Isa Goriot põhjalik töö (0)

Probleemküsimused
1) Oma romaanis '' Isa Goriot '' on Honore de Balzac armastust käistlenud mitmel moel. 19 sajandil väljendati oma tundeid teisiti, kui tänapäeval. Proua vikontess de Beauseant õpetas Rastignacile, et ärge oma tundeid nii avalikult välja näidake; mida külmema südamega te ette arvestate seda kõrgemale tõusete; kui teil peaks tekkima tõeline tunne kellegi vastu, siis varjake seda nagu kallist vara, ärge sellest kuidagi märku andke, muidu olete kadunud; inimestega tuleb käituda külmavereliselt, nagu postihobuseid käsutades. külmavereliselt, nagu postihobuseid käsutades.
Romaani lugedes saame aru, et armastati ilusamaid, jõukamaid, tuntumaid. Sellised inimesed käisid riides uhkelt ning stiilselt. Ei puudunud päevased ülikonnad ja õhtused ülikonnad. Rikkamad suhtlesid rikastega ja vaesemad vaestega. Selliselt jaotus tollane ühiskond.
Romaani tegelase, Eugene de Rastignaci , kohta võime öelda, et tema suhtles naistega ainult kasusaamise eesmärgil. Ta lasin vikontess de Beauseant'il end tutvustada Anastasie de Restaud 'le ja Delphin de Nucingenile, et tänu nendele rikastuda ja kuulsaks saada. Ta oli valmis oma vaesunud vanematel küsima isegi raha selle nimel, et osta endale viisakad riided, millega kõrgseltskonnas läbi lüüa saaks. Nähes, milliste sihtidega on Rastignac , pakkus Vautrin talle välja plaani, tänu millele nad rikastuda saaksid. Plaaniks oli Victorine'i võrgutamine ning tema isalt raha saamine. Ka see annab märku selles, et Rastignac on lihtsalt kasuahne mängur.
Härra Goriot armastas oma tütreid väga. Ta tegi nende lapsepõlve väga ilusaks ning võimaldas neile kõike, ka oma isiklikku tõlda. Tema ülesandeks oligi teha tütarde elu õnnelikuks. Kui tütred kasvasid, oli aeg mehele minna kusjuures kaasavaraks saadi 700 000 franki . Kahjuks härra Goriot ei meeldinud väimeestele ning Goriot viibimine nende majades keelati ära. Põhjus, miks seda tehti, seisnes selles, et ta oli tegelenud kaubandusega. Tänu sellele saigi isa rikkaks, kuid see amet oli nnde jaoks häbistav ning tütardel keelati oma isa külla kutsuda. Tütred valisid armastuse mehe ning loobusid oma isast. Aeg tõi tütred aga isa juurde tagasi, sest neil oli raha vaja. Isa Goriot oli liiga hea inimene ning andis kogu oma maise vara tütardele. Selline elu kurvastas Goriot väga, kuigi ta mainis Rastignacile, et kui tema tütred õnnelikud on, on tema samuti. Goriot sai alles surres aru, et tema tütarde armastus tema vastu polegi tõeline ning nad ka ei ilmunud isa matustele. Kõik muu osutus neile tähtsamaks, kui oma isa matused.
Enne kui Eugene de Rastignac teada sai, mida härra Goriot on elus pidanud kannatama, narris ta teda täpselt samamoodi nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes härra Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vanamehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. “Isa Goriot on ülev!” oli Eugene temast parimal arvamusel. Lubas ka tema eest seista ning mainis, et kes solvab härra Goriot'd, solvab ka teda. Eugene hoolis härra Goriot’st väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus.
2) Eugene de Rastignac, üliõpilane proua Vauquer’i pansionis , on Honore de Balzaci romaani kõige dünaamilisem ja vastuolulisem tegelane. Tal oli Pariisi tulles kindel plaan saada edukaks õppides õigusteadust ning seeläbi aidata oma perekonda Lõuna-Prantsusmaal. Kõik tundus olevat hästi, kuni üliõpilane avastas Prantsuse kõrgseltskonna elu.“Küsimus on selles, kas löön läbi või jään porri”: ütles ta.
Eugene avastas ka, et naistel on suur mõju seltskonnaelus. Auahne Eugene märkas ka seda, et seltskondliku edu eeldused on peaaegu sama tähtsad kui need, mis ta oli õppinud õigusteaduskonnas. Eugene’i tädi, proua de Marcillac, keda oli kunagi esitletud kuningakojas, tundis tähtsamaid aristokraate. Proua de Marcillac otsustas, et parim tema vennapoega aitama oleks proua vikontess Claire de Beauséant, kes kuulus Pariisi aristokraatliku maailma koorekihi tippu.
