Jaan Pühvel "Võrdlev mütoloogia", Vana Kreeka lühikokkuvõte (0)

Jaan Pühvel
Võrdlev mütoloogia
Vana Kreeka
Kreeka on võrdlevale mütoloogiale erijuhtum, sest kreeka müüt kipub olema ebavõrdselt kaalukas ükskõik millises võrdluses. Näiteks pigem võrreldakse „Orpheuse müüdist Põhja-Ameerika“ kui „Coyote – moodi vembutajast Kreekas“. Selles raamatus üritab autor võrrelda Kreeka mütoloogiat tema erandlikust kõrvale jättes. Kreeka lihtsalt juhtus olema keskel, eelajaloo ja ajaloo ristmel, Aasia ja Euroopa piiril, paigas, kus manner ja saarestik, maismaa ja merelisus teineteist mõjustasid, kus Vahemere ürgrahvas, põhja poolt asustaja ja idamaine kaubitseja põimusid keerukasse sümbioosi. Kreeka kultuuris on otsustav mitte samasks jäämine, vaid teiseks saamine, mitte lävimine, vaid sulam, lühidalt uus süntees.
On veel teist laadi tsüklilikkust. Vastandina Indiale ja Iraanile leidub vähe varaseid usulisi või vähemalt antikvaarseid allikaid . Mükeene savitahvlid umbes 1200 e.m.a on proosalised arvetekstid, mis juhuslikult edastavad ka jumalate nimesid kui andami saajaid. Eepos on põhiliselt ilmaliku laadi, tegevuse üle rippuv jumaluse dekoor on juba veidi ooperlik ja peegeldab sõdalaste vaimulaadi. Homerose poeemides leiame seevastu tumedaid ja kaudseid müüdivihjeid, kus näiteks jumalad püüdsid Zeusi aheldada, mis kukkus läbi kuna Thetis korraldas ihukaitsjaks sajakäelise Briareose või siis kuidas Otos ja Ephialtes sulgesid Arese 13 kuuks pronksnõusse, kust napilt tänu Hermese õigeaegsele sekkumisele pääses jne. Selliste juttude kultuslik ja müüdiline sisu on tihti lootusetult tume. Meie kultuuris juurdunud Kreeka müüdid on algallikast mitmekordselt vöörandatud: vanade kreeklaste sünteetiline novaatorlus ja hiljem mütograafide süstemaatilise töötlemise läbi.
Kreeka kultuuri ja müüdi kolme peaosist võib kirjeldada kui substraati ( egeuse , pealsgi, minoa ), superstraati ( indoeuroopa kreeka ) ja adstraati ( kestvat immutist Väike-Aasiast ja kaugemailt idamailt). Substraat ja varane adstraat võisid olla ühtlased, sest samalaadsed eelajaloolised kohanimede suffiksid esinevad Kreekas ja Väike-Aasia ( Parnassos : Halikarnassos ). Sellele alusele ladestus põhjast aegamööda indoeuroopa-keelsete kreeklaste asustus, alates umbes 2000 e.m.a ja lõppedes doorslaste tulekuga umbes 1200 e.m.a. Umbes 1600 e.m.a valitses Kreeka maismaad sõjakas aristokraatia kindlustatud kantsides nagu Mükeene, Kreetal seevastu kindlustas minoa merevägi avali paleede müüritu turvalisuse. Umbes 1400 oli aga kreeklaste merejõud piisavalt tugev Kreeta invasiooniks. Thera vulkaanisaare plahvatuse pimsirahe hävitas Kreeklaste vallutatud Knossose ja Kydonia linnad, kus kuumuses säilisid savitahvlid silpkijralise kreeka keelega, ajal, mil mujal Kreetas kasutati veel arusaamatut „minoa“ kirja ja keelt. Sama „kreeka mükeene“ keel (minoa mallile rajatud kirjas ) esineb ka Pylose ja Mükeene paleearhviides Peloponnosel ja Teebas põhja pool Ateenat, tõestades, et helladi ajastu lõpul kui paleed hävisid doorlaste sissetungist, valitses Lõuna- ja Kesk-Kreekas ühtlane kirjaoskus . Doorlaste sissetung kattis kogu Lääne-Kreeka ja Peloponnose, jõudis Atika piirini ja vallutas paljud lõunapoolsed saared (Kreeta) terve mere ulatuses Rhodoseni ja Väike-Aasia edelarannikuni. Ida- kreeklased , joonlased Atikast ja eoollased Boiootiast ja Tessaaliast, aeti suures ulatuses üle mere Küklaadidele ja Väike-Aasia lähistele saartele (Samos, Khios, Lesbos). Pärast mõnesajandilist tumedat ajajärku sai see Joonia klassikalise kreeka kultuuri hälliks, koosnedes linnriikidest nagu Mileeto, Efesos ja Smürna, kust omakorda loodi kolooniaid Krimmi, Lõuna-Itaaliasse ja Gallia ja Ibeeria rannikule.
