Jaapani muusika (0)

Rakke Gümnaasium
Jaapani Muusika
Mairis Õispuu 25.09.2010
Sissejuhatus
Jaapani muusika on Jaapani traditsiooniline ja moodne muusika.
Jaapan on iidne maa, mis on olnud tihedalt seotud Hiina ja Koreaga ja seega saanud ka kultuurilisi mõjutusi neilt maadelt. Enamik pille, kui ka muusikastiile on pärit Hiinast ja Koreast. Sisserändajad, kes saabusid sajandeid tagasi Jaapanisse võtsid endiga kaasa oma kultuuri. Sulades ise jaapanlaste sekka, sulandus nendega ka nende muusika. Seetõttu ongi nende kolme maa kultuurid suhteliselt sarnased, kuigi ammustel aegadel püüti seda vältida, sest Jaapani, Hiina ja Korea valitsejad pidasid alati oma maad ja oma rahvast teise omast paremaks ja leidsid , et kõik, mida nemad teevad ja arvavad on ainuõige.
Üheks jaapani kultuuri iseärasuseks on viis, kuidas erinevate maade kultuurilised elemendid eksisteerivad külg-külje kõrval harmoonias, mõjutades koos kohalikku kultuuri ja luues seega uue kultuuri. Muusika ei ole erand . Jaapanlaste igapäevases elus mängitav ja kuulatav muusika on väga mitmekesine : traditsiooniline jaapani muusika, jaapani poplaulud, Westerni klassika, ameerika poplaulud ja nii edasi. Alguses esitati muusikat vaid kontsertidel ja teatrites, kuid tänu telerile ja raadiole ning mitmetele helisalvestusseadmetele on muusika saanud jaapanlaste elu igapäevaseks osaks.
Traditsiooniline Jaapani muusika
On olemas kaht tüüpi traditsioonilist jaapani muusikat: kunstmuusika ja folkmuusika. Kunstmuusikal on mitu erinevat stiili, igaüks neist kujunes välja erineval ajalooperioodil. Üldiselt mängib Jaapani ajaloos  vokaalmuusika  palju olulisemat rolli kui  instrumentaalmuusika . Traditsiooniline jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatriliikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku.
Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike  religioossete harjumustega. See muusika hõlmas nii laulu kui instrumentaalmuusikat. Tolle aja  instrumendid  olid väga algelised ja jagunesid kolmeks rühmaks: löökpillid ( trummid ),  puhkpillid  (flöödid) ja  keelpillid  (kannel).
5. sajandil avas Jaapan end  Aasia  kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina  muusikud  panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme.
Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldasnoodistamist ja seetõttu arenes see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas.
Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika  Gagaku  ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku.
Gagaku (elegantne muusika) jagatakse kolme kategooriasse: originaalne võõramaine muusika, puhas jaapani muusika ja Jaapanis koostatud muusika, millel olid teiste maade mõjud.
Originaalse võõramaise muusika (Kangen) juured ulatuvad Hiinasse, Koreasse ja teistesse Lõuna- ja Kagu-Aasia maadesse ja on jagatud kahte liiki. Need on To-gaku, mis on Hiina päritoluga ja Komagaku, mis pärineb Koreast. See on orkestrimuusika ilma igasuguse vokaalita ja saadab tantsu, mida hüütakse Bugakuks.
Puhas jaapani muusika, mida hüütakse Kokufu kabuks ehk jaapani tantslauluks on vokaalmuusika instrumentaalsaatega. See baseerub iidsel muusikal , mida mängiti templiriitustel ja ka õukonnatseremooniatel.
Viimane kategooria sisaldab Saibarat, mis pärineb rahvalauludest ja Roeid (Hiina palvepoeemid). Neid saadab instrumentaalmuusika.
Gagakus kasutati järgmisi muusikariistu: suuorelid, flöödid, trummid ja kandled. Nende kooslused määras ära muusika liik. Gagakut esitati õukonnas, pagoodides ja mõnedes templites. Viimasel ajal on see muusikaliik pälvinud noorte inimeste tähelepanu ja aegajalt kasutatakse seda kaasaegses muusikas.
Lisaks Gagakule kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil : Shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati budistlikel teenistustel ja kujunes märkimisväärseks jaapani vokaalmuusika algeks .
Muusikainstrumendid
Azuchi -Momoyama periood (1573 - 1603 ) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust.
Keelpillid
Koto
Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri.
Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto.
See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar - ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda : Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis.
Biwa
Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse  Nara  ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185 ) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad ) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel.