Kui Rastignac avastas oma sugulase proua vikontess de Beauseant'i, tundis ta väga suurt huvi saada tuntuks ning samas ka rikkaks. Eugene võitis Claire’i südame kavalusega, teda meelitades, “Kuuluda teile sugulussideme kaudu, mis kaob hämarusse, on isegi juba suur õnn.” “Tahtsin küsida teilt nõu, paluda teid mind vastu võtta kui vaeslast, kes tahaks hoida teie kuuehõlmast kinni ja kes oskaks teie eest surra.”. Ta äratas Vikontessis huvi. Eugene näis õilsa, noore ning süütuna selle seltskonna keskel. Eriti kõrgelt hindas õpilane seda uhket ning kallist elu siis, kui vikonti ja vikontessiga õhtust sõi. Ta pani tähele, et õhtu juures polnud ütegi negatiivset asja. Maja, laud, suhtlemisviisid, kõik oli täiuslik. Nüüd oli tema jaoks siht kindel. Võib kindlalt väita, et Rastignac teadis täpselt, kuidas edu saavutada. Teda küll suunati õpetussõnadega, mida andsid Vautrin ja vikontess Beauseant, kuid siiski teadis ta ise täpselt, kuidas talitada. Kuna Pariisis sai kuulsaks põhiliselt õppides, tutvusi omades või hea nimega, siis sai ka Rastignac aru ,et tema ainsaks võimaluseks kiiresti rikkaks ning tuntuks saada, on head suhted vikontessiga. “Säärane on poole Pariisi naiste elu: väline luksus, hinges aga julmad mured”: ütles vikontess ning vihjas, et paljud heal positsioonil olnud naised on tegelikult õnnetud. Rastignac luges neist sõnadest välja niimõndagi enda jaoks. Ta palus Beauseant'ilt, et ta teda ballile kaasa võetaks. Kuna vikontessi mees ise ei saanud ballile kaasa tulla, siis võttiski vikontess Rastignaci kaasa. Veel tahtis ta, et teda tutvustataks krahvrinna Anastasie de Restaud'le. Rastignac oli kindel, et sellise eduka naise kaudu, nagu seda oli Anastasie de Restaud, saaks ta samuti tuntuks, kuid kahjuks tema plaanid nurjusid ,sest proude de Restaud ei vastanud tema tunnetele. Rastignac rikkus ise asja ära mainides, et sööb tema isaga sama laua taga.
3) Romaani '' Isa Goriot '' tegelaskuju isa Goriot on kindlasti romantiliselt liialdatud tegelane. Goriot jumaldas oma tütreid, nägi ainult nende häid külgi ning kummardas maad millel nad kõndisid. Ei Anastasie ega Delphine ei kannatanud kunagi puudust, vastupidi Goriot oli õpetanud neid lubama endale kõike mida nad vaid soovivad. Goriot oli küll terve oma elu kooner olnud , kuid mis puudutas tema lapsi, siis ta raha ei lugenud. Lastena olid neil kõige paremad õpetajad, nad käisid ratsutamas ning neil oli oma isiklik sõiduk. Härra Goriot oli olnud see, kes oli upitanud vanema tütre Anastasie de Restaud'de majja ning noorema Delphine'i Nucingenidele. Goriot'l oli medaljon , mille ühele küljele oli graveeritud Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head.
Kui härra Goriot teada sai, et Rastignac tema tütardega suhtleb ning neid lähemalt tunneb, tahtis oma laste kohta kõike teada. See sidus hetkega kahte naabrit omavahel. Härra Goriot küsis isegi Rastignacilt tema vesti, mille peal oli Delphine de Nucingen nutnud. Alles surivoodil taipas Goriot, et tema tütred teda väga palju ei armastanudki.
Ma arvan, et härra Goriot hoolis oma tütardest liiga palju ja just see viiski ta tütred temast eemale. Goriot oli olnud liiga hea oma tütarde vastu ning täitis kõik nende soovid. Tänu sellele ei saanud aga tema tütred teada seda, et elus ei saa kõike, mida tahetakse. Delphine de Nucingen ja Anastasie de Restaud aga ei olnud sellega harjunud ning kui nende mehed neile raha ei andnud. Mehed lubasid naiste kulutused isiklikult kinni maksta, kuid ütlesid,et raha nende kätte ei anna. Nad arvasid, et naised röövivad nad paljaks. Niisiis pöördusid naised isa poole, kes ka oma viimase raha tütardele ära andis. Viimased tuhat franki andis Goriot Anastasiele, et see omale kleidi osta saaks. Goriot oli liigselt pimestatud oma tütardest.