Isaac Newton - referaat (1)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Referaat
Isaac Newton
Nimi
Tallinn 2010
Sisukord
Lk
Sissejuhatus................................................................................................ 2
Newtoni elu ja looming.............................................................................. 3
Isaac Newton 46-aastasena Godfrey Kneller'i portreel .............................. 4
Newtoni filosoofilised vaated..................................................................... 5-8
Kokkuvõte................................................................................................... 9
Kasutatud kirjandus.................................................................................... 10
Sissejuhatus
Isaac Newton sündis 1643 . aastal, aasta pärast Galilei surma ja suri 1727 . aastal, mil Kant oli juba sündinud. Just sellel, 17.sajandil toimus murrang inimkonna maailmavaates ja mõtlemisstiilis, mis osutus astmeks uue teaduse pöördumatus arengus. Teadus on maailma kausaalne tunnetus, ta avab põhjuslikud seosed, mis ilmnevad maailma mõjutamise, tema ümberkujundamise käigus.
Ajalooliseks hoovaks, mis ühitas hetkesse ’’praegu’’ teaduslikud ideed, mis valitsesid ’’enne’’ ja juba uued ettekujutused, oli Inglise revolutsioon. See seletas Newtoni-aegse teadusliku progressi sisepinget ja ’’tugevat pöördumatust’’ 17.sajandi lõpus ja 18.sajandi algul. Newtoni loomingut on nimetatud ’’Inglise revolutsiooni peegliks’’. Newtoni ideede vastuolud on nii või teisiti seotud 17.sajandi Inglise revolutsiooni vastuolulisusega, mis toimus religioosses vormis ja avas järgmise põlvkonna mõtlejaile tee radikaalseteks antireligioosseteks järeldusteks. Newtoni ajastule on omane teaduse seos religioossete ideedega. 18.sajandil saab njuutonlus ateismi aluseks. See evolutsioon on seotud ühiskondliku ja filosoofilise mõttega, mis valmistas ette Suure Prantsuse revolutsiooni.
Newtoni elu ja looming
Newtoni elu kohta on teada vaid napid andmed. Andmete vähesus pole tingitud sellest, et midagi oleks kaotsi läinud. Lihtsalt Newtoni elu oligi sündmustevaene. Polnud ei perekonda, ei rännakuid, ei suuri elumuutusi, peaaegu polnud sõprugi ega laiemat ühiskondlikku tegevust.
Newtoni isa, kelle eesnimi oli samuti Isaac, oli farmi omanik Woolsthope’i külas, mis asus Inglismaa idaranniku lähedal. Ema Hanna pärines samuti farmerite perekonnast. Newtoni isa suri veel enne poja sündi, ema abiellus teise kihelkonna vaimulikuga ja väike Isaac Newton kolis vanaemaga Granthamisse, kus ta elas kohaliku apteekri juures ja õppis kuninglikus koolis. Pärast külakooli ja hilisemat humanitaargümnaasiumi astus Newton 1661.aastal Cambridge ’i ülikooli teoloogiat õppima. Tolle aja üks parimaid matemaatikuid Isaac Barrow avastas 21-aastase Newtoni erakordse ande ja jagas talle õpetust matemaatikas ja optikas ning soodustas igati tema arengut. 1665. ja 1666 .aastal märatses Inglismaal katk ja ülikool suleti. Newton elas sel ajal oma kodukülas Woolsthorpe’is.
Aasta hiljem hakkas ta uurima valgust ja raskusjõudu. Ta koostas 42-leheküljelise sõnaraamatu, milles sõnad rühmituvad alajaotuste kaupa. 1668.aastal ehitas ta esimese peegelteleskoobi, 1672.aastal selgitas ta valguse spektriks lahutuvuse nähtuse põhjused. 29 aastane Newton avaldas oma esimese artikli ’’Valgus koosneb mitteühtlaselt murduvatest kiirtest’’. Kõik oma optikaavastused võttis Newton kokku suurteoses ’’Optika’’, mis ilmus 1704.aastal. 27 aastaselt Oli Newtonist saanud matemaatikaprofessor. 1703-st kuni 1727.aastani, oma surmani oli ta Royal Society (Kuninglik Selts-enamvähem teaduste akadeemia vaste ) president .