On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3 kuni 9). Seetõttu eristatakse nelja keele ja nelja sillaga biwat ( Heike biwa, väga populaarne samuraide klassis keskajal), nelja keelega ja kolme sillaga biwat (bugaku biwa) ja ka shigeni biwat, millel oli neli keelt ja üheksa silda. Biwat mängitakse kasutades suurt  elevandiluust  või puust trillerit, nagu mängitaksebandžot.
Shamisen
Shamisen on teatud liiki kolmekeelne  lauto , mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geišade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme).
Shamiseni neljakandiline  kõlakast oli tehtud sandlipuust, mis kaeti  koera  või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist.
Shamiseni mängitakse samuti suure elevandiluust või puust trilleriga. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Shamiseni kasutati saatmaks kas meloodilist laulmist või jutlustuslaule. Esimene tüüp Shamiseni muusikat arenes välja kaheks liigiks: Jiuta ja Nagauta. Esimene neist on puhas muusika, teine aga seotud tantsuga Kabuki draamades.
Jutlustuslaulul on ka mitmeid stiile: Gidayu- bushi , Kiyomoto, Tokivaxy ja Shin’nai. Kiyomotot ja Tokivaxyt kasutati ka tihti Kabuki tansude saateks.
Löökpillid
Taiko  on üldine termin mitmesuguste jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. sajandil Korea ja Hiina muusikute poolt. Traditsiooniline taiko on puust tünn, mis on pealt kaetud tiheda hobuse- või hirvenahaga. Taikot mängitakse kahe lühikese puust pulga ( bachi ) abil.
Jaapani trummide seas on kõige tavalisemad odaiko (suur kahepoolne kaunistustega trumm), tsuri daiko (teatud liiki  gong ), kakko (väike kahepoolne trumm, mida kasutati orkestrites ja õukondades) ja uchiwa daiko (käepidemega tamburiin).
Puhkpillid
Shakuhachi on flööt, is toodi sisse Hiinast Nara ajastu algul. Sakuhachi on umbes 55 cm pikk bambustoru. Selle ülemises osas on neli auku ja alumises osas üks auk pöidla jaoks.
Shakuhachil on oma muusikaline repertuaar . Sellel on oma koht ka No (üks traditsioonilise jaapani teatri vorme) orkestrites kus see tihti saadab kotot või shamiseni. Shakuhachit mängiti algselt Zen-teenistustel ja oli rändavate buda- preestrite lemmikinstrument. Ehkki see flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks shakuhachi-muusikas. Seda kasutati ka koos Koto ja Shamiseniga lihtsas puhtas muusikas ilma religioosse tagapõhjata.
Peale shakuhachi on jaapanis ka teisi flöödi liike. Kõige tavalisemad (tehtud harilikult bambusest) on yokobue (flööt), ryuteki or kichiriki (seitsme auguga toru), Sho no fue (meenutab paani flööti, 10 kuni 24 toruga) ja sho (suuorel 17 toruga).
Moodne Jaapani muusika
Popmuusika
Jaapanlased naudivad ka paljusid erinevaid popmuusika liike. Kõige rohkem fänne on jaapanlaste seas nende endi kodumaisel popmuusikal. Seda kutsutakse  kayo - kyoku  ja inimesed ei naudi seda vaid kontserditel ja raadiost-telerist, vaid laulavad seda ka kodudes ja baarides karaokena.
Kayo-kyoku peamised stiilid kujunesid välja hilistel 1910 -ndatel ja läbi 1920-ndate. Nüüdisajaks on see muutunud tänu muu maailma popmuusika mõjudele. Nende uute stiilide meloodiad on kõrgematasemelised ja rütm on rohkem artikuleeritud tugeva elektroonilise trummiga.
Popid on siiski ka Ameerika  jazz - ja popmuusika ja latiinomuusika. Viimasel ajal on üha rohkem võitnud populaarsust rock,  soul  ja folkläänemaadest ja seda eriti noorema generatsiooni seas.
Kunstmuusika
Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale . See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides.
Jaapani muusika säilitamine ja areng toimub praegugi. Paljud heliloojad töötavad aktiivselt koto- ja shakuhachimuusika valdkonnas. Paljud neist püüavad omavahel põimida Jaapani traditsioonilist muusikat läänemaailma muusikaga. Üks grupp, kes on pühendunud uue jaapani muusika loomisele traditsiooonilises stiilis on “Ensamble Nipponica”, mis loodi 1964. a. Kasutades Jaapani rahvuslikke pille on neil lai repertuaar, mis oma vormilt on lähedane lääne muusikale.
Kasutatud kirjandus

http://www.answers.com/topic/music-of-japan

http://et.wikipedia.org/wiki/Jaapani_muusika#Traditsiooniline_jaapani_muusika

7.klassi muusika õpetuse raamat
Valisin Jaapani muusika sellepärast, et ma tahtsin teada, millist muusikat kuulatakse Jaapanis ja kuna see tundus huvitav teema olevat siis valisingi selle.