Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni. Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta levinud Euraasia mandril. Jäälind kaalub kuni 40 grammi ja tema keha pikkus on kuni 17 cm. Jäälind võib elada kuni 7 aastat. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde. Jäälind on vaatamata oma pisikesele kehakasvule äärmiselt arglik ning ohtu märgates põgeneb läbilõikavate kriisete saatel. Jäälind on suurepärane kalapüüdja, sellest tuleneb ka tema inglise keelne nimi kingfisher, mis tõlkes tähendaks kuningkalurit. Jäälind suudab
Jäälind ja Vesipapp M agaret kuzo vnik 6a Sisukord Jäälind- Lühikirjeldus Levikuala Elukoht Pesa ja pojad Video Vesipapp- Kirjeldus Levikupaik Pesa Toit Video Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni. Jäälinnu keha on 1620 cm pikk, kaal 3845 g Silmaalune riba ja kõrva kattesuled on ookerjad. Pea ja kaela külgedel kulgeb nokast alates taevassinine tumedate tähnidega triip. Nokk on must, jalad lihakarva punased. Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril
sirge. Eestis on levinud Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on levinud Euraasia mandril. Eestisse tuleb aprilli algul ja lahkub veekogude jäätumisega. Jäälind kuulub II kategooria kaitsealuste liikide hulka (II kategooria kaitse all on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb). Jäälinde on kokku 84 eri liiki. Jäälind elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses. Pesa teeb jäälind kaldaliiva uuristatud käiku. Selle kraabivad mõlemad vanemad nokaga. Uuristatud käigu pikkuseks on kuni 1 meeter. Sama pesa kasutavad nad aastaid. Uru lõpus olevasse pessa munetakse kuni 7 muna. 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab emalind. Soodsatel aastatel kasvatavad üles kuni 3 pesakonda. Jäälind on küllalti haruldane ja seetõttu ka looduskaitse all. Jäälind sööb peamiselt väikseid kalu kuid ka putukaid ning usse. Koht kust jäälind
Siia pane koolinimi Linnud (Referaat) Koostaja: Juhendaja: Koht, aasta Sisukord Header and footer ; nimi · Leevike · Kiivitaja · Jäälind · Musttihane · Rohevint · Vesipapp · Ööbik · Urvalind · Pöialpoiss · Nurmkana 2 Header and footer ; nimi Leevike Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske
metsamassiivid. emalind 2-3 valget muna. Haudumine kestab · Eluiga. Keskmiselt 7 aastat, pikim teadaolev 19-25 päeva. Hauvad mõlemad vanemad. eluiga on 21 aastat. Pojad lennuvõimestuvad 5-8 nädala · Toidulaud.Pealmiselt Õhuputukad. vanuselt, poegade eest hoolitsevad · Arvukus. Eestis pesitseb 70.000 - 150.000 lindu. mõlemad vanemad. · Vaenlased. Röövlinnud, kes on piisavalt kiired piiritaja püüdmiseks.Pesitsemise ajal ka kassid. · Segamini võib ajada.Lennul räästapääsukesega ja suitsupääsukesega, kuid erinevalt piiritajast on mõlemad valge · Eluviis. Piiritaja pesitseb peamiselt linnades ja asulates, Pesa rajab ta puuõõnsustesse, pesakastidesse, räästa- ja katusealustesse
Sissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise
..............................................4 1.2. Kukruliste selts.........................................................................................................5 1.3. Kiskjaliste selts.........................................................................................................7 1.4. Jäneseliste selts.........................................................................................................7 2. Austraaliale iseloomulikumad linnud........................................................................8 2.1. Kaasuariliste selts.....................................................................................................8 2.2. Haneliste selts...........................................................................................................8 2.3. Papagoiliste selts......................................................................................................9
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt-
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8..
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
kahe- või kolmekaupa, mis jätab mulje, nagu hoiduksid paarid kokku aastaringi. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip-dip-dip...". Sootihaseid võib meil kohata nii suvel kui ka talvel. Sügisel rändab osa sootihaseid (arvatavasti peamiselt samasuvised noorlinnud) meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegi toidavad väikeste putukatega mõlemad vanalinnud. Peale poegade pesast lahkumist hulguvad
Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb
Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks pole sugugi haruldased rästaspetsialistid, mis on tingitud eelkõige sellest, et rästad ja kodukakk teevad oma pesa sarnastesse paikadesse, mistõttu kakul polegi tarvis teab kui kaugele jahile lennata. Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki leidub tema "visiitkaartides" üsna sageli.