Suurim oli Newtoni panus mehhaanikas , kus tema tööd tähistasid loodusteaduse määratut edusammu ja edasise uurimistegevuse algust. Meenutagem siinkohal seika kukkuva õunaga, mis andis Newtonile idee ülemaailmsest gravitatsioonist. 1687.aastal avaldas ta mehhaanika -seaduste teose ’’Loodusteaduse matemaatilised printsiibid ’’, mis on üks olulisimaid eales ilmunud füüsikaraamatuid. Panuse eest teaduste arendamisse tõsteti Isaac Newton 1702.aastal rüütliseisusse.
Isaac Newton 46-aastasena Godfrey Kneller'i portreel
Newtoni filosoofilised vaated
Oma kuulsaimasse teosesse ’’ Loodusteaduste matemaatilised printsiibid’’ paigutas Newton ’’Filosofeerimise reeglid’’. Esimene reegel kõlab nii: ’’Looduses ei tule tunnistada muid põhjusi peale nende, mis on tõesed ja nähtuste seletamiseks küllaldased’’. Kolm järgnevat reeglit nõuavad, et ühesuguste nähtuste põhjuseks loetaks ühesugust, et uuritud kehade omadusi loetaks materiaalsete kehade üldisteks omadusteks ja lõpuks, et kogemusest induktiivselt saadud järeldusi loetakse tõesteks seni, kuni pole ilmnenud nähtused, millega nad on vastuolus . Viimane loetletud printsiipidest tundub olevat absoluutseks aluseks Newtoni mehhaanikale. Newton lähtus eeldustest, et lõpmatu või vähemalt määramatult suur protsesside hulk allub seaduspärasustele, mis on avastatud lõpliku hulga vaatluste tulemusel. Newtoni füüsikas saavad uurimisobjektideks meeleliselt tajutavad kehad, mis ei ole samased ruumiga ja on allutatud jõudude toimele. Newton püüdles ühetähenduslikkuse poole, ta luges oma vaateid sageli lihtsalt faktikonstateeringuteks.
Newton oli sündinud teoreetikuks, tema teaduslik temperament vastas ühemõttelise maailmapildi loomisele. Teoreetilise mõtlemise ja empiiria vahekorra probleemile 17.sajandi filosoofias ja teaduses heidab valgust Einsteini filosoofia- ja teadusajalooline kontseptsioon : ’’Enne kui inimkond sai küpseks teaduse jaoks, mis haaras tegelikkuse, oli vajalik teine fundamentaalne saavutus, milleni ei jõudnud Kepleri ja Galilei eelne filosoofia. Puhtloogiline mõtlemine ei saanud anda meile mingit teadmist empiirilise maailma kohta. Kogu reaalsuse tunnetamine lähtub kogemusest ja pöördub selle juurde tagasi...’’. See mida sisaldab kogemus, peab väljenduma teooria järeldustes. Selles, et niisugune peegeldus on võimalik, seisneb kogu süsteemi ja eriti selle aluseks olevate mõistete ja fundamentaalsete seaduste ainuke väärtus ja õigustus. Ülejäänus on need inimmõistuse vaba loomingu vili. ’’Printsiipide füüsikas’’ konstrueerib mõistus fundamentaalsed mõisted vaatluse lihtsa üldistamise, lihtsa induktsiooni teel, liikumises üksikult üldisele.
Käsitlegem nüüd Newtoni arusaamu ruumist, ajast ja liikumisest . Absoluutne aeg, kirjutab Newton, eksisteerib iseeneses ja kulgeb ühtlaselt. Vastupidiselt sellele on suhteline ehk tavaline aeg kas täpne või muutuv, meeltega tajutav, mingi liikumise kaudu toimiv kestvuse mõõt, mida kasutatakse igapäeva elus tõelise matemaatilise aja asemel, nagu näiteks tund, päev, kuu, aasta. Newtoni määratluse kohaselt on absoluutne ruum oma olemuselt sõltumatu mis tahes välisest ja jääb alati ühesuguseks ning liikumatuks. Suhteline ruum on mingi liikuv piiratud osa, mille määravad meie meeled tema asendi järgi teatud kehade suhtes. Newton tõestab, et vaatluse abil pole võimalik eristada absoluutse aja ja ruumi üksikuid osi. Tajutavad on üksnes esemete suhtelised asendid taustkehade suhtes, mida loetakse paigalolevateks. Newton väidab, et argielus ei tekita see probleeme, kuid filosoofiliste probleemide puhul on vaja meeled kõrvale jätta.
