

R.Kamsen, J.Kunder

Juhan Kunder (1852 1888) Juhan Kunder (26. detsember 1852 Holstre vald 24. aprill 1888 Peterburi) oli eesti näitekirjanik, luuletaja ja pedagoog. Ta oli Tartus ja Viljandis koolmeister, kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi, tegutses Aleksandrikooli liikumises ning kogus aktiivselt rahvaluulet. (Vikipeedia) Oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan Kunder sündis Viljandimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26. dets 1852. Lõpetas 1875 Tartu õpetajate seminari. Töötas õpetajana Tartus ja Rakveres, 1886 läks edasi õppima Kaasanisse, seejärel Peterburi. haigestus seal tüüfusesse ja suri 24. aprillil 1888, maeti Rakveresse. Kunderi kujunemist mõjutasid M. Veske ning Õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Kunder võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti sellele koolile juhatajat. Oli 18821888 Eesti Kirjameeste Seltsi asepresident, 18851886 toimetas kirja

Lastekirjandus

doc

Lastekirjanduse eksamiküsimuste vastused

.."; ,,Elagu eestlaste maa"; ,,Maasikas"; ,,Tudu, tuvike"; Suurem edu loodusluules (kus puudus liigne ilustamine) ja hällilauludes. Ado Grenzstein (ps Piirikivi) ,,Viisk, põis ja õlekõrs" 19.sajandi lõpp esmakordselt püüti lastekirjandust lahti mõtestada, teoreetiliselt põhjendada ja defineerida. Suurenes huvi lastekirjanduse viljelemise vastu. 9. Lasteproosa ja lasteluule juhtivaid autoreid 20-30ndatel aastatel. Karl Eduard Sööt lastelaulude autor ,,Laula lapsuke", ,,Uudishimulikud kassid", ,,Laps kiisule aabitsat õpetamas" 30ndates kõige enam luuletusi Taluperenaise lisa ,,Laste Maailm" (,,Kase kuld"; ,,Palju tööd") avastas folkloorse lastelaulu ning arendas selle põhjal välja emotsionaalselt sisendusjõulise, rahvalaulule omase vormitraditsiooniga lasteluule. Söödi hällilaulud: ,,Uni tuleb", ,,Ehatäht kiirgab", ,,Äiu, lahke lapsuke"

Kirjandus

docx

Eesti lastekirjandus

sajandi lõpuni. Olulisemad autorid ja teemad. Lydia Koidula: „Hälli ääres“, „Hällilaul“, „Kitsetall“, „Meie kass“ Jaan Bergmann: ballaad „Ustav Ülo“, „Karjase laul“, „Kiisu“, „Pääsukeste teretus“ Ado Piirikivi (Grenzstein): „Viisk, põis ja õlekõrs“ Friedrich Kuhlbars: luuletused ilmusid koos nootidega, ilutsev stiil, olulised hällilaulud, „Vanemuine“ (Kui Kungla rahvas…) “Teele teele kurekesed” 15. Millest räägivad K. A. Hindrey piltvärsslood? Nende salmidega tuli eesti lasteluulesse huumor. Hindrey eeskujuks olid H. Hoffmanni Struwwelpeter” (1845) ja W. Buschi samalaadsed, eesti lugejale osalt tuttavad lood. Tekstide eesmärk oli endiselt õpetusi jagada, kuid seda tehti nalja vormis mõningase kunstilise liialdusega. 16. R.Kamseni, K.E. Söödi, E. Enno, J. Oro lasteluule. Mis neid autoreid (igaüht eraldi) iseloomustab?

Eesti kirjandus

Rohkem sarnaseid