................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada.
loodusest. Leedu linnustikku käsitlevas koguteoses on väidetud, et teri tarvitavad harakad toiduks ainult nälja korral. Aga meil söövad harakad teri üsna sageli ja kogu aasta vältel. Kas see lükkab leedulaste väite ümber? Ehk on Leedus saada paremaid palasid või on meie harakad näljasemad? Ilmselt pole ükski arvamus päris õige. Harakapoegi toidetakse loomse toiduga. Selgrootutest eelistatakse mardikaid, liblikaröövikuid ja -kookoneid. Et sel ajal kasvatavad ka teised linnud oma järelpõlve, toovad harakad oma poegadele võõrastest pesadest napsatud linnupoegi ja -mune. Suuremate poegade noka vahele satuvad isegi sisalikud. Pesapoegade toitumist uurides võib kasutada viisi, mis vanalindude jaoks ei kõlba: kaelasidumismeetodit. See annab nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt väga häid tulemusi, ent seda on raske rakendada. Enamasti ei pääse pesale ligi. Ka ei kõlba seda võtet kasutada päris
Ka rabades ning roostikes. Eestis pesitseva must-toonekure populatsiooni suurus on alates möödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud. Praegu pesitseb meil alla 80 paari must-toonekurgi. Millest tuleneb tema populatsiooni suuruse vähenemine ja kuidas kaitsta meie kauni toonela linnu säilimist ? TAKSONOOMIA Riik: Loomad (Ladina keeles Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Ladina keeles Chordata) Klass: Linnud (Ladina keeles Aves) Selts: Toonekurelised (Ladina keeles Ciconiiformes) Sugukond: Toonekurglased (Ladina keeles Ciconiidae) Perekond: Toonekurg (Ladina keeles Ciconia) Liik: Must-toonekurg (Ladina keeles Ciconia nigra) (1) Välistunnused Must-toonekurg on 1 m pikk (4) ja tema tiibade siruulatus on 185-205 cm (2). Keskmine kaal on umbes 3 kg (3). Ta sarnaneb valge-toonekurega, kuid on oma
lõunapiir metsapiiriga. Puhast okasmetsa ta Aasias väldib, aga Euroopas eelistab. Euroopas arvatakse elavat 82 tuhat paari händkakke, neist Venemaal 65 tuhat ja Kesk-Euroopas 1000. Mandri-Eestis on händkakk üldlevinud väikesearvuline haudelind. Mõnel aastal on ta põhjast tulnud isendite arvel ka arvukas talikülaline. 1.2. Välimus Händkaku kehapikkus on 5060 cm, tiiva pikkus 3238 cm, tiibade siruulatus 115125 cm, kaal 7001000 g. Emased linnud on suuremad. Vanalinnu ülapool on hele, ookrivärvi pruunide triibukeste ja vähemärgatavate ristipidiste märgistega. Tiiva väikesed kattesuled on pruunid, hoo- ja tüürsuled on ookerpruunid tumepruunide vöötidega. Alapool on valge, pruunide pikimärgistega. Karpaatides esineb tumepruune isendeid. Vikerkest on tumepruun, nokk on kollane ja küünised mustad. Näoketas on hästi arenenud. Kõrvad asetsevad ebasümmeetriliselt. Saba on pikk ja kiiljas
Varsti kogunevad noored suurtesse parvedesse ja otsivad toitu. Lõunasse talvitama lendavad suitsupääsukesed septembri teisel poolel või oktoobri algul, kevadel saabuvad oma tuttavale pesapaigale tagasi aga aprilli lõpul või mai alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla. Täpsem info Levik ja rändamine. Suitsupääsuke on pääsulastest kõige laiema leviareaaliga. Ta on levinud haudelind peaaegu kogu põhjapoolkeral, väljaarvatud Lõuna-Aasia ja Arktika. Euroopa ja Aasia linnud talvituvad Kesk- ja Lõuna-Aafrikas ning Austraalias. Põhja-Ameerika linnud talvituvad Lõuna-Ameerikas. Sügisrände alguseks koondutakse suurteks parvedeks veekogude, soode ja roostike kohal. Rännatakse tavaliselt päevasel ajal ning öösiti kogunetakse roostikesse puhkama. Erandiks on Sahara kõrbe ületamine, kus pigem lennatakse öösel, et vältida ülekuumenemist. Eluviis. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist
paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad tavaliselt sümmeetriliselt, tänu millele suudavad need linnud ülitäpselt lokaliseerida iga heliallika. Nende suured silmad vaatavad vaid otse enda ette (üldiselt paiknevad lindudel silmad pea külgedel). Kakk ei saa küll silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv kael ja ta saab pead pöörates vaadata otse seljataha, 180o. Öine rünnak
toonekured lahkunute hingesid lõunamaale ja on kaugetelt maadelt perekonnale sõnumitoojateks esivanematelt. 4. Levik ja arvukus Valge-toonekurg elab Euroopa ja Aasia mandri metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Valge-toonekurg on rändlind. Esimesed valge-toonekured saabuvad märtsi lõpus.Enamus jõuab kohale aprilli keskel. Isaslinnud saabuvad sageli varem varem kui emaslinnud.Eesti on tema leviala põhjapiir. Valge-toonekure koguarvukus maailmas on hinnanguliselt 500 000520 000 lindu. Eestis pesitseb hinnanguliselt 40005000 paari ja nende arvukus kasvab pidevalt. 5. Elupaigad Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem
...................... Sissejuhatus Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas
Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas.