Newtoni ’’loodusfilosoofia’’ on seotud kehade liikumise neljamõõtmelise ja vahemaade taha mõjuvate jõudude kolmemõõtmelise ruumi suhtega. ’’Loodusfilosoofia’’ seos Newtoni usuliste vaadetega seisneb probleemi duaalsuses – teoloogiline ja füüsikaline -, mistõttu ta ei saanud jätta kõrvale asja füüsikalist sisu. Ta võtab ideeks eetri, mis peab ühendama Jumala kui universaalsete seaduste ja olemise püsiva harmoonia looja ning looduse, kehade liikumise. Nii nagu meie tajume esemeid, kui kujutis jõuab ajju, nii tajub ka Jumal igat asja, milles ta alati on. Newton arvab, et Jumal on nii kehades kui ka nendevahelises ruumis. Newtoni järgi on Jumal seotud liikuvate kehade maailmaga eetri kaudu, mis täidab kehad ja tühjuse ning on kõikjal nagu Jumalgi. Miks arenesid Newtoni teoloogilis-ajaloolised uurimused lahus tema matemaatilistest ja loodusteaduslikest ideedest? Newton oli veendunud Piibli õigsuses, ent ta oletas, et paljud selle tekstid võivad olla algteksti moonutusteks. Newtoni töödes on kokku kogutud mahult fantastiline ajalooline materjal. See on neljakümneaastase töö ja tohutu eruditsiooni vili. Nende tööde hulgast leiame traktaadi ’’Pühakirja teksti kahest olulisest moonutusest’’. Newton kritiseeris juttu Jumala kolmainsusest ja Kristuse jumalikkusest. Tema jaoks on Piibel vahetu jumaliku ilmutuse tulemus, imede ajastu produkt , mil Jumal suhtles inimestega ja sekkus asjade loomulikku korda. Ent alates hetkest, mil kehtestati olemise seadused, allub nähtuste kulg juba neile. Jumalale omistatakse ’’kella üleskeeratava meistri’’ roll. Gravitatsioon ja inerts seletavad, kuidas säilib planeetide elliptiline orbiit, ent nad ei seleta selle liikumise algust, milleks Newtoni arvates on vaja algtõuget. Ta oletas, et Jumala sekkumine ei saa olla ühekordne ja tõepoolest: gravitatsiooni seadusest tuleneb, et taevakehade orbiidid lõpuks siiski muutuvad, seega taevasse korra ennistamiseks on vajalik uus tõuge Jumalalt.
Nüüdisaegses filosoofia teoorias kehtib teadusliku tunnetuse pöördumatuse printsiip, mis eristab nõrka ja tugevat pöördumatust. Tugeva pöördumatuse puhul minevik ja tulevik justkui surutakse kokku olevikuks, ’’praeguseks’’. Minevik pole veel möödas, tulevik on juba olemas ja nende vahel ei ole veel ajalist intervalli. Nad justkui eksisteerivad koos ja nende vahel käib võitlus. Mõtleja suurus seisneb selles, et tema loomingusse on kätketud rohkesti mineviku ja tuleviku ideid. Leiab aset tunnetuse ja pöördumatu üleminek uuele tasandile. Niisugune kohati traagiline üleminek sai osaks Galileo Galileile, kelles põrkusid renessansiaja esteetilistest kriteeriumitest kantud minevikumõte ning üksnes matemaatikale ja eksperimendile tuginev uusaja teaduslik mõtlemine. Samasugune lõhe läbis James Clerck Maxwelli loomingut, see oli üleminek vanalt ettekujutuselt elektromagnetväljast, kui kõikehõlmavast eetrist, väljateooriale. Einsteini puhul ühendas tunnetuse ’’tugev pöördumatus’’ veelgi varasema ’’enne’’ sellega, mis oli veelgi hilisem ’’pärast’’. Paljude mõtlejate puhul muutuvad need vastuolud nende elulugude teljeks, läbivaks jooneks. Need kokkupõrked toovad kaasa meeleliselt tajumatu maailmakeskme kõrvaldamise maailmapildist, füüsikaliste ettekujutuste, filosoofilste mõistete ja loogiliste normide ilmumise , kusjuures neile kuulub tulevik.