Sarnase ajalise, ruumilise ja kogukondliku killustuse kiuste jäid kreeklased ome keelele ja kultuurile truuks ja isegi taastasid suurel määral sisemise ühtsuse hellenistlikult ajastul. Kord toimunud etnogenees ostusu jõuliseks, sest kreeklased ja nende keel on jäänud stabiilseks, paikseks ja ühtlaseks kolme aastatuhande kestel ja on jätkuval läbinisti indoeuroopalik, leedu keele kõrval kõige arhailisem elav indoeuroopa keel. Substraat andis ootuspäraselt mõningat sõnavara, eriti kuluuri alal (labu`rinthos – peitekoda). Mõju võib olla ka subtiilne, nt. Vanad terminid „isa“ ja „ema“ on alles, kuid „vend“ ja „õde“ kadunud ja säilinud vaid sõna „vendkondlane“.
Erinevalt keelest peegeldab kreeka usund oluliselt pealiskihi ja substraadi sulamit.Vastandina veda ja vanairaani jumalate üsnagi hõlpsale võrdlusele on klassikaline kreeka panteon täiesti omalaadne, pigem novaatrolik kui alalhoidlik. Ta oli olemas juba mükeene ajastul. Ainus puuduv suurjumalus on Aphrodite , kes on aga foiniiklaste poolt meritsi Küprose kaudu Kreekasse siirdatud semiidi Astarte, mõnevõrra sulamis Väike-Aasia Kybelega.
Ilmselt olid peamised jumalakujud nimeliselt ja toimeliselt paigas teise aastatuhande lõpul, olles seega põhiliselt helladi ajastu paikse ja sisenenud osise segunemise tulemus. Sellest järgust pärineb kreeka usundi dihhotoomia algus „olümposliku“ ja „ktoonilise“ kult.tuse vastanuvus, millest esimene taevalik ja valguselembelik, teine aga mullane ja allilmalik.
Zeus : sugukonnapealik, patriarhaalne peremees , abielus Heraga, kellega ta suguühe soodustab viljakusemaagi. Nime poolest võrdub vana veda taevajumala Djausiga (indoeuroopa Dyeus). Zeus on pilvekoguja, välguheitja ja vihmatooja ja üldiselt räigevõiatu jumalik jõupruukija, kuid samas õigusemõistja, kes kaitseb vande pühadust. Kreeta Zeus oli mäekoopas varsul, mesilaste ja kitse toidetud jumalapoeg, kelle Hesiodos töötles panteoni sugupõlvede järjestusse, aga kes tõeliselt peegeldab minoa tüüpi surevat ja tärkavat viljakusejumalust. Zeusi kuju kahestus olümpuslikuks ja ktoonilisek vastanduseks, nii taevalaotuse kui surmariigi kehastajaks.
Hera : Zeusi õde ja abikaasa, teati pärinevat Argosest Peloponnose idaosas. Abielu patroon. Iga-aastane rituaalne kümblus pühas allikas taastas ta neitsilikus, seega rõhutades aastaringlust. Hera nimi tähendab „aastaega“ või indoeuroopa „yer“ ehk „aasta“.
Poseidon: Zeusi vend, Arkaadia müüdis esineb Demetri sugupartnerina, kellega sigitab Despoina („ Emand “, st Persephone) hobusekujul ühtest. Täkukalduvus, talle omistatakse paljude kuulsate hobuste isadust (Areion, Pegasus ). Lisaks seostub maa-aluste vete ja maavärinatega. Merelisus on hilisem, asendades vanu egeuse merejumalaid nagu Nereus ja Proteus . Võimalik, et tegemist on Zeusi enda eripärase allomorfiga, kes temast eraldus või järele jäi, kui Zeus ise ürgsest Maa-ühtest irdus. Poseidoni eriareng võis aset leida Peloponnosel teise aastatuhande jooksul.