Linnsutik:tikutaja,kiivitaja,rukkirääk Rannaniit on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Puu- ja põõsarinne enamasti puudub, harva kadakat ja kibuvitsa. Eestis võib kohata saartel ja laidudel ning mandri rannikualadel. Tuleb karjatata, muidu pilliroog vohama ning niidukooslus hävib. Suurim Matsalu looduskaitsealal. Rohuvönd- pilliroog, merihumur,rand-orashein, punane aruhein, randristik. Linnud kurvitsalised,kiivitaja,merisk,hanelised Soostunud niit esinevad nõgudes või madalatel tasandikel. üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel kasvab mõlemaile kooslustele iseloomulikke taimi. Mullad lubjarikkad ja suviti kuivad -põhjavee tase alaneb. Levinud üle kogu Eesti, eriti aga Lääne-Eestis. TAIMED - sookaske, haaba, saart/paakspuust, pajudest, lodjapuust/ tarnad, soopihl, kullerkupp, pääsusilm/ sammalt. LIND - Sookiur
õõnsuse (pesakasti) põhja. Ligi 20-päevase haudumise järel kooruvad pojad, kes jäävad pessa üpris kauaks: 2530 päevaks. Kuivõrd hauduma asutakse juba pärast esimese muna munemist, kooruvad pojad eri ajal, erinedes seetõttu sageli nii kasvukiiruselt kui ka suuruselt. Kehvematel aastatel või suuremate pesakondade puhul pole haruldane, et nõrgemad pojad surevad. Pärast poegade pesast lahkumist hoiab pesakond veel nädal kuni paar pesitsuspiirkonda. Kui pojad saavad saagijahil juba iseseisvalt hakkama, nõrgenevad peresidemed ning märkamatult algab lindude hajumine lõuna poole ja äraränne. Viimaseid siniraagu nähakse meil tavaliselt augusti lõpus või septembri esimesel poolel. Toitumine Siniraag sööb peamiselt keskmise suurusega ja suuremaid putukaid, eriti mardikalisi (põrniklased ja siklased)
...................................................................... 4 7. Huvitavat......................................................................................................... 4 8. Kasutatud kirjandus......................................................................................... 4 1. Aastalind 2015 Aasta linnu valimise eesmärk on tutvustada erinevaid linnuliike ning pöörata tähelepanu mõnele aktuaalsele keskkonnaküsimusele. Eesti Ornitoloogiaühing valib aasta lindu 1995. aastast. 2015. aasta lind on viu. Oma nime on viu endale ise loonud, hüüdes taeva all tiiresldes sageli ,,viiuu". Viusid on Eestis kolme liiki: arvukamaid ja tuntumaid liike on hiireviu (Buteo buteo), lisaks võib Eesti kohata ka herilaseviud ja karvasjalg- viud ehk taliviud. 2. Välimus Hiireviu on ronga suurune, umbes 51-57 cm pikk ja kaalub umbes 1 kg. Ta on tumepruun ja tal on valged täpid keha alaosas. Hiireviul on jässakas keha
Tallinna Polütehnikum KALJUKOTKAS R.R TA-09 Õp. Eha Lõoke Tallinn 2010 SISUKORD 1.Eesti kotkad 2. Välitunnused 3.Pesitsemine looduses 4. Toitumine ja saagi püüdmine 5.Levikja arvukus 6.Kaljukotkaste kaitse 7.Kasutatud kirjandus 8.Pildid Eesti kotkad Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid. Eesti keeles "kotka" nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud kuuluvad kõik eri perekondadesse