Newtoni klassikaline maailmapilt taandab kõik loodusnähtused mehhaanikaseadustele. Mehhaanika haarab ajas toimuvaid ruumilisi muutusi, ta on maailma neljamõõtmeline aspekt (kolm ruumilist koordinaati pluss muutused ajas). Tunnetuse pöördumatus rajaneb maailmapildi pöördumatul komplitseerumisel. Geomeetriliselt kujutatud maailm võib seega osutuda n-mõõtmeliseks, kusjuures n kasvab pidevalt.
Newton astus esimese sammu teel maailmapildi järjekindlale ja pöördumatule komplitseerumisele, mis on tänapäeval väljendunud tunnetuse ruumi edasises avardumises, teadmiste edasises diferentseerumises. Njuutonlus oli saanud filosoofiliseks suunaks ja tema põhiprintsiipe rakendati erinevate nähtuste uurimiseks. Newtoni ideede filosoofiline üldistus mõjus teadusele mitte üksnes loogiliste järelduste vaid ka ühiskondliku psühholoogia muutumise kaudu. Oluline roll njuutonliku maailmavaate levikus oli prantsuse filosoofil Voltaire ’il, kes muutis Newtoni ’’Printsiibid’’ sündmuseks tsivilisatsiooni ajaloos. Võib tuua varjatud paralleele Newtoni ja suure prantsuse mõtleja J.-Rosseau vahel. Newtoni nimi sümboliseerib teaduseks saanud mõistust, Rousseau nimi aga tunnet , ometi kujutavad Rosseau ideed endast Newtoni mehhaanika objekti apoloogiat, keeldu kanda see meetod üle inimsuhete ja moraali meeskonda. Tsivilisatsioon rebib inimese lahti loodusest. Rosseau silmis kulgeb kurjuse ja headuse joon mööda piiri, mis lahutab inimese loodusest. Ka klassikaline saksa filosoofia oli suurel määral mõjutatud Newtoni ideedest. Kanti näol kujutas klassikaline saksa filosoofia endast vastust nendele küsimustele, mida oli püstitanud Newtoni süsteem. Niisuguse vastuse kõige kirkamaks näiteks oli Kanti kosmogoonia, mis vastas küsimusele planetaarsete orbiitide konkreetse kuju põhjustest.
Kokkuvõte
Isaac Newton oli suurkuju . Ta avastas kõik seadused, mis tegid võimalikuks kosmoselaevade ja satelliitide loomise ning mis on takistanud Kuul meile pähe kukkumast. Kes ta siis ikkagi oli- kas astronoom , optik, mehhaanik või matemaatik ? Maailma seletamise keskmeks olid tal diferentsiaalsed seadused, mis mõjusid punktist punkti. Newton oli eeskätt matemaatik, kelle põhiideeks oli diferentsiaalne arusaam liikumisest. Ta oli matemaatik selle sõna uues tähenduses, ta kujundas matemaatikast maailmapildi alust. Võib öelda, et tema ladina keeles kirjutatud peateose pealkiri ’’Philosophiae naturalis principia mathematica’’, millest on eespool korduvalt juttu olnud, peegeldab täpselt iga sõna tema loomingu põhijoont.
Filosoofia tugineb teadussaavutustele ja tõstab nad üldise olemisõpetuse tasemele. Just selles mõttes võib Newtonit nimetada filosoofiks ja rääkida tema filosoofiast.
Newton on esitanud üpris tähendusrikka mõtte, et ta sarnaneb lapsega, kes korjab ookeani kaldal siledaid kive ja ilusaid teokarpe. Ookeani lõputu sügavuse, olemise lõputu keerukuse intuitiivne taju on seotud selle üldistuse sügavuse ja haardega, mille on heitnud kaldale ajastu ja mille ta on teinud tajutavaks. Toodud võrdlus võib olla kogu Newtoni loomingu motoks.
Kasutatud Kirjandus

• Hans Backe ’’Retk füüsikasse’’
  
• Boriss Kuznetsov ’’Newton’’
  
• Adrian Berry ’’Heureka!’’
  

• Pilt: http://et.wikipedia.org/wiki/Isaac_Newton
  

10