Lastekirjanduse autorid (0)

ERNST ENNO Elukäik
Aastatel 1923-1925 oli ta ajakirja "Laste Rõõm" toimetaja .
Enno oli hea luuletaja. 1909. aastal avaldas ta luulekogu ,,Uued luuletused", 1910 . aastal väikese jutukogu ,,Minu sõbrad". 1909. aastal avaldatud kogu oli ta naise kujundatud. Kui Ernst tööl oli, siis igal vabal võimalusel kirjutas ta luuletusi. Kogu ,,Üks rohutirts läks kõndima" oli Ernst Enno üks tähtsamaid lasteluule töid.
Peale 50. sünnipäeva ei luuletanud Ernst enam üldse.
Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast.
See on lihtsustatult kõneldes kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole.
Ennot on aina kannustanud igatsus absoluudi järele, mille sümboliteks on valgus ja päike. Inimene, Enno isegi, on igavene rändur, N. „Rändaja õhtulaul“ alatiseks määratud otsima oma kadunud kodu.
Oma paremates luuletustes saavutab ta lummava sugestiivsuse, mis võib viia lugeja katarsiseni. Ta ise arvas alati, et missugune on inimene ise, tema hing ja vaim, seesugune on ka ta luule.
Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on ainet saanud budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest.
Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Maeterlinck . N. „Hall laul“, „Ta tuli...“, „Igatsuse laul“
Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee („Rändaja õhtulaul“, „Igatsuse laul“, „Sind jumalaga jätsin sääl“) ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). N. „Rändaja õhtulaul“, „Igatsuse laul“, „Sind jumalaga jätsin sääl“, „Kojuigatsus“, „Neil õhtutundidel“, „Kodu luule“, isegi terve luulekogu „Kadunud kodu“.
Enno ballaadilooming on samuti filosoofilis -lüüriline – tundmuslik , ja oma ajas uuenduslik alge, mis ei rõhutanud enam eepilisust ja dramatismi nagu J. Bergmanni ja J. Tamme looming. Enno luuletustes oli ka loodusel tähtis koht. Maastikupildid on mahedates toonides ja suubuvad tihti tundeavaldustesse või filosoofilistesse mõtisklustesse. Tema kirjeldused ei ole täpsed Võrreldes Noor-Eesti luuletajatega jäi Enno oma ajas ülekohtuselt tagaplaanile. Tema idamaiselt meditatiivne luule on populaarsust kogunud hiljem.
Teosed

• "Uued luuletused" (1909)
  
• " Hallid laulud" (1910)
  
• "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)
  
• "Kadunud kodu" (1920, 1950)
  
• "Valge öö" (1920)
  
• "Valitud värsid" (1937)
  
• "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971 , 1983, 2001, 2003)
  
• "Väike luuleraamat " (1964)
  
• "Rändaja õhtulaul" (1998)
  
• "Laps ja tuul" (2000)
  

Julius Oengo (1935. aastast Julius Õngo; pseudonüümid J. Oro ja Oro; 16. märts 1901 Hiiumaa, Suuremõisa vald, Harju küla – ametlik surmaaeg 25. august 1941, arvatavasti Paldiski) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Julius Oro esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Laste Rõõm, mille tegevtoimetaja ta 1923–1934 oli.
Hiljem töötas ta Vasalemmas õpetajana.
Julius Oengo on kirjutanud üle 400 luuletuse , millest 40 on viisistatud, ja mitukümmend lasteraamatut. Temalt on ilmunud ka luuletuskogud täiskasvanutele-merelaineliste poeemide ja luuletuskogude kaanel nimi J.Oengo. Avaldanud lasteluulet, proosat , näidendeid.