(Cramp & Simmons 1980; Gensbol 1984; Poole 1989). Mitmed uurijad on püüdnud arvutada kalakotkaste kogu pesitsemisperioodi jooksul toiduks tarbitavate kalade kogust, kuid saadud tulemused on kullalt erinevad, ulatudes 92-166 kg aastas ühe pesakonna kohta (Moll 1962). Põhilisteks erinevuste põhjustajateks voivad olla saagi suuruse ja pesitsemisperioodi pikkuse ning pesakonna suuruse määramine (Tuvi 2002). Pesitsemise alguses (enne poegade koorumist) toob isalind ühe paevaga pessa emasele 1,7-1,8 14 kala; kui pesas on lisaks emalinnule 2 poega, siis 3,6 kala ning kolme poja korral on vajalikuks koguseks 4,6 kala (Gensbol 1984). Kalakotkaste jahiedukus. Ebaõnnestunud jahisööstude osatähtsus kõigist jahisööstudest varieerub populatsiooni siseselt suurtes piirides, ulatudes 30-90%-ni. Korrelatsioon on olemas ka kalaliigi ning jahiedukuse vahel mõned kalaliigid on raskemini tabatavamad. Samuti on
Tundra linnud Liigikirjeldus Jahipistrik: Jahipistrik on suurim pistrik, peaaegu viu suurune. Jahipistriku sulestiku värvus varieerub heledast (valgest) tumedani (tumepruun või -hall). Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele ja veekogude kallastel olevatele rannajärsakutele
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Pesitsemine Kassikakk on avaspesitseja, kes pesitseb maas, mägedes kaljuastangutel ja vahetevahel ka suurte röövlindude risupesades. Eesti kassikakud pesitsevad reeglina valgusrikastes männikutes ja suuremate soode ümbruses. Viimastel
Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi. Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad? Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust? ~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Röövlindude nokk, millega ta saaki tükeldab, on terav ja kõveraotsaline. Väiksema saagi neelavad nad tervelt, suurema rebivad nad enne aga tükkideks. Seedimatud osad (nt. suled, luud) kogunevad pugusse ja oksendatakse välja räppetompudena. Ka merelinnud on röövlinnud, aga nad toituvad kaladest.
Tema nägu näeb välja nagu küliliipööratud hall kaheksa, mille rõngaste keskel asuvad keskmise suurusega silmad ja mille keskkoha all asub kollane nokk. Kakk on oma nime saanud selle järgi, et tema varbad on sulgedega kaetud ja tunduvad karvastena. Küüned nende karvavarvaste otsas on mustad. Karvasjalg-kakku võime kohata tavaliselt suuremates metsades. Mõnikord on ta elukohaks valinud ka mõne üksiku metsatuka või pargi, aga üldiselt ta selliseid paiku ei eelista. Kakk vajab pesapaigaks mõnda õõnsust ja sageli on selleks mõne musträhni mahajäetud pesa. Kui pesa endine omanik peaks ka välja ilmuma, ei tehta sellest erilist probleemi, kakk on rähnist igal juhul üle ning elupaik endistele omanikele tagastamisele ei kuulu. Karvasjalg-kakk on meie üks produktiivsemaid, pesas võib olla kuni 6 muna. Munadele ja poegadele on ohtlikud eelkõige nugised ja varesed. Ega noored linnud ju vaikselt olla ei oska
Seejuures muster tal praktiliselt puudub. Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Ta on väga seltsinguline lind, aga seda jubedam on lugu, kui keegi üritab hallrästa pesale ligidale pääseda. Nimelt siis võivad appi tulla ka ohvri naabrid. Hallrästad võivad nii korraldada rünnaku ka inimesele: algul pikeerivad ja raplevad, siis aga kuhjavad ründaja üle väljaheidete koormaga. Nii hoiavad paljud linnud, kes muidu agarad teiste munade sööjad on, hallrästa pesadest alati kaugele. Hallrästas pesitseb üldiselt kõikvõimalikes puistutes, aga viimasel aja rändab neid üha rohkem linnadesse, kus leitakse sobivad pesapaigad parkides, kalmistutel ja ka lihtsalt teede ääres. Hallrästas on koloonialiselt pesitsev lind, sagedamini on koos 10...30 paari, vahel aga veelgi rohkem. Tihti võib näha ka seda, et kaks või kolm paari on leidnud pesale sobiva koha ühel puul.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