Hermes : Zeusi ja Maia poeg, üks paljudest abieluvälistest. Hermes on teede ja teekondade jumal, liikluse (ka surmariiki) patroon, karja ja karjamaa kaistja. Lisaks vembumees, kavaldaja, petis ja suli. Hermes riukalikus on üldise eeposliku usupilamise tagajärg. Poeg Pan.
Ares ja Hephaistos : teisejärgulise olümplased, arvatavasti substraadist pärinevate nimedega. Zeusi ja Hera pojad, mis on iseenesest tühisuse tunnus, sest tähtsaimateks sigitusteks valis Zeus tavaliselt abieluväliseid partnereid. Nad osalesid tumedates müüdivihjetes. Aresel kui sõjajumalal on üldiselt vähe isikupärast peale metsikuse. Hephaistos lonkurist sepp , oskuslik ja enamasti heatahtlik, töötas maa- võir merealuses sepikojas, abilisteks Rhodose telhiinid või Samothrake kabeirid. Mõlema peakorter oli Kreekast kirdes , Aresel Traakias ja Hephaistosel Lemnose saarel Egeuse mere põhjaosas. Homeros seob mõlemaid Aphroditega, Ares kui armastaja ja Hephaistos kui sarvekandja abielumees. Ares on tüüpiliselt sõjas Trooja poolel nagu teisedki „idapoolsed“ jumalused ( Apollon , Aphrodite, Artemis ).
Athena : Zeusi valutavast peast sündinu Hephaistose akušöörlike vasarahoopide abil, pärast seda kui Zeus oli alla neelanud tema raseda ema Metis ´e „Nõu“. Athena oli neitsilik ja sõjakas, kandes Gorgoni peakujutist turvistikul ja sikunahkset kilpi.
Apollo : Zeusist ja Letosest sündinud Artemise kasksikvend Deelose saarel, kelle alged ulatuvad Lüükiasse Väike-Aasias. Temale kuuluvad ennustus , ravi, puhastus, seadlus , loitsimine ja luule. Püütoni tapja ja lovelise loitsu patroon Delfis . Troojalaste liitlane , mis rõhutab anatoolia päritolu. Helleenluse ehedaim etalon. Tema osalemine Trooja sõjas on olulisim võrdlevale mütoloogiale. Seal ilmneb ta kui kaugambur, kes laseb katku kreeka malevasse, nii loomade kui inimeste peale. Samuti kui Rudra Vedade Indias on ta lepitatud tervendajaks rahvapärasel ravipõhimõttel „haavaja parandab“. Nagu Hermese ja Pani puhul kehastus ta „hea külg“ kolkalises pojas Asklepioses, kes saavutas panhelleenilise kuulsuse Olümposele kolimata.
Artemis: Apollo kaksikõde, mõneti tegevuslik paarisõde, nt tappes nooltega naisterahvaid, samal ajal kui Apollon küttis mehi. Artemis on taas Kreeka usulise dihhotoomia näidis. Ta on ühest küljest neitsilik naiskütt, eriti Lääne-Kreeka doorlaste seas, julmavõitu jumalanna, kes muundas süütult piiluva Teeba printsi Aktaioni oma koerte poolt õgitavaks sokuks. Teisest küljest esineb Artemis Väike-Aasias kui paljurinnaline, ülitoitev ja emalik viljakusjumalanna . See Artemis on lõvidest ümbritsetud anatoolia Kybele . Artemis nime murdelised teisendid sõnast arktos tähendab „karu“.
Dionysos : Klassikalises müüdis on ta teebalane, Semele kantud , aga hiljem pärast ema põlemist, isa Zeusi reide õmmelduna ilmale tulnud. On olemas traditsioon Dionysose saabumisest vööralt maalt, Früügiast või Lüüdiast Väike-Aasiast või põhjapoolsest Traakiast. Nendes lugudes lõppevad katsed Dinysose orgiaid tõrjuda või summutada pahatihti mõrvarliku meeletusega, mis haarab nii mahasurujaid kui bakhante. Dinysos on tuntud ka Lüüdia nime Bakchos all, luuderohuga pärjatud, türsosekandja, naiselik aistiorgiate õhutaja, kelle kultusepursked eriti naisi erutasid ja mägedesse kihutasid, elavaid ohvreid nägemuslikus raevus lõhki kiskuma, seega korrastatud patriarhaalsete kreeka kogukondade politseile probleeme tekitades. Kreeta Dionysos on minoa substraadist pärinev surev jumalus. Ta on Kreeta Zeusi noorem, uuendatud teisend ja nimi on tabav Dios-nusos tähendab „Zeusi laps“.