Luulekogud

• "Ööpäev" (1921)
  
• "Meie kevad" (1922)
  
• "Tahkuna" (1926)
  
• "Aegna" (1929)
  
• "Minu päev"
  

Lasteraamatud

• "Illi ja Pisi -täts" (1924)
  
• "Jõuluõhtu" (1925)
  
• "Üle Atlandi" (1929)
  
• "Jahimees Juss "
  
• "Karjapoiss Juks"
  
• "Kuidas elas Kärdi Kusti "
  
• "Hiirepere"
  
• "Miisi seiklused"
  
• "Muna"
  
• "Õhupallid"
  

Laulud

• "Minu valge hani"
  
• "Üle lume lagedale"
  
• "Üks mehike elutseb männikus"
  

Karl August Hermann Hindrey (pseudonüüm Hoia Ronk ; 15. august 1875 Abja – 9. jaanuar 1947 Tallinn) oli eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik.. följetonist ja prosaist, kirjandus- ja teatrikriitik, eesti koomiksi looja. Tuntud kaasaegsete seas kui oma terava keele pärast kardetav, avara silmaringiga ja paljureisinud härrasmees.
Alates 19. sajandi lõpust oli töötanud ligi 40 aastat ajakirjanikuna erinevate päevalehtede juures, oli populaarsete pilkeajakirjade "Sädemed" asutajaks (1905) ning " Kratt " toimetajaks (1924-1926). Pseudonüümi Hoia Ronk all kirjutas suurel hulgal reisikirju, mitmesuguseid vesteid ja följetone. Esimese maailmasõja aegset Euroopat meenutav "1914. Reisipildid" (1924) kujutab endast vahetute, töötlemata reisimärkmete raamatut. Hindrey oli kuulus lasteraamatute autorina ja piltide joonistajana.
Tema raamatuid "Lõhkiläinud Kolumats", "Nina-Jass ja Näpu- Mall " (1918), "Jaunart-Jauram" (1921) teati palju peast. Ilukirjandusega hakkas tegelema vanemas eas, 1920. aastate lõpul, debüteeris ajakirjas "Looming" jutustusega " Kunstikool " (1929), millest arenes välja 5-köiteline sari "Minu elukroonika" (1929- 1931 ). Järgneval kümnendil kujunes eesti kõige omapärasemaks prosaistiks ja hinnatud novellimeistriks.

Tegevus karikaturistina

Karikatuurilooming arvustab tsarismi, baltlust ja tõusiklust ning joonistuslaad kõneleb "Simplicissimuse" koolkonna juugendlikust mõjust. Algatas eesti lasteraamatute illustreerimise ("Pambu- Peedu ", "Lõhkiläinud Kolumats").

Tegevus kirjanikuna

Kirjutanud lasteraamatuid, mälestustesarja, reisiraamatuid, näidendeid, vesteid, teatri-, kirjandus- ja kunstikriitikat jm. Loomingu väärtuslikum osa on psühholoogilised novellid. Lisaks kirjutas ka ajaloolisi ja kaasajaainelisi romaane.

Lasteraamatud

• "Pambu-Peedu" (1906)
  
• "Lõhkiläinud Kolumats" (1979)
  

Mälestustesari

• "Minu elukroonika" (3 köidet; 1929)
  
• "Murrang" (1930)
  
• "Tõnissoni juures" (1931)
  

Reisiraamat- "Rännud, rannad, Riviera , sõsarsaared ja Savoy " (1937)

Näidend- "Raidaru kirikumõis" (1935)

Novellikogud

• "Välkvalgus" (1932)
  
• "Armastuskiri" (1933)
  
• "Sigtuna häving" (1937)
  
• "Südamed" (1938)
  
• "Hukatus Mälaril" (1939
  
• "Ja oli kunagi keegi..." (valikkogu; 1968)
  

Romaanid

• "Urmas ja Merike " (1935–1936)
  
• "Loojak" I–II (1938)
  
• "Sündmusteta suvi" (1937)
  
• "Ja ilma ja inimesi..." (1939)
  
• "Taaniel Tümmi tähelend" (1942)