See kreeka panteoni ülevaade ei anna palju indoeuroopa võrdlevale mütoloogiale. Zeusi ja Poseidoni osi, Hermes-Pani ja Apollo-Asklepiose jooni, veidi toimeläbist jumalatari, ja kogu lugu. Ida poolt levi on veidi tõhusam, nimelt Aphrodite, osa Dionysost ja eriti Olümpose- eelne jumalate põlvnemise lugu, ehkki ka siin on põhiline Uranos -Kronos-Zusi muster segunenud substraadiainesega (Hekatonkheiro, Titaanid, Tartaros jne.). Panteon on aga tüpoloogia, superstraadi, kõrvutuse, liitmise, sulami ja korrutuse taimelava.
Homerose Hades „Odüsseia“ Nekyia`s ehk „Surnute raamatus“ on mõneti vastuoksuslik. Ta pole otsene maa-alune põrgu, vaid asub kuskil põhjavööndi udus, Ookeani äärerannikul, kimmeerlaste ligiduses, kellele iial päike ei paista. Ka vanaskandinaavia Hel oli põhjas ja germaani sõnaga nord seostub kreeka ne`rteros „Hadeses asuv“. Hadese aladel on taimekasvu ja „ Iliases “ on Hades „kuulus varssade poolest“. Jõed Styx „ Vihkamine “, Akheron „ Laugas “, Kokytos „ Hala “, Phlegethon „ Leegitsev “ ja Lethe „Unustus“.
Õnnesaared – seal asusid õndsad sangarid ja õiged koolnud pärast surma, samuti kaugel Ookeanis, aga pigem mahedate tuulte kui päikeseta udu meelevallas. Homeros vaikib sellisest elitaarsest surmajärgsest kohast, va. hilises Odüsseia lõigus, kus Proteus kuulutab, et lõpul viiakse Menelaos maailma lõppu Elysioni väljale. Elusion tuletub indoeuroopa vormelsist wlnutiyom pediyom „aasane väli“.
Kokkuvõttes on Hades ja Elysion kaks vastuolulist kreeka hauataguse keskust, aga nad õieti täiendavad üksteist, sarnandedes mõlemad üksikasjades veda ja hitiidi traditsioonidega, millest seletub ka kuidas pime ja allmaa Hades võis sobida hobusekopliks. Postuumne kohtumõistmine õndsuse ja hukatuse asjas aitas läänekultuuri dantelikku põrgumõistet välja arendada.
Kreeka saaga laiades raamides võib hoomata moodustisi, mis ületavad rahvusvaheliste rändlugude tüpoloogiat ja peegeldavad päritud indoeuroopa malle. Reastab võimurite järjestuse: alates inim- ja ühiskonna asutajatega, usu ja seaduse korraldajatega, seerjärel sõdalaskujudega ja lõpuks jõukust loovate rahuvürstidega. Nt. Boiootia linna kuningasaaga: rajaja kuningas Andreus oli tõeline „Esma-mees“, järgnes Eteokles, kes asutas Graatsiate kultuse, siis Phlegyas – toores sõdalane ja lõpuks valitses Minyas, kes kogus rikkusi ja ehitas varakambri.
Viimane keeruline pärimus, mis oli Lakooniale omane, kuid siiski indoeuroopa päritolu, tegelased on „Zeusipoisid“ spartalased Kastor ja Plydeukes oma õe Helenaga, kes kõik olid koorunud Leda ja Luige(Zeus) ühtes viljastatud munast , mis osutab mingile algsele linnulisele hierogaamiale. Helena on osalt dooria -eelne „puujumalanna“, vahel nimega Dendritis „puu“. Tema algne müüt võis olla Lakoonias ürgne, kaasaarvatud abikaasa Menelaos, kellel oli tempel vana Sparta kultuskeskuses Therapnes. Puujumalanna oli röövile aldis. Kastor kaotas elu karjaröövil Arkaadias Idase ja Lynkeuse vastu, mispeale Zeus poolitas Polydeukese surematuse kaksikute vahel. Kõik see tähendab ktoonilist surevust ja ülestõusmist. Järelikult on ka Dioskuuridel, samuti kui nende õel, juuri substraadis.